Kirjad iseendale

Happy Chocolate to You!

2011-12-28T11:37:00.001+02:00

Nüüd on jälle see pühadevahe aeg. Selline imelik periood, et pole ei liha ega kala - jõulud on läbi, samas pühad justkui veel ei ole, uusi töid ei taha ette võtta, aga tööaeg ju ametlikult on ja midagi peaks nagu korda ikkagi saatma... Tulin eile peale kahenädalast õppepuhkust jälle tööle, päris raske on. Eile viisin ennast vaikselt tagasi lainele, täna püüan käima tõmmata, homme äkki isegi saan mõne plaani paika, reedel hakkan tegutsema ja siis ongi jälle nädalavahetus vahel ja esmaspäeval peab uuesti otsast peale alustama. Ja ega see õppepuhkuski mul teab mis produktiivne polnud. Plaanid olid suured, aga välja kukkus nii nagu alati - esimesel nädalal proovisin ennast jälle käima tõmmata, lainele saada ja natuke suutsin ära ka teha, aga teine nädal läks juba suuresti pühade meeleolus ja selleks valmistudes.

Olengi järelikult selline surfar, et algul pean vaimu valmis panema, siis lauale ronima, hoo sisse lükkama, laine kinni püüdma, natuke sellel liuglema ja juba prantsatangi vette, et uuesti otsast alustada. Kas teil ka nii on? Ilmselt mitte, sest ma kujutan jälle ette, et olen mingi ainulaadne olevus. MA TEAN JU, et teistel on ka nii, aga ega see ei lohuta, sest millegipärast näitavad kõik välja ainult seda, kui tublid nad on. Mina tunnistan, et ei ole üldse tubli - ma tahaks olla (asi seegi), aga ei ole üldse nii tubli kui mõni teine tuttav/sõber on.

Jõulude aegu tabas mind meeletu õgitõbi, mis on kujunenud nüüd raskeloomuliseks šokoholismiks. Oma osa on siin ka jõuluvana abilistel, kes meile kilode viisi (ma ei tee nalja praegu) maiustusi kokku kinkisid. Ma saaks küll ei öelda ja mitte süüa, mul on vajadusel iseloomu küll, aga praegu ma lihtsalt ei taha. Šokolaad pakub lohutust ja naudingut ajal, mil muud asjad kuidagi tüütud tunduvad - s.o kool ja töö, mis üldsegi siia pühadevahele ei sobi. Aga šokolaad sobib ja sellepärast ma sööngi - kahe suu poolega. Eks läheb seegi mööda. Ja juba vähem kui kolme nädala pärast sõidame me suure lombi taha Marile külla - oh, the joy!

Igal pool nämmutatakse, et 2012* toob häda ja viletsust, aga mina ütlen, et läheb nii nagu igaüks ise ees lükkab. Kui muu ei aita, siis sööge rohkem šokolaadi! Ja saagu teid palju!
__________________________
*12 on minu õnnenumber.

Minu kallile Marile!

2011-12-13T14:44:00.005+02:00

Ma ei armasta Sind mitte üksnes seepärast, kes Sa oled,
vaid seepärast, kes mina Sinu seltsis olen.

Ma ei armasta Sind mitte üksnes seepärast,
kuhu Sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast, kuhu mina tänu Sinule jõudnud olen.

Ma armastan sind seepärast, et Sa oled teinud rohkem kui
mistahes õpetus, et mind paremaks muuta,
ja Sa oled teinud rohkem kui saatus,
et mind õnnelikuks muuta.

Sa oled teinud seda kõike puutumata, lausumata, viipamata -
Sa oled teinud seda, olles Sina ise.

Ja sõbraks olemine just seda tähendabki!

Palju-palju õnne sünnipäevaks, kallis sõber!

PS! Need roosid kasvatas mu isa - hoidsin Sulle!

Orava elu

2011-10-03T15:08:00.001+03:00

Selline ma siis olengi. Ei oska teha kümmet asja korraga ja jooksen pea laiali otsas ringi. Töö, kool, kodu, töö, kool, kodu... Igal pool tahaks endast parimat anda, aga millegipärast ei õnnestu niimoodi. Võib-olla ma ei ole tüüpiline keskmine naine, kes peaks olema osav spordialas nimega multitasking. Aga võib-olla ma lihtsalt arvan, et teistel kõigil õnnestub paremini, kuigi tegelikult on neil samamoodi. Kas on siis?

Kolm nädalat oli igal argipäeva õhtul kohe peale tööd kool, koju jõudsin ikka peale kaheksat, pigem üheksa paiku. Alguses olingi nii tubli, et koju jõudes hakkasin kohe etteantud artikleid lugema ja püüdsin esseed õigeaegselt esitada (kasvõi muude kohustuste arvelt). Tööl oli nii palju erinevaid (uusi) teemasid vaja hallata, et lõunale ma ei jõudnud, rääkimata blogisse kirjutamisest. Mees käis ise poes, tegi süüa ja soojendas mullegi. Aga kaua nii siis jaksab? Kolmanda nädala lõpuks tundsin, et olen täiesti töss ja ei jaksa enam midagi teha - ei tööl, ei koolis, ei kodus.

Siis saabus nädal, kus 2 õhtut pidid vabad olema, aga ma tegin sellest ise nädala, kus 4 õhtut vabaks jäid, sest mu taluvuspiir oli korralikult ületatud. Tõepoolest, nii ruttu see käiski! Lugesin nädala peale ühe artikli ja kirjutasin ainsa essee, kuigi järjekorras on kumbagi kolm veel. Häda ilmselt selles oligi, et kruttisin ennast liiga üleöö uude rutiini sisse ja tundsin kogu aeg, et midagi jääb tegemata. Koolis olles tundsin süümepiinu, et mind kodus üldse pole; kodus või vabal ajal tundsin süümepiinu, et ma kooliasju ei tee; tööl tundsin süümepiinu, kui kooliasjad tähelepanu köitsid ja ma piisavalt tööle ei suutnud keskenduda jne. Ainult üks konstantne süütunne.

Eks iga uus asi vajab harjumist. Sel nädalal hakkan jälle tubliks, tööl teen tööasju, koolis kooliasju, kodus koduasju ... ja kooliasju ka. Midagi pole parata, kui koolikohustuse võtsin, andsin paratamatult ära osa ajast, mis seni kuulus kodule, mehele, sõpradele. Loodan, et need, kes minust hoolivad, mõistavad mu ohvrit ja seda, et kõik on ajutine. Hoidke mulle ikka pöialt, eks?! Mul on seda väga vaja!

Kanapidu it is!

2011-08-26T15:48:00.000+03:00

Sel kevad-suvel on väga mitmed minu ja Teise Poole sõbrad-tuttavad-sugulased abielurannas ankru vette visanud. Ilmselt on vanus selline ja paljud paarid on tundnud, et õige aeg on käes. Minusuguse romantiku jaoks on väga hingepaitav, et tänapäeval jätkuvalt hinnatakse vanu traditsioone ja abiellumine noorte jaoks oluline on. Pikemalt olen enda suhtumisest abielusse kirjutanud siin.

Kõigi teiste toredate inimeste seas abiellus nädal tagasi minu kallis täditütar Kersti, kes minu jaoks oluliste inimeste skaalal raudselt kuskil maksimumi lähedal pesitseb. Seetõttu oli eriti vajalik korraldada talle uhke "ärasaatmispidu". Org-tiim, mis koosnes Kersti lähematest sõbrannadest ja naissoost sugulastest, oli meil väga tasemel ja tekkis lausa mõte, et peaks hakkamagi taolisi õhtuid tihedamalt korraldama. Seega, kui keegi minu blogilugejatest veel abielus ei ole (ma tean, et teid ei ole enam palju jäänud), siis anna endast märku ja me korraldame Sulle elu parima kanapeo (ingl. k. hen party)!

Kersti õhtu teemaks valisime Femme Fatale, kuna tal on sellega oma ajalugu ja saime sinna ümber hästi põimida ürituse kontseptsiooni. Dress code sai paika pandud nii, et peategelane kannab punast ja meie ülejäänud musti kleite punaste aksessuaaridega - läbivaks elemendiks ühesugused peavõrud ja sulest-paelast kombineeritud tutid. Kersti kostüümi panin kokku suurima hoolega - ostsin poest spetsiaalselt talle seksika punase kleidi, meisterdasin juurde klambriga loori ning valisin glamuursed ehted. Kingade ostmise andsime käsu korras Kerstile endale ülesandeks. Olgu öeldud, et tulevane pruut teadis vaid õhtut, millal peab vaba olema - millestki muust polnud tal aimugi. Muidugi oleks võinud ka see informatsioon talle üllatus olla, aga 8-kuuse lapse kõrvalt ekspromt ema ära krabada oleks olnud meist liiga läbimõtlematu.

Niisiis, teadmata, mis teda ees ootab, avas Kersti 12. augusti õhtupoolikul kell 16.00 välisukse, mille taga seisis kuller suure punase karbiga. Karbi sees oli punasesse siidipaberisse pakitud kostüüm ning juures kiri korraldusega panna selga kõik pakis leiduv ja olla 20 minuti pärast all, kus isiklik sohver viib ta tema senise elu parimale lõbusõidule. Ja reis võis alata!

Femme Fatale maskeering - kleit, loor, ehted

Kogu üritust ma ümber jutustama ei hakka, märksõnadeks olgu fotomeik peategelasele, stripptantsu õppimine Katrin Väli juhendamisel, fotosessioon, "leinaseisak" pruutpaari esimeses kohtumiskohas, kokteilikoolitus (kus pruut ise baarileti taga Mojitosid pidi meisterdama), joogimängud, loterii-allegrii (osutus enneolematult edukaks), mees-strippar ja private tants, vanade peikade ärasaatmine, klubis laudadel ja diivanitel tantsimine ning palju muud, mis veel sinna vahele ja juurde mahtus. Siduvaks elemendiks läbi õhtu olid vihjekaardid, mille andsime Kerstile enne igat uut tegevust. Lisaks pidi tulevane pruut kohe alguses lugema ette vande eeloleva õhtu õnnestumise tarbeks ning kui kõik keerulised katsed läbitud, panime talle rinda uhke märgi - ABIELUKS VALMIS.

Käsitöö

Pruudi vanne allakirjutatud ja pitseeritud

Nagu ikka taoliste ürituste ettevalmistamisel, meeldib mulle, kui kõik detailideni paigas on. See tähendab suuri pingutusi, vähest und ja võimalusel muude kohustuste kõrvalelükkamist. Aga protsess ise on ülimalt nauditav ja tulemus veelgi enam. Pingutused ei tundu üldse suured, teades, et ideaalis peaks see kõik toimuma vaid ühe korra elus. Pruut oli õnnelik, korraldajad olid õnnelikud!

Vanast uus - vol 1

2011-08-24T22:07:00.002+03:00

Vanade eestlaste kombel usume ka mina ja Teine Pool, et armastus tuleb ikka siis, kui tööd teha. Või siis edasijõudnute versioon: tee tööd, rassi nagu segane ja kui sa seda kõike veel puhkuse ajal teed, siis pärast supled armastuse jões. Me võtsime asja niisiis tõsiselt. Kohe, kui olime Saaremaale jõudnud, lõime Nipiraamatu lahti ja vaatasime tõtt põnevate näpunäidetega vanade puituste taastamise kohta. Kui peaks nimetama ühe asja, mida meil saarel eelmise sajandi alguses ehitatud talumajas küll ja veel on, siis on need justnimelt vanad puituksed, peidetud mitmete kohutavate värvikihtide alla.

Teise Poolega on minusugusel väga vedanud, sest ükskõik, mis hull mõte mul pähe tuleb, ta ei löö kunagi risti ette. (Näiteks ärkan ma pühapäeva hommikul üles ja otsustan, et magamistoa kummut tuleks üle värvida. Milles küsimus?! Aga sellest juba mõnes järgmises postituses.) Ehk siis juba olimegi me ehituspoes ja ostsime kokku tarvilikke vahendeid uste korrastamiseks.

Alguses järgisime hoolega Nipiraamatu juhendit. Seal oli soovitatud vana värvi eemaldamiseks kasutada keemilist vahendit. Meie leidsime kohalikust Orissaare ehituspoest Wenfexi nimelise toote. Iseenesest ju lihtne - pintseldad keemia ukse peale, ootad 5-10 minutit ja kraabid kortsutõmmanud värvikoorikud pahtlilabidaga maha. Tõepoolest, kui kõrvale jätta kohutav kõrvetav tunne, mida pintseldamisel kehale sattuvad pritsmed tekitavad ja vastik hais, on esimene värvikiht täitsa lahkelt nõus eemalduma. Aga edasi läheb juba keeruliseks. Purgil on öeldud küll, et iga kihi jaoks tuleb uuesti keemiat pintseldada, aga pole sõnagi selle kohta, mida teha siis, kui kõige alumine kiht, mis miljon aastat tagasi otse puitpinnale on kantud, hoopis nätsu kombel venima ja kleepuma hakkab ning ei kavatsegi ukse pealt lahkuda. Sest siis sa nühid nii, et käsi krampis, aga tatt lahti ei tule.

Nagu ikka sellistel puhkudel, tuli appi sõber Google ja leidsime, et tegelikult on palju mõttekam kasutada vana värvi eemaldamiseks kuumapuhurit. Kuna selline peen vahend meie kodusest arsenalist veel puudus, seadsime sammud Kuressaare ehituspoodidesse. Puhureid oli meie üllatuseks väga erinevates hindade ja karakteristikutega. Olles tutvunud nii kõige odavamate kui ka kallimatega, valisime lõpuks soodsaima hinnaga eksemplari. Sest kui tihti seda puhurit siis ikka vaja on ühes majapidamises. Meie oma valikut kahetsema ei pidanud. Seekord olime ehituspoes juba pooleldi profid ja valisime lisaks ka spetsiaalsed värvikaabitsad, sest pahtlilabidas on mõeldud siiski pahteldamiseks - uskuge mind!

Puhuriga hakkas töö palju libedamalt minema ja kuigi mul õnnestus hulgaliselt närvirakke säästa, ei ole päris ilma miinusteta ka see töö. Kuum õhk, mis "föönist" väljub, on umbes 600 kraadi Celsiuse skaalas ja see ei ole mitte kerge soe tuuleiil vaid ikka põletavalt tuline, lisaks on kärssava värvi aurud päris vinged. Paremal juhul teevad need uimaseks, halvemal juhul kaasneb peavalu. Proovisin ka respiraatorit, aga kuumal suvepäeval on see absoluutselt vastunäidustatud. Ja nüüd tähelepanu, naised - kaabitsaga värvi maha nühkimine on ilmselt parim rinnalihase trenn üldse. Kahju, et ma seda tööd ainult parema käega oskasin teha...

Puhuritöö oli põhiliselt minu pärusmaa, aga Teine Pool puhastas ära kõik metallist detailid - vanad ukse hinged ja lingid (mida veel päästa andis).

Kui mul pool ukse värvi puhuriga oli eemaldatud, sai Teine Pool hakata lihvima. Märkuseks siinkohal, et versioone puidult vana värvi eemaldamise erinevate etappide kohta on vist nii palju kui on inimesi, kes seda tööd teinud. Nõuandeid on seinast seina. Meie otsustasime peale puhuriga värvi eemaldamist lihvida puitpinda algul jämeda (40-60) ja seejärel peenikese (120) liivapaberiga. Kuna alumine värvikiht oli uksesse nii kiindunud, et päris maha seda mõnest kohast ei saanudki, siis oli liivapaberist kuigi palju kasu, aga kokkuvõttes otsustasime, et vanad uksed ongi oma ajalooga ja pole mõtet neid päris puhtaks nühkida.

Nagu isegi näete, uks tegi läbi totaalse muutumise. Tegelikult jõudsime puhkuse ajal kaks ust ära puhastada, aga lõppviimistlus on veel tegemata. Värvi eemaldamine ühelt ukselt puhuriga võtab vilunud töölisel (pean nüüd ennast silmas) umbes 6 tundi mõlemalt poolt - oleneb, kui kinni värvikihid on (nagu mainisin, meil oli alumine kümne küünega kinni). Kuna esimese ukse kallal pusisime algul keemiaga, läks selle puhastamise peale kokku 3 päeva. Puhuri ja kaabitsaga töötamine on küllaltki kurnav, seetõttu tuleb juurde arvestada ka mõned puhkepausid. Näiteks palaval suveilmal ei saa kuidagi ilma külma õlle või siidri joomiseta. Värvi eemaldamisele järgnev lihvimine võttis ka omajagu aega, seega, kui keegi mõtleb, et tal on paar tundi vaba aega, puhastaks mõne ukse värvist, siis unustagu ära, lihtsam on osta uus uks.

Ühel päeval saavad kõik uksed meie Saaremaa kodus olema vanast värvist vabastatud. Olenevalt ruumist kavatseme neid kas ainult linaõli või Pinotex Interior puidukaitsevahendiga katta. Et jääks võimalikult puidune ja ilus lõpptulemus. Kui see ükskord tehtud, lisan ka pildi. Praegu mõtlen tagasi selle raske töö peale ja tunnen, et haaraks kasvõi kohe jälle puhuri-kaabitsa kätte ja hakkaks nühkima, sest eesmärk pühitseb abinõud. Ja see eesmärk on kogu vaeva väärt.

Jälle orbiidil

2011-08-18T11:44:00.001+03:00

Leides eest 24. juulil tehtud postituse, küsib Teine Pool igal õhtul, et kas ma olen endiselt puhkusel? Tegelikult on ju sügis juba ninasõõrmetes ja olgugi, et väljas ilus ilm, ei ole see soojalaine enam suvine - õhk on juba kargem ja magusam-vürtsikam. Magusam-vürtsikam sellepärast, et lahtiste akende vahelt levib mõnus kompottide-mooside-mahlade-hoidiste valmistamise hõng. Okei, tegelikult on see ainult minu ettekujutustes nii, sest reaalselt ei ole Tallinna kesklinnas ilmselt siiski palju aknaid, mille taga perenaised hoidiseid meisterdaksid. Aga mõte loeb.
Nii nagu pakatav suvi, on unustatud ka puhkus, mis kestis kõigest 3 kaunist nädalat. Elu on jälle täis tööd ja kohustusi, kella järgi käimisi, rutiini.

Augusti lõpp on minu jaoks alati täis ootusi. Kaunis soe sügis tundub väga ahvatlev ja uued projektid, värsked ideed, mis harilikult koos septembriga saabuvad, tunduvad nii põnevad. Selles osas suvi kui selline ongi ennast juba ammendanud. Kalendri järgi küll mitte, aga meeleolult küll. Kui puhkus on läbi ja inimesed vaikselt tööle tagasi tulevad, siis tahakski kiirelt uue lehekülje keerata. Võib-olla ka seetõttu, et nii saabub järgmine suvi kiiremini.

Kui septembriga jõuab kätte kooliaeg - nagu mul sel aastal - on põnevus laes. Ja kui sinna lisada veel uus töökoht (asutus jääb samaks, aga ametinimetus muutub), siis on erutus peaaegu talumatu. Viimati olin nii elevil vist 1990. aastal, kui esimesse klassi läksin ja 2002. aastal, kui ülikooli uksest sisse astusin. Uued algused on alati ääretult mõnusad minu jaoks, kes ma eriti pikalt ühe koha peal ei püsi - vaheldust on ikka vaja. Aga kui ma kuskil novembri keskel kirjutan blogisse, et kopp on ees ja enam ei jaksa, siis palun juhtige mu tähelepanu tänasele postitusele, et meelde tuletada, kuidas ma ise seda kõike ootasin.

Suvi on olnud pulmane ja homme tõmbame taaskord ilusad riided selga, et üks armas paar abiellu saata. Mul on seoses sellega üks lõbus pilt siia lõppu riputada, mis tehtud eelmisel reedel, kui pruut viimast korda vallalise naisena linnas ringi sai tuulutada.

Reply

2011-07-24T16:30:00.000+03:00

Tere,
Viibin puhkusel ja olen seal veel tükk aega. Tõsistel ja töistel teemadel palun mitte tülitada; rõõmsate, lõbusate, positiivsete sõnumitega võib pöörduda kasvõi öösel - kui suudate mind leida.

Ilusat suve,
Teie Kakuke

Sünnipäevane

2011-07-12T14:13:00.000+03:00

Millal veel peaksin kirjutama iseendale, kui mitte 12. juulil, kui tähistan oma (iga-aastast) sünnipäeva!

Nii et, Liisi, enne kui kooki lähed nosima, kuula väga hoolega!

Sa oled 27 aastat siin maamuna peal ringi tuianud - algselt oli see küll pigem roomamine ja tuigerdamine (ja eks seda tuleb ka nüüd vahel ette), aga iga aastaga peab samm kindlamaks muutuma ja siht silme ees selgemaks saama. Nüüd on see käes - Sa tead juba päris täpselt, mida elult ootad ja kuhu jõuda tahad. Oled selleks ise nii mõndagi ära teinud, aga palju rohkem on veel teha. Ära kaota valvsust, ära muutu mugavaks, ära võta midagi iseenesestmõistetavalt! Tööta, pinguta, näe vaeva ja siis naudi! Naudi edu ja elu!

Ja oska hinnata pisiasju, et olla iga päev õnnelik!

Elagu!

2011-07-08T10:31:00.000+03:00

Minu maailma parimal suurel õel on täna sünnipäev - Kakukese blogitoimetuse nimel soovime talle palju-palju õnne!

Millal ma vanaks sain?

2011-07-05T19:24:00.000+03:00

Nädala pärast, 12. juulil, saan ma juba 27. JUBA 27! Õel on pidupäev neli päeva enne mind ja nendel neljal päeval on meie vanusevahe kümme aastat. Mäletan 1989. aasta suve, kui kodus peeti õe sünnipäeva (järjekorras alles 14ndat, kuigi minu jaoks oli ta ju siis juba hirmus suur inimene). Mind tabas järsku kohutav kõhuvalu ja lõpetasime õhtul koos emaga (minul oli probleem, mitte emal) Türi nakkushaiglas. Diagnoosi ma enam ei tea, aga ju ma kuskilt peenrast endale mingit mulda suhu pistsin või midagi sellist. Igal juhul, olime seal haiglas täpselt nii kaua, et enda sünnipäevaks sain jälle koju - ja sellega mälestus lõpeb ka.

Niimoodi katkendlikult meenub mulle mitmeid sünnipäevi. Sain vist 10, kui mulle kingiti telekamäng ja pärast seda pool suguvõsa koos naabritega igapäevaselt meie külalisteks muutusid; peale laste magamaminekut istus isa teleri ette maha ja hakkas puldiga vehkima - Load Runner oli ta lemmik. 12. sünnipäeval kandsin enda õmmeldud suvist seelikut ja pluusi - pidu ise oli jama, sest olin kutsunud sinna ühe noormehe, kes mulle meeldis, aga temal oli silmi hoopis mu sõbranna jaoks - ja musimängus (?!) ei sattunud ma temaga (noormehega, mitte sõbrannaga) kordagi kokku. 1999, kui mul 15 ette lõi, sain kingiks pleieri ja kargasin sellega mööda õue ringi - see on esimene sünnipäev, mis on ka videolindile salvestatud. 15 oli mu jaoks tähtis verstapost, tundsin siis, et sain suureks. 20. juubelil panime täditütrega seljad kokku ja ta viskas mind üle pea - maandudes väänasin hüppeliigest ja kogu seltskond tuli koos minuga traumapunkti - oli lõbus. 22 sain koos kahe kalli sõbraga, kes tähistasid vastavalt 23. ja 24 sünnipäeva - kokku saime 69, mis on vähi sodiaagimärgiks. See oli kõige vingem pidu üldse.

Vanasti kinkis isa alati mulle ja õele sünnipäevaks kimbu rukkililli, mille ise põllult korjas. See oli kindel nagu aamen kirikus. Lapsena oli 12. juuli alati suve kõige ilusam päev - päike paistis, ema tegi vahvleid vahukoore ja maasikatega, lilled lõhnasid nii magusalt ja mul oli alati suur pidu. Olen nõus, et suvised sünnipäevad on ühed ütlemata toredad asjad, olgugi, et keegi ju ise seda päeva valida saa, millal ta ilmale tuleb. Minu vanemad seda ei planeerinud, aga hea, et niimoodi läks.

Lapsepõlvemälestused muutuvad aasta-aastalt üha kaunimaks ja muinasjutulisemaks. Ja mitte ainult lapsepõlve-, vaid ka igasugused muud mälestused. Mida kaugemale jäävad pildid minevikust, seda rohelisemaks muutub nendel rohi ja seda sinisemaks saab taevas. Kõik paha kaob kuskile kartulivakku koos umbrohuga, mida seal lõputult kõblatud sai. Tean, et varsti mõtlen ka praeguse aja peale heldimusega tagasi - et küll oli ikka mõnus see elu Teise Poole ja Kustiga meie väikeses pealinna pesas. Loodan, et kui nii mõtlen, oleme otsaga juba kuskile maale jõudnud ja kasvatame oma nelja armsat tedretähnilist last (ma teen hetkeks kiire arvutuse, kui kaua läheb 4 lapse saamiseks aega ja palju neil vahet peaks olema - peaks jõudma küll). Aga et ma üldse pean juba mõtlema sellele, kas ma ikka jõuan, on päris hirmutav. Ma arvan, et mul jäi tegelikult aja arvestamine kuskil 25 peal seisma. Peale seda olen alati pidanud hetke võtma, et vastata, kui vana ma olen. 25 oli ilus number, aga nii piiri peal, sest peale seda läheneb minu meelest tormilise kiirusega 30. See, mis nende vahele jääb, on mingi ühtlane lainetus. Ja 27 tundub ikka eriti imelik number olevat - ei liha ega kala. Et nagu oleks juba peaaegu keskealine, aga veel päris ei ole ka. Samas see päris suur ja leegitsev noorus on ka nagu seljataha jäänud. Ma ei tea, miks ma ennast pidevalt vanemaks mõtlen, pean hoopis oma õige vanuse meelde jätma.Tere, mina olen Liisi, 26!

Kiire on mul alati olnud. Ema sõnul ma roomamist selgeks ei saanudki, ajasin tagumikku nii kaua uppi, kuni 9-kuuselt käima hakkasin. Kui kolmas eluaasta kolinal kaela sadas, tundsin, et on viimane aeg lugema õppida. Siis sain kindlaks teha, kas ema ikka õigesti mulle asju ette luges või midagi ise juurde mõtles. Kui ta ühte muinasjuttu kahel korral erinevalt rääkis, arendasin endas esimesi tähenärija oskusi, mis hilisemas elus lausa meistri tasemele on kerkinud. Suvel sündimine andis koolimineku suhtes kaks varianti: kas olen klassis kõigist noorem või kõigist vanem. Minu vanemad otsustasid, et kui ma juba juulis 6 olin saanud, siis oli septembris paras aeg kooli ka minna - lasteaiakaaslased kõik läksid. Teised said esimeses klassis 7, mina lõpetasin ikka kuueselt. Kuni ülikoolini jäingi pesamunaks - minuvanused ja isegi vanemad olid klass allpool - aga siis tuli Kadri, kes on minust veel kuu aega noorem. Tegelikult oleks võinud lapsepõlv ju vähemalt aasta jagu pikem olla. Praegusel ajal minnakse lausa kaheksaselt kooli, pauhti 2 aastat tite-eal juures. Huvitav, kas ma tunneksin ka ennast kuidagi teistmoodi - nooremana - kui oleksin hiljem alustanud...? Ei, olgem ausad, 20 aastat tagasi olid paljud muud asjad ka praegusest erinevad - mindi varem kooli, aga oldi kauem lapsed. Nüüd minnakse hilja kooli ja saadakse kohe suureks - puberteet ründab oma hirmsate küünistega ju järjest nooremaid ja nooremaid.

Olin värske kahekümneviiene, kui üks - tol hetkel seitsmeteistkümne aastane - noormees arvas, et kaheksa aastat pole ju mingi vanusevahe ja me võiks vabalt paar olla. Ta oli alles gümnaasiumis, aga väga laia silmaringiga ja äärmiselt tore poiss (ütleks mees, aga 17?!). Kas sellest, et mu oma vanematel samasugune vanusevahe oli ja see tundus pisut hirmutav või tuli mu kaine mõistus lihtsalt õigel ajal appi, aga muidugi mingit suhet meil ei tulnud. Peab tunnistama, et minu elus oli see küll esimene kord, kus tundsin, et olen lootusetult vana. Päris kahju oli kohe. Aga kõik oleneb taustsüsteemist ning seetõttu tunnen ennast nüüd jälle hästi, kui mu kõrval on mees, kes minust natuke vanem. Muidugi, puhtalt enesetunde küsimus ja kindlasti ei saa viltu vaadata neile, kellel vastupidi on. Peaasi, et kõik on paigas!

Nii ma siis naudin nüüd enda viimast nädalat kahekümnekuuesena, sest never again...

Ei viitsi!

2011-06-29T11:51:00.001+03:00

Hommikuti ma ei viitsi ärgata. Kell heliseb - panen kinni. Kuna olen määranud kordushelisemise iga 10 minuti tagant, helisebki ta 10 minuti pärast uuesti - panen kinni. Kass on selle sahmimise peale ärganud, teeb uimaseid hääli, tuigerdab mulle padja peale ja vajub sinna uuesti magama - mina ka magan. Teine Pool on mu korduvatest kellahelinatest juba kergelt ärritunud (sest ta oskabki ainult kergelt ärrituda, enamasti on väga rahulik ja lõbus tüüp) ja äigab mulle õrnalt küünarnukiga ribidesse. Mingi nähtamatu niidi abiga vean enda nagu marionettnuku voodi servale istuma, aga ärgata sellegipoolest ei viitsi.

