Tere,
Viibin puhkusel ja olen seal veel tükk aega. Tõsistel ja töistel teemadel palun mitte tülitada; rõõmsate, lõbusate, positiivsete sõnumitega võib pöörduda kasvõi öösel - kui suudate mind leida.
Ilusat suve,
Teie Kakuke
Sünnipäevane
Millal veel peaksin kirjutama iseendale, kui mitte 12. juulil, kui tähistan oma (iga-aastast) sünnipäeva!
Nii et, Liisi, enne kui kooki lähed nosima, kuula väga hoolega!
Sa oled 27 aastat siin maamuna peal ringi tuianud - algselt oli see küll pigem roomamine ja tuigerdamine (ja eks seda tuleb ka nüüd vahel ette), aga iga aastaga peab samm kindlamaks muutuma ja siht silme ees selgemaks saama. Nüüd on see käes - Sa tead juba päris täpselt, mida elult ootad ja kuhu jõuda tahad. Oled selleks ise nii mõndagi ära teinud, aga palju rohkem on veel teha. Ära kaota valvsust, ära muutu mugavaks, ära võta midagi iseenesestmõistetavalt! Tööta, pinguta, näe vaeva ja siis naudi! Naudi edu ja elu!
Ja oska hinnata pisiasju, et olla iga päev õnnelik!
Elagu!
Minu maailma parimal suurel õel on täna sünnipäev - Kakukese blogitoimetuse nimel soovime talle palju-palju õnne!
![]()
Millal ma vanaks sain?
Nädala pärast, 12. juulil, saan ma juba 27. JUBA 27! Õel on pidupäev neli päeva enne mind ja nendel neljal päeval on meie vanusevahe kümme aastat. Mäletan 1989. aasta suve, kui kodus peeti õe sünnipäeva (järjekorras alles 14ndat, kuigi minu jaoks oli ta ju siis juba hirmus suur inimene). Mind tabas järsku kohutav kõhuvalu ja lõpetasime õhtul koos emaga (minul oli probleem, mitte emal) Türi nakkushaiglas. Diagnoosi ma enam ei tea, aga ju ma kuskilt peenrast endale mingit mulda suhu pistsin või midagi sellist. Igal juhul, olime seal haiglas täpselt nii kaua, et enda sünnipäevaks sain jälle koju - ja sellega mälestus lõpeb ka.
Niimoodi katkendlikult meenub mulle mitmeid sünnipäevi. Sain vist 10, kui mulle kingiti telekamäng ja pärast seda pool suguvõsa koos naabritega igapäevaselt meie külalisteks muutusid; peale laste magamaminekut istus isa teleri ette maha ja hakkas puldiga vehkima - Load Runner oli ta lemmik. 12. sünnipäeval kandsin enda õmmeldud suvist seelikut ja pluusi - pidu ise oli jama, sest olin kutsunud sinna ühe noormehe, kes mulle meeldis, aga temal oli silmi hoopis mu sõbranna jaoks - ja musimängus (?!) ei sattunud ma temaga (noormehega, mitte sõbrannaga) kordagi kokku. 1999, kui mul 15 ette lõi, sain kingiks pleieri ja kargasin sellega mööda õue ringi - see on esimene sünnipäev, mis on ka videolindile salvestatud. 15 oli mu jaoks tähtis verstapost, tundsin siis, et sain suureks. 20. juubelil panime täditütrega seljad kokku ja ta viskas mind üle pea - maandudes väänasin hüppeliigest ja kogu seltskond tuli koos minuga traumapunkti - oli lõbus. 22 sain koos kahe kalli sõbraga, kes tähistasid vastavalt 23. ja 24 sünnipäeva - kokku saime 69, mis on vähi sodiaagimärgiks. See oli kõige vingem pidu üldse.
