20 aastat hiljem

20 aastat tagasi tähistas mu isa meie vastvalminud sauna kaminaruumis enda 35. juubelit. Viimastel aastatel oli sama ruum peamiselt kasutust leidnud aiapidamistarvikute lao ja kasvuhoonena, samuti oli see hea panipaik asjadele, mida ei osatud kuskile mujale pista. Sauna ei saanud tehnilistel põhjustel kütta ja seetõttu need ruumid nimetatud viisil kasutust leidsidki. Sel suvel võtsime Teise Poolega kätte ja hakkasime sauna korda tegema: viisime üleliigse kila-kola välja, vahetasime vana veesüsteemi moodsa boileri, torude ja segisti vastu välja, küürisime ruumid puhtaks, panime akende ja ukse ette värsked kardinad, põrandale uued matid. Nipet-näpet oleks vaja veel teha, aga sellegipoolest viskasime eile juba esimesed leilid.

Ma olen üldse suur saunafänn, aga oma saun on ikka veel kümme korda parem kui võõras. Mõelda, et siiamaani ei olnudki meil ühtegi sellist kohta, kuna ka Saaremaal on saun kasutamiseks liiga vana ja uut pole veel tehtud. Ma arvan, et nüüd hakkame peaaegu iga nädalavahetus maal käima.

Jutu alguse juurde tagasi minnes, juba on ka plaan isa 55. juubel oktoobris maha pidada - alapealkirjaga "20 aastat hiljem". Njaa, see toob nii mõndagi meelde...

Pilte mul palju pole, aga mõni siiski.

Vana veesüsteem

Uus boiler

Ema õmbles õunahooajale sobilikud kardinad

Sauna eesruum

Isetehtud kleidike, lühike veidike

Et ei jääks muljet, nagu ma ainult planeerin ja alustan asju, panen vahepeal üles ka midagi, mis valmis sai. Õmblesin kleidi, mida ma kordagi kanda pole saanud, sest nii ilusat suve ilma augusti lõpus enam ei olnud. Aga suvi tuleb jälle, seega on vähemalt üks uus rõivaese ootamas.

Kõigepealt oli soov midagi õmmelda. Siis jäi teepeale kangapood, kust ma kaalukaubana leidsin ägeda satsidega kanga. Läksin sellega ja kolme teise kangajupiga koju ja hakkasin laagerdama: mida millestki teha võiks ja millisest mõttest alustada? Kuna antud kangas oli kõige suvisem, siis valisin selle ja otsustasin, et tuleb teha midagi võimalikult lihtsat - riie on ju ise juba nii efektne. Nagu hiljem selgus, oli ka selle õmblemine paras katsumus, seega lihtsus tasus ennast igati ära.

Kui olin enam-vähem välja mõelnud, mida tahan, läksin voodririiet otsima. Alguses mõtlesin, et ostan valge, aga ma ei suutnud poest leida mitte ühtegi mõnusalt õhukest ja venivat valget kangast. Silma jäi hoopis elektrisinine, mis viimasel ajal mulle väga imponeerima on hakanud. Valik tehtud, otsustasin, et tasakaaluks on vaja ka kandipaela ja leidsin samasuguse suurepärase sinise paela.

Lõike võtsin ühe pika trikoosärgi järgi - laotasin selle lihtsalt kalkale ja joonistasin maha. Tegemist maailma kõige lihtsama lõikega, kus pole ühtegi sissevõtmist, ainult küljed kokku ja servad keerata. Voodri puhul pidin küll natuke rohkem nuputama, sest meeltesegaduses ostsin esimese raksuga liiga vähe kangast, aga et kõike ära kasutada, õmblesin voodrile satsi alla - kokkuvõttes mulle see idee täitsa meeldib, kuigi algselt polnud nii planeeritud.

Peab tunnistama, et 100% ise ma kleiti ikkagi ei teinud, voodri alumise ääre ooverlokitamise usaldasin emale. Kuna ta on selle masina osas spetsialist, siis ma ei hakanudki üldse ise üritama.