Suvel on õnneks valge ja väga palav, istudes magamine osutub ebamugavamaks kui ärkamine, seega vean ennast eelpool nimetatud niidi abil vannituppa potile - kass järgneb, kuigi on näha, et ta ka natuke justkui ei viitsi. Nii me siis istume seal, kumbki tegelikult ei viitsi, aga erilist valikut ka ei ole. Teine pool on samuti ennast üles ajanud ja imekombel tema alati viitsib - tundub, et jutt meeste testosterooni maksimumtasemest vahemikul 6.00-10.00 (ei emm) peab paika ja see aitab neil hommikuid väga hästi enda kasuks ära kasutada. Naised ei viitsi hommikul isegi mõelda sellise sõna peale nagu "testosteroon".

Ma suudan hommikuti teha miljon mõttetut liigutust, mida saadab pidev asjade pillamine, kuna päeva esimeses pooles põen ma kroonilist nisanäplust. Vahel on tunne, et käed, mis peaksid minu omad olema ja aju poolt antud käsklustele alluma, on hommikuti hoopis kellegi teise juhtimise all ja minu kavatsustest pole neil sooja ega külma. Katsu sa niimoodi juukseid kammida või klambrit pähe panna, rääkimata meikimisest või kõrvarõngaste külge riputamisest. Pole ime, et ma teen iga liigutust mitu korda, kulutades selleks palju väärtusliku aega. Tasub rõhutada, et tegelikult ei viitsi ma ühtegi nendest asjadest hommikuti tehagi.

Ma ei viitsi jälle tegeleda mingite karvaeemaldusprotsessidega, pea pesemisega, juuste kuivatamisega, riiete valimise ja seejärel nende selga ajamisega, meikimisega, hommikusöögi kaasapakkimisega (see hõlmab endast külmkapist jogurti väljavõtmist ja käekotti asetamist)... Vahel tundub, et mõni nendest protsessidest ongi lõputu ja lootusetu, olen enda keha ja kohustuste ori - keegi ei küsi, kas ma tõepoolest viitsin ja tahan ka seda kõike teha. Ja miks peab neid toimetusi läbi viima täiesti ebainimlikul kellaajal, mida iga minut vähemalt enne kella 8.00 (ei emm) minu jaoks on?

Tööle jään harilikult (lepingujärgse tööaja alguse mõttes) hiljaks. No tegelikult jõuan ma iga päev ühel ajal, seega ei saagi seda enam hilinemiseks nimetada - see on minu aeg. Umbes-täpselt 8.30. Ükskõik, kui vara ma püüan ärgata, ikkagi varem ei jõua. Ei ole ju mõtet võidelda paratamatuse vastu - see lahing on juba eos kaotatud. Miks? Sest nagu ma ütlesin - hommikuti ma lihtsalt ei viitsi!

Kui peale väsitavat trammisõitu lõpuks "hilinenult" kontoriuksest sisse astun ja mõnus kohviaroom mu ninasõõrmeid paitab, tunnen esimest korda, et nüüd juba natuke nagu viitsiks ka. Ja kui see kohv lõpuks mu suuni jõuan, ongi kõik korras. Välja arvatud see, et järgmisel hommikul kordub kõik samamoodi.

Kui nüüd päriselt järgi mõelda, siis hommikute vastu pole mul midagi - võin isegi ärgata varakult. Mida ma ei viitsi, on just nimelt see sättimine, mukkimine, sebimine. Just sellepärast eelistaksin elada maal ja astuda voodist otse värskele murule, kohvitass käes; võib-olla teha väike hommikune suplus lähedalasuvas veekogus (selle olemasolul) ja lõpuks teha ennast korda siis, kui tunnen, et ma seda tõesti viitsin. Või miks mitte - mõnel päeval magada lõunani ja siis teha väike suplus ja üldse mitte ennast korda seada. See oleks alles elu. Aga jah, niikaua, kui seda ei ole, niikaua ma lihtsalt ei viitsi!

Ise teed, ise saad, ise naudid

2011-06-28T12:30:00.000+03:00

Mul on selline komme, et kui elu väga mugavaks läheb, otsin ise võimalusi, et seda keerulisemaks muuta. Kas ei tee enamik inimesi tegelikult samamoodi? Täiesti alateadlikult ja ikka mõttega parema tuleviku suunas. No igatahes ma nüüd astun jälle selles suunas, et ühest küljest tuleks palju põnevam, aga teisalt ka hulga kohustusterohkem aeg. Sügisel on palju ümberkorraldusi ees ootamas ja eriti ootan neid, mis puudutavad tööalaseid muudatusi. Nagu varasemalt olen kirjutanud, tellimusi tõesti täidetakse.Tuleb ainult ise olla õigel ajal, õiges kohas ja avatud meelega.

Sõbranna, kes nädal aega oli USAst Eestisse käimas, pani mind taaskord mõtlema olulistele asjadele ja sellele, mida oma eluga peale tahan hakata. Tegelikult piisas pelgalt temaga rääkimisest, et ma ise sain aru, mis mulle ikka tõepoolest korda läheb. Pidin ainult oma mõtted valjult välja ütlema ja kuulsin vastuseid. Võib-olla see kõlab kuidagi liiga muinasjutuliselt, aga see tõesti mõjub. Kas olete kuulnud väljendit, et pidasin targemaga aru (kusjuures selle targema all mõtleb inimene iseennast)? Keegi teine ei tunne sind paremini kui sa ise, seega ei saa keegi teine sulle ka öelda, mis on õige, mis vale. Nõu võib küsida, teemasid võib arutada, variante kaaluda, suunamist kuulata, aga otsuse pead tegema ikka ise.
- - - - - - - - -

Tunnen viimasel ajal, et olen vist lõpuks astunud välja naiivsusloori tagant, mille taha pikki aastaid varjusin. Ma ei tea, kas see on tingimata hea asi, sest maailm tundub tänu sellele pisut tumedam paik. Elu on lihtsam, kui usud kõigist ainult head ja näed ümbritsevat ainult heledates toonides. Teadmine toob tõsiduse, raskemeelsuse, mure. Aga samas olen ma tänu sellele enda tegemistes ja soovides realistlikum ja mõtlen palju suuremalt, et mitte öelda - globaalsemalt.

Kui enne olen siin kirjutanud, et maailma parandamist alusta iseendast jne, siis ega ma tegelikult midagi erilist selleks teinud ikkagi ei ole. Häbi tunnistada, aga parem siis häbi kui eitamine. Nii ütlen praegu ausalt, et kuni eilseni ei sorteerinud ma isegi korralikult prügi (ainult paberi ja muidugi taara - selle, mille eest raha saab - tõstsin eraldi). Meie maja juurde ilmus viimaks konteiner pakendite jaoks ja koos sellega otsustasin, et meie pere annab edaspidi oma panuse keskkonna heaks kasvõi sellega, et paneme tühja piimapaki ja plastmasskarbi nende õigesse kohta. Lisaks oleme loobunud kilekottide kokkutassimisest kauplustest - kasutame riidekotte; mõistuse piires vähendame igasugust liigtarbimist. See ei ole tegelikult üldse raske, kui ainult viitsid nende asjade peale mõelda.
- - - - - - - - -

Niisiis on elu täis muutusi ja need kõik peaksid olema ainult paremuse suunas. Olen lapselikult ootusärev nii mitme asja pärast - see teeb enesetunde heaks ja olemise kergelt särisevaks. Mulle meeldib! :)

Defitsiit nimega naeratus

2011-06-27T15:38:00.004+03:00

Ma soovin, et mul oleks võlukepike, millega kõik inimesed õnnelikuks ja rahulolevaks saaks muuta. Ükskõik, kuidas püüan, ei saa ma mööda headuse, lahkuse ja hoolivuse teemast. Sellest, kuidas meil ümberringi tundub valitsevat nende omaduste defitsiit ja liiga tihti jääb mulje, et kõike head saabki ainult raha või materiaalsete väärtustega lunastada. Me võtame juba iseenesestmõistetavalt seda, et keskmine kliente teenindav riigiametnik on apaatse olekuga kuri ja kibestunud (enamasti vana ja ülekaalulisusele kalduv) naisterahvas, kes teeb ainult masinlikke liigutusi ja ei vaevu sulle enamasti otsagi vaatama - rääkimata huvi üles näitamisest või probleemi süvenemisest. Sama arusaadav paistab olevat enamike kiirabiõdede või -arstide osavõtmatu ja hoolimatu suhtumine, mis jätab kannatajale pigem mulje, et oleks pidanud koju jääma või sinna lonkama. Sellesse nimekirja võiks lisada veel igasuguseid ametikohti, millel platseeruvad on kaotanud pealtnäha igasuguse soovi kellegagi inimlikult suhelda. Tegelikult me ju ei imestagi enam sellise käitumise üle ja anname neile andeks, ise mõeldes, et need vaesed inimesed teevad kuiva või ränkrasket tööd, saamata selle eest väärilist tasu, neil on igasugune õigus olla torssis ja tujust ära. Mina ütlen, et neil ei ole selleks õigust. Kui oled valinud endale elukutse või töö, mis eeldab inimestega suhtlemist, siis leia endas üles ka see sõbralik ja heatahtlik MINA, kes seda tööd teha tahab. Positiivne ja optimistlik suhtlus külvab samasugust energiat edasi, igasuguse ebameeldiva tegevuse juures on ainuõige viis olla ise rõõmsameelne ja kehtib ingliskeelne soovitus: think only happy thoughts!

Ma olen lühikese elu jooksul pidanud igasuguseid ameteid: olen olnud koristaja, ettekandja, degusteerija, projekteerija, kindlustustöötaja ja veel nipet-näpet. Paljud nendest töökohtadest on pakkunud kasinaid tingimusi, väikest palka, pikki päevi, kohtumist imelike ja ebameeldivate inimestega. Aga ma ei mäleta mitte kordagi, et oleksin kellessegi halvasti või austuseta suhtunud ainult sellepärast, et mu kuklas vasardab mõte: ma saan niiii vähe raha! Keda huvitab see raha, kui on võimalus teisele inimesele midagi head teha või positiivset emotsiooni pakkuda? Kuidas ma saaksin vastutada selle eest, et enda halva tujuga rikun ära kellegi teise päeva? Ja kuidas on see teine inimene süüdi selles, et minul on s**t töö ja mõttetu palk?

Ma olen optimist arvates, et igas inimeses on tegelikult see eriline säde olemas, aga paljudel kipub ta erinevate kihtide alla peitu jääma. Kihtide, mille nimed on rahapuudus, kohustused, ebaõnnestunud armu- või sõprussuhted jms. Aga tegelikult on igaüks võimeline enda sädeme üles leidma, kui ennast natuke raputab ja saba alla piilub. Proovige, mis saab, kui te võõrastele inimestele otsa vaatate ja naeratate. Kui iga sõbralik pilk nakatab kasvõi ühe kõrvalseisja, on maailmas juba poole rohkem rõõmsaid inimesi!

Teeb murelikuks

2011-06-14T16:49:00.002+03:00

Olen täna lugenud mitmeid lugusid 1941. aasta 14. juuni küüditamise kohta, eile õhtul vaatasin ETV-st samal teemal filmi "Lemmi armastus". Inimeste põhjendamatud ja uskumatult ebaõiglased kannatused tõstavad mul alati ihukarvad püsti ja panevad vihast hambaid krigistama. Nii kohutavalt raske on teadmine, et süütutelt inimestelt rööviti terve nende senine elu - kodu, perekond, mälestusesemed, eneseväärikus, maine vara - ja topiti loomavagunitesse nagu elajad. Kogu oma mugava elu juures tänasel päeval ei oska me ettegi kujutada, mida tähendaks see, kui keegi meile öösel tuppa tungiks, käsiks poole tunniga kokku panna kõik, mis mahub kohvrisse ja mida tahad veel endale hoida, teadmata, kuhu, miks ja kui kauaks sind viiakse. Ja vähe sellest, et kaotad enda jaoks materiaalselt olulised asjad, on see võib-olla viimane kord, kui näed enda armastatut või ülejäänud perekonda. Tõepoolest, lugedes ja pilte vaadates võin ma südamest kaasa tunda inimestele, kelle jaoks see rohkem kui pool sajandit tagasi reaalsus oli, aga päriselt ette kujutada ei suuda seda kunagi, mitte keegi meist.

Öeldakse, et inimestena oleme oma aja ohvrid. Sõja ajal olid ühed, praegusel ajal teised probleemid. Aga minu meelest on kurb, kui ajalugu unustatakse või seda üldse tühiseks peetakse, sest lisaks enda kogemustele on meil eelnevate põlvkondade läbielamistest nii palju õppida. Kasvõi selles osas, mis puudutab asjade perspektiivi seadmist - kõrvalt ja eemalt nägemist. Tühised pseudoprobleemid nii isiklikus kui laiemas plaanis võiks üldse tekkimata jääda, kui inimesed mõistaks paremini, mis on need tegelikud väärtused elus ja kui väga meil tegelikult on vedanud, et saame elada sellisel ajal ja ühiskonnas nagu praegu, kui meil on vabadus otsustada iseenda elu üle, õigus võrdsusele ja eneseväärikusele. Ja lisaks see, et oleksime eestlastena rohkem ühise asja eest väljas, toetaksime teineteist, elaksime südames kaasa Eesti edule ja õnnestumisele ja mis kõige tähtsam - kõige selle säilimisele, mis teeb meie väiksest riigist KODU. Võime kiruda valitsust, seadusi, maksusüsteemi, poliitikuid, venelasi, ajakirjandust, televisiooni, omavalitsusi ja nende juhte ja jumal teab, mida kõike veel, aga igasugune kriitika olgu sel juhul konstruktiivne ja ei maksa arvata, et kuskil mujal ootab paradiis ja tõotatud maa. Kes siit väevõimul ära on viidud, sellele ei leidu enam kunagi kallimat kohta maamuna peal kui kodu.

Olen mõelnud, et tahaksin elada hoopis teisel ajal - rahulikumal ja lihtsamal. Mulle ei sobi see praegune turbokiirusel liikuv tehnoloogiarong, mis muudab inimesed laisaks ja paneb meid peagi iga liigutuse juures endast sõltuma. Suund paistab olevat sinna, kus robotid juhivad maailma ja inimestel puuduvad üldse elementaarsed oskused ilma masinateta hakkama saamiseks. Kõige lihtsamaks näiteks on see, et enam ei minda ka maakodusse metsade rüppe ilma netipulga ja arvuti või nutitelefonita, mobiilita ei kujutaks vist keegi elu ettegi. "Mis mõttes ma ei ole kättesaadav - samahästi võiksin surnud olla?!" Kui elekter kaob, oleme nagu peata kanad - kraanist ei tule vett, potist ei lähe p..k alla, süüa ei saa teha, külmkapp sulab, rääkimata televiisorist, mille must ekraan masendust tekitab. Need on lihtsad asjad... Ja ometi on inimkond elektrienergiat enda kasuks rakendanud alles vähem kui paar sajandit. Ma ei arva, et peaksime liikuma tagasi keskaega, aga mulle ei meeldi see meeletu kiirus üha uute ja uute vidinate leiutamisel - eriti selliste, mis jagavad inimkonna lõpuks kaheks: ühed, kes leiutavad, suunavad ja arendavad; teised, kes kasutavad ja ei oska enam enda peaga mõelda. Seetõttu igatsen elada ajal, mil nähti rohkem vaeva ja osati nautida raske töö vilju, inimsuhted olid ehedad - suheldi silmast silma või saadeti kirju (tänapäeva elektronkiri ei oma selles osas mu jaoks erilist väärtust), tunti rõõmu lihtsatest asjadest ja emotsioonidest, armastati loodust-loomi ja elati ümbritsevaga harmoonias. Mind kurvastabki pigem vist see, et tänapäeval hävitab inimene oma tegevusega keskkonda, mis on talle elu võimaldanud ja vähemuses on need, kes püüavad seda meelde tuletada ja allesjäänut päästa või taastada. Väga abitu tunne on mõeldes, et olen väike putukas ligi 7 miljardi elanikuga pesas nimega Maa, aga ega ilmaasjata ei öelda, et kui maailma tahad muuta, siis alusta iseendast.

Sõja ajal elanud on näinud kohutavaid asju, kogenud uskumatuid kannatusi, pidanud loobuma nii paljust... Aga mingil põhjusel on see traagiliselt romantiline, sest need inimesed on elu jooksul nii palju tundnud - läbi kannatuste on nad armastanud, igatsenud ja rõõmustanud, sest ka raskel ajal on inimesed ikkagi edasi elanud. Kõige eelnevalt nimetatu - nii küüditamise, meeletu tehnoloogiapuhangu, üldise mugavuse, keskkonna saastamise - taustal tekib mul võimas tunne, et me elame ju tegelikult väga rikkas maailmas ja kõigi nende kogemuste ja teadmiste põhjal, mida praegusel ajal omame, saan ma kujundada enda elu nii, et sellest tõuseks kasu ja headust mind ümbritsevatele inimestele ja olustikule. Ma saan olla sallivam, kaastundlikum, töökam, abivalmim, hoolivam ja targem. Paraku mu mure siiski jääb...

Mina olen Ott ja sina oled Ott...

2011-05-24T10:49:00.000+03:00

Ühel öösel nägin unes oma tulevase lapse nime. See oli justkui punaselt trükitähtedega ette kirjutatud (nagu Mõmmibeebil) ja kajas kõrvus nii selgelt. Nagu tõenäoliselt miljonid naised enne ja pärast mind, olen ma juba väiksest peale mõelnud välja nimesid, mida oma tulevastele lastele panna võiks. Eks need sõltuvad pisut ka sellest, kellesse parasjagu armunud oled või nüüd juba sellest, kes reaalselt laste isa olla võiks. Kindlaid variante mul ei ole siiamaani, pole ju ka kedagi veel, kellele neid külge pookida (vabandan jämeda väljenduse pärast). Aga see nimi, mida unes nägin, see pole mul kunagi isegi pähe löönud ja ausalt öeldes, kuigi tean inimesi, kes seda kannavad, ei ole ma kunagi arvanud, et tegemist oleks mingi väga loomingulise või kauni nimega. Seda naljakam, et nüüd ma mõtlen, et kuna ikka unenäos ette öeldi, siis peab sellel mingi tähendus olema ja ausalt öeldes ta klapib mitme kriteeriumiga, mida olen oluliseks pidanud.

Ma ei saa ilmselgelt seda nime praegu välja öelda. Ja ma pidevalt analüüsin, mis tema puhul mulle meeldib või mis häirib. Eriti, kuna nimi ju on otseselt seotud ka lapse sooga. Kordan veelkord, et pole kedagi isegi tulemas hetkel, aga mina juba mõtlen selliseid asju. Samas, ega ma ei tellinud taolist unenägu, täiesti tühjast kohast järsku kargas mulle ette üks tähekombinatsioon ja ma ütlesin ta ise kõva häälega välja. On ju kummaline?!

Maitse üle ei vaielda ja taevas teab, et see on inimestel kohati ikka nii kummaline ja uskumatu, et hoia peast ja varvasest kinni. Lastele pandud nimede järgi on kindlasti võimalik vanemaid iseloomustada - ma usun, et see on lausa omaette teadus. Tänapäeval ju tahetakse üldse inimesi igasuguste erinevate harjumuste ja eelistuste järgi kastidesse panna. Et kuidas sa kohvi jood, mis asendis magad, seksid, potil istud, kus õlal käekotti kannad jne. Kui vanemad panevad lapsele nimeks Ants või Mann, siis on selge, et nad pooldavad maalähedast elu, sorteerivad korralikult prügi, kodu on neil tõenäoliselt renoveeritud looduslähedaste materjalidega mõnest vanast elumajast, ise on viisakad ja intelligentsed ja väga võimalik, et nad kohtusid Teeme ära talgutel. Aga kui lapsele pannakse nimeks Christinette-Cheline (häädlust ma ei hakka üldse pakkumagi) või Denim-Pardel (peaks olema poisi nimi, aga kuramus seda teab), siis mida me võime nende vanemate kohta öelda? Ilmselgelt on tegu kergelt hälvikutega, kes elavad enda piiratud fantaasiaid lapse peal välja, mõtlemata, et see laps peab kogu elu kõikidele seletama, kuidas tema nime täpselt kirjutatakse. Lisaks peab ta kogu aeg kordama, et ei, ma ei tee nalja, see ongi mu nimi, mu vanemad olid lihtsalt tropid.

Selle kõige valguses on see nimi, mis mulle unes ilmus, täitsa tavaline keskmine eesti nimi ja sobib minu (ja ma usun, et ka Teise Poole) iseloomu ja ellusuhtumisega küll, mis on täitsa mõjus argument tegelikult, kui ühel päeval tõesti valiku peaks tegema. Aga seda ei tea küll keegi ennustada, millal teda vaja võiks minna. Ja võimalik, et siis oleks vaja unes hoopis ühte pisut naiselikumat nime näha!

Kuhu on kadunud julgus?

2011-05-23T15:46:00.001+03:00

Ma lugesin paari huvitavat artiklit Eesti Päevalehe arvamusrubriigist ja need panid mind mõtlema. Esiteks ei saa jätta ütlemata, et Andres Maimiku sõnaseadmisoskus on lihtsalt kadestusväärne. Mul oli terve loo vältel tunne, et see kirjatükk ongi minu piibel - ma usun seda, mida ta kirjutab, aga mitte sellesse, millest ta kirjutab. Mulle meeldib Jaak Urmeti rämps- ja väärteestlaste kirjeldamine. Olgugi, et see viimane sõnakasutus on pisut kandiline ja julge, olen ma absoluutselt nõus, et laias laastus just niimoodi eestlased jagunevadki.

(Panen siia postitusse kirja mõtted, mis ei ole otseselt nende artiklite teemaarendused, aga mul just järgnevad mõtted tekkisid. Kardam, et ühe postitusega ei saagi hakkama...)

See pole mingi uudis, kuna olen korduvalt varemgi öelnud, et mul on väga suuri raskusi rumalate inimeste talumisega ja veel enam nendega suhtlemisega. Aga kuidas defineerida rumalat inimest? See on päris keeruline, sest millegipärast ei saada tihtipeale aru, mida ma mõtlen ja pigem jääb mulje, et ma seostan rumalust otseselt haridustaseme või vanuse vms. Jah, tõesti, haridustasemel ja vanusel ongi väga suur roll inimese eneseväljendusoskuses ja silmaringis, aga nende vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Küsimus on pigem intelligentsis, viisakuses, kombekuses ja veel miljonis muus detailis, mis mõjutavad inimese olekut ja mõtteviisi, olenemata eelpool nimetatud teguritest. Ja kui täpsemalt peaks selgitama, siis paluksingi lugeda Jaak Urmeti artiklit, milles on väga hästi, minu arvates, kirjeldatud n-ö väärt- ja temale vastanduvad rämpseestlast.

Hakkasin mõtlema, kuidas olen erinevates olukordades käitunud viimastel aastatel ja kuidas oleksin käitunud näiteks 10-15 aastat tagasi. Ma olin lapsena väga julge - mulle ei valmistanud probleemi võõraste inimestega rääkimine, enda arvamuse välja ütlemine, kelleltki abi palumine, õigluse eest välja astumine (kui kellelegi silmnähtavalt liiga tehti), üle järve ujumine (kui minust suuremad seda teha ei söandanud), surnud hiire üleskorjamine kooli koridorist jne-jne. Ma nautisin väljakutseid ja eriti tegevusi, mida teised (peamiselt tüdrukud) teha ei julgenud. Seda nimetatakse vist ka nooruse uljuseks, mis iseloomustab perioodi, kui täiskasvanulik alalhoiuinstinkt pole veel välja arenenud. Mõned paremad sõbrad, kes mind sellest ajast mäletavad, ütlevad siiamaani, et Liisi on ju julge, küll tema teeb või küsib vms. Kahjuks nad ei tea, et endisest Liisist ei ole selles osas enam palju alles jäänud. Minust on saanud arg, kalkuleeriv, pabistav täiskasvanu, kes peab ennast alati väga veenvalt sundima selleks, et mõnda suuremat vaprust nõudvat ülesannet täita.

No näiteks. Mõni nädal tagasi käisin lõunal ja kõndides tagasi tööle, möödusin ühest koolimajast. Seal ees oli kamp väikseid poisse (u. vanuses 10), kes tirisid kotist ühte eakaaslast. Nad madistasid seni, kuni see kotiomanik lendas kõhuli porisele kõnniteele. Kiirelt sai ta püsti ja rabas ühelt kiusajalt vihiku, joostes ise pisut eemale. Verejanuline seltskond järgnes talle vilavate silmadega ja see rahmeldamine, mida saatis sõim ja ropendamine, jätkus seal veel tükk aega. Kogu tegevus oli trollipeatuse kõrval, kus seisis üle tosina inimese - noori ja vanu - kellest iga viimne jälgis poiste võimuvõitlust punnis silmadega. Aga mitte keegi, kaasa arvatud ma ise, ei öelnud ühtegi sõna ega teinud ainsatki liigutust selleks, et poistele vahele minna või kiusatavat aidata. Te ei kujuta ette, mis mu sees toimus. Ma absoluutselt jälestan olukordi, kus kambakesi minnakse ühe vastu, kes ilmselgelt on nõrgem ja antud juhul ka pisut nohikliku olekuga (tõenäoliselt tänu prillidele). Mul oli enda pärast häbi, et ei suutnud midagi ette võtta peale asjaosalistele hukkamõistva pilgu saatmise. Sest kuigi esimene reaktsioon oli, et see on ju vale, ma olen täiskasvanu ja peaksin kuidagi reageerima - sai võitu mõte, et mida ma neile siis ütlen ja miks nad üldse peaksid mind kuulama? Ja muidugi põhiline - mida ümberringi inimesed minust arvavad? Tõenäoliselt, kui oleksin ise lapsevanem, oskaksin taolises situatsioonis paremini käituda. Siiralt loodan, et siis lööb esile mingi emalik kaitserefleks, mis aitab nõrgemate eest seista.

Aga kui tavakodanik, nähes kõrvalt ilmselget ülekohut, ei suuda õigesti käituda (või ongi ignoreerimine õige??), siis miks üldse imestada, et koolivägivald aina kasvab ja noortest, kes selle all kannatavad, sirguvad ebaterve psüühika ja väära ellusuhtumisega inimesed. Kas on üldse võimalik, et neist saaksid kunagi väärteestlased? Kiusajate näol on muidugi veel tõenäolisemalt tegemist rämpseestlaste pealekasvuga, kellele vanemad on suurepärast eeskuju näidanud. Mõelda vaid, et võib-olla oleks ainsa inimese (näiteks minu) sekkumisest vähemalt keegi nendest väikestest poistest midagi õppinud või mõtlema hakanud, aga seda ei juhtunud, sest puudus julgus. Ja keda nendest kõrvalvaatajatest saab siis nimetada väärteestlaseks, kui keegi polnud valmis astuma võitlusse noorte rumaluse ja ülbusega...

Kirjeldatud olukord on ainult üks paljudest juhtudest, kus oleks pidanud enda suu lahti tegema. Intelligentse inimese miinuseks võibki vahel pidada seda, et ta kaalub rohkem oma sõnu ja tegusid ning jätabki tihtipeale hoopis ütlemata. Seevastu rumalaid ja räuskavaid inimesi on alati ja igal pool - vaadake kasvõi meie veebikülgede kommentaatoreid. Öeldakse ju ka, et pole üldse mõtet neid arvamusi lugeda, kuna ükski mõistlik inimene sinna ei kirjuta. No miks ometi? Miks ei kuule me rohkem nende inimeste mõtteid, kellel tõesti ka on midagi öelda? Tagasihoidlikkus on voorus - sellepärast! See mõtteviis on mulle küll kuidagi omaseks saanud, et konflikti vältimiseks jätan tihtipeale palju asju ütlemata või tegemata. Targem annab ju järele ja tark eestlane eriti.

Andres Maimiku usu-teema oli ka äärmiselt huvitav, eeskätt lõpus välja toodud eestlaste meelisusundid. Kõrvaltvaatajana (kui püüan ennast kuskil puuladvas ette kujutada) olen neid samu asju mõelnud ja omaette muianud. Üksikult ei ole mul mõtet nende asjade üle enam arutada (kuna Maimik on seda juba nii hästi teinud), aga on üks üldine nimetaja, mis minu arvates eestlasi nii hästi kirjeldab - see on karilooma iseloom. See tähendab vajadust teha asju ühtemoodi ja järgida (et mitte öelda ahvida) kogu aeg teisi. Erinemine tähendaks seda, et peaks hakkama ise mõtlema, samuti tooks see kaasa tähelepanu. Teisitimõtlejate elu on ju läbi ajaloo olnud käänulisem kui nendel, kes järgivad üldist voolu. Nii et miks üldse teha midagi erilist, kui on lihtsam lasta kõik enda eest ära otsustada.

Toon jälle ühe näite. Tänapäeval on sisustuspoodidest või internetist võimalik tellida endale ükskõik millist mööblit, kangast, nipsasjakesi jms. Ometi, kui käite külas tuttavatel, kes on hiljuti kodu ostnud ja sisustanud, siis kui tihti te kohtate ühesuguseid tapeete, diivaneid, serviise, kardinaid jms? Ma nimetan selliseid kodusid kataloogikodudeks, kus püütakse iga hinna eest trende järgida. Tegelikult meenutab see natuke nõukogude aega, kus olidki kõigil kodus ühesugused läikivad sektsioonkapid, kõvade käetugedega diivanid ja tugitoolid, magamistoakomplekt "Riina" jms. Praeguse aja võimaluste juures ei ole endiselt inimestel rohkem fantaasiat, kui sisustuspoes ülespandud näidistoad, naabri korter või klantsajakirjad ette näitavad. Ja oleks siis, et tehakse maitsekalt. EI, püütakse lahedad olla ja keeratakse täielik jura kokku. Muidugi on põhiline, et inimene ise ennast oma kodus hästi tunneks, aga selline suhtumine kandub ju kõikjale - riietusest kõnemaneerini välja. Kui inimesed oleksid loomingulisemad ja püüaksid rohkem mõelda, mis neile tegelikult (kohe päriselt) meeldiks, oleks elu palju huvitavam - mitte ainult nende enda vaid ka teiste jaoks. Ja jälle jõuame me minu arvates välja selle esialgse teemani, et on olemas väärt- ja rämpseestlased. Esimesed on need, kellel on huvi ja soov midagi uut teha, teised tahavad mugavalt läbi ajada.