Vanasti kinkis isa alati mulle ja õele sünnipäevaks kimbu rukkililli, mille ise põllult korjas. See oli kindel nagu aamen kirikus. Lapsena oli 12. juuli alati suve kõige ilusam päev - päike paistis, ema tegi vahvleid vahukoore ja maasikatega, lilled lõhnasid nii magusalt ja mul oli alati suur pidu. Olen nõus, et suvised sünnipäevad on ühed ütlemata toredad asjad, olgugi, et keegi ju ise seda päeva valida saa, millal ta ilmale tuleb. Minu vanemad seda ei planeerinud, aga hea, et niimoodi läks.
Lapsepõlvemälestused muutuvad aasta-aastalt üha kaunimaks ja muinasjutulisemaks. Ja mitte ainult lapsepõlve-, vaid ka igasugused muud mälestused. Mida kaugemale jäävad pildid minevikust, seda rohelisemaks muutub nendel rohi ja seda sinisemaks saab taevas. Kõik paha kaob kuskile kartulivakku koos umbrohuga, mida seal lõputult kõblatud sai. Tean, et varsti mõtlen ka praeguse aja peale heldimusega tagasi - et küll oli ikka mõnus see elu Teise Poole ja Kustiga meie väikeses pealinna pesas. Loodan, et kui nii mõtlen, oleme otsaga juba kuskile maale jõudnud ja kasvatame oma nelja armsat tedretähnilist last (ma teen hetkeks kiire arvutuse, kui kaua läheb 4 lapse saamiseks aega ja palju neil vahet peaks olema - peaks jõudma küll). Aga et ma üldse pean juba mõtlema sellele, kas ma ikka jõuan, on päris hirmutav. Ma arvan, et mul jäi tegelikult aja arvestamine kuskil 25 peal seisma. Peale seda olen alati pidanud hetke võtma, et vastata, kui vana ma olen. 25 oli ilus number, aga nii piiri peal, sest peale seda läheneb minu meelest tormilise kiirusega 30. See, mis nende vahele jääb, on mingi ühtlane lainetus. Ja 27 tundub ikka eriti imelik number olevat - ei liha ega kala. Et nagu oleks juba peaaegu keskealine, aga veel päris ei ole ka. Samas see päris suur ja leegitsev noorus on ka nagu seljataha jäänud. Ma ei tea, miks ma ennast pidevalt vanemaks mõtlen, pean hoopis oma õige vanuse meelde jätma.Tere, mina olen Liisi, 26!
Kiire on mul alati olnud. Ema sõnul ma roomamist selgeks ei saanudki, ajasin tagumikku nii kaua uppi, kuni 9-kuuselt käima hakkasin. Kui kolmas eluaasta kolinal kaela sadas, tundsin, et on viimane aeg lugema õppida. Siis sain kindlaks teha, kas ema ikka õigesti mulle asju ette luges või midagi ise juurde mõtles. Kui ta ühte muinasjuttu kahel korral erinevalt rääkis, arendasin endas esimesi tähenärija oskusi, mis hilisemas elus lausa meistri tasemele on kerkinud. Suvel sündimine andis koolimineku suhtes kaks varianti: kas olen klassis kõigist noorem või kõigist vanem. Minu vanemad otsustasid, et kui ma juba juulis 6 olin saanud, siis oli septembris paras aeg kooli ka minna - lasteaiakaaslased kõik läksid. Teised said esimeses klassis 7, mina lõpetasin ikka kuueselt. Kuni ülikoolini jäingi pesamunaks - minuvanused ja isegi vanemad olid klass allpool - aga siis tuli Kadri, kes on minust veel kuu aega noorem. Tegelikult oleks võinud lapsepõlv ju vähemalt aasta jagu pikem olla. Praegusel ajal minnakse lausa kaheksaselt kooli, pauhti 2 aastat tite-eal juures. Huvitav, kas ma tunneksin ka ennast kuidagi teistmoodi - nooremana - kui oleksin hiljem alustanud...? Ei, olgem ausad, 20 aastat tagasi olid paljud muud asjad ka praegusest erinevad - mindi varem kooli, aga oldi kauem lapsed. Nüüd minnakse hilja kooli ja saadakse kohe suureks - puberteet ründab oma hirmsate küünistega ju järjest nooremaid ja nooremaid.