Ise tehtud, hästi tehtud

Mul on hunnik kangaid ja veel rohkem plaane, mis vajavad realiseerimist. Aga eile hakkas kool ja ma siiralt kahtlen, kas enne järgmist suve üldse midagi valmis saan. Eks ma siis annan teada.

Trips, Traps, Trull ja korraga

Olen nädal aega tööl tagasi olnud ja tunne on, nagu poleks puhanudki. Kaks nädalat puhkust on ikka ilmselgelt liiga vähe, et ennast välja lülitada. Aga lubasin väikest kokkuvõtet nädalast Saaremaal ja siit see tuleb :)

Suure hooga lendasime peale enda kirstuprojektile. Nühkisime ja lihvisime nii, et nägime välja nagu veskimatid. Kahjuks seisis kirst aastaid aida põranda peal ja vastu välisseina, mistõttu oli selle üks äärmine põhjalaud korralikult läbi vettinud. Kuivatasime seda kuumapuhuriga, hoidsime päikese käes ja vastu sooja lõõri, aga päris kuivanud pole ta tänase päevani, kuigi olukord on palju parem kui enne. Aga kuni päris kuivanud ei ole, pole võimalik ka õlikihti kirstule peale kanda. Sel põhjusel ei ole mul veel pilti lõpp-produktist. Loodame, et sügise jooksul jõuame veel korra Saaremaale ja siis on kirst juba niipalju kuivanud, et saame töö ära lõpetada. Kõik muud ettevalmistused on igal juhul tehtud: kaas on parandatud, lihvitud ja õlitatud, kirstu kast on samuti lihvitud, metalldetailid (käepidemed, lukk, luku vastus) on puhastatud ja üle värvitud. Need metalldetailid näevad ikka tõelised lutsukommid nüüd välja, kahjuks ma pilti ei teinud. Aga kiitus selle eest minu tublile Teisele Poolele - kuldsete kätega mehele!

Lisaks kirstu putitamisele tegime ühel päeval ratastega väljasõidu Muhku Nautse jaanalinnufarmi. Naljakas, et oleme sealt ju korduvalt mööda sõitnud, aga viimati käisin sees vist 2004. aastal. Meie suvekodust on Nautsesse u 9 km. Peab tunnistama, et tuul oli väga vinge sel päeval ja Väikese Väina ületamine jalgrattal ühtlasi ka suur eneseületamine. Jaanalinnufarm aga polegi enam ainult jaanalinnufarm, sealt leiab nüüd ka kängurusid, nandusid, emusid, ponisid, alpakasid ja isegi ühe sebra, rääkimata küülikutest. Me oleme suured loomasõbrad, seega jäime nähtuga väga rahule.

Suured ja väikesed jaanalinnud

See peaks olema emu - tal olid nii vahvad vallatud lokid peas

Ja see on nandu - suges oma uhkeid sulgi

Sebra hoidis madalat profiili

Need olid peened ponid ja väga säästliku mõtteviisiga. Nad seisid korraga ainult 3 jalal, üks oli puhkeasendis.

Saaremaa nädalat jääb meenutama lasteraamat "Trips, Traps, Trull ja teised", mida Teise Poolega õhtuti koos lugesime: kord tema mulle, siis mina talle ja siis mõlemad korraga. Vahepeal isegi käisime päeval kordamööda ja lugesime peatüki edasi. Väga tore, lapselikult lihtne ja armas raamat. Siiamaani ajab naerma see, et tagasiteel oli praamis üks väike lokkidega paksude põskedega poiss, kes mööda kohviku ja poe tekki väikese lasterattaga ringi kimas (selline, mida jalgadega ise peab edasi lükkama). Jumal teab, kus ta vanemad olid, aga poiss kasutas juhust, kui keegi välisukse avas, ja rammis rattaga uksepakku. Õnneks ta sealt üle ei saanud, pani siis täiskäigul teises suunas ajama, kuni kõmaki jälle vastu uut takistust põrutas. Naersime omaette ja siis Teine Pool ütleski: "Näe, Trull!" Tõepoolest, seal ta oligi ja see mälupilt ajab mind siiamaani naerma. Kes raamatut lugenud, saab isegi aru... Kes lugenud ei ole, tehku seda kindlasti.