Te saate ju aru, et eelnev jutt on mu järjekordne püüa ennast innustada. Isegi, kui arvan, et võin mõnes asjas ennast teistele eeskujuks seada, ei ole mul mingeid volitusi selleks, et kedagi õpetada ja näpuga näidata. Ma kirjutan, kuidas on ja kuidas peaks olema. Ka mu enda jaoks. Ja palun (ei, mitte jumalat või kõikvõimsat taevast) iseennast, et oleksin piisavalt motiveeritud, tugev ja edasipüüdlik, et keegi ei saaks kunagi minu kohta "rämps" öelda.

Vene keele puudega

2011-05-18T16:35:00.001+03:00

Tere, mina olen Liisi ja mul on vene keele puue.

Mul on seda alati piinlik tunnistada ja pigem eelistan öelda, et ma saan vene keelest aru. Sest nii see ongi, ma saan väga hästi aru peaaegu kõigest, mida üks venelane mulle räägib (kui see pole tuumafüüsika, elektrotehnika vms), aga ma olen automaatselt krampis, kui pean midagi vastama. Õnneks tuleb mu töös neid hetki vähe ette, kui naaberkeele oskust vaja läheb, aga see ei tähenda, et ma olen valmis probleemile käega lööma.

Minu ja vene keele ajalugu on umbes-täpselt 13 aastat pikk, alates hetkest, kui põhikoolis seda õpetama hakati. Alguses läks mul väga hästi, sest keelte peale on mul sünni poolest suhteliselt hea anne ja see nõuab ju ainult loogikat ja mälu. Siiski, umbes teisel õppeaastal jõudsin ma puberteedi kõrgperioodi ja ei tahtnud enam teha ega näha midagi, mis oli kohustuslik. Teistes ainetes sain normaalselt läbi ja kõik oli korras, aga vene keele tunnis sai ainult nalja tehtud ja itsitatud - ühesõnaga tehtud kõike seda, mis pärssis õppimist. Kes seda enam teab, mis ime läbi mul vene keel 9. klassi lõputunnistusel 4 oli, aga siiski, ma ei jõua ennast ära kiruda, et nii loll sain olla.

Gümnaasiumis sai valida vene ja saksa keele vahel ja ma muidugi mõtlesin, et rohkem on ikka uhkem - valisin selle teise. Alles ülikoolis oli jälle võimalus vanad teadmised tolmu alt välja tuua ja natuke vene keelt meelde tuletada. Paraku jäi sellest ikkagi väheks.

Nüüd olengi sellises tobedas seisus, et vene keelt ei oska ja kui ka tegelikult tean sõnu, siis ei julge neid kasutada, sest äkki ma teen ennast lolliks. See viimane on ka muidugi eriti tobe põhjus, aga hirmust üle saamine on ilmselt paljudele tuttav teema. Kaasa aitaks praktika, sest kuiva teooriat võin jäädagi endale pähe taguma, see ei toimi minu puhul.

Ja see piinlikkus, kui keegi midagi küsib ja ma ei oska vastata. Muidu ma ju oskan nii paljusid asju ja nüüd selline suur komistuskivi ees - no vihale ajab lihtsalt!

Ühe nädalavahetuse saavutused

2011-05-18T09:58:00.000+03:00

Esmaspäeval jõudsin lõpuks ometi nii kaugele, et käisin tutt-uut naabrinnat vaatamas. Et mitte tühjade kätega kohale ilmuda, astusin reede õhtul Abakhanist läbi ja haarasin sealt kaasa pisut kangast, vatiini jms. Nädalavahetusel jõudsin idee ellu viia ja nii valmis minu elu esimene lapitekk. Alustuseks oli hea, et mõõdud suhteliselt väiksed (~110 x 120 cm) olid ja kangad rõõmsad - kogu protsess oli selle võrra meeldivam. Ise jäin tulemusega ka rahule, väikestel tüdrukutel peab ikka kodus midagi roosat ja kollast olema. Loodan, et uuel omanikul on mu kingitusest palju rõõmu ja tal koguneb selle teki all või peal palju imelisi mälestusi. Tekile boonuseks tegin padja ka, õigemini padjapüüri.

Yeah?!

2011-05-16T08:54:00.002+03:00

Muusika on rõõmu jaoks!

2011-05-12T16:37:00.000+03:00

Kui juba muusikasse minek jutuks tuli, siis pean tunnistama, et ma tunnen praegusel eluhetkel muusikast väga puudust. Ja olgugi, et igaüks on oma õnne sepp, ei oska ma selles osas kohe midagi peale ka hakata. Need, kes mind paremini tunnevad, teavad vast, et esimesed 18 aastat oma elust olin ma läbi ja lõhki kogu aeg laulmise ja pillimängu sees: alguses tänu emale, kes lisaks sellele, et ta mu esimene muusikaõpetaja oli, mind ka järjepidevalt kõikide oma ansamblite (jah, neid oli korraga mitu) proovidesse ja esinemistele kaasa võttis. Suuremana sain ka ise mõnes laulus kaasa lüüa suurte tädidega. Edasi tuli muusikakool ja kooris laulmine, kulminatsiooniks võiks pidada kvartetis laulmist, mis oli tegelikult muusikalises mõttes kõige ilusam aeg mu elus. Aga nagu ikka, saavad kõik head asjad kord otsa ja ülikooli tulles ei leidnud ma enam seda õiget kohta "muusikaelu" elamiseks. Pool aastat käisin TTÜ kammerkooris, aga see ei olnud päris minu teetass ja edasi teavad jällegi paljud, et sattusin hoopis rahvatantsu tantsima, laulmine jäi tahaplaanile.

Nüüd tunnen, et tahaks jälle laulda ja olla lihtsalt muusika sees. Kahjuks on mu pillimängu oskused vägagi rooste läinud, seega pole tõenäoliselt erilist lootust kunagi kuskil koosseisus näiteks viiulit mängida (ja kas ma seda tahakski), aga oma lõbuks võiks kääksutada küll. Oleks mul ainult endal viiul. Teine asi on klaver, millest väga suurt puudust tunnen. Nooremana oli klaver mulle oluline kaaslane - võib ka öelda, et lohutaja. Piisas ainult klaveri taha istumisest ja natukesest klimberdamisest, kui tuju läkski palju paremaks: panin oma emotsioonid ja mõtted meloodiasse ning sain sedasi justkui vabaks. Muusikateraapia, kui selline, on tegelikult ikka väga võimas asi. Klaverit ei ole mul nüüd juba aastaid käepärast olnud, aga ma südamest loodan, et õige pea ta seda jälle on.

Kui räägin muusikast puudust tundmisest, siis tegelikult ongi pigem igatsus emotsiooni järele, mida selle sees olemine pakub. Mul ei ole absoluutselt mingit lapsikut unistust kuskil suurel laval laulja olla, tahaks puhtalt naudingu pärast jälle kellegagi koos musitseerida, kasvõi ainult iseenda jaoks. Nüüd olen vist nii palju küpsem, et ka suuremas kooris laulmine tundub aktsepteeritav - mõni aeg tagasi ei tahtnud ma seda üldse. Siit mu üleskutse: kui keegi teab mõnda toredat koori, kuhu ma võiksin sobida, siis andke teada. Sügisest võiks kuskil oma häälepaelu vabastada ja treenida küll ning lisaks tantsupeole võiks üle pika aja ka laulupeole jälle minna.

Muusikasse minnes

2011-05-12T15:07:00.000+03:00

Mõnda lugu kuulates on tunne, et tahaks sinna sisse minna või tahaks selle ära süüa või puruks kallistada. Selline hästi viimase vindi peal tunne on. Eriti, kui mingil põhjusel reaalsus on hetkel nii igav.
Kuulame koos:

Kassiarmastaja käsitööminutid

2011-05-06T15:41:00.000+03:00

Käsitööga on minu meelest nii, et kõige põnevam on alati see tegemise protsess. Valmistööd on küll ilus vaadata, aga siis on temaga justkui kõik, siis on vaja uut projekti. Sellepärast on täiesti inimlik vajadus jagada valmisprodukti teistega, et sellest oleks veel kestvat rõõmu. Ja sellepärast "eputavadki" nii paljud inimesed blogides enda kätetööga. Ma teen samamoodi ja tutvustan teile meie pisikese Kunni-Kusti uut trooni, mis eile lõpuks valmis sai.

Kõik sai alguse tikkimisest. Kuna ma olen seda tüüpi käsitööline, kes kõike enda pisikese mõistusega püüab lahendada ja välja mõelda (ja vahel seetõttu mõnda asja 10 korda kauem teen), siis tikkimiseks ma mingit mustrit ette ei joonistanud ega traageldanud. Panin umbes paika algus- ja lõpp-punkti ja märkisin enam-vähem kõrguse. Hakkasin lihtsalt otsast minema, natuke vahepeal harutasin ka, aga valmis ta lõpuks sai. Kollane lõng osutus palju õhemaks kui punane, mistõttu tegin selle pärast veel teist korda üle.

Mõni aeg tagasi tõstsime natuke tuba ümber ja need punutud kastid jäid nüüd keset tuba/seina laiutama. Kusti kasutas kohe võimalust ja leidis, et sealt pealt avaneb väga hea ülevaade ja vahelduseks oma pukile on see täitsa mõnus koht lesimiseks. Et tema elu pisut mugavamaks teha, otsustasin sinna padja meisterdada.

See lilleke, mida te i-täpi kohal näete, kaob sealt kohe esimesel võimalusel. Kusti avastas esimese asjana, et see on üks jube hea mummuke, millele kihvad taha lüüa ja otsast harutama hakata. Ma loodan, et ülejäänud tikand tema huvi nii ei köida. Üldiselt paistis kunnile uus troon sobivat. Tegelikult kasutas Kusti juba enne padja valmimist igat võimalust, et selle tikitud riidetüki peal lesida, seega ju ta sai kohe aru, et see tema oma on :).

Kui mina hakkan nokitsemaie..

2011-05-05T16:06:00.000+03:00

Olen nüüd jälle käsitöölainel. Kodus on üks asi pooleli, mida hetkel jagada ei saa ega taha, aga meenus, et mõni aeg tagasi tegin ühe armsa kaardi töökaaslase poja katsikuks. Poiss ise on muidugi kõige nunnum kogu selle asja juures, aga tööjuures käepärastest vahenditest kokku pandud kaart tuli ka täitsa asjalik. Kõik osapooled jäid rahule!

Kahjuks on pildid mobiiliga tehtud, seega kvaliteet ei kannata mingit kriitikat.

"Emal on üks väike uba..." kuulub minu ema luuleklassika hulka. Ta pole seda küll ise välja mõelnud, aga minu jaoks on see ikka täitsa tema oma. Ja jube vahva luuletus, kas pole?!

Kui oled kass...

2011-05-05T09:36:00.001+03:00

Käisime nädalavahetusel Kesk-Eestis töö- ja puhkelaagris. Nagu piltidelt näha, siis Kusti põhiliselt puhkas, meie tegime ikka tööd ka. Ragistasime kaks päeva metsas ja puuvirnade ümber, et isale talveks soojatoojaid varuda. Kusti jäi emaga koju ja veetis aega põhiliselt horisontaalasendis.
Väga mõnus nädalavahetus oli!

Pöördumine

2011-05-04T14:22:00.001+03:00

Palun!
Anna mulle mõte, mis on suurem kui taevas.
Anna mulle usk, et mind miski ei vaevaks.
Tee mu eest valik, mis kohe oleks õige,
aita leida tee, mis viiks kõrgemale kõigest.
Võta ära hirm, mis on pikalt kuklas tuksun´d.
Vastu kingi tarkus, et too kindlameelsust kutsuks.
Minema löö kahtlused, mis minule ei kuulu.
Poeta põue kübekene kõigest, mis veel puudu.
Tänan!

Maale!

2011-05-03T17:06:00.001+03:00

Ma ei tea, kas see on tingitud kevadest või millestki muust, aga praegu - rohkem kui kunagi varem - tunnen, et ma ei taha elada keset suurt linna, kus mind ümbritseb ainult betoon, asfalt ja lõputu liiklusmüra. Olen maal sündinud ja veetnud seal enda n-ö kujunemisaastad, mil kuskile sügavale mu sisse kinnistus suur armastus vabaduse, rohumaade, põldude, puude, lindude jms vastu (kusjuures, ma ei saa aru, miks eesti keeles öeldakse "armastus millegi vastu", armastus peaks ikka poolt olema). Ma ei vaja ega kasuta suuremat osa nendest võimalustest, mida suures linnas elamine peaks endaga kaasa tooma. Vastupidi - ma tunnen nii suurt puudust hoopis maal elamisega kaasnevatest mõnudest. Ja tegelikult on Eesti suurust arvesse võttes nagunii kogu aeg enamik hüvesid - kui neid niimoodi nimetada - kiviga visata.

Võib tegelikult öelda, et ainuke, mis mind Tallinnas kinni hoiab, on töö. Sest töö tähendab raha. Ja raha tähendab "ära elamist" (jällegi üks väljend meie kaunis emakeeles, milles puudub loogika, aga mis on ka ÕS-s täitsa olemas). Samas, see "ära elamine" ongi lihtsalt mugav eksisteerimine ja leppimine sellega, mis olemas on. Aga ilma rahata ära ei ela - seda õpime me teoorias maast madalast ja praktiseerime täiskasvanutena elukoolis. Niisiis on ainukeseks variandiks leida mingi kompromiss, kuidas raha jääks alles, aga suure betoonist linna vari mu kohalt kaoks. Ja kui kellelgi nüüd tekkis küsimus, kas sõbrad siis ei hoiagi mind siin kinni, siis võin näiteks öelda, et mu parim sõbranna elab juba peaaegu 5 aastat teisel pool maakera, aga ta on endiselt mu parim sõbranna. Kui vahemaa on ainult maksimaalselt 100 km, siis ei näe ma selles absoluutselt mingit probleemi. Ma usun, et kohtumised muutuksid hoopis selle võrra kvaliteetsemaks, et neid rohkem ette peaks planeerima.

Hiljuti lugesingi ühte blogi, mille omanik oli päeva pealt teinud otsuse perega maale kolida - Tallinnast Lõuna-Eesti metsade vahele. Ta ütles, et see kõik sai võimalikuks tänu sellele, et ühel hetkel kadus tema sõnavarast fraas "see pole võimalik!" Ma olen täpselt sama usku olnud juba mõnda aega nüüd ja olen ju kirjutanud ka mõttejõust ning selle võluvõimest :). Kui avad oma meeled unistustele ja eesmärkidele, siis neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tõeks saada. Ma ei ütle nüüd, et tahangi "pärapõrgusse" metsiku looduse keskele kolida, aga kindlasti on ka kuskil siinsamas lähedal variante, mida ma praegu lihtsalt veel ei tea, sest ma olen mõelnud, et nagunii ei ole need minu jaoks. See enda mõtlemise ümberkujundamine võtab parasjagu aega, kui oled pikalt elanud suhteliselt ennastsalgava mõtteviisiga, aga ma liigun vaikselt õiges suunas.

Oleme juba mõnda aega nüüd püüdnud endale uut kodu leida, keskendudes peamiselt ikkagi Tallinna erinevatele vaiksematele piirkondadele või linna lähiümbrusele. Ja no tee või tina, ei ole seda õiget asja lihtsalt olemas, sest igal pool leiame ikka vigu ja põhjuseid, miks üks või teine ei sobi. Kes teab, võib-olla ärkame ka meie ühel hommikul üles ja otsustame, et kolime hoopis Saaremaale, saagu mis saab. Aga praegu on see veel ilus unistus - ärgata ühel hommikul ENDA maja päiksepoolses toas, astuda uksest paljajalu otse ENDA murule ja nautida suvist hommikukohvi keset ENDA õunapuid ja lillepeenraid.

Just seda ma tahan!

2011-04-26T14:17:00.001+03:00

Jõud elada täiel rinnal, täiskasvanulikku, elavat, hingestatud elu koos kõigega, mida ma armastan — maa ja selle imedega, merega, päikesega... Ma tahan selle sisse minna, olla osa sellest, elada selles, õppida sellelt, kaotada endas kõik pealiskaudse ja omandatu ning saada teadlikuks otsekoheseks inimeseks. Tahan enese mõistmise kaudu mõista teisi. Tahan olla kõik, milleks ma olen võimeline saama...

Katherine Mansfield (Kathleen Mansfield Murry), 1888-1923

Kõne

2011-04-13T14:52:00.000+03:00

Eelmine nädal oli emotsionaalselt raske väga paljudele - et mitte öelda enamikule - eestlastest. Märtsis toimunud katastroof Jaapanis ja jalgratturite röövimine Liibanonis olid juba isegi mõjunud masendavalt, pannes rohkem mõtlema lähedastele, sõpradele, kodule ja üldisemalt elule-olule. Seetõttu esialgu kuuldused ja seejärel faktid Andrus Veerpalu dopingu kasutamise kohta panid proovile kõikide nende närvid, kelle empaatiavõime pisut üle keskmise on. Mingi hetk tundus, et seda kõike on liiga palju, et andke ometi midagi positiivset ka vahepeal hingele seedimiseks. Olgugi, et ükski nimetatud teemadest mind otseselt ei puuduta - selles mõttes, et asjasse pole segatud keegi mulle lähedastest inimestest - ei jäta mind kaugeltki külmaks kaasmaalaste vaev ja mure, mis nii selgelt tuntav on ka täiesti kõrvalseisvale isikule.

Muidugi pean tunnistama, et kõige rohkem puudutas ja puudutab ikka veel mu hinge Andrus Veerpaluga seonduv. Eelmisel nädalal hakkasin isegi kirjutama sel teemal, kuid jätsin pooleli, kuna tundus, et neid lugusid tuleb juba meedia vahendusel niigi uksest ja aknast. Mis mõte on siis korrata juba kellegi teise poolt öeldut?! Pealegi ajas sõna "kasvuhormoon" kuulmine või nägemine juba vaikselt südame pahaks. Kuna see efekt ei ole siiani veel kadunud, siis antud sõna ma rohkem enam ei maini. Küll aga tahan nüüd rääkida enda vaatevinklist seoses Andrus Veerpaluga.

Esiteks olgu öeldud, et Andrus Veerpalu on minu jaoks eesti sportlane nr. 1 - see oli nii ammu enne dopinguskandaali ja ei ole muutunud. Ma ei ole meediakanalite (kuna pole isiklikult temaga kohtunud) vahendusel näinud mitte ühtegi sportlast (võib-olla isegi ka ühtegi teist inimest), kes mulle nii sümpaatne tunduks kõiges, mida ta teeb. Võime ju rääkida, et on salakavalaid, maske kandvaid, mitmepalgelisi, näitlevaid avaliku elu tegelasi, kelle eesmärk on endast mingi kuvand luua, kuid ärge tulge mulle rääkima, et inimest ei ole võimalik läbi näha pelgalt talle silma vaadates. Võib-olla pean ma ennast suurepäraseks inimeste tundjaks ja võib-olla olen ma seetõttu endast väga heal arvamusel või eksin, kuid ma võin anda pea selle eest, et Andrus Veerpalu näol on tegemist ausa, õiglase, väärika inimesega, kes ei otsi tähelepanu ja kelle eesmärk ei ole üle laipade minna, iga hinna eest võit koju tuues. Rääkimata sellest, et tegemist on (mitte ainult meedias loodud imidži põhjal) toreda isa ja abikaasaga. Absoluutselt on tegemist ka täiesti tavalise inimesega, kellel on omad vead ja nõrkused, mistõttu ma ei taha teda sugugi ülistada mingiks valejumalaks või pühakuks. Aga kui mees oma sõna annab, siis seda ma usun.

Teiseks usun ma fakte, mis ütlevad, et doping Andrus Veerpalu verest leiti ja et see ületas lubatud piire. Ma ei ole nii rumal arvamaks, et taolisi uuringuid/proove/teste kuskil keldrilaboris põlve peal tehakse või sassi aetakse. Mingite, seni veel täpselt seletamatute, nähtuste koosmõjul on Andrus Veerpalu proovide tulemused osutunud positiivseks meile kõigile ebameeldival moel. Me võime siin ju arutleda erinevate teemade üle, et tegemist oli mingi vandenõuga (mida ma isiklikult pean ulmeromaanide armastajate meelisteooriaks, millel tegelikkusega puudub igasugune seos), et kõik sportlased kasutavadki vähemal või rohkemal määral dopingut, et Suusaliit on rahvast petnud jne, aga kõige selle taustal on ju tegelikult üks mees - üks aus ja tubli eesti mees - kes peab iga tund ja minut ja sekund piinlema teadmatuse käes, miks on temaga see kõik juhtunud? Sest fakte ümber lükata on praktiliselt võimatu (kuigi mitte lootusetu), aga lisaks faktidele on olemas tõde, mida teadus ei toeta. Tõde, et Andrus Veerpalu ise ei olnud teadlik dopingu kasutamisest. Andrus Veerpalu taustajõudude teadmatuses ma enam nii kindel ei ole, sest nagu ma ütlesin, teatud faktid siiski räägivad meile teist juttu.

Suusakuninga toetuseks liitusin ma kahtlematult Facebookis kommuuniga "Usume Andrus Veerpalu". Ma arvan, et see on oluline enda seisukoha väljendamiseks ja hädasolijale hea sõnumi saatmiseks. Kahjuks on meedias väga palju räägitud mingist massipsühhoosist, emotsioonidest pimestatud käitumisest, reaalsuse eitamisest ja jumal teab, millest veel, kuna faktid on ju selgelt teada, aga ometi väljendavad inimesed kõikjal enda armastust ja usku Andrus Veerpalu suunas. Mulle tundub, et hoopis need, kes toetajatel psühholoogilisi häireid või pimedust diagnoosivad, üritavad inimestel iga hinna eest päid vastu seina taguda, et öelda: "Kas te, idioodid, ei saa aru, et Andrus on üks siga ja kaabakas ja pole teie armastust ära teeninud!" Milleks ometi? Meil on vaba maa ja sõnavabadus, ei maksa kõiki neid 60 000 inimest, kes Facebookis "Meeldib" on vajutanud, kohe lollideks tembeldada. Nagu ma ka eelmises lõigus mainisin, ma saan faktidest väga hästi aru, aga see ei muuda mingil moel minu usku Andrus Veerpalusse või tema sõnadesse.

Tegelikult tahaksin, et kogu see teema nüüd natukeseks ajaks rahule jäetakse. Ma usun, et kõik osapooled on praegu öelnud, mis neil öelda on. Edaspidi ootaks ainult adekvaatseid, teaduslikku kandepinda omavaid artikleid dopingut puudutavatel teemadel, mitte ajakirjanike isiklikul arvamusel ja ettekirjutustel põhinevat lalinat. Kusjuures, jah, seda lalinat on nii positiivse kui negatiivse külje pealt ja kahjuks isegi teadlased ajavad erinevat juttu. Kui siiamaani on räägitud, et kasvuhormooni (ikka pidin korra veel mainima seda sõna) suurenemist organismis mõjutas eelnev füüsiline koormus, siis eile lugesin ühe biokeemiku artiklit selle kohta, et toime on hoopis vastupidine. Kui süstitakse kunstlikku kasvuhormooni, siis keha enda poolt antud hormooni produtseerimine väheneb oluliselt ja dopingu määramisel arvestatakse hoopis suhet kunstliku ja loomuliku hormooni vahel. Ühesõnaga - hulk teaduslikku juttu, mida ma ümber ei oska jutustada, aga aru siiski sain. Üks asi on teadlaste jutt, aga teisest küljest, mind tõesti ei huvita, kes on minevikus valetanud ja mis põhjustel. Ma ei tunne ennast kuidagi petetuna, kuigi ajakirjandus just seda inimestesse on üritanud süstida. Hädavaled põhjendatud juhul on lubatud ja ärge tulgu need ajakirjanikud mulle ütlema, et on eluaeg ainult puhast tõtt kirjutanud või kajastanud. Pada sõimab katelt!

Nagu enamikul eestlastest, on Andrus Veerpalu - meie Andruse - mured mulle väga südamelähedased ja eelmisel nädalal peale pressikonverentsi tundsin lausa nii sügavalt kaasa, et füüsiliselt hakkas süda valutama. Kui ainult oleks see imerohi, et kõik jälle heaks teha. Praegu ei saa muud teha kui oodata, aga ausalt öeldes, mis iganes see lõpp-tulemus ka poleks, minu usk ja armastus Veerpalusse ei kao kunagi. Kõik need medalid ja kaunid sõidud ei kao samuti. Pea vastu, Andrus, pea vastu, eesti rahvas!

Muusikast

2011-03-31T14:39:00.000+03:00

Muusikamaitsega on minul kummalised lood. Raske on öelda, et vot just see stiil on mu lemmik. Muidugi, ma armastan rokkmuusikat, aga seal on ka palju sellist, mis mulle ei meeldi. Samas võin ma popmuusikat või klubitümmi kuulata ja seda kaifida - teisalt tehakse kohati ikka väga õudsaid asju. Siis on veel jazz - hingetoit; samuti klassikaline muusika, mis sobib kultuursele osale minust. Ei saa mainimata jätta, et ma ju tantsin ometigi rahvatantsu, mis tähendab, et täiesti kummalised keemilised reaktsioonid toimuvad mu kehas siis, kui kuulen mõnda vana head simmani (loe: jaanitule) lugu. Karavan, Justament, Kukerpillid, Anne Veski, Rock Hotel jpm - neil kõigil on midagi meelepärast mu jaoks. Lisaks eelnevale on veel miljon erinevat stiili, mida ma ei oska nimetadagi.

Kokkuvõtvalt ei ole võimalik kõiki mulle meeldivaid erinevaid stiile ja esitajaid üles lugeda, sest üllatajaid on igal pool. Küll aga olen tähele pannud, mis võiks olla need siduvad tegurid, mis ühe loo mu jaoks atraktiivseks teevad. Esiteks muidugi ajalooline taust - hetked, millega lugu on seotud ja nostalgia, mille tema kuulamine endaga kaasa toob. Teiseks muusikaline kvaliteet - ma pean siin silmas huvitavaid meloodilisi käike ja seda, kui professionaalselt neid esitatakse. See omakorda viib kolmanda kriteeriumini, milleks on laulja võimekus - ma ei suuda kuulata monotoonseid, ekslikke, igavaid hääli. Neljandaks on rütm - olenevalt muidugi muusikastiilist peab loos olema mingi mõnus rütmiline vigur, mis mul jala tatsuma paneb või kõhus propelleri käivitab. Viiendaks nimetaksin veel dünaamilisust - et terve lugu ei oleks ühesugune, vaid sellel oleks käimatõmbav algus, kulmineeruv keskpunkt ja kokkuvõtlik lõpetus.

Kogu selle omajagu keeruka selgituse taustal peab ütlema, et mõni lugu ronib esimesest hetkest nii naha alla, et sa ei oska seda kuidagi selgitada - ei endale ega teistele. Sest ta lihtsalt meeldib! Teisalt on jälle korduvalt olnud nii, et kuulates laulu mõnelt helikandjalt ei arva ma sellest mitte midagi ja alles live´s kuuldes saan aru, kui hea ta tegelikult on. Nii juhtub, et ma võin ennastunustavalt õõtsutada mõne räpiloo taustal, karata vaimustunult rokk-kontserdil, istuda ihukarvad püsti sümfooniaorkestrit kuulates, poetada pisara jazzi nautides, tantsida kingatallad õhukeseks klubimuusika rütmis.

Kusjuures, on olnud mitmeid lugusid, mille puhul ma mõtlen, et see ei tohiks mulle meeldida, aga ometi ta mõjub ja ma ei saa sinna midagi parata. Üks asi, mis elu jooksul selgeks saab, on see, et me ei tohi häbeneda seda, mis on meile südamelähedane - ka muusikamaitse osas.

Mõtlesin, et panen siia mõne loo, mis mulle elu jooksul on nii väga meeldinud, et oleksin võinud neid 24/7 järjest kuulata. See on muidugi ainult murdosa kõikidest lugudest.

Kuule, kuula!

2011-03-29T12:42:00.002+03:00

Küsijatest ja rääkijatest kirjutama ajendas mind tegelikult üks vestlus enda õega. Me hakkasime arutlema selle üle, kuidas on inimesi, kes püüavad ise luua olukordi, kus teine inimene peaks nende käest küsima, milles asi on. No näiteks, kui keegi väga demonstratiivselt ohkab, omaette naeru puristab või iga hinna eest haledana püüab paista. Selle asemel, et ise rääkida, miks ta mingit liigutust või häälitsust teeb, ootab ta küsimust. Edasi jõudsime järeldusele, et nii mina kui õde kumbki ei salli selliseid olukordi, sest me ei ole küsijad. Veel vähem oleme me seda siis, kui olukord on kuidagi kunstlikult tekitatud.

Samas pani antud teema edasi mõtlema, et ka paljudes muudes olukordades ei meeldi meile küsimusi esitada. Ehk siis, on inimesi, kes alati ise uurivad-puurivad, kellele sa räägidki kõik - ja veel natuke enamgi - südamelt/meelelt ära. Ja hiljem avastad, et ei saanud ise mitte midagi teada. Et kui küsitakse, aga mis tema siis rääkis või kuidas tal läheb vms, siis sa tegelikult ei oska vastata, sest tuleb välja, et ainult sina ju rääkisid kogu aeg. Meie ise - õde ja mina - ei lähe just väga tihti teiste käest pärima, mis nende elus toimub. Muidugi on viisakusküsimused: kuidas Sul läheb? kuidas mees elab? kuidas lapsed kasvavad? jne. Aga üldjuhul me austame kohati isegi liiga palju oma vestluskaaslase privaatsust. Liiga palju sellepärast, et tõenäoliselt paljudes olukordades inimesed ootavad, et neilt küsitaks rohkem, et tuntakse huvi. Ja nagu ma eelnevas postituses mainisin, nii on oht jätta endast hoopis ükskõikne ja hoolimatu mulje.