Olin värske kahekümneviiene, kui üks - tol hetkel seitsmeteistkümne aastane - noormees arvas, et kaheksa aastat pole ju mingi vanusevahe ja me võiks vabalt paar olla. Ta oli alles gümnaasiumis, aga väga laia silmaringiga ja äärmiselt tore poiss (ütleks mees, aga 17?!). Kas sellest, et mu oma vanematel samasugune vanusevahe oli ja see tundus pisut hirmutav või tuli mu kaine mõistus lihtsalt õigel ajal appi, aga muidugi mingit suhet meil ei tulnud. Peab tunnistama, et minu elus oli see küll esimene kord, kus tundsin, et olen lootusetult vana. Päris kahju oli kohe. Aga kõik oleneb taustsüsteemist ning seetõttu tunnen ennast nüüd jälle hästi, kui mu kõrval on mees, kes minust natuke vanem. Muidugi, puhtalt enesetunde küsimus ja kindlasti ei saa viltu vaadata neile, kellel vastupidi on. Peaasi, et kõik on paigas!
Nii ma siis naudin nüüd enda viimast nädalat kahekümnekuuesena, sest never again...
Niimoodi katkendlikult meenub mulle mitmeid sünnipäevi. Sain vist 10, kui mulle kingiti telekamäng ja pärast seda pool suguvõsa koos naabritega igapäevaselt meie külalisteks muutusid; peale laste magamaminekut istus isa teleri ette maha ja hakkas puldiga vehkima - Load Runner oli ta lemmik. 12. sünnipäeval kandsin enda õmmeldud suvist seelikut ja pluusi - pidu ise oli jama, sest olin kutsunud sinna ühe noormehe, kes mulle meeldis, aga temal oli silmi hoopis mu sõbranna jaoks - ja musimängus (?!) ei sattunud ma temaga (noormehega, mitte sõbrannaga) kordagi kokku. 1999, kui mul 15 ette lõi, sain kingiks pleieri ja kargasin sellega mööda õue ringi - see on esimene sünnipäev, mis on ka videolindile salvestatud. 15 oli mu jaoks tähtis verstapost, tundsin siis, et sain suureks. 20. juubelil panime täditütrega seljad kokku ja ta viskas mind üle pea - maandudes väänasin hüppeliigest ja kogu seltskond tuli koos minuga traumapunkti - oli lõbus. 22 sain koos kahe kalli sõbraga, kes tähistasid vastavalt 23. ja 24 sünnipäeva - kokku saime 69, mis on vähi sodiaagimärgiks. See oli kõige vingem pidu üldse.
Vanasti kinkis isa alati mulle ja õele sünnipäevaks kimbu rukkililli, mille ise põllult korjas. See oli kindel nagu aamen kirikus. Lapsena oli 12. juuli alati suve kõige ilusam päev - päike paistis, ema tegi vahvleid vahukoore ja maasikatega, lilled lõhnasid nii magusalt ja mul oli alati suur pidu. Olen nõus, et suvised sünnipäevad on ühed ütlemata toredad asjad, olgugi, et keegi ju ise seda päeva valida saa, millal ta ilmale tuleb. Minu vanemad seda ei planeerinud, aga hea, et niimoodi läks.