Loomulikult on inimesi, kes on osavad nii küsimises kui rääkimises. Nad oskavad esitada küsimusi nii, et teema läheks sinna, kuhu soovivad, ja et nad saaksid siis lõpuks ikkagi ise rääkida. Tõenäoliselt sobitun ma teatud olukordades just ka sellesse rolli. Sest sel juhul ei ole mu küsimused tegelikult suunatud niivõrd teisele inimesele ja tema isiklikele asjadele, kuivõrd mingile üldisemale teemale. Ma julgeks väita ka seda, et endast rääkimisega on võimalik vältida ebamugavat vaikushetke või olukorda, kus peaks hakkama mingeid küsimusi esitama. Salamisi soovib siis rääkija, et ka vestluskaaslane teemasse sisse tuleks ja mingitest endaga juhtunud sarnastest olukordadest juttu teeks.

Nagu eelneva loo kommentaarides välja tuli, on küsijate näol sageli tegemist inimestega, kes küsivad selleks, et neilt endalt ka küsitaks. Ma arvan, et parim olukord nende jaoks on, kui nad suhtlevad inimestega, kelles samuti küsija pool pigem domineerib. Sest ega siis küsija roll ei tähenda, et inimene ise üldse midagi ei räägi. Ta lihtsalt räägib vähem ja küsib rohkem.

Lisaks küsijatele ja rääkijatele on olemas ka kuulajad, keda ma neist kolmest isiklikult kõige rohkem austan. Hea kuulaja on see, kes oskab esitada piisavas koguses õigeid küsimusi, kes räägib siis, kui tal on midagi arukat ja teemakohast öelda ning kes ei ole oma käitumises pealetükkiv, aga näitab üles piisavalt huvi ja hoolivust. Kui nii võtta, siis tegelikult ei olegi hea kuulaja näol tegemist mingi kolmanda omaette tüübiga, vaid see on ideaalilähedale süntees kahest poolest, kellest kogu mu lugu alguse sai - küsijast ja rääkijast.

Võib-olla oleks õigem hoopis väita, et enamik inimesi on kameeleonid - nad muudavad värvi (loe: rolle) vastavalt "ohule", mis neid varitseb. Sealjuures on aga igal ühel see oma õige värv - mugavustsoon - milles end kõige kodusemalt ja paremini võib tunda. Mõnes eneseabi raamatus oleks kindlasti soovitus, et püüa arendada endas erinevaid oskusi, et võiksid vajadusel olla küsija, vajadusel rääkija, võimalusel kuulaja. Aga mina sellistesse kunstlikult õpitud või kehastatud rollidesse ei usu, sest enda loomuse vastu me ei saa. Parim soovitus on jääda iseendaks, no matter what!

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld - või on see vastupidi?

2011-03-28T15:19:00.001+03:00

Mulle on elu jooksul mitmed head sõbrad ja tuttavad öelnud, et kui nad mind esimest korda nägid, arvasid, et ma olen ülbe ja üleolev tüüp - mis hiljem osutus täiesti valeks. Nüüd, kui ma tean, et on oht endast selline mulje jätta, püüan muidugi igati algusest peale võimalikult normaalne ja lahke välja näha. Aga enamgi veel, ma arvan, et olen jõudnud arusaamale, kuhu see koer on maetud, et ma alguses ükskõikne või osavõtmatu tundun.

Laias laastus võib inimesed lahterdada kahte leeri: küsijad ja rääkijad. Küsijat iseloomustab lõputu uudishimu teiste inimeste tegemiste, käekäigu, elu-olu jms kohta. Ta toodab aina uusi teemasid, hoiab vestlust elus, suhtleb vabalt võõraste inimestega, loob kergelt uusi tutvusi ja jätab enamasti (kui ta just liiale ei lähe) endast mulje kui väga hoolivast, sõbralikust ja toredast inimesest. Kusjuures kogu selle suhtlemise ja küsimuste esitamise juures ei räägi ta harilikult teistele suurt midagi iseendast. Nii juhtubki, et kui sa oled küsijaga vestluse lõpetanud, avastad, et oled terve enda eluloo ette kandnud, aga vastu pole saanud mitte mingit informatsiooni.

See viimane mõte iseloomustab eriti hästi inimesi, kes on rääkijad. 80-90% juhtudest ei alusta nad ise vestlust võõra inimesega, kui just pole mingit olulist või päevakohast teemat, mida arutada. Rääkija ei ole eriti osav "tühja jutu" ajaja, talle ei meeldi esitada isiklikke küsimusi ega ka mingeid muid küsimusi, mis tema arvates võiksid kellegi kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Sageli ootab ta, et vestluskaaslane annaks ise signaale, mis näitavad, et üks või teine teema on arutamiseks lubatud. Veelgi enam eeldab ta, et iga inimene räägib ise asjadest, millest ta tahab rääkida ja ülejäänu osas vaikib niikuinii. Rääkijatega juhtub pahatihti aga see, et nad lobisevad enda kohta välja igasuguseid olulisi ja mitteolulisi fakte, et hoida vestlust käigus.

Tegelikult ei ole rääkijad sugugi sotsiaalse hälbega või nohikud, nad pigem ei taha toppida enda nina võõrastesse asjadesse. Ja küsijad ei ole ka tüütud või taktitundetud. Need on lihtsalt kaks erinevat tüpaaži, keda kohtab absoluutselt igas seltskonnas. Muidugi mängib kahe tüübi eristamisel või iseloomustamisel rolli seltskond, kus nad viibivad või inimesed, kellega parasjagu suhtlevad. Aga keskmist olukorda arvesse võttes on üks pool inimeses alati domineerivam.

Põhjus, miks mina endast vale mulje võin inimestele jätta, ongi see, et ma ei ole küsija. Ma võin olla hea suhtleja ja loomulikult hea rääkija (enamasti isegi liiga hea), aga küsijat on minus väga vähe. Kui juhtub, et satun kokku mõne rääkijaga, siis lööb minus vahel see teine - pinna all peidus olev pool - esile ja ma pean genereerima küsimusi või teemasid, et lõhkuda piinlikku vaikust. Need olukorrad on minu jaoks üldjuhul väga ebamugavad ja ma väldin neid seetõttu igal võimalikul moel. Seega võib vahel ka juhtuda, et ma võõras seltskonnas suurt midagi ei räägi. Mitte, et ma ennast kellestki paremaks peaks või suhelda ei tahaks, aga ma ei taha esitada sunniviisilisi ja pressitud küsimusi, sest see tundub mulle võlts. Kusjuures, vaikne inimeste jälgimine on teinekord palju huvitavam tegevus, kui võõra inimesega mõttetul teemal vestlemine ainult vestlemise pärast.

Kui satun oma elementi - st kohtun inimesega, kes on küsija ja paneb mind rääkima - siis võin ma väga kergesti hoo sisse saada ja hiljem avastada või kahetsusega kiruda, et oli mul nüüd vaja nii palju informatsiooni jälle jagada. Aeg-ajalt seda ikka juhtub, kuigi eks elu õpetab kogu aeg ja tasapisi õpin ennast rohkem kontrollima. Samas, just mainitud olukordades tunnen ennast mugavamalt ja tegelikult - nagu eelnevalt mainisin - pean ennast ka heaks suhtlejaks. Eks siinkohal oskavad mu sõbrad kõige paremini hinnangut anda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris esimese mulje põhjal ei saa inimest hinnata, sest kesta all võib olla palju rohkem peidus, kui algul välja paistab. Aga ei maksa ka unustada, et me kõik oleme erinevad ja ennast eeskujuks võttes ei saa alati kõiki ühtmoodi sildistada. Maailm on üks hästi läbimõeldud ja toimiv süsteem, kus valitseb tasakaal - seda ka inimtüüpide osas. Seega, kui poleks küsijaid, ei saaks rääkijad üldse rääkida. Ja kui poleks rääkijaid, ei oleks küsijatel kelleltki küsida. Kumb sina oled?

Tule taevas appi!!!

2011-03-04T11:54:00.002+02:00

Ma ei tea miks, aga aeg-ajalt ma ikkagi loen artiklite juurest kommentaare, ilmselt lihtsalt sportlikust huvist, et mis siis inimesed arvavad. Olen tähele pannud, et sageli juba enne lugema hakkamist olen valmis kõige hullemaks ja pigem on üllatav leida positiivseid sõnumeid. Kas poleks normaalne vastupidine variant? Aga eesti inimese lemmiktoiduks on ikka teine eestlane, selle vastu ei saa ühegi ussi- ega püssirohuga. Väidetakse küll, et normaalsed inimesed lihtsalt ei kirjutagi kommentaare ja et kõik, kes oma arvamust avaldavad, on enamasti madalalaubalised matsid, aga millegipärast ei taha ma seda uskuda. Olles üle 26 aasta siin riigis elanud, olen juba piisavalt näinud ja kuulnud selleks, et uskuda: keskmise eestlase empaatiavõime on nullilähedane ja intelligentsusest pole vähemalt iga kolmanda inimese puhul juttugi. Keskmise all mõtlen ma seda, et kõik eestlased pannakse ühte patta ja mingi x-valemi järgi arvutatakse välja keskmised iseloomuomadused ja kõikvõimalikud karakteristikud. Ma arvan, et need tulemused ei ole üheski vallas eriti säravad või positiivsed. Skaalal 1-10 on positiivsed omadused 1 lähedal ja negatiivsed 10 juures.

Lugesin kommentaare, mis olid kirjutatud Postimehe uudise juurde, kus mainiti ära, et Kristina Šmigun-Vähi mõlemad lapsed on sündinud Miamis, ilmselgelt ettekavatsetult. Mind küll üllatas see informatsioon, kuna see oli uus, aga kindlasti ei tekkinud mul mingeid õelaid mõtteid, mida kohe oleks pidanud kõikide teiste artikli lugejatega jagama. Seevastu on seal kümneid inimesi, kes minust erinevalt arvasid ja ei pidanud paljuks võimalikult selgelt (lausa trükitähtedega) kirjutada, et Kristina näol on tegemist riigireeturiga ja kui siin ei kõlba, siis koligugi minema. Samuti, et ainult senikaua oli Krissul eestlasi vaja, kui nad võistlustel kaasa elasid, pöidlaid hoidsid ja kätel kandsid, pärast seda võib oma kaasmaalased minema visata (kusjuures Kristina on nagunii pooleldi ukrainlane, seega kes ta üldse selline on?). Jutt käib sellest samast Krissust, keda alles mõni aeg tagasi kõik eestlased enda rahvuskangelaseks pidasid, kelle pärast võeti töölt vaba päev, et kodus võistlusi jälgida, kelle edu üle juubeldati ja pidusid peeti. Mul läks tõesti lausa süda pahaks, kui lugesin neid kümneid ja kümneid halvustavaid kommentaare, mille autoriks "meie oma eestlased". Tundsin, et mul on piinlik nendega samast rahvusest olla.

Jutu mõte tegelikult on see, et ma tunnen isiklikult väga palju toredaid inimesi. Enda ümber ma lihtsalt teistsuguseid ei koonda - nad võivad tulla ja olla natuke aega, aga ma ei palu neil kunagi jääda. Mulle meeldivad intelligentsed, lahked, arukad ja õiglased inimesed, kes ei loobi igas suunas enda ühekülgset ja kitsarinnalist arvamust ja ei pea ennast maailmanabaks. Inimesed, kes suudavad arutleda erinevatel teemadel, näha muresid või rõõme ka mõne teise mätta otsast ja on avatud uuele, kui see on parem kui vana või on hädavajalik. Aga millegipärast tihtipeale selliste inimeste arvamust üldse ei kuulda/kuulata ja see teeb mind kurvaks. Headust ja hoolivust võiks palju rohkem olla meie ümber, mitte ainult omakasupüüdlikult või sotsiaalse survena, vaid lihtsalt puhtast südamest ja vabast tahtest. Ma olen sellest korduvalt rääkinud, kirjutanud: kiitke teineteist, elage kaasa, öelge ilusaid sõnu. Ärge virisege, kadetsege, õelutsege, intriigitsege. Olete ise õnnelikumad ja on kõik teised ka. Tulemuseks on parem riik, parem maailm, parem elu!

What the f...?

2011-03-02T10:24:00.000+02:00

Teine Pool ütles eile kommentaariks mu viimase postituse peale, et ta ei saanud mitte halligi aru. Milles oli puänt??? Ja jumalast õige, ei saagi aru. Ma ei saa ise ka aru. Mingi värk on, aga kui üritan enda mõtteid kirja panna, siis on kõik üks pudru ja kapsad: siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Ja lõpuks selgub, et pooled asjad, millest algul kirjutada mõtlesin, on hoopis jäänud lisamata, selle asemel on mitu lõiku mõttetut hala.

Ma ei tea, millest tuleb vajadus ennast nii haledana näidata, tegelikult ma ei ole üldse seda. Võibolla on blogi see koht, kus kurta, sest siis hakkab pärast kergem, ja ühtlasi, kui ise hiljem loed, saad nagu külma vee kaela. Et kas tõesti on siis asjalood nii hullud? Kui päris aus olla, siis ma viimasel ajal lihtsalt ei viitsi kirjutada paljudest - rõõmsatest või igapäevastest - asjadest. Tahaks ikka millegi sügavama üle arutleda, aga selleks pole õiget aega ega kohta. Ma kirjutan ju enamasti tööajal, näpistan muude kohustuste kõrvalt pool tunnikest, kriblan kähku ära ja vajutan publish post. Mingit läbimõtlemisaega ma endale eriti ei jäta. Küsite, miks ma kodus ei kirjuta? Sest õhtuti olen ma harilikult liiga väsinud või tüdinud selleks, et üldse arvutit kätte võtta. Päev otsa monitori vahtimist teeb oma töö. Nii sünnivadki postitused, millel tihtipeale puudub mõte.

Mulle meeldis eilne mõttetera ühes teleseriaalis: kui sa etendust näha ei taha, siis ära teatrisse mine! Sama kehtib ilmselt blogide lugemise kohta: kui ei meeldi, ei pea ju lugema. Lõppude lõpuks kirjutan ma endale. Ja viimasel ajal, olgem ausad, ei kirjuta ma suurt midagi ega millestki. Heh, jälle ma halan :)))

Ja bõla sdjes!

2011-03-01T16:49:00.004+02:00

Uskumatult lihtne on täiesti märkamatuks jäädes oma päevad õhtusse veeretada, nädalast nädalasse, aastast aastasse. Ilma igasuguse pingutuseta võib teha ära vaid hädavajaliku ja ülejäänud aja oleskleda niisama. Halle hiirekesi on meie ümber rohkem, kui arvame, sest me ei pane neid lihtsalt tähele. Vaadake korraks ringi ja mõelge, kas kuskil läheduses on keegi, kellele te kunagi erilist tähelepanu pole pööranud... parandan: kes ise endale kunagi erilist tähelepanu pole tõmmanud. Eesti inimene oma loomuselt peaks olema kinnine ja vaikne, karge põhjamaalane. Vähemalt nii räägitakse, kirjutatakse ja pannakse meid uskuma. Ometi, sattudes teatud seltskondadesse, võib selle väärarvamuse täiesti pihuks ja põrmuks trampida. Lõppude lõpuks, kumb natuur siis tegelikult parem ja tervislikum on: kas endassetõmbunud vaikne kontorinäriline või energiline, vitaalne ja julge inimlaps?

Mina jõlgun enamasti kuskil seal kahe vahel. Mõnikord tahaksin ma meie Kusti kombel pea padja alla peita ja teeselda, et keegi ei näe mind, kuna mina ei näe ju kedagi. On päevi, kus ma lausa vihkan teisi inimesi. Mitte isiklikult kedagi, vaid lihtsalt füüsilist hingavat olevust enda kõrval, kes on tunginud minu personaalruumi. See võib kõlada julmalt ja koledalt, aga on täiesti reaalne emotsioon. Vajadus rahu ja vaikuse järele on lihtsalt nii kirjeldamatult suur. Teisalt armastan ma seltskondlike üritusi ja aktiivset eluviisi veel enam, aga mul peab selleks tuju ja tahtmine olema. Tõenäoliselt ei olegi selles kõiges midagi erakorralist, sest paljud tunnevad samamoodi.

Mind hirmutab kõige enam mõte, et tänu teatavale ebastabiilsusele ei suuda ma mõnda unistust kunagi ellu viia. Ma isegi ei suuda mõnda unistust täpselt "kaardistada". Ma teen iseendale ikka ja jälle karuteene sellega, et mõtlen ennast väiksemaks kui ma olen. No selles mõttes, et nagunii mina ei saa ega oska. Ja nendel hetkedel ma muutun halliks hiireks, kes istub vaikselt oma laua taga ja vajub järjest madalamale. Ma vihkan seda tunnet, et kõik ümberringi jääb seisma - nagu istuksid karussellil, mis ei liigu paigast, kuigi alateadvus mäletab seda tunnet, kui kiiruse mõjul adrenaliin verre tungib. Jah, see paigal seismise hirm on kõikidest kõige hullem.

Alles hiljuti rääkis keegi, et ütlemata kurvaks teeb, kui inimesed jätavad kasutamata potentsiaali, mis neile looduse poolt kaasa on antud. Ja seda pelgalt seetõttu, et kardetakse proovida midagi uut või kardetakse ebaõnnestuda. Seda esimest sammu enda mugavustsoonist välja on alati raske astuda, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Lihtsalt ongi nii, et mõned inimesed õnnestuvad sünnist saadik kõiges, mida nad teevad ja seesama kõik tuleb neile kergelt, samas teised peavad igal sammul vaeva nägema ja ennast tõestama. Enese motiveerimine on muidugi ka võtmesõnaks edu saavutamisel. Kui ainult suudaks enda jaoks õige asja üles leida ja sellest täiel määral innustuda, siis kindlasti oleks ka tulemused peagi märgatavad.

Ilmselgelt on oluline endale tunnistada nõrkusi ja hirme. Tasapisi võib nendest niimoodi võitu saada või vähemalt õppida neist hoiduma ja ennetama. Tahaksin, et minu kohalolekut märgatakse mu eluajal ja mäletatakse siis, kui mind enam ei ole. Tore oleks kraapida kuskile aja ja ruumi seinale "Liisi oli siin".

Ohhhh Land

2011-02-22T16:12:00.001+02:00

Like (Y)

Binding ties

2011-02-22T15:47:00.000+02:00

Pane lugu käima ja siis loe:

Palun öelge mulle, mis nipiga jõuavad mõned inimesed tööl ja trennis käia, kokata, käsitöötada, lugeda ja muid koduseid toimetusi teha? Kas minu ööpäev on lühem kui mõnel teisel? Või ongi nii, et iga asjaga peaks tegelema ainult natukene, et siis jõuaks rohkem erinevaid valdkondi korraga haarata? Sest näiteks, kui ma võtan mingi kudumistöö ette, siis ma ju tahan, et see võimalikult ruttu valmis saaks. Aga õhtuti jääb käsitöö jaoks kõigi muude liigutuste/liikumiste kõrvalt ainult paar tundi (kui sedagi). Samas tahaks ju lugeda ka, hunnik raamatuid juba ootab, et neid mitte ainult voodi kõrval kapil ei imetletaks vaid vahel ka kätte võetaks. Aga nende omanik on ilmselgelt liiga halb aja planeerija, sest voodisse jõudes on kell alati juba liiga palju selleks, et mõte veel raamaturidadega sammu jõuaks pidada.

Kas teie lubate endale peale tööd ka mõne sellise hetke, kus te mitte midagi ei tee - et lihtsalt istute (või lamate) ja puhkate? Ja kui pikk üks selline hetk olla võib enne, kui ta laiskuseks muutub?

Ikka ja jälle jõuan ma selle teemani tagasi. Kuidas sundida ennast rohkem tegutsema ja vähem niisama olema, et jõuaks kõiki neid meelepäraseid asju teha, mis kuskil silma või kõrvu on jäänud ja huvitavad tunduvad?! Kui teada saate, öelge mulle ka. Seniks püüan kuidagimoodi poolelioleva kudumistöö valmis saada ja kõrvale ka Kristina raamatu ära lõpetada. Õhtusöögiks on purgisupp.

Aga mulle meeldib

2011-02-21T16:59:00.002+02:00

Tundub, et viimasel ajal on päevad nii tihedalt tegemisi-käimisi täis, et blogis polegi olnud mahti pikemalt peatuda. Teisalt ei ole mul olnud ka eriti häid mõtteid, mida tasuks kirja panna ja mingit tulemit käsitöö, küpsetamise või muus vallas pole ette näidata. Siiski, lootus on, et kohe varsti üht-teist tuleb.

See on huvitav, kuidas käsitöö viimasel ajal üle-üldiselt populaarsust on võitnud, vähemalt minu tutvusringkonnas. Muidugi mängib oma rolli siin ka asjaolu, et blogindus on hoo sisse saanud ja need, kes varem omaette kodus nokitsesid, on nüüd usinalt asunud enda töid eksponeerima. Mulle see meeldib, sest teiste tegemistest saab alati inspiratsiooni koguda ja häid ideid kõrvale panna. Enamasti vaatan ma suure imestuse ja kerge kadedustundega, kui imelisi asju mu sõbrad ja tuttavad - aga ka mittetuttavad - luua oskavad. Ma tean, et on palju neid, kes silmaotsaski ei salli laste- või käsitööblogisid, aga meil valitseb demokraatia ja kõigil on vabadus kirjutada ja lugeda endale meelepärast. Valik peaks tänapäeval olema ju enam kui piisav.

Tegelikult häirib mind väga, kui avaldatakse negatiivset arvamust teemadel, mis kommenteerija enda jaoks tühised ja tähtsusetud, aga paljude inimeste jaoks hingelähedased on. Näiteks toimus möödunud nädalavahetusel Paides suur rahvatantsupidu, kus ka mul oli au osaleda. Üle Eesti olid kogunenud erinevad tantsurühmad ja -ansamblid, kokku üle 800 tantsija. Tegemist oli tõeliselt suure talvise rõõmupeoga. Täna hommikul sattusin kohalikku ajalehte, Järva Teatajat, sirvima ja loomulikult oli seal ka nupuke laupäeval toimunud ürituse kohta. Kommentaare ei olnud just palju (täpsemalt 7), aga umbes pooled neist olid äärmiselt negatiivsed ja solvavad, ühes näiteks nimetati rahvatantsijaid tühikargajateks ja kästi koju tagasi minna. Ma saan aru, et kes iganes selle kirjutas, ei tea rahvatantsust kui kunstist mitte midagi, tema jaoks piirdubki asi ilmselt Kaera-Jaaniga, mida kunagi lasteaias vastu tahtmist pidi tantsima. Aga sellegipoolest tegi see mind äärmiselt kurvaks.

Minu esimene tõeline kontakt rahvatantsuga oli ülikooli teisel kursusel, kui pika veenmistöö tulemusena otsustasin liituda TTÜ rahvatantsuansambliga Kuljus. Enne seda pidasin ka mina rahvatantsu millekski lihtsaks ja tavaliseks, mida igas külas üks punt aktiviste vaba aja sisustamiseks harrastab. Õigemini, ma ei mõelnud kunagi sellele, mis teeb sellest kunstist tegelikult kunsti. Kummaline on võibolla see, et olemata kunagi enne sammugi rahvatantsu tantsinud, võeti mind vastu (õigem oleks küll öelda: lubati jääda) Kuljusesse, mis/kes juba üle poole sajandi vaieldamatult eesti tantsuansamblite paremikku kuulub. Rahvatantsuansamblit peaks eristama igast teistest tantsurühmast see, et tegeletakse n-ö lavatantsuga, kus pannakse väga suurt rõhku tehnilisele korrektsusele ja kvaliteedile, aga samas ka emotsioonidele ja loo edasiandmisele. Mainimata ei saa jätta traditsioone, käitumisreegleid jms, mida iga Kuljuse liige auga peab järgima.

Terve selle aja, kui olen tantsimisega tegelenud, olen pidanud pidevalt kaitsma ja selgitama rahvatantsu tegelikku olemust. Ikka on vaja inimesi veenda kontserdile tulema ja nautima meie oma rahvakultuuri, mis tegelikult on väga värvikas ja mitmekülgne. Samuti olen ma lugematutel kordadel pidanud vastu vaidlema väitele, et rahvatants - see on ju imelihtne. Arvatakse, et trennis ei tee me muud, kui nühime susse vastu põrandat ja jalutame ühest saali otsast teise. Tegelik elu on midagi hoopis muud, hästi sobiks siinkohal ütlus: raske treeningutel, kerge lahingus. Üks täiskoormusega Kuljuses tantsiv tegelane teab, mida tähendavad higi ja pisarad, mis eelnevad perfektsele lavalisele esitusele.

Ma ei tahtnud tegelikult selle jutuga Kuljust ülistada, kuigi, minu jaoks rahvatants = Kuljus ja on võimatu rääkida ühest, mainimata teist. Ma tahtsin väljendada enda suurt austust rahvatantsu kui kunsti vastu ja avaldada austust inimestele, kes sellega tegelevad. Lõppkokkuvõttes on ju oluline, et igaüks tegeleks sellega, mis talle hingelähedane. Sama tähtis on austada teiste inimeste valikuid, soove, tegevusi ja kõike muud, mis teeb neist just need inimesed, kes nad on. Me peaks imetlema inimest, kellel on anne midagi eriliselt teha. Me peaksime rohkem kiitma nii iseennast kui teisi!

Sinule

2011-02-14T16:05:00.001+02:00

Tõelised sõbrad on need, kelle kaudu õpime tundma iseennast. Kui Sina, Sõber, vaatad peeglisse, siis näed seal osakest minust ja ka mina kannan endas rõõmu Sinust. Kui oleme jaganud ühiseid hetki, oleme läbi kogetud emotsioonide ja mälestuste alati seotud. Pole tähtis, kas viibid Ameerika, Austraalia või Euraasia mandril, ükski vahemaa ei määra tõelise sõpruse suurust ja olemust. Me oleme alati koos!

Sõber, Sa tead, et kui ka olen eemal, elan südames alati kõikidele Su rõõmudele ja muredele kaasa. Kui Sa mind vajad, siis sosista õrnalt ja ma kuulen Sind. Ja kui Sa arvad, et ei vaja kedagi, siis sosista ikka. See, kes peab kuulma, kuuleb.

Sõber, ma ei kingi Sulle täna karvast mängulooma või südamekujulist õhupalli, ma ei saada Sulle liblikatega kaarti ega lilli. Ma pühendan Sulle selle kirjatüki enda blogis ja lubaduse, et olen Su jaoks alati olemas, nii heas kui halvas.

Sõber, Sa oled mulle kallis iga päev - lähedal ja kaugel!

Armastusega,

Sinu Liisi

Produkt

2011-02-11T12:27:00.000+02:00

Kaua tehtud kaunikene - tekk sai lõpuks valmis ja värskele omanikule kätte toimetatud. Super!

Nüüd mul näpud sügelevad, et uut projekti ette võtta. Mitu lõnga on valmis ostetud ja ideed juba küpsevad. Puhkus saab kahjuks kohe läbi, aga päevad lähevad õnneks järjest pikemaks, jõuab õhtuti ka palju rohkem ära teha.
Ma nüüd puhkan edasi, olge mõnsad!

Muusikapõud on läbi!

2011-02-02T15:55:00.000+02:00

Kui sa seda lugu kuulad ja sul ei teki soovi autosse istuda ja gaas põhja vajutada, siis sul on midagi viga!

Ja no see lihtsalt peab ka karul jala tatsuma panema:

1. veebruar 2010

2011-02-01T16:52:00.001+02:00

Täpselt aasta tagasi sai alguse üks armastuslugu. Ilus muinasjutt, mille peategelased oleme mina ja mu Teine Pool. Head uut aastat meile ja tulgu neid veel palju-palju! :)

See on kodu, siin on kodu...

2011-01-17T14:38:00.001+02:00

Mõni aeg tagasi kirjutasin, kui professionaalne kolija on minust Tallinnas elatud aastatega saanud. Ütlesin ka, et pakin asjad praeguses kohas lahti teadmisega, et mingi aja pärast tuleb need jälle kokku korjata ja edasi liikuda. Nojah, hetkel ma veel kuhugi minema ei hakka, aga viimased nädalad on minul ja Teisel Poolel suures osas möödunud kinnisvaraportaale uurides ja puurides, et leida meile see päris õige oma kodu - koht, kus oleks palju soojust, valgust, avarust, rohelust ja vaikust.

Kinnisvaralehekülgi esmapilgul vaadeldes tundus, et variante on nii palju, ainult vali üks välja ja mine kohale. Siiski, mida rohkem erinevatesse pakkumistesse ja piltidesse süveneda, seda keerulisemaks kogu protsess muutub. Esiteks puudub alguses täpne ettekujutus, milline uus kodu üldse olla võiks. Jah, muidugi, teatud parameetrid paned enda jaoks paika: minimaalse tubade arvu ja pindala, võimaliku asukoha, sauna ja rõdu olemasolu, parkimisvõimalused. Aga siis hakkad tutvuma ja selgub, et ühel korteril on ühed asjad, teisel teised olemas, igal omad plussid ja miinused. Edasi mõtled, et võib-olla korter ikkagi ei ole piisav, eriti ei tekita kodutunnet kuskil suuremas majas asuvad elukarbid, millel on küll rõdu ja saun ja õige tubade arv ja ruutmeetrid, aga puudub oma rohuplats, privaatsus ja eripära. Seetõttu hakkad huvi pärast otsima hoopis majaosi või kortereid vanemates majades, renoveeritud või renoveerimist vajavaid ajalooga objekte. Järsku leiad, et oled unustanud need esialgsed kipsplaaditud, krohvitud, pakettakendatud ühesugused klantskorterid ja avastanud täiesti uue maailma, kuhu kuuluvad puupliidid, vanad kahhelkiviahjud, laudpõrandad jms. Kui ühes sellises korteris ära käid, ei saa enam öösel magada ega päeval tööd teha, sest silme ees jooksevad lakkamatult pildid kõikvõimalikest lahendustest ja ideedest antud korteri koduks muutmisest. Olgugi, et mõistuse hääl käsib rahulikult võtta, veel otsida ja vaadata, ihkab hing juba pahtlilabida ja pintsli järele haarata. Õnneks on elu õpetanud, et mõistuse hääl on usaldusväärseim kaaslane ja niisama tühja ei lahmi - ma kuulan teda.

Ühte ma tean - ei ole mõtet osta korterit korteri või maja maja pärast. Lihtsalt, et oleks tehtud ja olemas. Meil on ka praegu elamiseks ilus koht, mistõttu järgmine kord kui kolin, kavatsen jääda pikemaks ajaks (kui mitte igaveseks). Kodu tunnen ära siis, kui sinna jõuan!

Mis seis on?

2011-01-06T16:45:00.000+02:00

Ma pidin omale ju tätoveeringu tegema. Sellise ilusa ja mittestandardse. Pilt oli juba välja valitud ja puha. Aga nüüd ma ei tea enam, kas see sobiks mulle. Ma olen kuidagi liiga pehme selle jaoks vist. Kasvatan kassi ja unistan abiellumisest, kodu ostmisest ja lastest. Ma kardan, et see rokitsikk, kes mingi hetk minus pead tõstis, on olnud sunnitud taanduma. Muusikamaitse on muidugi jäänud. Ja mootorrattalube tahaks ka kunagi ikkagi teha - tõenäoliselt siis, kui keskea kriis peale tuleb ja ma totaalselt segi keeran. Ja tegelt tahaks seda piiiisikest tätoveeringut ka, aga kõik peab loomulikult olema maitsekas ja pigem mulle endale teadmiseks. Hoian väljavalitud pildi alles, nii igaks juhuks, kui võimalus tekib või tahtmine ületab mugavuse.

Aasta algus on olnud samamoodi ärev kui 2010ndal. Tookord tähendas see head, huvitav, kas ka seekord?! Päris kurnav on olla kogu aeg erutatud, kui isegi ei tea täpselt, mis seda põhjustab. Mul on raskusi keskendumisega ja ühel kohal istumisega ja mitte miski ei paku täit rahuldust. Julgeks täitsa väita, et mingi pisike kass on selga roninud (ja ma ei mõtle siinkohal Kustit). Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt tüdinenud ja väsinud, aga õnneks leevendab seda peagi saabuv puhkus. Lisaks üritan ennast kogu aeg veenda, et kõik on hästi ja trillallaa-trullallaa, sest ega otseselt midagi halvasti ei olegi. Ma ei teagi, mida ma virisen. Ma nüüd lõpetan selle ja lähen koju.

Muide, tänasega on pühad ametlikult läbi. Võite oma kuivand kuuserootsud välja viia ja okkad ka järgi visata. Aeg on jälle tõsiseks hakata. Mul õnneks on ainult 2 ehet ruloo küljest ära korjata. Üks tuledes täheke on ka aknal, aga keegi pole öelnud, et seda ainult jõulude ajal seal hoida võib, nii et ma arvan, et tema töökohustused ei ole veel lõppenud. Ilusat argipäeva!

Brrrrr....

2011-01-05T10:50:00.000+02:00

Ma olen muutunud. Vanasti mõtlesin, et miks inimesed virisevad talve ja külma üle ja tahavad sõita soojale maale ja igatsevad suve. Mulle on alati kõik aastaajad meeldinud. Aga praegu olen ise ka hakanud igatsema soojust, sest mul on lihtsalt kogu aeg nii külm.

Ükskõik, mis riietega ma tööle tulen, ikka lõdisen siin ja päeva lõpuks näpud vaevu liiguvad. Kontor iseenesest on soe, aga ma istun seljaga akende poole, nii et kahest suunast puhub külma õhku ja kuigi radikas on ka tooli taga, ei päästa see millegipärast olukorda. Lõuna ajal ei taha enam üldse väljas käia, sest kui toas on juba külm nii nahavahele pugenud, siis tundub õueminek meeletu eneseületamisena. Õhtul trammi oodates on jälle õudukas, kui see masinavärk ei juhtu kohe tulema, siis lõdise ja kannata. Eile juhtus veel nii, et sain küll trammi peale, aga järgmises peatuses oli täpselt rööbastel toimunud liiklusõnnetus ja sarvik edasi ei sõitnud. Kõmpisin lähimasse bussipeatusesse ja pidin veel 15 minutit ootama. Kojujõudes varbaid ja sõrmi ei tundnud.

Ma tean muidugi, et liigutades hakkab soe ja veri tuleb käima saada, aga see talv on läinud nii, et olen üldse suhteliselt vähe õues olnud (kui välja arvata kohustuslikud käigud tööle, poodi jne). Talv iseenesest on siiamaani kuidagi kähku läinud. Ma loodan seda viga parandada ja moosisin Teist Poolt, et läheks laupäeval Nõmmele suusatama. Eks näis, kas õnnestub. Võibolla on mul jälle nii külm, et ei taha üldse nina välja pista.

Vahepeal on mul uudiseid ka kudumise vallast. Olen nüüd mitu õhtut, kui sõrmed kodus üles on soojenenud, titeteki kallal nokitsenud. Ma vist reklaamisin selle millalgi juba välja ka, kui papudest juttu oli. Igatahes, vahepeal jäi see mul unarusse seoses jõulude ja muude pidustustega ja tundus nii lõputu projekt. Nüüd olen järjepidev olnud ja võin öelda, et lõpp juba paistab. Küll ma siis uhkustan ka, kui valmis on.

Hammaste plaginal asun nüüd jälle töö kallale.

Tähelepanu!

2011-01-03T10:04:00.000+02:00

Armsad sõbrad, lubage ennast õnnitleda uude aastasse astumise puhul! Uus kümnend on alanud ja ma usun, et see tuleb suurepärane - sulle, mulle, meile kõigile!

Pühadevahe!

2010-12-28T16:05:00.000+02:00

Ma olen juba 5ndat päeva nii suures nohus, et siga ka ei näksi. Enamasti on kõikidel mingi üks haigus, mis neid elus kõige rohkem on kimbutanud või kiusanud. Kui 10 aastat tagasi oli minu pidevaks probleemiks angiin, siis praegu ma isegi ei mäleta enam väga täpselt, mida see endast kujutas (tean, et väga jube oli ja sülitan nüüd 3 korda üle vasaku õla). Küll aga tean ma ülimalt hästi, mis on nohu. Ja mitte lihtsalt nohu, vaid NOHU!!! See tähendab konstantset õhupuudust, peavalu, uimasust ja väsimust, rääkimata punaseks ja narmendama nuusatud ninast. Ja selle nohu poolest võid sa kasvõi käte peal käia ja saltosid visata, tema juba paigalt ei liigu!

Seekord on siis sellised pühad. Oma kanguses ma muidugi ei kavatsegi midagi tegemata jätta nohu pärast. Jõulude ajal sai ikka maal käidud ja aastavahetusel lähen ka pittu, mõelgu see ninakoll, mida tahab. Kaks päeva olen nüüd kodus ka istunud, isu on täitsa täis juba. Selline kasutu ja laiskleja tunne tekib, mis mulle teps mitte ei meeldi. Kui mõni haigus on selline, et saab ikkagi kodus toimetada, siis praegu ma teen küll ainult esmavajaliku ja ülejäänud aja vedelen kas voodis või diivanil, endal suu lahti, silmad vidukil ja kass külje all. Lisaks läigib süda mee söömisest, mis on üks igavene magus värk, aga ilma milleta ka hakkama ei saaks. Ei ole kerge haige olla!

Ma mõtlen, et siinkohal on hea nõu küsida, et milliseid ravinippe teie nohu korral rakendate?

Südamest südamesse

2010-12-23T12:33:00.002+02:00

Kaduvat aastat nii vaadates aimad – aeg surub takka ju sinulgi.

Täna veel jõuad, täna veel jaksad rõõmuga astuda edasi.

Kuulata vaikust, mis sosistab targalt: “Pöördu, saad aidata kedagi!”

Kasuta päeva, ta lühikest valgust, siis jõuad rohkem ja enamgi…

Võta enne aasta lõppu veel aeg korraks maha ja mõtle, kas saad teha midagi head ja armsat kellegi heaks, kes seda nii väga vajab. Olgu see siis kallistus, ilusad sõnad, väike kingitus või midagi muud, mis tuleb südamest ja läheb südamesse.

Soovin kõikidele kallitele ja headele inimestele, kes mu blogisse aeg-ajalt sisse piiluvad ja sooja sõnaga toetavad, aga ka neile, kes konstruktiivset kriitikat jagavad - imeilusaid, rahulikke ja armastust täis pühi!

PS!

2010-12-15T22:56:00.000+02:00

Üks eriline jõuluime, kes selle nädala esmaspäeval sündis, kannab nime Else! Else on meie uus naabrinna ja ootan juba põnevusega, millal temaga tutvuda saan :)!

Talvevõlumaal

2010-12-15T17:19:00.002+02:00

Elus juhtub kummalisi asju. See, kuidas mingid olukorrad ja võimalused ennast mu ette seavad, paneb vahel ikka üllatusest käsi kokku lööma. Ma ei tea, kas teistel ka nii on või on asi minus? Muidugi ainuüksi võimaluste tekkimine ei tähenda, et nad iseenesest ka realiseeruvad, millekski enamaks muutuvad, iga uue väljakutsega peab ju vaeva nägema ja oma panuse andma. Aga see just ongi põnev!

Või äkki ongi pigem küsimus selles, kas kõik inimesed tunnevad üldse ära neid võimalusi, mis neile antakse. Sest eks see ole ka omamoodi oskus hüpata võõras kohas pea ees vette. Paljud inimesed väldivad iga hinna eest muutusi ja uuendusi, kardavad tundmatut. Ma ei saa väita, et mingi meeletu avantürist oleksin, aga mulle meeldib hirmsasti ennast proovile panna mingite ülesannete täitmisel, mida paljud teised võimatuks või keeruliseks võivad pidada. Ma isegi ei tea, kuidas seda täpselt seletada, võibolla on see seotud vajadusega silma paista või kiita saada - ilmselt ongi - aga mingi sõnulseletamatu soov on teha kogu aeg midagi enamat. See muidugi ei tähenda, et ma seda kogu aeg ka teeksin. Vastupidi, ma tunnen hoopis alalõpmata, et võiksin teha nii palju rohkem, kui ei oleks mingit nähtamatut ahelat, mis mind kammitseb. Selline raiskamise tunne on vahel. Elu raiskamise tunne.

Novot, aga kui mingid suurepärased võimalused mulle ette paisatakse, siis soov ennast tõestada on jälle nii-nii suur, et mine või lõhki. Praegu ongi selline tunne. Tegelikult, ega keegi otseselt mulle ei olegi midagi suunanud, aga vahel piisab ainult väikesest vihjest või pilgust, et süda sees puperdama hakkaks ja pea pilvedesse veniks. Isegi kui kõik unistused ei realiseeru, on ütlemata tore, kui nad halli argipäeva natuke elevust toovad. Ja kui üks idee iseenesest ei teostu, võib ta alati viia järgmiseni, mis juba teostub!

Kusjuures, uskuge või mitte, head asjad juhtuvad inimestega, kes neisse usuvad. Samamoodi ka imed! Mina usun...

---------------

Kui ma umbes 10-aastane olin, kirjutasin jõuluvanale kirja. Soovisin midagi suhteliselt ebatavalist lapse kohta ja muidugi ei saanud seda. Mäletan, et kuuse all oli tookord täpselt õige suurusega kingipakk, mis osutus hoopis mikrolaineahjuks. Olin väga nördinud, aga oi, milliseid maitsvaid sooje saiu sai selles ahjus tehtud ja aastaid teenis too masin meid truult. Igatahes, olin kirja täitsa unustanud ja nüüd, kui sellele peale sattusin, oli see nagu omamoodi väike ime. Ma ei mäletanud enam, et mulle juba nii noorelt meeldis lugusid kirjutada - inimese mälu on ikka lühike. Aga see andis mulle usku endasse, et tegelikult olen alati sisimas tundnud, mida tegema pean selleks, et õnnelik olla. See tuletas ühtlasi meelde, millest lapsena unistasin ja ma siiralt usun, et need unistused on harilikult kõige puhtamad ja õigemad - neid ei tohiks unustada!

Kuidas Kitseküla naine vanalinnas peol käis...

2010-12-13T13:49:00.000+02:00

Erinevalt sadadest Padaoru kannatajatest ja teistest lumeohvritest pääsesin mina Monikast seekord kuiva jalaga. Küll aga pidin rinda pistma sellega, mis temast maha oli jäänud. Kohe kõigest täpsemalt.

Laupäeva õhtul käisin vanalinnas jõulupidutsemas. Kõik oli vahva selle hetkeni, kuni tuli soov hakata koju minema - nii öösel 2 paiku. Esimese asjana uurisin Teise Poole käest, kas ta viitsiks mulle järele tulla, et raha jääks peresse, mitte taksojuhi taskusse. Mõte oli muidugi hea, aga osutus teostamatuks, kuna parkla tõkkepuu oli katki läinud ja meie auto selle taga kinni. Teine Pool sai seega magusalt edasi magada ja mina liikusin edasi plaani "Ela ise ja lase taksojuhil rikastuda" juurde. Kui sinnamaani olin alati ilma eriliste probleemideta saanud takso ka siis, kui kellelgi teisel see ei õnnestu, oli seekord Fortuna mu kõrvalt lahkunud ja mitte ühtegi vastust dispetšeri hüüdele: "Ja kjes võttab Lasste Mailm?" ei tulnud. Mõtlesin, et ma ei kavatse olla nagu need hääletajad, kes meetritki edasi liikumata mitu tundi ühe koha peal seisavad ja kätt tõstavad. Niisiis, näpud valisid üha uusi takso numbreid ja jalad võtsid samal ajal suuna kodu poole.

Loomulikult, kui olin kõiki kümmet numbrit, mis mu mobiilis eesnime Takso kannavad, kümme korda valinud, oli aeg ettevõtmisest loobuda. Selleks hetkeks oli selge, et kojuminek toimub kas jalgsi või ei toimu üldse. Ja viimane ei olnud variant. Teie asemel mõtleks ka mina siinkohal, et no mida kuradit, 3 km on ju nagu lumme lasta, mis seal siis kõndida ei ole. Ja tõepoolest, ma olen ka ise korduvalt väga meeleldi seda teed jalgsi läbinud, aga siis pole mul all olnud 7 cm kontsi ja kõnniteedel pole olnud põlvini lund. Ausõna, peale 100 meetrit kõndimist olin valmis saapad jalast ära võtma ja sukkis edasi minema, sest kontsadel lumes edasisaamine on kohutavalt närvesööv tegevus - põhimõtteliselt on see varvastel tippimine, kuna kontsad kaovad põhjatusse lumme nii, nagu neid poleks kunagi all olnudki.

Kesklinnas olid tänavad veel enam-vähem, kohati oli isegi sahk just käinud, aga mida kaugemale, seda hullemaks asi läks. Pärnu mnt viadukti peal olin tõesõna põlvini lumes, sest sealt oli enne mind ainult Monika üle läinud.

Pärnu mnt. viadukt peale Monikat ja enne mind

Tegelikult nägin kodupoole rühkides ka ühte tühja taksot mööda sõitmas, aga tema ette teele viskumine tundus liiga meeleheitlik liigutus ja see poleks üldse õnnelikult pruukinud lõppeda. Pealegi, minus lõi leegitsema saare esivanematelt päritud kangus, mis muutis jalgsi kojujõudmise juba põhimõtteliseks eesmärgiks, tõestamaks jumal-teab-kellele, et ma ei ole mingi könn ja ma saan hakkama! Ja saingi!

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et laupäeva öösel enam eriti ei tuisanud, natuke lund ainult sadas ja see säras tänavatulede valguses nii kaunilt. Üllataval kombel ma külma ei tundnud (oli see siis tänu joodud kokteilidele, sissetantsitud soojale või normaalsele õhutemperatuurile), mistõttu lumes sumpamine oli täitsa huvitav elamus ja lõpuks voodisse vajudes tuli uni ikka väga magus. Sellistel hetkedel saab eriti hästi aru, milline õnn on, kui sul on oma kodu. Erinevalt sellest vanahärrast, kes mul pool koduteed sabas püsis ja minu järelt kõik tühjad pudelid ära korjas. Ühel hetkel ta kadus, aga ma loodan, et mitte kuskile külma lumehange.

15,6466

2010-12-08T16:49:00.001+02:00

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul isiklikult on väga kurb, et juba loetud päevade pärast eesti krooniga hüvasti peame jätma. Minu meelest on oma raha riigile sama tähtis kui oma keel, kultuur, lipp jms, mis teevad meid omanäoliseks ja eristavad massist. Ma ei ole kunagi olnud Euroopa Liidu vastane, aga peab tunnistama, et olen pisut nõus nendega, kes nördinult väidavad, et alles see oli, kui ühest liidust läbi raskuste välja saime, üürikest aega oma vabadust ja iseseisvust nautisime, ning siis suure hurraaga uude liitu astusime. Jälle peame täitma mingeid ettekirjutisi, vastama (kohati absurdsetele) standarditele, järgima kellegi teise reegleid. Muidugi on erinevused Nõukogude ja Euroopa Liidu vahel grandioossed, aga mõningad ühisjooned neil ju siiski on. Mis puutub igasugustesse ühtlustamistesse (nagu seda on euroopa ühtse valuutasüsteemi loomine ja sinna kuulumine), siis olgugi, et ma mõistan selle positiivseid külgi, on minu jaoks tegemist sammuga, mille tagajärjel kaotame ühe osa enda identiteedist. Eesti kroon on ilus ja võiks meid veel kaua teenida!

Euro. Mulle tundub, et üleminek saab päris keeruline ja väsitav olema. Seda põhjusel, et ma olen nii mitmetes kohtades harjunud kindlate numbrikombinatsioonidega. Pelgalt peale vaadates võin ma praegu öelda, kas piimapakk on liiga kallis või kas palk on see kuu liiga väike. Ja selle järgi oskan kohe ka arvestada, milliseid väljaminekuid endale lubada võin. Eurodega on - vähemalt minu jaoks - kõik üks pudru ja kapsad, olgugi, et võrdlevad hinnad juba ammu erinevatel kaupadel juures on. Ma tunnen üha enam, et meie peres saab eurokalkulaator olema minu taskus. Olgugi, et pidasin ennast üle keskmise osavaks peastarvutajaks, peale pikka tööpäeva toidupoodi jõudes ei ole mu ajurakud lihtsalt nõus tegema tehteid, mille üks osa on 15,6466. Ja esialgu ei ole kindlasti võimalik muud moodi hindadest sotti saadi, kui neid järjepidevalt selle arvuga läbi korrutades. Üldse ei imestaks, kui aasta alguses hakkan unes nägema, kuidas ma muudkui arvutan ja arvutan ja korrutan - samamoodi kui vanasti peale Tetrise mängimist terve öö unes kuubikuid hunnikusse seadsin. Silme ees on siis selline säbruline ekraan ja suur punane 15,6466 nagu Mõmmibeebil, kui ta tähti õppis. Kõrvus aga kõlisevad sendid...

Uus on alati huvitav, seega mingit põnevust tekitab euro tulek ka minus. Samas on mul hea meel, et jõulukingid kõik veel kroonides ära saab teha, sest vastasel juhul läheksin vist küll enne pühi hulluks. Ja kindlasti ei oleks ma ainuke: poed oleks täis närviliselt eurokalkulaatoreid toksivaid (ja sõimavaid) segaseid eesti päritolu euroopaliitlasi.

Rahulikku jõuluaega!

Vahekokkuvõte

2010-12-06T13:38:00.001+02:00

Ma sain need papud juba paar nädalat tagasi valmis, aga tüüpilise minana unustasin enne ärakinkimist pilti teha. Nüüd käisin pisikesel Aleksandril (poiss sai meie vana-vanaisa järgi nime) külas ja tegin endale ikka väikese jäädvustuse ka. Papud muide on täiskohaga kasutuses, olgugi, et põnnile nad mitu numbrit suured veel on.

Saage tuttavaks - papud!

Kudusin papud valgest lõngast ja pärast tikkisin punase ja rohelise lõngaga rõõmsamaks - no et oleks natuke pühadehõngulised ka. Pildi tegemiseks täitsin sussikesed mandariinidega, seega on kindlaks tehtud, et neid võib kasutada ka päkapikkude meelitamiseks. Täiesti multifunktsionaalsed papud!

Papude juurde hakkasin tekki kuduma, aga ma kardan, et see on üks nendest asjadest, mis kunagi valmis ei saa, sest ma üritasin kasutada ära olemasolevaid lõngu ja nüüd mulle tundub, et asi sai natuke liiga kirju. Pealegi edeneb see nii aeglaselt, et ma jõuan vahepeal juba 10 korda mõelda, mida teistmoodi tahaks teha ja ma ei ole enam üldse rahul selle esialgse ideega. Eks näis, mis ma kokkuvõttes välja võlun, sest lubatud on, et jõuluvana kingikotis on papudele väike lisa tulemas.

Nagu mul nende kudumistega tegevust vähe oleks, eelmisel nädalal töötasin paar päeva kodukontoris ja vahele jõudsin mõned lumehelbekesed heegeldada. Tegin sellised nagu seal viimasel pildil on. Ausalt öeldes on heegeldamine minu jaoks paras tuumafüüsika - õigemini oli ta seda kuni esimese helbekese valmimiseni, sest viimati hoidsin heegelnõela käes kooli tööõpetuse tunnis ja seal sai ka rohkem Meie Meele lugemisega tegeletud kui käsitööga. Seega kõik tingmärgid, silmused jms olid vahepeal meelest pühitud. Õnneks on meie põlvkonda õnnistatud sellise nähtusega nagu Googel, mistõttu kõik probleemid leidsin lahenduse ja sain näpud jälle heegeldamisega soojaks. Pilte helvestest veel ei ole, sest need on hetkel kuskil käsitöökorvi põhjas, pressimata ja kaunistamata.

Nagu mul nende kudumiste ja heegeldamistega tegevust vähe oleks, nädalavahetusel tuli Teine Pool mõttele, et ostaks ühe suure puzzle, mille kokkupanemine on igati mõnus kodune tegevus pimedatel talveõhtutel. Tegelikult oleks ta seda veelgi enam, kui meil poleks kodus kassipoega, kelle lemmiktegevusi ma kirjeldasin juba eelmises sissekandes. Puzzle kokkupanek saab toimuma niisiis kuskil lae all, sest Kusti ei kavatse kohe kindlasti rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas mõnusad pisikesed ja värvilised papist vidinad tema nina all maas vedelevad, sest need on ju PAPIST ja VÄRVILISED!

Esimene hirm seoses Kusti ja jõuluehetega sai ka juba teoks. Panin magamistoa akna peale jõulutuled (sellised küünalde moodi), mis kiisule hirmsat moodi huvi pakkusid, sest nende ümber olid väga näritavad ja lutsutatavad kunst-kuuseoksad. Üldiselt on meil õhtuti kodus nii, et Kusti hiilib vaikselt mööda tuba ja ise laulab:

Pere uinub, tuled kustund juba, kustund juba,

rahus maja, vaikne iga tuba, iga tuba.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Kuulge, kes säält köögist tuleb vargsi, tuleb vargsi,
see ju Kusti liginemas argsi, üsna argsi.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Aknalaual mäng siis läheb lahti, mäng mul lahti,

kuni selleks koit veel annab mahti, annab mahti.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Novot, muudkui laulab ja turnib aknalaual. Ja ühe turnimise käigus leidis lõpu ka meie kaunis aknaküünalde kompositsioon. Kusti oli ilmselt ise ka kurb, sest nüüd ei ole enam midagi lakkuda ega närida, kõrval on ainult vana igav potilill, mida ta juba miljon korda on läbi otsinud.

Praegu ootan hirmsasti tööpäevalõppu, et saaks minna koju puzzletama. Aga mis siis kudumisest ja heegeldamisest saab???

Tiliseb, tiliseb aisakell... ja Kusti teeb ampsti!

2010-11-29T15:52:00.001+02:00

Mul pole ammu-ammu ühtegi kodulooma olnud, seega puutun nüüd pidevalt kokku uute teemadega, mis tänu kassiga kooselamisele lahendust vajavad. Kass teadupärast on loom, kes vähemalt teatud vanuseni tahab iga viimase kui mööblieseme otsa ronida ning eranditult kõikide rippuvate, sädelevate, krõbisevate, värisevate ja liikuvate vidinatega mängida. Meie Kusti erilisteks lemmikuteks on potililled, mida väike neljakäpaline botaanik igal võimalusel kobestab ja harvendab. Samuti on südamelähedased rulood, mille taha saab ennast pressida nii, et iga käpp erinevast vahest välja vajub - samal ajal käib ju kõva klõbin, mis on äärmiselt põnev. Põhimõtteliselt pole asja, mis Kustile huvi ei pakuks ja milles ta ei tahaks osaleda - olgu see siis tema liivakasti puhastamine, ristsõna lahendamine, arvutil klõbistamine, musta pesu sorteerimine, voodipesu vahetamine, dushi all käimine vms.

Väikese huvilise tõttu olen ma sel aastal tõsise dilemma ees, kuidas meie kodu jõulumeeleollu viia. Kui me nüüd hetkeks mõtleme jõulukaunistuste peale, siis on need kas mingid sädelevad või värvilised vidinad, mis erinevad muudest sisekujunduselementidest oma pidulikkuse poolest ja on väga "söödava" välimusega. Või on tegemist mingite looduslike ehete-ikebaanadega, mis näiteks kassile paistavad mõnusa närimis- ja kraapimisatribuutikana. Siis on muidugi kuusk või mingid oksad, mis käpa all ägedalt vingerdavad ja hammaste vahelt välja hüppavad, kusjuures - kui sinna veel ehted külge riputada, on tegemist tõelise kiisuatraktsiooniga. Seega, kui ma just ei taha oma kodu kiisu-miisu tivoliks muuta, on ees-seisev kodukaunistamise ülesanne paras pähkel.
Hetkel olen mõelnud sellistele võimalikele lahendustele:
- varuda suurem kogus jõulukangast ja õmmelda köögirätikuid, linikuid, padjakatteid;
- muretseda aknalauale mingisugused jõuluküünlad(tuled) (soovitavalt mitte need kolmnurksed, mis iga teise akna peal on, vaid midagi pisut huvitavamat või teistsugust);
- paigutada kuskile mingi jõululõhnaline küünal (kuusekäbi või piparkoogi vms)
- heegeldada mõned lumehelbekesed vms, mida Kusti võib vajadusel nätsutada seni, kuni tüdineb.

Kui kellelgi on veel häid mõtteid, mida üldse jõulude ajal kodus teha võiks, siis andke teada. Ma ei ole üldiselt kulla-karra inimene ja eelistangi lihtsaid ja ilusaid lahendusi, aga natuke pidulikkust peaks selles jõuluajas siiski olla, seega pisut sädelust siin-seal ei tee paha :). Loodan, et Kusti on järgneva kuu aja jooksul hea poiss, arvates, et päkapikud jälgivad teda ja kui ta pahandust ei tee, siis tuleb jõuluvana ja toob talle terve hunniku mõnusaid krõbisevaid hiiri!

Avameelselt abielust

2010-11-23T14:31:00.000+02:00

Ma olen väiksest peale teadnud, et tahan abielluda. Tegelikult olen elu jooksul ainult 2-3 pulmas käinud, sealhulgas gümnaasiumis peetud klassipulm. Ma ei ole kunagi isegi unistanud mingist suurest uhkest peost, valgest kleidist ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Minu jaoks on palju olulisem olnud, et ühel päeval olen koos inimesega, kellega jagan kõike: armastust, lapsi, kodu, sõprust, elu. Abielu on ilus ja püha kinnitus soovile veeta oma elu koos selle ühe erilise inimesega: olla koos nii heas kui halvas. Ma saan aru, et kõike seda võib ka niisama lubada ja mõelda, aga abielludes annad oma sõnadele palju sügavama tähenduse, sest tunnistad oma tundeid põhimõtteliselt kogu maailma ees. See nõuab julgust ja kindlameelsust, mis teeb pulmade ja abielu tähenduse veel sügavamaks.

Lugesin kuskilt, et statistika järgi 100st abielust 70 lahutatakse. Aga need ei ole numbrid, millest võib lasta ennast hirmutada või heidutada, sest ülejäänud 30 ju peavad vastu. Kusjuures nendest vastupidajatest vähemalt pooled on kindlasti väga õnnelikus abielus. Kui mõtleksime iga otsuse juures, mis on võimalikud tagasilöögid või ebaõnnestumised, jääks nii palju asju elus tegemata. Kas pole mitte tore eesmärk püüda olla nende 15% abiellujate hulgas, kes naudivad kooselu ja austavad teineteisele antud lubadusi.

Minu vanemad ei olnud abielus. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks ma abiellumist oluliseks pean. Ma tean, kuidas teeb lapse elu keerulisemaks see, et tal on teine perekonnanimi kui ta emal ja õel - nagu see minu puhul oli. Ma tean ka, et ema jaoks on see kohati raske olnud, kui võõrad ei oska seostada teda tema tütrega. Miks panna ennast ja oma last sellisesse olukorda? Siinjuures ei pea ma ka normaalseks seda, et lapsed ei kanna isa perekonnanime või miks peaks üks normaalne isa sellega üldse nõus olema?

Kui jätta kõrvale kogu emotsionaalne külg abiellumise juures, tuleb arvestada ka majanduslikku aspekti. Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei alusta kooselu (või abielu) teadmisega, et mõne aja pärast minnakse lahku. Samas on see ju nii igapäevane nähtus ja me peame arvestama tõenäosusega, et ühel päeval tuleb kooselu jooksul soetatud vara omavahel jagada. Kogu see sulle-mulle-omale protsess on väga ängistav, aga eriti jama on asi siis, kui näiteks suuremad varad nagu korter, maja, auto jms on ainult ühe osapoole nimel. Mis garanteerib mõlemale osapoolele võrdsed võimalused? Ka seda jagamise protsessi olen ma oma silmaga kõrvalt näinud ja kogenud mõningat ebaõiglust, sest mida sa palud või nõuad, kui seaduse järgi õigused puuduvad.