Lapsepõlvemälestused muutuvad aasta-aastalt üha kaunimaks ja muinasjutulisemaks. Ja mitte ainult lapsepõlve-, vaid ka igasugused muud mälestused. Mida kaugemale jäävad pildid minevikust, seda rohelisemaks muutub nendel rohi ja seda sinisemaks saab taevas. Kõik paha kaob kuskile kartulivakku koos umbrohuga, mida seal lõputult kõblatud sai. Tean, et varsti mõtlen ka praeguse aja peale heldimusega tagasi - et küll oli ikka mõnus see elu Teise Poole ja Kustiga meie väikeses pealinna pesas. Loodan, et kui nii mõtlen, oleme otsaga juba kuskile maale jõudnud ja kasvatame oma nelja armsat tedretähnilist last (ma teen hetkeks kiire arvutuse, kui kaua läheb 4 lapse saamiseks aega ja palju neil vahet peaks olema - peaks jõudma küll). Aga et ma üldse pean juba mõtlema sellele, kas ma ikka jõuan, on päris hirmutav. Ma arvan, et mul jäi tegelikult aja arvestamine kuskil 25 peal seisma. Peale seda olen alati pidanud hetke võtma, et vastata, kui vana ma olen. 25 oli ilus number, aga nii piiri peal, sest peale seda läheneb minu meelest tormilise kiirusega 30. See, mis nende vahele jääb, on mingi ühtlane lainetus. Ja 27 tundub ikka eriti imelik number olevat - ei liha ega kala. Et nagu oleks juba peaaegu keskealine, aga veel päris ei ole ka. Samas see päris suur ja leegitsev noorus on ka nagu seljataha jäänud. Ma ei tea, miks ma ennast pidevalt vanemaks mõtlen, pean hoopis oma õige vanuse meelde jätma.Tere, mina olen Liisi, 26!
Kiire on mul alati olnud. Ema sõnul ma roomamist selgeks ei saanudki, ajasin tagumikku nii kaua uppi, kuni 9-kuuselt käima hakkasin. Kui kolmas eluaasta kolinal kaela sadas, tundsin, et on viimane aeg lugema õppida. Siis sain kindlaks teha, kas ema ikka õigesti mulle asju ette luges või midagi ise juurde mõtles. Kui ta ühte muinasjuttu kahel korral erinevalt rääkis, arendasin endas esimesi tähenärija oskusi, mis hilisemas elus lausa meistri tasemele on kerkinud. Suvel sündimine andis koolimineku suhtes kaks varianti: kas olen klassis kõigist noorem või kõigist vanem. Minu vanemad otsustasid, et kui ma juba juulis 6 olin saanud, siis oli septembris paras aeg kooli ka minna - lasteaiakaaslased kõik läksid. Teised said esimeses klassis 7, mina lõpetasin ikka kuueselt. Kuni ülikoolini jäingi pesamunaks - minuvanused ja isegi vanemad olid klass allpool - aga siis tuli Kadri, kes on minust veel kuu aega noorem. Tegelikult oleks võinud lapsepõlv ju vähemalt aasta jagu pikem olla. Praegusel ajal minnakse lausa kaheksaselt kooli, pauhti 2 aastat tite-eal juures. Huvitav, kas ma tunneksin ka ennast kuidagi teistmoodi - nooremana - kui oleksin hiljem alustanud...? Ei, olgem ausad, 20 aastat tagasi olid paljud muud asjad ka praegusest erinevad - mindi varem kooli, aga oldi kauem lapsed. Nüüd minnakse hilja kooli ja saadakse kohe suureks - puberteet ründab oma hirmsate küünistega ju järjest nooremaid ja nooremaid.
Olin värske kahekümneviiene, kui üks - tol hetkel seitsmeteistkümne aastane - noormees arvas, et kaheksa aastat pole ju mingi vanusevahe ja me võiks vabalt paar olla. Ta oli alles gümnaasiumis, aga väga laia silmaringiga ja äärmiselt tore poiss (ütleks mees, aga 17?!). Kas sellest, et mu oma vanematel samasugune vanusevahe oli ja see tundus pisut hirmutav või tuli mu kaine mõistus lihtsalt õigel ajal appi, aga muidugi mingit suhet meil ei tulnud. Peab tunnistama, et minu elus oli see küll esimene kord, kus tundsin, et olen lootusetult vana. Päris kahju oli kohe. Aga kõik oleneb taustsüsteemist ning seetõttu tunnen ennast nüüd jälle hästi, kui mu kõrval on mees, kes minust natuke vanem. Muidugi, puhtalt enesetunde küsimus ja kindlasti ei saa viltu vaadata neile, kellel vastupidi on. Peaasi, et kõik on paigas!
Nii ma siis naudin nüüd enda viimast nädalat kahekümnekuuesena, sest never again...
Tellimine:
Postitused (Atom)