Tegelikult mulle see majanduslik külg abiellumise juures üldse ei meeldi. Olen alati ise hakkama saanud ja saan ka tulevikus. Aga oluliseks saab see teema pigem siis, kui koos on elatud 10-20-30 aastat. Vabaabielu kui selline seaduse mõistes ikkagi mingeid õiguseid ei anna, selleks tuleb siis koostada juba muud lepingud-dokumendid. Aga miks see kokkuvõttes parem on? Vastata võiksid need, kes ütlevad, et abiellumine on ainult mingi paberi saamine.

Just see viimane mõte - abielu on ainult paber - ajab mind eriti marru. Mulle pigem tundub, et need, kes abielluda ei taha, kardavad ennast siduda. Ja veel usun ma, et kui sa oled täiesti kindel, et armastad inimest enda kõrval ja tahad temaga ja ainult temaga koos olla, tuleb abiellumise soov iseenesest ja südamest, kuna on kõrgeim vorm kinnitamaks armsamale oma tundeid. Pulmadesse ja abielusse ei tohiks suhtuda pealiskaudselt ja ükskõikselt. Ja eriti ei tohiks abielluda valedel alustel ega kiirustades - selleks olgu oma aeg ja koht.

Järgnev teema meenus veel seoses pulmadega. Üks ettekääne, mida tuuakse mitte-abiellumiseks, on see, et läheb hirmus kalliks ja kust see raha võetakse?! Ma tegelikult ei mõista neid paare, kes põhimõtteliselt tahavad hiiglasuuri pulmi, kuhu kutsutakse kõik endised lasteaia-, kooli-, töökaaslased, mitmenda põlvkonna lehmalellepojad ja jumal teab mis tundmatud inimesed veel. Ja siis võetakse mingi hirmus laen kaela, et saaks ikka võimsama peo maha pidada. Kusjuures külalistel lastakse kinkida endale ainult hunnikutes raha, et mingi osagi laenust peale pulmi tagasi maksta või vähemalt järgmiseks aastaks ajaks söögiraha tagasi teenida. See kõik on ajuvaba ja ausalt öeldes ma kahtlen, et taoline pingutus ennast hilisemas elus ära tasub. Mulle tundub, et need, kes suurte pulmade pärast abiellumisega kiirustavad, on just nimelt paarid, kes esimestena lahku lähevad. Nii et, ei, ma ei taha abielluda peo pärast!

Ma tahan, et mul oleks tulevikus üks eriline päev - päev ainult mulle, minu kallimale ja kõige lähedasematele inimestele. Ma tahan, et kased lõhnaksid nurgas ja mul oleks seljas ema õmmeldud valge kleit. Aga mul ei ole sellega kiire, sest see kõik tuleb niikuinii siis, kui aeg on küps. Õnneks on vaja ainult natukene.

Töö käib!

2010-11-22T09:53:00.001+02:00

Kudumisprotsess on mul nüüd täies hoos. Kuna lõpptulemust pole veel ette näidata, siis panen hoopis üles pildi meie pere kõige suuremast käsitööhuvilisest, kelle valvsa pilgu (ja käpa) alt kõik lõngakerad, vardad ja heegelnõelad läbi peavad käima.

Siin testib Kusti lõnga pehmust - paistis sobivat

Helesinine kadedus ja roosad unistused

2010-11-18T11:03:00.000+02:00

Mida teha, kui sul on nii palju unistusi, soove, ideid ja plaane, aga kuidagi ei oska ega suuda neid teoks teha? See on minu igipõline probleem, et ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga tegudeni jõudmine võtab alati liiga palju aega. Ma ei teagi, kas asi on väheses enesekindluses või ei ole mul piisavalt konkreetseid soove, aga kuskile on see koer maetud ja ma tahaks hirmsasti teda üles kaevata. Ma mõtlen, et kui ma sellest kirjutan, siis ehk tõukab see mulle natuke jälle hoogu sisse ja tuletab meelde, mida võiksin/peaksin tegema. Nii et see siin on väike memo mulle endale!

Sattusin ühele toredale blogile täna. Ma igaks juhuks ei viita sellele, kuna äkki autor ei taha. Igatahes teeb see inimene nii ilusat käsitööd, et ma pidin kadedusest lõhki minema. Heas mõttes muidugi, sest eelkõige oli see jälle väga inspireeriv, mida kõike on võimalik ise teha. Sealjuures ei tee ta midagi üle mõistuse keerulist, ma võiksin samamoodi mütse-sokke-kampsuneid kududa ja riideid õmmelda, asi on puhtalt pealehakkamises. Olen selles osas liiga mugavaks ja laisaks jäänud, aga tahan ennast parandada. Ostsin juba paar kuud tagasi ühe lõnga, et endale soe kampsun kududa talveks, aga siiamaani võtan ikka hoogu, et näputööga algust teha. Hetkel on küll üks kudumistöö mul pooleli. Kuna täditütar laupäeval pisikese pojakese sai, siis lubasin talle papud kududa. Sellega olen nüüd kaks õhtut tegelenud ja endale jälle meelde tuletanud, kui mõnus kudumine ikka tegelikult on. Ma panen siia väikese stiilinäite, millised need papud tulevad. Tegemist on proovitööga ja lõng on teine, aga natuke aimu saab asjast küll.

Täitsa nunnu minu meelest, kuigi kõik pisikesed asjad seda ju ongi.

Mis nüüd veel plaanidesse puutub, siis ma leidsin küla pealt ühe vana musta värvi Ukraina klaveri (pianiino), mida - nagu lähemal uurimisel selgus - kellelgi vaja ei ole. Ja mul tekkis hirmus soov see klaver endale saada ja korda teha, et ühel päeval, kui oma majas või suuremas korteris elan, oleks ikka isiklik pill ka nurgas. Klaverimängul on väga rahustav mõju ja ma olen sellest hirmsasti puudust tundnud Tallinna-aastatel. Ema juures on klaver olemas, aga see kuulub sinna ja pole üldse minu isiklik. Nii et nüüd on vaja välja mõelda plaan, kuidas ja kuhu see suur ja ilus pill vahepealseks ajaks paigutada, sest praegune korter jääb tema jaoks pisut väikeseks - nii ruumi kui "kõlakoja" poolest. Kes kunagi elus on pidanud koos klaveriga kolima, see teab, et tegemist ei ole üldse lihtsa probleemiga, kuna pill on kokku pandud hunnikust metallist ja raskest puidust. Eks näis, mis sellest asjast saab. Head pilti ma siia juurde ei leidnud.

Ühesõnaga, põhirõhk on praegu eneseteostusel läbi loomingulise tegevuse. See kõlab nii hästi, ma püüan iseennast mitte alt vedada ja laiskusele vastu võidelda. Eriti kihvt oleks, kui varsti saaksin siia üles riputada pildi isetehtud uuest kampsunist ja klaverist. Hihii.

Kui juba teha, siis teha hästi!

2010-11-04T11:57:00.003+02:00

Tekkis väike paus töö juures, mida - uskuge või mitte - pole ikka väga ammu juhtunud. Ma lihtsalt naudin nabani seda, kui mul on kogu aeg midagi teha ja sealjuures veel põnev ka. Olen oma motivatsioonisoolika jälle üles leidnud või oli ta vahepeal lihtsalt nii umbes, et energia ei mahtunud sealt läbi voolama. Igatahes, praegu on SEE periood mu jaoks! Jei!

Rääkisin ühel õhtul oma ämerikäniseerunud sõbranjega (enamik teist teab teda küll) ja nagu tavaliselt, sain jälle positiivse energialaengu. Sellele sõbrannale on antud nii palju sihikindlust, tahtejõudu, elujanu ja veel palju-palju muud (loe: vedamist), et ka ainult kord kuus läbi Skype´i suheldes suudab ta natuke sellest kõigest minusse süstida, et järgmise kuu ilusti vastu peaksin. Lihtsalt suurepärane on omada sellist sõpra!

Aga muidugi me rääkisime sellest, kui oluline on saada kiitust tehtud töö eest. Ma olen alati seda usku olnud, et laitmine/riidlemine/kritiseerimine ei vii kedagi nii hästi sihile, kui seda teeb kiitmine. Näiteks laste puhul. Lausa vastik on kuulata, kuidas mõni vanem oma võsukese kallal ainult viriseb ja võtab, toob välja nõrkuseid ja oskamatust. Kuigi samas, kui ta innustaks ja ütleks mõne hea sõna, pingutaks see pisike inimene palju rohkem selle nimel, et mitte pettumust valmistada ja ikka veel rohkem kiita saada.

Mina olen kasvanud kiidukoori saatel ja tunnistan, et eks mingi hetk see mõjus mulle hoopis nii, et ajasin nina püsti. See oli periood, kus ma ei adunud nii hästi ümbritsevat maailma ja seda, et teistel inimestel võib olla teistmoodi. Ma ei saanud aru, miks mõni ei oska näiteks laulda või tantsida või joonistada. Või ei saa aru lihtsast matemaatikast. Miks ei oska õigekirja või loomulikust intelligentsist inglise keelt rääkida. Ärge saage valesti aru, ma ei ole kunagi tahtlikult või teadlikult kellegi suhtes üleolev olnud, sest nagu ingl.keeles öeldakse: that´s not who I am. Pigem jätsin ma vahel sellise mulje, kui rõõmustasin enda järjekordse kordamineku üle. Lapsena ei saanud ma lihtsalt aru.

Aga nüüd, täiskasvanuna, on mul endiselt vajadus kiituse järele, sest see on parim motivatsioon üldse. Ühtlasi on sellel kohutavalt suur mõju töö kvaliteedile ja tulemusele, sest paneb rohkem pingutama. Ja mis selles siis halba on? Praegusel ajal on hea sõna vajalik just mulle endale, mitte selleks, et minna seda kuskile kuulutama. Muidugi, peab tunnistama, et kui midagi on hästi tehtud, tahaks, et kõik sellest teaksid. Aga siinjuures tuleb nüüd juba kasuks elukogemus, et harilikult see nii lähebki, sest kordaminekuid märgatakse enamasti ka ilma, et peaksid ise endal nina püsti ajama. Praegusel eluhetkel on kõige tähtsam sisemine rahulolu, mitte väline kuulsus.

Huvitav, kas keegi arvab nüüd, et ma olin lapsena egoistlik ambitsionist? Ja kes ma siis praegu olen?

Sky is the limit?!

2010-10-26T14:22:00.001+03:00

Viimastel päevadel olen palju mõelnud sellele, kuidas mul tegelikult on elus vedanud. Kuidas head inimesed ja võimalused on ikka ja jälle ilmunud välja siis, kui neid kõige vähem olen oodanud, aga enim vajanud. Ma siiralt ja tõsiselt usun, et kui oleme ise optimistlikud, avatud ja mis peaasi - heatahtlikud - siis jõuavad needsamad positiivsed kiired, mida välja saadame, tagasi ka meie endani. Sama olulised on meie mõtted. Ei väsi kordamast sõnu, mida mulle endale viimase 8 kuu jooksul järjepidevalt on öeldud: see kõik on Sul peas kinni. Alguses ma pigem naersin nende sõnade peale ja protesteerisin, sest olgem ausad, on häirivaid ja ebameeldivaid olukordi, mis ei olene absoluutselt sellest, kas nad on sul peas kinni või mitte. Aga kui asjasse süübida, otsida tagamaid ja põhjuseid, siis jõuad lõpuks ikkagi arusaamiseni, et just sinna nad takerduvad - pähe!
Näiteid selle kohta, milles mul enda arvates vedanud on, ei pea otsima kaugelt. Mul on suurepärane töökoht, mis poolteist aastat tagasi piltlikult öeldes langes mulle peale selgest taevast ja just siis, kui olin sattunud olukorda, kus oleksin mõne nädala pärast olnud ilma tööta. MASU kui selline pidi niisiis minu ukse taga otsa ringi keerama, pole mina temaga silmitsi seisnud. Kui mõni aeg tagasi jõudsin punkti, kus arvasin, et see töökoht on ennast minu jaoks justkui ammendanud, siis täna võin öelda, et ma näen siin nii palju erinevaid võimalusi ja väljakutseid, et järjekordselt on mu palvetele (juhul, kui ma usuks jumalat ja palvetaks) vastatud. Pidin ainult silmad lahti tegema ja enda arvutiekraanist natuke eemale vaatama.
Samal ajal, kui vahetasin töökohta, muutus mu elus ka palju muud. Olnud ühel hetkel seisus, kus mul oli materiaalselt põhimõtteliselt kõik olemas, leidsin järgmisel hetkel ennast olukorrast, kus mul ei olnud mitte midagi. Mõnel õhtul, kui tühjas toas madratsile pikali viskasin, ei suutnud ma uskuda, kuhu olin jõudnud - kusjuures omal valikul. Tagantjärele mõeldes saan aru, kui vajalik see periood mulle oli. Nagu võõrutuslaager ja puhastustuli. Ja mul vedas jälle. Ma tutvusin inimesega, kes oli olnud mu jaoks eikeegi, kes tuli eikuskilt, aga oli täpselt selline, nagu ma tellisin. Ja eikellestki sai Keegi suure algustähega.
Ma usun tellimustesse, mida me mõttes teele saadame, nagu sõbranna ütleb - kosmosesse. Ma ei tea, kas ma seda viimast just usun, sest kes neid seal piiritus avaruses ometi kinni võiks püüda, aga oma peast, kus kõik alguse saab, laseme me need mõtted välja ja valla küll ning mingil moel suurem osa tellimusi alati täidetakse.
Ma arvan, et suuremad vedamised ja õnnestumised elus on veel ees. Sõbranna saatis kosmosesse tellimuse, et ta tahab abielluda. Mul on oma tellimus, aga seda ma kõva häälega välja ei ütle, sest tegelikult ei tea ma selle soovi täpset sõnastust ja sisu enne, kui ta on täidetud. Ja siis kuulete sellest niikuinii.

Hea on igav!

2010-10-11T16:45:00.002+03:00

Üllatavalt pikk ajavahe tekkis viimasest postitusest tänaseni. Ilmselt ongi blogipidamine minu puhul selline nähtus, mis tuleb ja läheb. Alustasin kakukese-blogi tegelikult juba 2006ndal aastal - 9ndal veebruaril, kui täpsem olla. Siis olin esimest korda üle pika aja vaba ja vallaline, tundus, et maailm on mu ees valla ja nii palju uut ja põnevat ees ootamas. Tagasi mõeldes on muidugi naljakas, kuidas need emotsioonid alati siis võimust võtavad, kui on käsil järjekordne "iseseisvusperiood". Et mismoodi siis kõike teeks ja oleks ja käiks ja näeks ja kogeks - ja kui palju on siis kirjutamisainet. Justkui suhtes olles ei saaks ennast nii vabalt tunda ... aga tegelikult ju ei saagi.
Blogi on olnud mu parimaks kaaslaseks aegadel, mil olen üksi ja vajadus eneseväljenduse ja emotsioonide jagamise järgi on suurem. Mõnes mõttes on siis rohkem teemasid, millest ka võõrastele ei häbene kirjutada, sest suhtes olles on enamik probleeme/muresid/rõõme/tundeid kuidagi liiga isiklikud ja ei puuduta ainult mind ennast, vaid ka teist inimest mu kõrval. Kodurahu nimel jätan teinekord juba poolelioleva sissekande ikkagi avaldamata või ei hakka mõnda mõtet üldse kirja panemagi. Mitte, et mul oleks midagi hirmsat varjata, aga kõik mu mõtted ei pruugi alati olla nii üheselt mõistetavad või ei oska ma neid nii hästi selgitada ja ma ei taha, et keegi ennast kuidagi halvasti seetõttu peaks tundma.
Muidugi saab blogi pidada igal ajal, aga kuulen vahel nurinat, et lugeda ei ole enam nii huvitav. Ja ei saa ka pahaks panna, sest ilmselt ei ole lugu sellest, kuidas mulle meeldib triikida ja pesu pesta nii põnev kui seda oleks kirjutised mingitel hingevalu või eneseotsingute teemadel. Samas, kui ei ole hingevalu, siis millest siin ikka kirjutada. Kes teab, võib-olla pean blogi säilitamiseks ja lugejate püüdmiseks hakkama hoopis vürtsikamaid lugusid välja mõtlema...
Tegelikult olen kindel, et elul on nii mõndagi põnevat veel varuks mu jaoks ja kirjutamisainet leidub ka tulevikus. Nii et las ma siis olen mõnda aega igav, vähemalt on mul hea!

Keep your friends close, and your enemies even closer!

2010-09-15T10:36:00.000+03:00

Mõte vaenlasest enda külje all ei ole sugugi meeldiv, aga oma tõetera selles ütluses siiski on. Muud ma praegu ei ütle. Las laagerdub.

Kuidas pime-kanast kotkasilm sai!

2010-09-13T11:29:00.001+03:00

Nüüd on see siis tehtud. 12 aasta pikkune prillide ja läätsedega žongleerimine sai lõpu paar päeva tagasi, kui osav laser lihvis mu silmi nii, et punane jutt ees ja kärsahais taga - tulemuseks uus elukvaliteet. Protseduur iseenesest oli väga mugavaks tehtud ja möödus kiirelt, tunda võis vaid natuke survet, silmatilkade niiskust ja juba mainitud kärsahaisu. Samal ajal oli võimalik jälgida toimuvat niivõrd, kui sellesama silma kaudu näha oli, millega tegeleti, sest teine oli kinni teibitud. Kõigepealt lõigati sarvkesta pinnal lahti 0,25 mm paksune lapp, mis tõsteti enne laseriga töötlemist ühest servast üles (nagu raamatu lehhekülg keerati lahti). Seda lapi tõstmist ma nägin, pilt muutus siis ühtlaselt uduseks. Läbi udu ilmus laseri punane kiir, mis suristas umbes 20 sekundit ja selle aja sees oli tunda ka kärssamist, mis meenutas natuke hambaarsti juures puurimisel tekkivat haisu. Seejärel paigutati lapike täpselt oma endisele kohale tagasi, arst silus seda mingi pintslikesega ja oligi korras. Teise silmaga tehti samad toimingud ja mõne hetke pärast võisingi juba omal jalal silmakeskusest välja astuda. Esimesed 4 tundi pidin muidugi kodus pikali olema ja iga 20 minuti tagant silmi niisutama, aga 3 tunni möödudes suutsin eemalt raamaturiiulilt juba ka kõige peenemat pealkirja lugeda.

Tasapisi läheb ikka veel nägemine paremaks, kuigi tundub, et enam ei ole ju kuhugi minna, ma juba näen niiiii hästi. See on ülimalt suurepärane tunne, kui hommikul silmi avades ei pea esimese asjana jooksma vannituppa läätsesid paigaldama, vaid näen kohe kõike - selgelt. Sügav kummardus KSA silmakeskusele ja dr. Ants Haavelile, kes tegid selle kõik võimalikuks! Ma näen elu nüüd täiesti uue külje pealt!

Man, I feel like a woman!

2010-09-09T12:05:00.000+03:00

Tere.
Ma olen üritanud ka ajaga kaasas käia ja lisada blogile juurde mingeid asju, mida bloggeri-rahvas nimetab gadget-iteks, aga no kui ikka ei ole antud seda küberneetilist-infotehnoloogilist mõtlemist (või kuidas iganes kirjeldada inimest, kes mõistab arvuteid ja nende hingeelu), siis seda lihtsalt ei ole antud! Tegelikult mulle tundus, et asi pole ainult minus, sest tegin kõik juhise järgi, aga mõnda asja polnudki mul võimalik üldse valida. Ja omast arust on mul bloggerist küll viimane versioon olemas. Ühesõnaga, siit väike üleskutse kallitele asjatundlikumatele blogijatest sõpradele: kuidas ma saan oma blogile lisada nimekirja teiste lehekülgedest, mida jälgin ja külastan?!
___________

Imeilus ilm on väljas - just praegu avastasin, kui pilk aknast välja naabermaja katuse kohale eksis ja tavapärase hallikas-valge värvuse asemel säravsinine toon vastu vaatas. Jah, just sellist sügist me tahtsimegi!

Mul on üks teema mõned päevad peas kummitanud ja nüüd on vist paras aeg oma mõtted kirja panna. Sattusin hiljuti lugema arvamuslugu, kus autor püüdis vastata küsimusele "Millal me lakkasime olemast naine?" arutledes, missugune on nn nõrgema sugupoole roll tänapäeva ühiskonnas ja et tegelikult ei olegi enam ammu tegemist NÕRGEMA sugupoolega, sest kõikjal kutsutakse naisi üles olema iseseisvad, ettevõtlikud, julged, ambitsioonikad jne.

Mina ei pea ennast selles kontseptsioonis übermoodsaks naiseks. Mind on kasvatatud põhimõtete järgi, et naine on kodu hoidja, kehtides ka kõige selle kohta, mis on kodu sees: mina ise, mees, lapsed, toit, riided jne. See ei tähenda, et mul puuduksid karjäärialased ambitsioonid, soov ennast ehtida ja poputada, vajadus n-ö oma ajale või soov aeg-ajal lihtsalt laiselda ja mitte midagi teha. Söögitegemine, pesupesemine, triikimine, koristamine - kellegi või millegi eest hoolitsemine - see on mulle vajalik, et tunneksin ennast naisena.

Inimesed on erinevad - see on selge kui seebivesi ja ei vaja isegi kirjapanemist. Mõni naine vihkab koduseid töid, õhtuti käib ta mööda trendikaid söögikohti, kauplusi, trenne; ta ootab pikisilmi nädalavahetusi, et sõbrannadega klubisid väisata, rohkelt alkoholi tarbida ja suhelda-suhelda-suhelda. Mõni pühendab ennast tööle: teeb ületunde, mis pidevalt haaravad enda alla nädalavahetused; loobub perekondlikest või sõpruskonna ettevõtmistest, et valmistuda tähtsaks koosolekuks; edu nimel ignoreerib enda "bioloogilist kella", lükates püsisuhte ja lastesaamise määramatusse tulevikku.

Eelnevad kirjeldused olid äärmused, nagu mulle ikka meeldib neid välja tuua. Lisaks neile on normaalsed inimesed, kes teevad suuremal või vähemal määral kõike: on tööalaselt tublid ja edukad, vabal ajal seltskondlikud ja aktiivsed, jõuavad hoolitseda enda, kodu, laste, vanavanemate, suvila jms eest. Sest kes teeb, see jõuab. Kui on tahe.

Aga on veel ka inimesed, kes ei vaja nii palju. Kes teevad oma tööd hästi ja kohusetundlikult, kellel on palju häid tuttavaid ja mõned väga lähedased sõbrad, kes võivad olla sotsiaalselt üpris aktiivsed ja ettevõtlikud, kellel on mitmeid hobisid ja unistusi, kuid kes vajavad väga palju rahu ja vaikust, kes tunnevad ennast kõige paremini siis, kui nad on enda kodus. Mina olen see viimane tüüp. Mulle tõesti meeldib vahel sõbrannadega väljas käia ja lõbutseda, tööl vaeva näha, häid tulemusi saavutada ja kõik muu eelpool nimetatu, aga üle kõige meeldib mulle omaette nokitsedes veeta vaikne hubane õhtu (või nädalavahetus) kodus.

Tänapäeva mõistes ei ole ma niisiis moodne naine, sest mu hobideks (nagu Teine Pool mind armsalt norib) on triikimine, pesupesemine, söögitegemine, koristamine, kudumine jms. Ja olgugi, et ma pooldan võrdõiguslikkust, on siiski asju, mis peaksid jääma ainult meeste või naiste rollideks. Koostegemine on alati teretulnud ja soovituslik nähtus, aga ma ei ootaks eluski, et mu mees igal õhtul mulle süüa teeks, pesu peseks ja triigiks, kui mina samal ajal diivanil telekat vahin või sõbrannadega lobisen. Sest mina ei kipu garaaži autot parandama või katkiseid torusid vahetama. Igipõlised rollijaotused on need, mis teevad mehest mehe ja naisest naise, olgu nad siis lihtsalt väikeste mugandustega tänapäeva.

Kui minevik tuleb külla

2010-08-23T14:01:00.001+03:00

Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem koguneb talle mälestusi teistest inimestest, kohtumistest, sündmustest, tähtpäevadest, rõõmudest, muredest - ühesõnaga kõigest, mida elus läbi on elatud. Meil on kogu aeg olevik ja loodetavasti oleme alati hetkel just seal, kus enim olla tahame, iga järgnev moment on eelmisest parem. Nii saame olla kindlad, et minevikus läbielatu on viinud edasi, arendanud ja õpetanud, kuidas olla õnnelikum, ilusam inimene.

Teisalt on mälestustega tihti selline kummaline lugu, et mida vanemaks nad saavad, seda magusamaks muutuvad. Lapsepõlv on tagasi vaadates imeline muretu aeg, teismeiga murdeline ja tundeküllane, ülikooli periood põnev ning avastusterohke. Sündmused nagu esimene armumine, suudlus, seks, pettumine - need paigutuvad erilisele kohale. Ja olgu praegune hetk kui hea tahes, möödunut meenutades valdab hinge ikka heldimus ja väike igatsus. Kusjuures kuigi kõla poolest meeldivad, ei mõju nad inimesele sugugi alati postitiivselt.

Miks ma sellest kirjutan? Sest vahel satuvad meie teele varjud minevikust. Täiesti ootamatult, juhuslikult, soovimatult, jahmatavalt, laotades mäletaja pea kohale tükiks ajaks rusuva tumeda loori. Eriti osavalt kirjutavad nad ennast sisse unenägudesse ja mitte ainult ühe vaid mitme seriaali jagu. Täiesti kutsumata ja tahtmatult võivad minevikuvarjud mitmeks päevaks võtta üle inimese muidu absoluutselt laitmatu ja suurepärase elu, kruttides tema närve, kannatust ja enesekindlust kõige osavamal moel. Seda seni, kuni olevik kogu oma täiuslikkuses minevikust võitu saab ja vari unustuse hõlma turvalisse rüppe läheb. Et sealt siis mõne aja pärast jälle välja hüpata ja tavapärast terroriakti korrata.

Tegelikult on hea, et inimesele aeg-ajalt meelde tuletatakse, kust ta on tulnud, et jõuda praegusesse hetke. Sest muidu on oht unustada elu tähtsaid õppetunde ja nendest saadud kogemusi. Ja hea on ka see, et mõni mõru-magus mälestus imalaks muutuda võivat rahulolu lurri vahel vürtsitab.

Money (In God We Trust)

2010-08-19T14:22:00.001+03:00

Kõigepealt kuula seda:

Olen pisut murelik, sest eilne tellimus Bingo loto võidu suhtes ei saanud täidetud. Üldse on see üks mõttetu mäng, sest ma ei võida seal kunagi midagi. See, et umbes kolm korda aastas ainult pileti ostan, ei puutu asjasse... Sest näe, Vurri kiirloteriid oleme (mina ja Teine Pool) ka ainult kahel korral mänginud: esimene toitis pere hoiupõrsast 100, teine 500 krooniga , kusjuures ostud sai tehtud päevase vahega. 500 tuli puhtalt tellimise peale, mistõttu on mul väike usk sellesse meetodisse. Muidugi päris puhtaks sai ta alles siis, kui ma eile peale pesupesemist need viis sajakroonist pesumasina trumlist koos Teise Poole märgade pükstega kokku korjasin. Koidula ei lõhnanud tõenäoliselt oma eluajal ka nii hästi, kui eile nendel rahatähtedel.

Muidugi mõnes mõttes on hea, et Bingo tellimust seekord ei täidetud, sest täismängu võit oli suhteliselt väike ja jacks pots - nagu lätlased ütlevad - oli ka tillukene. Nii et tegelikult peab hoopis rõõmustama, et me seda kommiraha ei saanud. Lisaks on Fortuna meie vastu isegi lahke olnud viimastel päevadel, ei maksa teda ära kurnata ega kuritarvitada. Iganädalaseks Binxi mängimiseks pean ma meid veel liiga nooreks, nii et millalgi talvel, kui kaasmaalased Eesti Loto varasalve piisavalt täis on kogunud, proovime uuesti.

Homne tähtpäev meenutab mulle mu lõpukirjandit "Isamaalisus enne ja nüüd", aga seda lugu te juba teate...

Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida!

2010-08-18T14:18:00.004+03:00

Mulle meeldib väga, et sügis on juba õhus. Suvi on tore ja vajalik, aga pisut väsitav. Külmal ja pimedal ajal on elutempo aeglasem ja korrapärasem, mulle sobib see. Lisaks valdab mind sügise saabudes kerge rahutus ja ärevus, sest algab uus hooaeg ja tekib kõiksugu erinevaid mõtteid enesearendamise seisukohalt. Ideede genereerimises olen ma osav, teostus on see, millega aeg-ajalt jänni jään. Iga sügis annab jälle uue võimaluse ennast proovile panna.

Tahtsin midagi õppima minna, aga nii palju küsimusi ja kahtlusi kerkis sellega seoses üles. Ühest küljest on mul ju kõrgharidus käes, seega pole otsest vajadust kogu seda kadalikku uuesti läbi teha. Tahaksin teadmisi omandada ja neid tulevikus realiseerida sootuks teises valdkonnas kui erialal, milles omandasin magistrikraadi või kus praegu töötan, aga uuesti ülikooli astumine tähendaks enese sidumist mitmeks aastaks, rääkimata pommi panemist rahakotile ja mõningatele teistele plaanidele, mis vanuse poolest oluliseks ja vajalikuks hakkavad muutuma.

Olen palju mõelnud sellele, kui ebaküps ja teadmatuses on inimene 18-aastaselt. Ja just siis, peale gümnaasiumi lõpetamist, peab ta langetama otsuse, mida ülejäänud eluga peale hakata. Muidugi on neid, kes juba 10-aastaselt teavad, et tahavad juuksuriks, pankuriks või turvameheks saada, aga palju suurem enamus ei oma mingit aimu sellest, mis valdkond neile sobiks ja meeldiks. Seda juba ainuüksi sellepärast, et tänapäeval on võimalusi mustmiljon. Kui mina otsustasin ülikooli ehitust õppima minna, oli see ühest küljest mõjutatud valdkonna populaarsusest, praktilisusest ja kaasnevatest perspektiividest, teisalt mulle lasteaias koostatud psühhoanalüüsist, mille alusel võiks minust suurena arhitekt saada. Olgugi tobe, kummitas tolle analüüsi tulemus mind terve kooliaja ja usun, et alateadlilkult just sellepärast tundsin, et huvitun ehitamisest ja joonestamisest. Kui oleks ennustatud, et võin arstiks saada, opereeriksin ilmselt praegu kellegi pimesoolt, mitte ei kirjutaks siin blogisse.

Kui nüüd jäi mulje, et ülikoolis veedetud aastad ja õpitud eriala mulle üldse korda ei lähe, siis see kindlasti tõele ei vasta. Ehitusvaldkond on minu jaoks endiselt väga põnev ja kodune. Aga ma ei sündinud ehitusinseneriks ja nii lihtne see ongi. Ma sündisin hoopis millekski muuks ja selle äratundmine on võtnud aega. Kõik seniomandatud teadmised ja kogemused on mind kujundanud ja viinud mõistmiseni, mida tegelikult tahan. Niisiis, alles nüüd, paar aastat peale ülikooli lõpetamist, töötades hoopis teisel alal, usun, et olen leidnud enda jaoks selle, mis ühendaks kõiki mu oskusi ja huvisid, pakuks toitu hingele ja vaimule, võimaldaks kasutada ja realiseerida fantaasiaid, oleks praktiline. Mõelda vaid, et see oli kogu aeg minu sees olemas, ma lihtsalt ei osanud lahtiseid otsi omavahel ühendada.

Kaldun arvama, et kooli see unistus mind enam ei vii, aga olen kindel, et mu võimalus tuleb, sest ma andsin tellimuse* selleks juba sisse. Jääb üle ainult natukene oodata ja valmistuda.

________________________________
* Tellimuse sisseandmine tähendab, et mõttejõud on tugevam kõigest muust. Kui midagi väga soovid, siis see saab teoks. Tuleb ainult uskuda!

Hot and fun!

2010-08-13T22:00:00.000+03:00

Ennast (ja puhkust) kokku võttes

2010-08-12T15:22:00.003+03:00

Mingil põhjusel on viimasel ajal nii, et päeva jooksul lidub miljon väikest mõttemehikest mu peast läbi, aga nad ei lasku kuidagi alla sõrmedesse, et sealt edasi blogisse jõuda. On lootust, et tänane päev erineb teistest.

Puhkus oli muidugi suurepärane - 3 nädalat täielikku sõltumatust tööst ja kohustustest, lisaks veel kaunid ilmad ja parim kaaslane. Sellist patareide laadimist mäletan ma vist viimati kooliajast, kui suvi tähendaski 3 vabadusekuud. Tööinimesena pole ma kunagi saanud suve nautida rohkem kui paar nädalat korraga ja ka siis on pool sellest läinud erinevate tantsuürituste või veel hullem - haiguste nahka. Nüüd tunnen, et olen ometi ka normaalne inimene, sain lõpuks puhata.

Eelmine sissekanne jäi pooleli ujumise teemal. Tol õhtul käisime Sõrve Sääres, kus ujujad ujusid ja pealtvaatajad vaatasid pealt, trotsides vihma ja pisut jahedamat ilma. Vastuvõtt oli äärmiselt soe ja mõnus - nüüd juba mõnda aega Sõrves elanud, kuid aastaid pealinnas juristiametit pidanud Marje, võõrustas meid oma pisikeses majapidamises sooja tee, küpsiste ning jutustustega enda ja poolsaare elust-olust. Kuna järgmisel päeval ootas ees suurem katsumus - Väikse Väina ujumine, siis pikka pidu tol õhtul siiski ei olnud.

Laupäeval, 24. juulil, saatsin ujujad Muhu saarelt merelainetesse ja sõitsin ise autoga Illiku sadamasse neid vastu võtma. Peale 2,4 kilomeetrit ja pooletunnist ujumist tulidki kangelased veest välja ja said õnnestumiste nimekirja ühe kordamineku juurde märkida. Hiljem kostitati kohalviibijaid suupistetega ning kohalik kapell mängis tantsumuusikat. Avaveeujumisega oli selleks korraks ühel pool, aga ei saa märkimata jätta, et kaldalt ei olnud kindlasti pooltki nii tore seda üritust jälgida kui vees ise kõike kogeda. Seega võin oma pisikest bucket-listi täiendada reaga "ujuda Muhumaalt Saaremaale!".

117 vaprat ujujat stardis, et ületada Väike Väin

Kuna ma ei armasta väga lugusid stiilis "siis käisime seal, siis tegime seda, siis nägime toda", ei hakka ma meie puhkusest üksikasjalikku ülevaadet andma. Põhiline on see, et külastatud sai kohti, mis olid kõige olulisemad ja hingelähedasemad; kohtutud sai inimestega, kes on kõige kallimad; ja tehtud sai just täpselt nii palju, kui ise vajalikuks pidasime ja tahtsime. Kokkuvõtvalt oli imetore puhkus ja peale seda tööl tagasi olla on ikka viisakalt öeldes pagana tüütu, sest suvi ju väljas veel kestab!

Saaremaa vaarikad, mis kohalike herilaste arvates neile kuulusid ja millest nad sugugi kergelt polnud nõus loobuma ;). Aga ära tõime!

Ikkagi on internet!

2010-07-23T15:00:00.002+03:00

Puhkus Saaremaal on saanud hoo sisse. Ilmataat on meid hellitanud sinise taeva, suure kollase päikese ja mõnusa sooja meretuulega. Eile päeval tõmbas korraks küll pea kohal tumehalliks, müristas natuke ja ähvardas mõne vihmapiisaga, aga midagi hullu sellest siiski ei tulnud, õhtuks oli taevas jälle selge. Ega ilma koha pealt poleks põhjust viriseda nagunii, sest puhkus on igal juhul üks ütlemata meeldiv ja hingekosutav üritus ja tulgu rahet, lund või piksenooli, mingi rahuldust pakkuva tegevuse suudab üks normaalselt funktsioneeriv ja mõtlev inimene ikka leida. Näiteks sombuse ilmaga on väga mõnus toas raamatut lugeda või ristsõna lahendada, hea seltskonnaga lauamängu või kaarte mängida, kärbseid tappa, kallima kaisus mõnuleda, margikollektsiooni korrastada, magada jne. Võimalusi on tegelikult mustmiljon pluss üks.

Nagu öeldud, siiamaani pole me pidanud tubaseid tegevusi eriti harrastama, kuna meid on konstantselt saatnud päikesepaiste ja juulikuumus – just selline, nagu ma lapsepõlvest mäletan. Olgugi, et lause „vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem“ kõlab kulunud klišeena, on see täiesti tõele vastav väide. Ma mäletan selgelt, et veetsin kõik oma lapsepõlve suved paljajalu murul joostes, päeva jooksul kolm korda (üks kord kestis 2-3 tundi) maja taga järves ujumas käies, kartuleid kõblates, marju korjates, külalastega uka-ukat mängides, jalgrattaga sõites ja kõikvõimalikke muid lastetegevusi tehes. Ja ma ei mäleta, et oleksin pidanud keset suve talvejopes lõdisema või põhjatuuli trotsima. Viimasel ajal on see suhteliselt tavaline nähtus, kui mõned üksikud päevad leitsakut igal suvel välja arvata. Käesolevat suve nimetaks ma erandiks, mis kinnitab reeglit. Väga mõnusaks erandiks sealjuures.

Mulle meeldib suvi maal, värske heina lõhn, rohutirtsude laul, puulatvade kohin, loojuva päikese kuma viljapõllul, varahommikune kaste murul, õietolmu koguvad mesilased. Isegi kärbsed meeldivad mulle, kuigi nad on ühed kõige tüütumad väiksed tiivulised siinkandis. Aga ka nende olemasolu annab mõista, et olen maal ja just siin on nende koht. Eriti mõnus on suvitada kuskil, kus peenral kasvavad maasikad ja aed on täis mustsõstra-, tikri- ja vaarikapõõsaid, mis laiuvad ümber õuna- ja pirnipuude. Maasikapeenra keskel sirutuvad päikese poole sibulapundid ja porrulauguvarred. Aia servas on kasvuhoone, mille klaaside taga punavad prisked tomatid ja madalamal lavatsil suurte lehtede all peidavad end kollaste tuttidega kurgijurakad. Kui sealt uksest sisse astuda, lööb ninna magus-lämbe mulla ja viljade valmimise lõhn. Kes seda tundnud, teab, millest ma räägin.

Kahel õhtul oleme sõitnud jalgratastega 4 km kaugusele Orissaare sadamasse ujuma. Uskumatult mõnus on teekond sinna ja sihtpunkt muidugi veel enam. Õhtupäikeses on väike jahisadam mõnusalt intiimne ja romantiline koht. Isegi, kui seal on peale meie veel kohalikud noored, Rootsi lippu kandvad väikesed purjekad, lähedal kõrtsis tantsulkat pidavad suvepäevalised ja võrkpalli taguvad kahemeetriste jalgadega pruunid spordijeesused. Ikkagi on see koht nii armsalt väike, kodune ja rahulik. Peale ujumist veest välja tulles võiks jäädagi kaile paigutatud puupingile istuma ja ümbrust nautima.

Selle loo tõmban nüüd kokku, sest minuni jõuavad magusad grill-liha aroomid ja peagi võtame ette teekonna Sõrve sääre poole, kus Teine Pool ja Sõber J võtavad ette märja teekonna ümber Kreeka laeva vraki. Aga sellest kõigest räägin täpsemalt juba järgmisel korral.

Let the fun begin!

2010-07-21T12:26:00.000+03:00

Meil (minul ja Teisel Poolel) hakkas puhkus - kauaoodatud ja kaunikene! Esimesed 4 päeva on möödunud sünnipäeva pidades ja niisama vedeledes. Kusjuures vedelemist tulebki võtta sõna-sõnalt, sest eile näiteks ei saanud ma isegi toast välja. Magasin poole lõunani, siis lugesin, vahtisin telekat ja tegelesin natuke koduste toimetustega.
Tänasest peaks hakkama õige puhkuse nautimine, sest sõidame Saaremaale. Kodu sai kiirelt korda tehtud, nüüd veel asjad pakkida, rattad autole selga siduda ja siis - minek! Saare kodus internetti ei ole, aga kavatsen muude asjade kõrvalt veeta aega lugedes ja kirjutades, mistõttu on lootust, et panen hiljem siia ka mõne põhjalikuma loo üles.

Kohtumiseni!

26

2010-07-14T16:43:00.000+03:00

No mul siin oli sünnipäev vahepeal. Ja nüüd ma pean selle postituse pooleli jätma, sest ma sulasin just ära.

Pidu läks käima!

2010-07-07T16:33:00.001+03:00

Vahepealne pikk paus kirjutamises oli muuseas tingitud tihedast nädalast, mis möödus Kalevi staadionil päikesevanne võttes ja võimeldes. 3. juulil toimus suur võimlemisüritus "Pidu läheb käima" koos Tanel Padari ja The Suniga ning sellele eelnes 4 päeva treeninguid. Kokkuvõttes oli väga põletav ja kurnav nädal, aga sellest hoolimata on muljed tagantjärgi ainult positiivsed!

Kuljuse naised enne rongkäiku ...

...ja rongkäigus

Teised :)

Tants "Pidu läheb käima"

Lõpuakordid

Meie vahvad ja armsad mudilased

Pidu läks käima!

Vahemärkus

2010-06-28T12:18:00.001+03:00

Sagedased muudatused blogi välimuses viimastel päevadel on tingitud uutest võimalusest, mida Blogger nüüd pakub disaini osas, ja ühtlasi lugejate kriitikast. Nimelt kommid (või kivikesed), mille algul siia taustaks valisin, osutusid liiga kirjuks ja tumedaks. Otsustasin nüüd ilusa ja rahuliku vee kasuks. Sest vesi meile meeldib ;)

Mis on kodu? Kus on kodu?

2010-06-25T11:18:00.002+03:00

Paari kuu pärast möödub mul kaheksa aastat Tallinnasse kolimisest. Selle aja jooksul on mu koduks olnud 11 erinevat kohta, mille hulgas ühikad, üürikorterid, sugulaste ja tuttavate elamised. Kahes kohas olen elanud päris omaette, need on olnud mu "iseseisvusperioodid". Kokkuvõttes olen kolinud keskmiselt kord aastas ja algusaegadel ka pisut sagedamini, mistõttu võib öelda, et olen sel alal kogenud spetsialist.

Tegelikult on see täiesti normaalne, et kui päris oma kodu veel ei ole soetatud, peab käima mööda teiste elamisi ja püüdma ennast igas uues kohas võimalikult hästi tunda. Nii koguneb juurde tarbeesemeid, nipsasjakesi, mööblit jne. Ja kui ka alustad kahe kotiga käeotsas, siis peagi on tulemuseks hunnik kaste ja kappe-riiuleid-toole-tumbasid, mille transportimiseks vaja rohkem kui enda pisikest sõiduautot ja kahte kätt. Sealjuures kaasneb igale kolimisele sorteerimiseprotsess, mille käigus saab kõrvaldada ebaolulise ja võtta kaasa ainult vajaliku. Õigemini peaks teoorias asi nii toimima, aga tegelikult tassid ikka äärmisel juhul väikse sentimentaalse väärtusega mõttetuid ja tarbetuid asju ühest kohast teise ja loodad, et äkki kunagi läheb vaja või äkki kuskil on selle jaoks just õige koht ootamas. Harilikult muidugi ei ole, ja lõpuks, kui oled mõnda asja umbes 5 aastat kaasa vedanud talle kasutust leidmata, suudad asja ehk ka minema visata. Aga seda rõõmu pole kauaks, sest vahepealse aja jooksul on jõudnud juurde tekkida veel miljon vidinat, mida igaks juhuks alles hoida.

Mingi aeg olin kolimisest väga vaimustuses. Mu püsimatu hing nautis vaheldust, uusi algusi, värskeid vaateid ja ruumilahendusi. Põnev oli uues kohas asju lahti pakkida, sättida ja süsteeme luua. See andis võimaluse ka enda juures midagi muuta, muidugi lootuses paremale tulevikule. Kui neid uusi algusi ja võimalusi aga väga palju koguneb, siis muutub see väsitavaks. Tekib tunne, et ainult alustad ja unistadki, jõudmata midagi lõpule viia. Ja siis kaob ka vaimustus. Praeguseks hetkeks olen kolimisest nii tüdinenud, et pole suutnud peale viimast korda asju lahtigi pakkida. Alles siis, kui midagi vaja, otsin eseme kastinurgast välja ja asetan pärast kasutamist uuele kohale.

Tean juba ette, et ka praegune elukoht ei ole lõplik - varem või hiljem tuleb sealt ühel või teisel põhjusel edasi kolida. Aga kas peaks siis jätmagi asjad kastidesse, et pärast lihtsam oleks? Nii ka ei saa, sest elu tahab elamist siin ja praegu. Seetõttu võtan juba täna õhtul tahtejõu kokku ja laotan oma kastidesse pakitud osa elust riiulitele ja kappidesse laiali, samamoodi kui mitmeid kordi varem olen seda teinud, lootuses, et seekord jään ehk kauemaks...

Mees ja Naine - ikkagi Inimesed!

2010-06-11T10:40:00.001+03:00

Pühendusega Ilusale Helenale - minu koleerikust ja saatusekaaslasest sõbrannale, kes päevas 10 korda mu blogi loeb ja teisipäeviti auto kojamehe vahele armastuskirju jätab. Helenale, kes elab mu südame päiksepoolses vatsakeses!

Inimene, eriti Naine, on üks uudishimulik elusolend. Kui Meest huvitavad ainult teemad, mis teda ennast puudutavad (ja autod), siis Naine tahab teada kõiki üksikasju nii enda, oma mehe, sõprade, tuttavate, mehe sõprade, mehe tuttavate ja ERITI nii enda kui mehe eks-partnerite kohta. Iga Naise mälus on spetsiaalne salv, kuhu ta konservib igasuguse informatsiooni, mis temani jõuab. Vajalikul hetkel on Naine võimeline just selle õige kompoti sealt salvest välja otsima ja avama. Mehe mälu seevastu on hästi läbimõeldud ja -toimiv ladu, sinna jäävad pidama ainult vajalikud infokillud, kõik ebaoluline sorteeritakse välja. Suure osa laost täidavad teadmised autodest ja spordist, nimed ja kuupäevad on harilikult tõstetud ülemistele riiulitele tolmu koguma.

Inimene, eriti Naine, vajab informatsiooni Teise Inimese sõprade, armusuhete, edu ja muu taolise kohta, sest lisaks infosalvele on tal kuklas üks Tabel, kuhu kõik nimetatud parameetrid kirja pannakse. Esimeses tulbas on hinnang Teise Inimese parameetritele, kõrval Naise enda omadele. Tabeli all on joondiagramm, kus joonistuvad välja nii Naise kui Teise Inimese jõujooned vastavalt antud hinnangutele ja selle järgi on täpselt selge, milles Naine rohkem pingutama või arenema peab ja milles ta juba on parem kui Teine Inimene. Kusjuures, eesmärk on iga hinna eest Teisest Inimesest parem olla!

Mees, ka inimene, töötleb Teise Inimese kohta saadud informatsiooni Uhkuse Säilitamise meetodil. Tal on samamoodi Tabel, aga sinna kirjutatakse ainult parameetrid, milles Mees on juba parem kui Teine Inimene. Tabeli all on joondiagramm, milles ülemine joon on alati Mehe oma, alumine Teise Inimese oma. Selle järgi on täpselt selge, milliseid parameetreid peab mees säilitama ja veel paremaks lihvima. Mida keegi aga ei tea, on see, et Mehel on ka teine Tabel, mida ta külastab hästi salaja. Seal on kirjas parameetrid, milles Mees Teisele Inimesele alla jääb. Neid näitajaid üritab ta pidevalt parandada, et siis esimesel võimalusel esimesse Tabelisse kanda. Eesmärk on iga hinna eest Teisest Inimesest parem olla!

Inimesed, nii Mees kui Naine, tegutsevad (ala)teadlikult selle nimel, et olla vähemalt sama hea, kuid pisut paremgi kui Teine Inimene. Sealjuures ei tule nad aga enamasti selle pealegi, et kellegi jaoks on ka Mees või Naine ise Teine Inimene. Tulemuseks on ideaalmaailm.

SUVEVAHEAEG!

2010-06-07T11:33:00.000+03:00

"Nagu nii imelik on, et suvi hakkas!"
"Jaa, nagu hommikul alles pidi kooli minema ja nüüd mingi on vaheaeg!"

Eelmisel reedel kaks neiut kõndisid minu ees - tunnistused käes ja kõpskingad jalas - ja õhkasid rõõmsalt koolivaheaja alguse üle. Mul ei ole tõenäoliselt enam kunagi koolivaheaega, mitte sellisel kujul vähemalt, aga olin koos nendega õnnelik, sest suvi on ka mul ja puhkus tuleb ka, isegi mitu tükki!

Kuna blogipidamiseks on viimasel ajal väga vähe aega olnud, siis oleks siinkohal õigem ka kirjutamisele suvevaheaeg välja kuulutada. Tõenäoliselt tuleb mul vahel mõni hoog peale ja paar rida isegi kriban, aga tõsisemalt võtaks bloginduse jälle sügisel ette.

Soovin kõigile ime-imelist suve!

See lugu läks mulle naha alla :)

2010-05-28T14:00:00.002+03:00

Akna taga

2010-05-28T11:36:00.005+03:00

Aknast välja vaadates tervitab mind kaunis leherüüs hiiglaslik pärn. Ootasin kaua aega, et tühjad oksad rohelusse mattuksid ja pisut rõõmsamaks muudaksid vaadet, mis muidu avaneb 20m kõrgusele telliskiviseinale ja lagunenud sammaldunud eterniitkatusele. Nüüd näen ainult pärna ja linde, kes vahel mõne lagedama oksa peal istet võtavad ja tiiba puhkavad. Taustal on endiselt valge kivisein, kuid läbi roheluse kumades tundub see hoopis rõõmsam ja kodusem kui hallil aastaajal. Pärnalehed värisevad ja laperdavad tuule käes, puu elab ja tahab jutustada mulle oma lugu.

Kunagi on keegi selle puu siia istutanud - ajal, mil külm asfalt ei katnud ümbritsevat hoovi. Mul pole aimugi, kaua on pärnal võtnud aega, et sirutuda üle katuseharja ja näha, mis toimub väljaspool seda hoonetega piiratud puuri, kuhu ta kord aheldati. Või milliseid jutte võiks ta rääkida inimestest, kes nende akende taga oma elusid on mööda saatnud, kui palju rõõmsaid ja kurbi hetki on ta koos nendega veetnud samuti kui praegu - vaikides ja õrnalt tuules laperdades. Ja kui palju tal veel nägemata on.

Kas teadsite, et pärn on rõõmu ja armastuse puu? Rahvasuu räägib, et pärna sees elavad haldjad ja päkapikud ning seepärast peab puu eest hästi hoolitsema. Ma usun nüüd, et tegelikult ei olegi tuul see, mis pärnaoksi liigutab, vaid need samad haldjad, kes meie üle valvavad ja oma tantsuga paha energia eemale peletavad. Loodus on imeline, isegi siis, kui seda on vaid piisake keset kivist linna.

PS! Hariliku pärna rahvakeelsed nimetused on niinepuu, lõhmus, pähn ja jalakas.

Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis!

2010-05-18T12:16:00.003+03:00

Kas te olete midagi nii armsat enne näinud???

Suur suvi on tulnud eestlaste õuele. Minu meelest kohati isegi liiga suur, sest 25-26 kraadi Celsiuse järgi on minu kehale juba tõeline piin. Seda eriti, kui peab kontoririietes ringi käima, mitte ei saa rannal päikest võtta ja külma Mojitot või Sex on the beachi libistada. Nii et töölkäimiseks eelistaks ma umbes 20-kraadist soojust.

Nädalavahetusel oli asja Pärnusse. Muidugi, nagu sellistel puhkudel ikka, kohalejõudmise ajaks oli taevas juba pilves ja peagi hakkas ka vihma kallama. Õnneks ei läinud me sinna pelgalt randa külastama, eesmärgiks oli hoopis Endla teater ja etendus nimega "Tiramisu". "Tegemist on avameelse näidendiga naistest. Ühes reklaamibüroos töötab seitse naist ja neid kõiki ühendab soov karjääri teha. Peidus pinna all on aga igaühel oma isiklikud ja isesugused probleemid, igatsused ja ühine hirm läbi põruda – nii töös kui eraelus. Osades Karin Tammaru, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Kaili Närep, Triin Lepik ja Kaili Viidas." Täitsa tore etendus oli, kuigi ootused sisu ja teemaarenduse osas olid pisut kõrgemad.

Eile oli kepikõnni õhtu ja uus marsruut kulgeb mul nüüd hoopis Nõmmel, täpsemalt Harku metsas. Kui aus olla, siis eks ma viskan need kepid kohe-kohe nurka ka, sest kuigi kepi-pensionäridest tuhisen nagu tuulispask mööda, ei jõua ma jooksjate või jalgratturitega sammu pidada ja tekib kange tahtmine ka ise kiiremini edasi saada. Seal ei teki ka seda probleemi, et jalad joostes valusaks jääksid nagu asfaldil - metsarada on pehme, pealegi saepuruga kaetud. Rattaotsingud on mul samuti peaaegu lõpule jõudnud, nüüd on vaja ainult järgmine palgapäev ära oodata. Nii põnev!

PS1! Kui ma Nõmmel edasi käin, siis pean praeguse blogi nime "Läbi sääsesilma" vastu välja vahetama, sest igas kohas omad asukad ja Peetri konnad Nõmmele ei trügi - seal on sääskede valitsemisala.

PS2! Kui poe aknal on silt "Siin maksab Liisi!", siis palun ärge mulle helistage!

Elagu Littera!

2010-05-13T12:22:00.001+03:00

Paide gümnaasiumi ajaleht Littera tõi Eesti koolimeedia konkursilt koju esikoha ja tegi seega silmad ette kümnetele teistele koolilehtedele... Edasi loe siit.

Tunnen uhkust ja rõõmu Littera tegijate üle, aastaid tagasi kirjutasin isegi Paide Gümnaasiumi koolilehes. Õnnesoovid Ülle Rohtmale ja kõigile noortele-vanadele leheneegritele, kes andnud oma panuse sellesse, et Littera ajatormidele vastu on pidanud ja aastatega aina paremaks muutunud! Hurraa!

Vihje!

2010-05-12T13:51:00.000+03:00

Ma armastan nartsisse!

Ealised iseärasused

2010-05-11T16:06:00.001+03:00

Kiire arvutus näitab, et juba 2 kuu pärast saan ma 26-aastaseks. Kuidagi kurb on mõelda, et mitte kunagi enam ei ole ma 16, 18 või 21 ja 62 päeva pärast on ka 25 igaveseks unustatud. Teistpidi võttes, ma ei ole veel kunagi olnud 30 või 37 või 42 ja need on ju kõik alles ees. Ehk siis tahaks loota, et oodata on palju rohkem, kui juba mööda saadetud.

Üks vahva töökaaslane, naisterahvas, tähistas täna 40ndat juubelit. Teda vaadates ei ole minu meelest üldse vahet, kas nulli ees on 2, 3, 4 või 5 - ta on üks nendest aegumatu ilu ja särtsuga inimestest, kes aastatega üha kihvtimaks muutuvad. Vanus, kui selline, on ju kõigest üks arv pikas jadas, mis algab kõige väiksema võimaliku ajaühikuga ja lõpeb mingeid aastaid tähistavate numbrite kombinatsiooniga. Kõik, mis sinna vahele jääb, on sulle antud aeg, mida tuleks maksimaalselt ja võimalikult hästi ära kasutada.

Sellepärast paneb arv 26 mind mõtlema, et on asju, mida ei tohiks ega tahaks enam edasi lükata. Igas vanuses on mingid tegevused või plaanid, mis tuleks teoks teha, kuna järgmises vanuses nad enam lihtsalt ei pruugi sobida või õnnestuda. Kõige halvem tunne tekib teadmisest, et miski oli sulle nii lähedal ja sa lasid sellel minema libiseda. Miks hoiame unistusi liiga kaua ainult mõtte kujul, kahtleme enda soovide võimalikkuses, kardame? Kui õnn on tõepoolest meie oma kätes, siis ärme luba sellel higiste pihkude vahel hallitama minna, laseme parem õnne lendu, naudime seda ja jagame teistega.

Aeg on koostada bucket-list*.
_________________
* Nimekiri asjadest, mida tahad elu jooksul kindlasti teha.

Peksab - järelikult armastab! (Vene rahva vanasõna)

2010-05-10T11:56:00.002+03:00

Mees ajab hommikul enne tööleminekut habeme ära, silub soengu ja lõhnastab ennast. Vaatab seejärel peeglisse ja ütleb: "Täna peaks küll laineid lööma!" Naine sealjuures muigab kõrval ja patsutab Meest toetavalt õlale. Mees on üllatunud Naise reaktsioonist ja küsib: "Kas see sind murelikuks ei teegi?" Naine jääb rahulikuks, muigab veelkord ja vastab eitavalt, kuid lisab hetke pärast: "Kas oleks põhjust?" Mees naeratab kavalalt, võtab Naise käte vahele ja suudleb teda kirglikult. "Ei, ei ole põhjust ... aga natuke võiks ikkagi muret tunda."

***

Armukadedus - see on nagu sool, mis suhtele maitset lisab. Kui teda liiga vähe on, jääb "supp" magedaks ja imalaks, kui liiga palju, kaovad muud maitsed täielikult ja jääb ainult kibe-põletav mekk. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset retsepti suhtesupi kohta ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on nagu mõõtühik tõeliste tunnete hindamiseks. Kui ta puudub täielikult, ei saa me rääkida armastusest, kui teda on üle mõistuse palju, muutub armastuse idee hoopis kinnisideeks. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset valemit armastuse mõõtmiseks ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on nagu lumepall, mis veeredes kasvab. Kui üks "kahtlusepallike" mõttes kokku mätsitakse ja liikuma lastakse, võib see endaga kaasa tuua tõelise suhtelaviini. Kui see õigel hetkel partneri poole visatakse, võib asi piirduda väikse lumesõjaga või veel paremal juhul väikse lumevallatusega. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset suurust "kahtlusepalli" ohutu läbimõõdu kohta ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on Usalduse kaaslane, just nagu Kuu Maale. Kui Armukadedus jääb Usalduse ja Armastuse (=Päike) vahele, võib tagajärjeks olla Armastusevarjutus. Usaldus ilma Armukadeduseta jääks pilkasesse pimedusse hetkedel, mil Armastus vaatevälja ei ulatu. Aga millises suhtes peaks Usaldus ja Armukadedus omavahel olema, et Usaldusest hoopis Armukadeduse kaaslast ei saaks?

Neile ja paljudele teistele küsimustele ootan Teie vastuseid ja mõtteid kommentaariumisse!

Kaalukas lugu

2010-05-06T14:17:00.002+03:00

Ma sõin just järjest 5 Kalevi juustukoogimaitselist ja vahvlitükkidega Praliné kommi ära. Need on hetkel mu vaieldamatud lemmikud ja olid täna Solarise toidupoes allahinnatud. Ehk siis, kas ma ostsin endale paki komme? Jah, ma ostsin! Moving on...

(Mõte liigub praegu ka kuuenda kommi peale, aga esialgu panin lauale viis kommi. Mida teha?)

Kommidega haakuvalt võiks täna pisut arutleda figuuriteemadel. Mul jäi hommikul silma üks nupuke Postimehe veebilehel, kus on lingid elu24.ee artiklite juurde, pealkirjaga Merlyn Uusküla armastab oma liivakellafiguuri. Lugu iseenesest midagi erilist ei ole, lihtsalt Merka räägib, et on oma kehaga rahul, tunneb ennast kauni ja naiselikuna ja märgib ühtlasi ära, et on 165cm pikk ning kaalub sealjuures 61 kg. Vastukajana jagatud informatsioonile lahvatab kommentaariumis muidugi põhjalik arutelu selle üle, kui võimatu on, et Merka nimetatud parameetreid omab, kuna on pealtnäha täiesti üle mõistuse paks (?). Aga eriti püüab mu tähelepanu isik, kes väidab, et 165 cm ja 61 kg on ikka 6 kg ülekaalus ja 165 cm on sale, kui kaalub 50-52 kg. No tule taevas appi! Mul tekkis ausalt öeldes kahtlus, kas julgen üldse enam tänavale minna, sest ilmselgelt olen ma ülekaaluline ja äkki kaotab mõni nõrganärviline mind vaadates lausa silmanägemise.

Ei tasu muidugi pikalt arutleda kommenteerijate üle, kes suudavad erinevate artiklite juures enda madalalaubalisust demonstreerida, aga probleem on siiski olemas. Suurem osa rahvast peab alalist võitlust ISEENDAGA, et meeldida TEISTELE. Ja kui siis leidub see käputäis inimesi, kes kogu oma ebatäiuslikkuse juures peeglisse vaadates õnnelikud ja nähtuga rahul on /vahepeal pistan ikkagi kuuenda kommi suhu/, siis loobitakse neid mudaga selle eest, et julgevad seda ka avalikult tunnistada. Muidugi ma liialdan praegu, kui räägin äärmustest, aga mis iganes probleem tekibki ju siis, kui on olemas äärmuslikud arvamused ja emotsioonid. Keskpärasus ei anna alust diskussioonile. Ja ilmselgelt kuulun ma ka ise ühte äärmusesse, nende hulka, kes suure osa ajast pole rahul sellega, mis tal on ja milline ta on, vaid muretseb ja põeb selle pärast, milline ta võiks ja peaks olema.

Oma lühikese elu jooksul olen jõudnud ühel arusaamisele: välimus on rahulolu väljendus, aga rahulolu eelduseks on usk iseendasse! Mida vähem endaga rahul oleme, seda väiksem on tõenäosus, et me head välja näeme. Ja vastupidi. Mõelgem sellele, mida tegelikult vajate heaks enesetundeks. Mina näiteks luban endale siinjuures seitsmenda kommi.

Idee fixe!

2010-05-03T11:25:00.002+03:00

Teate, ma mõtlen, et tahaks kodune olla ja käsitööga tegeleda.

Sügavuti

2010-04-30T16:34:00.002+03:00

Ma olen väga suur nostalgik. ÕS-i järgi sellist sõna ei eksisteeri, aga ma ei oska paremat nimetust küll anda inimesele, kellele meeldivad nostalgiat tekitavad hetked, esemed, haistingud jms. Ajalugu üleüldiselt on väga huvitav, mulle meeldib salapära, mis sellega kaasneb. Nostalgia on nagu üks väike mutter suures ajaloomasinas - emotsioon (ma usun, et nostalgiat võib emotsiooniks nimetada), mis saab toidetud mu enda mälestustest ja võtab võimust hetkedel, mil miski olevikus viib mind sähvatusena tagasi minevikku. See on lüli, mis ühendab erinevaid perioode minu elus.

Tunnen nostalgiat, kui lähen oma lapsepõlvekoju. Ükskõik, kui tihti ma seal käin, alati leian midagi, mis meenutab hetki ajast, mil olin väike ja muretu põnn. Vahel tabab mind kurbus, sest aastate taha on jäänud ka omajagu valu ja pettumusi. Minu mälestused ongi segu magusast valust ja piiritust õnnest-vabadusest, mis kokku moodustavad ühe erilise ja nauditava tunde. August Gailit on kirjutanud: "Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti."

Selle teema juurde sattusin tegelikult, kuna Raadio 2-l on 17. sünnipäev ja täna on eetris endised saatejuhid aastatetaguse programmiga. Ma ei olnud küll ise 90ndatel väga suur Raadio 2 fänn, kuna olin laps ja mul olid muud huvid ja tegevused, aga mäletan selgelt, et kui meil kodus raadio mängis, siis oli see alati just Raadio 2 sagedusel. Nii möödusid suved koduaias alati muusika ja tuttavate häälte saatel - stereomakk oli keset õue kaevu peal ja rõkkas hommikust õhtuni. Mõnus mälestus - nostalgia.

Kas teile on kunagi öeldud: "Ära ela minevikus!"? Mulle on, väga teravalt ja solvavalt. Kohati on see ju tõsi, et on neid hetki ja inimesi, mille ja kelle külge ei tohi klammerduda, aga ilma minevikuta ei oleks me need, kes oleme. Nii et, kui keegi järgmine kord mulle seda ütleb, tahaksin vastata Lennart Meri sõnadega: "Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on."

Ilus karu

2010-04-28T09:57:00.003+03:00

L. ütleb:
http://pehk.blogspot.com/2010/04/peeter-sauteri-jutustus.html
leidsin sellise asja. kuidagi sarnane minu eilsele postitusele :D

A.N. ütleb:
:D:D:D kuidas see võimalik on??? :D

L. ütleb:
ma ei tea

A.N. ütleb:
küsi teise blogi käest!

L. ütleb:
mida?
tema kirjutas selle enne kui mina. aga ma alles praegu nägin

A.N. ütleb:
ja see pilt!!!! :D

L. ütleb:
pilt ongi põhiline. ma leidsin täna oma mõtte üles. Karu mõte oli. :D

Mõttetu mõte mõttega mõttest

2010-04-27T13:21:00.002+03:00

Olen otsinud mõtet. Käisin ära Saaremaal, käisin Järvamaal, jõudsin tagasi Harjumaale, aga mõtet ei kuskil. Eile lootsin kepikõnnist inspiratsiooni saada. Harilikult toimib, seekord mitte. Seda mõtet lihtsalt ei ole. SEDA MÕTET. Muid on igasuguseid, igavaid ja mittemidagiütlevaid. Nagu see, mida praegu kirjutan.

Olen nüüd maru rahulik ja ootan, et õige mõte minu juurde tuleks. Võib-olla on ilm tema jaoks liiga tuuline olnud, sest mõte on kerge ja hõlpsasti minemalendav. Kusssss...

Mul hakkavad pealkirjaideed otsa saama

2010-04-13T14:27:00.001+03:00

See on tõsi, et parimad ideed kirjutamiseks tulevad kas õhtul enne uinumist, kerges - soovitavalt veini või mõne muu lahjema alkoholi - joobes või looduses viibides. Minu puhul toimib hästi ka tänaval kõndimine ja inimeste jälgimine. Sel juhul saan püüda kinni võnked ja vibratsioonid, mida erinevad tüübid endast väljutavad. Kunagi enne olen ka mõelnud ja arutlenud võimaluse üle, et kui suur hulk inimesi on kokku pressitud ühte pisikesse ruumi (näiteks ühistransporti või lifti vms), siis nende aurad segunevad ja saavad osaks teineteisest. Et just sellepärast tulevad trammis või bussis vahel väga kummalised mõtted pähe, mis kuuluksid justkui kellelegi teisele.

Jätkates eelmise postituse teemat "mis mul viga on?", annan järgnevalt lühiülevaate seikadest, mis minuga viimasel ajal juhtunud on.

Punkt 1. Eelmisel nädalal pakuti mulle võimalust sõita võõra autoga. Algul küll kahtlesin, et äkki on enda oma ikka tuttavam ja mugavam, kuid lõpuks langesin siiski suuruse ja võimsuse ohvriks, mida teine auto pakkus. Käisin Paides, sõit oli mõnus ja kõik sujus hästi. Olles koju tagasi jõudnud, tekkis mõte teha veel üks tiir lähedale toidupoodi. Maja ümber on meil aed, sealt väljasaamiseks pean helistama lühinumbrile ja väravad avanevad. Terve talv oli nendega üks jama: kord läksid lahti, kord mitte, kord seisid harali mitu nädalat järjest. Igatahes, seekord tundus kõik tip-top, väravad avanesid ilusti ja alustasin sealt vahelt läbisõitu. Olnud umbes poole peale jõudnud, otsustasid väravad aga järsku kinni hakata minema ja pigistasid mind autoga mõnusalt enda vahele. Kõik see käis nii kiirelt ja ma ei pannud kohe tähele, mistõttu sõitsin ikkagi edasi, tulemuseks terve trobikond kriime auto paremal küljel, VÕÕRA AUTO paremal küljel! Kirusin ennast ja väravat maapõhjani ja helistasin sõiduki omanikule, kes jäi maru rahulikuks ja on seda kuni siiamaani. Minu suurim austus! Loo moraal on aga see, et oleksin pidanud kuulama oma sisetunnet, mis andis märku, et parem oleks jääda enda autole truuks, sest võõraste asjadega alati juhtub - eriti, kui su nimi on Liisi.

Punkt 2. Praadisin eile sõrnikuid. Kui olin lõpetanud, kiirustasin välja. Mõne aja pärast sain telefonikõne, et sõrnikud on küll imehead, aga pliidi oleks võinud ka kinni keerata. Arrgghhhhh!

Punkt 3. Läksin täna lõuna ajal Viru keskuse toidupoodi. Allaminnes kasutan alati treppi. Poole peal komistasin, konts jäi astme taha kinni ja king lendas kolinal jalast, alla toidupoodi. Hakkasin kõva häälega naerma, üks naine kohmetus kõrval ja küsis, kas saan ise.. Muidugi ma sain, hüppasin ühel jalal trepist alla poodi, kingale järgi. No mis sa teed, esimest päeva julgesin täna ilma saabasteta toast välja tulla ja kohe selline lops. Kusjuures, ega mind ei üllata, ma olen nende kingadega korduvalt niimoodi kõndinud, et astun-astun ja järsku olen paljajalu kõnniteel, astun-astun, king meeter maad tagapool. Nii et täiesti tavaline päev oli täna.

Õnneks on soe.

12. aprill

2010-04-12T15:47:00.001+03:00

Palju räägitakse kevadisest rahutusest, ärevusest, väsimusest ja muust taolisest. Olen seda isegi korduvalt tundnud ja tean täpselt, mida üks või teine nimetatud tunne endast kujutab. Aga kummalisel kombel mul sel kevadel on kõik hoopis teistmoodi ja emotsionaalne breakdown oli ära seal kuskil novembris-detsembris. Siis oli küll tunne, et lähen lõhki, kui kohe kedagi või midagi täiesti uut ja huvitavat mu ellu ei tule. Õnneks polnud vaja kaua oodata, minu jõulusoov täitus küll väikse hilinemisega, kuid aasta algas imehästi ja on siiamaani olnud suurepärane. Mul ei ole kevad mitte ainult südames, vaid ka ninas, kõrvas, püksitaskus ja talla all! Vot nii, nüüd on see välja öeldud ja teadmiseks võetud (ja loodan, et ma midagi ära ei sõnanud).

Mõtlesin, et uue hooaja tähistamiseks lähen täna õhtul jooksma. Olen esialgu optimistlik! Ja siis kuskil mais tahan endale jalgratta osta. Ammu juba unistan sellest, aga igal aastal on mingid ootamatud väljaminekud, muutused elukorralduses ja mis kõik veel takistuseks saanud. Nüüd aitab, ma tahan jalgratast, kohe päris enda isiklikku! TAHAN-TAHAN-TAHAN!

Üks teema veel. Ma juba ükspäev enne tahtsin sellest kirjutada. Et kui ma näiteks tänaval või kaubanduskeskuses käin, siis mul on tunne, et kõik inimesed, kes vastu tulevad, vaatavad mind. Ma ei tea, kas see on mingi egoprobleem või liiga elav kujutlusvõime või tegelikult täiesti normaalne nähtus??? Sest mul tekib sealjuures ainult üks küsimus: mis mul viga on? Kas seelik on tagant värvli vahele kinni jäänud? Kas kuskilt on katki midagi? Äkki olen veetseepaberi talla alla tõmmanud? Kas mul on huulepulk või ripsmetušš laiali? Kas olen meeskolleegi jope kogemata selga pannud? Ehk siis: see ei ole alati positiivne, kui võõra pilgu endal taban, ma olen liiga paranoiline. Ärge vaadake mind niimoodi! (Sest ometi ei ole ju võimalik, et keegi mind sellepärast vaatab, et ma nii ilus ja tore olen. Ei ole ju...?!)

12. aprill oli omal ajal minu kalendris punane püha. Sel aastal on ta veel õrnalt roosakas, aga vaikselt tuhmub seegi.

No las ma räägin

2010-04-09T16:58:00.000+03:00

Ma saan aru, et see on juba mu kolmas postitus täna, aga kannatage ära. Ma ju ei ole oma teatrielamusi veel kommenteerinud!

Nii. Teeme lühidalt. Istusin esimeses reas nii, et kõik Eesti kuumimad meesnäitlejad hingasid mulle näkku ja ma vannun, et Rasmus Kaljujärv vaatas mulle mitu korda sügavalt silma sisse. Nojah. Ja nii naljakas oli, et ma naersin kõht kõveras, silmad märjad ja tilgad püksis. Sisu jäi väheks, teist korda ei läheks. Aga muidu hirmus hea!

Ja nüüd siis nädalavahetust pidama. Kes, kuhu - head teed!

!!!

2010-04-09T11:33:00.001+03:00

Nagu isegi näete, ma tuunisin oma blogi välimust natuke. Kuna ma kõigest veel aru ei saa, siis võib tulemus natuke konarlik olla - aga live and learn. Põnev igal juhul!

Teemalugu:

Mass stressi, stress massi!

2010-04-08T16:27:00.000+03:00

No kurivaim, kui sa tuled mulle tänaval vastu ja ma JUBA kõnnin nii seina ääres kui võimalik, kas sa siis PEAD minu ja seina vahelt veel läbi mahtuma??? Näe, mõni peab. Mind ajab nii marru, kui satun lõunalt tagasi tulema samal ajal, kui tramm on meie maja ees peatunud. Siis terve see mass tuleb nagu merelaine mulle vastu ja vaadaku ma siis ise, kust läbi saan. Enamasti siis litsungi ennast vastu seina ja liigun külg ees.

Mul aeg-ajalt lööb üldse välja selline inimeste-allergia. Õigemini on see vastumeelsus suurte inimgruppide ja trügimise suhtes. Näiteks talvel, kui lumi on poolde säärde tänavatel ja pead seal sumpama nii, et vere maitse suus. Ja siis mingid tropid on sul veel kogu aeg ees, mööda ei saa, edasi ei saa, kõht on tühi, külm näpistab. Oehh, don´t even get me started, okay?! No ja nüüd kevadel, kaubamajas on roosad päevad. Mul oli vaja juuksepalsamit osta, eksole. Läksin lõuna ajal, et teen kiire põike ilumaailma ja siis laskun alla toidupoodi. Selleks, et üldse õige leti juurde pääseda, pidin ma ennast läbi murdma naiste hordidest, kes olid kogunenud ümber meigi- ja lõhnariiulite, kus anti proovida, jagati tasuta, poolmuidu jne "head ja paremat". Aga NAISED - need lähevad ju kurjaks, kui midagi niisama antakse. Nad muutuvad koletisteks, kelle pilk halvab, keel salvab ja ninast lööb tuld. Sest kõik NAISED teavad, et võidab see, kellel on surres rohkem asju!

Mina seekord pääsesin eluga, aga ma ei ole ka NAINE, kes viitsiks oma liigikaaslastega odavama huuleläike või šampoonipudeli pärast võidelda. Võin maksta kaks korda kallima hinna, kui saan oma ostu sooritada rahus ja vaikuses. Palsamiga oli kahjuks emergency situation, nii et ma pidin enda põhimõtted alla neelama. Kusjuures minu palsam ei olnud sentigi alla hinnatud, aitäh!

PS! Kui kellelgi on täpselt 679 krooni üle, ei oska sellega midagi ette võtta ja armastab loomi (soovitavalt koer-loomi), siis võtke minuga ühendust!

Ma olen ise ka kultuuriinimene

2010-04-08T10:20:00.001+03:00

Mul on mõnusalt kiire nädal käimas. Esmaspäeval-teisipäeval olid trennid, eile toimetasin kodus, täna lähen teatrisse, homme sünnipäevale, laupäeval küpsetan ja mõnnatan niisama ja pühapäeval on suvise võimlemispeo ülevaatus. Selline aktiivne programm on mõnus, kui kõik tegevused on nii meeldivad, ja seda nad kahtlemata on! Pealegi, mida kiiremini päevad lähevad, seda parem, sest järgmisest reedest hakkab mul nädalane puhkus ja see on esimene omalaadne peale aastast töölkäimist (tantsupeo nädal eelmisel suvel ja sellele järgnenud haigus ei lähe arvesse).

Tänane teatriõhtu on NO99-s ja etendus on "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Olen kindel, et tegemist on äärmiselt hea tükiga, aga täpsemaid muljeid kuulete hiljem!

Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat!

2010-04-06T15:50:00.002+03:00

Mul sai täna aasta, ma sain aastaseks, olen töötanud siin nüüd täpselt 1 aasta! Vorpisin eile uhke hapukoorehalvaaküpsisetordi, täna ostsin veini ja viinamarju juurde - tähistasime kolleegidega üheskoos teineteiseleidmist. Olen rahul. Muidugi, kui pealelõunal töö juures veini lürpida (ja üksi umbes pool pudelit või natuke rohkem ära juua), jätab see ka oma märgi. Seega olen ma hetkel suhteliselt lõbusas tujus ja mitte-töö-lainel. Can You blame me?

Frog-alert! Frog-alert! Hakkab pihta! Ma ju rääkisin, kuidas eelmisel nädalal meie küla kohale tiik tekkis?! Novot, siis pole ka imestada, et kui vesi alanes, järgnes totaalne konnauputus. Peab tunnistama, et nii vara poleks ma neid küll oodanud, aga midagi pole teha - pühapäeval ajasin autoga selle kevade kaks esimest krooksujat alla. Lisaks nägin veel vähemalt tosinat! Õnneks ma viimasel ajal jõuan koju suhteliselt harva, seega konnadel ka kergem hingata.

Ma olen väsinud. Vein.

Elu Veneetsias

2010-04-01T14:52:00.001+03:00

Eile käisin jälle korvpalli vaatamas, seekord Kalevi hallis. Ja no minge pekki, kes mulle vastu tuli - TÜÜP!!! Ta on ikkagi algusest peale nii tuttava näoga olnud (selles mõttes, et juba esimene kord oli mul kahtlus, et nagu oleks teda kuskil enne ka näinud), et mul on selline kuri karvane tunne, et äkki ma teangi teda seoses korvpalliga. Ise olen ma muidugi nii kõva kossuäss, et tunnen kõiki selle ringkonna inimesi, eksole. Aga kui ma nüüd veel teda mõnikord näen, siis võtan taskust telefoni ja teen pilti. Ja mind ei huvita, mis ta mõtleb.

Sellega muidugi ei olnud üllatused lõppenud. Vaatasin rahulikult ja süvenenult mängu, kui pilk eksis korraks üle platsi publiku sekka. Ja mis ma näen - Mister Män!!! Nagu minu blogitegelaste kokkutulek oleks olnud, ainult konnakostüümis Lady Gaga ja Maailma Kõige Suurem Koer olid veel puudu!

Aga ei, täitsa tore üritus oli. Õhtu lõppes muidugi sellega, et sõitsin koju ja avastasin, et olen vahepeal saarele kolinud, sest meie maja ümbritses umbes 20cm sügavune vesi. Sõitsin autoga välisukse trepi ette, sain sealt enam-vähem kuiva jalaga tuppa, toas panin kummikud jalga, läksin parkisin auto kõhuni vette ja sulistasin sealt siis jälle kaldale. Ajuvaba. Aa, maja taga, kus muidu on suur rohuplats, on hetkel soo! Kes teab, vbl saan sealtsamast jõhvikaid ja murakaid jms korjata sügisel.

Noh, olge siis mõnusad! Ja kõik turule mune ostma!

Usk ebausku

2010-03-31T11:36:00.001+03:00

Olen alati väitnud, et ma ei ole usklik ega ebausklik, aga tegelikult on see vale. Ma usun paljudesse asjadesse ja ebausun vist isegi veel rohkem. See, et ma ei kummarda ühte kindlat jumalat, ei tähenda, et ma midagi pühaks ei pea, et ma ei pöördu kellegi või millegi poole, kui raske on. See, et mul puudub ebajumal, keda ülistada, ei näita, et suhtuksin hoolimatu ükskõiksusega enda tegudesse ja sõnadesse. Mulle ei meeldi enda mõtte- ja hingemaailma nii kitsalt piiritleda. Kui ütlen, et usun tõelisse armastusse ja sõprusesse, looduse tasakaalu ja headusesse, saatusesse ja karmasse, kas see kõlab siis klišeena?

Ma ei kõnni kunagi meeleldi ühe jalanõuga, sest vanaema ütles lapsepõlves, et see võib kaasa tuua ema-isa surma.

Ma ei möödu kunagi meeleldi sõbraga käies postist teiselt poolt kui sõber, see pidi tüli majja tooma.

Ma ei vilista kunagi toas, sest maja võib põlema minna (ja see on ebaviisakas).

Kui must kass üle tee läheb, tekitab see väga ebamugava tunde ja iga järgneva ebaõnnestumise saan selle kaela ajada.

Kui väidan midagi tuleviku suhtes, sülitan enamasti 3 korda üle õla, et vastupidi ei läheks.

Ma pigem ei väida midagi 100% tuleviku suhtes, et mitte ära sõnada.

Neid asju on veel. Ja veel. Ja veel. Mõned asjad olen ise ka välja mõelnud.

Mul ei ole taolisi rituaale tegelikult vaja, sest ma tean, et need on rahvalollused (mitte tarkused), mille eesmärk on olnud rumalaid hirmutada, lapsi korrale kutsuda ja enda ebaõnnestumisi õigustada/selgitada. Ma arvan, et mina ja miljonid teised inimesed sülitavad üle õla, sest see on sama automaatne liigutus kui hommikul hammaste pesemine. Kui ostad poest uue triikraua, siis usud, et oled teinud hea tehingu ja saanud väärt kauba, aga ometi annab kindlustunde teadmine, et vajadusel on sul garantiikiri, millega vigane kaup ümber vahetada. Samamoodi on sülitamisega - see on garantii, et isegi, kui usud sellesse, mida oled välja öelnud, ei pruugi see nii olla/minna. Vahetamisvõimalust küll ei ole, aga seljatagust oled kindlustanud igatahes!

Ma usun täpselt seda, mis mulle loogiline tundub ja millel on minu jaoks tähendus. Aga see on ilmselt ka täiesti loomulik. Face it: ma olen lihtsalt niivõrd loogiline ja loomulik inimene. Nali.

Kevad, sina vä?

2010-03-26T11:43:00.000+02:00

Naljakas. Hommikul oli meil igareedene koosolek. Tunnistan ausalt, et on juhuseid, kus ma lihtsalt jään seal tukkuma, sest mõni teema ei puuduta mind ja reede hommikuti on väsimus juba nädalaga päris suureks muutunud. Siis nokin, pea kipub toks ja toks rinnale vajuma ja silmalaud on rasked nagu istuks keegi seal peal.

Täna ma magama ei jäänud, vaid hoopis tabasin ennast ebatavaliselt mõttelt. Vaatasin ruumisolevaid inimesi, enda kolleege, ja arutlesin isekeskis nende armuelu üle. Täpsemalt ma mõtlesin sellele, et kellel neist on kaaslane, kellel on lapsed, kes on armunud, keda armastatakse, mis toimub nende hinges. Üldjuhul inimesed ju töö juures enda isiklikku elu ei aruta, lähedasemate kollegidega võibolla küll, aga nii üleüldiselt. Samas kõigil meil on ju eraelu ka, jällegi, nii üleüldiselt, peaks ikkagi olema. Vaatasin ja mõtlesin, et kes neist magas öösel rahulikult kellegi kaisus, kes sai hommikukalli ja -musi, kes neist on tõeliselt õnnelik. Kui aus olla, siis pealtnäha ei olnud kellelgi suurt rõõmujoovastuse pilku silmis, mis iseenesest on ju natuke kurb. Ma tahaks näha mõnda inimest, kes on suurest õnnest lausa segane, uimane ja hajevil. Aga kas sellist filmides nähtud õnne üldse eksisteerib?

Mina olen küll õnnelik. Õnnelik, et täna on reede ja pool tööpäeva juba läbi saamas! Muud asjad teevad ka õnnelikuks, aga nagu inimesele sünnist saadik sisse on kodeeritud: ta tahab alati veel rohkem, kui tal juba olemas on. Ma püüan selle vastu võidelda, sisemiselt, nautida hetke ja inimesi enda ümber. Kusjuures ma pean kordama mõtet, mida on palju välja öeldud ja kirjutatud. Mõtet, et inimene on just nii õnnelik, kui ta ise laseb endal olla!

PS! Esimesed kevadekuulutajad on ametlikult väljas: Tüüpi on jälle linna peal liikumas nähtud, spordikotiga! Niisiis, ikkagi ei ole koondatud.

Pick Somebody Up!

2010-03-19T16:02:00.003+02:00

Reedeti on hea kirjutada, sest reedeti on teine hingamine - mitte ainult minul, vaid kõikjal ümberringi. Ninas on juba vabaduse hõngu tunda, meeled on avatud, keha lõõgastunud... Viimased tund aega tööl mööduvad hea muusika saatel, inimesed on lõbusamad ja vallatumad, igal ühel oma nädalavahetuse plaan valmis mõeldud. Eksole?

Ma tellisin endale uue plaadi: Raul Midoni World Within a World - see on selline souli ja R´n´B segu, mis maitsestatud Ladina-Ameerika rütmidega. Ühes varasemas postituses olen tema video juba üles laadinud, siis ma ta avastasingi. Nüüd lisan stiilinäitena sellise loo:

Isamaalisus enne ja nüüd

2010-03-18T16:16:00.003+02:00

Kaheksa aastat tagasi 13ndal aprillil kirjutasime mina ja tuhanded teised abituriendid oma lõpukirjandit - see oli päev, mida ma kunagi ei unusta. Kirjutamine on alati olnud üks mu lemmiktegevusi. Etteantud teemadel arutlemine, loetud raamatute analüüsimine, ühiskonnaprobleemide lahkamine ja muu selline on andnud võimaluse ennast paremini tundma õppida. See oli kooli ajal üks neid asju, mille õnnestumises sain peaaegu alati kindel olla ja mida tunnustati.

Me kirjutasime gümnaasiumis väga palju kirjandeid, kõiksugu teemadel, erinevates pikkustes ja vormides. Kohustuslike raamatute lugemisele järgnes alati mitu nädalat põhjalikke arutelusid ja analüüse, mille kokkuvõtteks igaüks enda mõtted paberile pidi panema. Ja see meeldis mulle.

13nda aprilli hommikul istusime kooli aulas, igaüks eraldi laua taga, kes täis ootusärevust ja põnevust, kes hirmu. Teemad loeti raadios ette ja need kõlasid üle vabariigi kõikjal ühel ajal. Iga kuuldud pealkirja järel ootasin, et järgmine oleks midagi minu jaoks, kuni viimase juures sain aru, et seda ei tulegi. See loetelu, mis tahvlile pandi, oli minu jaoks üks ühele kokkuvõte kirjanditest, mida viimase kolme aasta jooksul olime pidanud kirjutama. Paljudele õpilastele oli see kui taeva kingitus, aga mitte mulle. Ma ei suutnud korrata mõtteid, mida olin juba varem kasutanud, sest need ei olnud enam originaalsed - nad ei kõlanud enam nii nagu esimesel korral. Nelja tunni möödudes olin üritanud alustada kõiki teemasid, mis ette antud, aga nad jooksid järjest kinni. Selleks hetkeks olin emotsionaalselt täiesti liimist lahti, sest see ei saanud minuga juhtuda, kõik pidi hoopis teisiti minema, ma pidin seda päeva nautima.

Väljusin aulast, käisin tualetis ja viskasin endale külma vett näkku. Peeglisse vaadates mõistsin, et mu edasine tulevik sõltub allesjäänud kahest tunnist. Abituriendi jaoks on eksamid ju elulise tähtsusega, eriti need, mille tulemusest hiljem sõltub ülikooli saamine. Läksin tagasi oma laua taha, võtsin ette teema, mille kohta kõige rohkem punkte olin suutnud välja mõelda ja lihtsalt kirjutasin, nii kiiresti kui jaksasin. Kell 16.00 olin viimane abiturient, kes ruumist lahkus.

Tulemus, mis kaks kuud hiljem selgus, oli ootuspärane, kuid kurb. Pidin häbi tundma selle ühe asja pärast, milles enne olin saanud nii kindel olla - oskuses kirjutada. Kirjandieelsel õhtul olid toimunud sündmused, mis mind emotsionaalselt rivist välja lõid. Kas just seetõttu või lihtsalt suutmatusest pingelises olukorras iseendaks jääda ja hakkama saada, olin täielikult ebaõnnestunud. Ja kuigi praegu juba nii tähtsusetuks muutunud sündmus, jääb mulle ikkagi alatiseks meelde, kuidas kirjutasin lõpukirjandi teemal "Isamaalisus enne ja nüüd", kasutamata seal ühtegi tuntud tsitaati, mille olin eelnevalt spetsiaalselt Geisha šokolaadipaberile kritseldanud ja salaja kaasa võtnud.

Lambarokk

2010-03-16T12:06:00.001+02:00

Peab tunnistama, et minu jaoks oli mini-Ott palju isikupärasem ja lahedam kui see Ott, keda praegu raadiost kuuleme ja EMT reklaamis näeme!