-22 kuni +30

Ilmselgelt on mu pea juba mõnda aega ideedest natuke tühi olnud, et ma pole siia midagi asjalikku ega ka vähemasjalikku kribanud. Olin kolmapäevani haige, vahtisin Paides. Iseenesest oli täitsa mõnus natuke tööst eemal olla ja lihtsalt vedeleda, aga teisalt ei ole mul selleks piisavalt püsivust ega kannatust, et kaua ühe koha peal olla, eriti veel toas kinni. Õnneks oli seal internet, mida mul enda kodus ei ole. Jah, tõesti, püha Internet, millele ma ka enda tagasihoidlikus elamises õige pea elu annan.

Kas ma ilmast ka pean rääkima? On sel üldse mingit mõtet? Kas on vaja rääkida, kuidas külm mul eile seestpoolt ninasõõrmed ära võttis ja põsed lillaks näpistas, ja auto juba teist hommikut järjest vaevu-vaevu käima on läinud, ja kuidas ma eile isegi oma kepikõnnitiiru ära jätsin ja selle asemel autoga sõbranna juurde läksin, kuigi ta küla teises otsas elab, ja kuidas ma täna hommikul, kui väljas oli mingi -22 kraadi, jopega koosolekul käisin, kuna keldrikorrusel asuv ruum vaikselt seinte peal härmatist kogub, ja ... Ei, ma ei räägi sellest. Hoopis sellest räägin, et mul on kodus põrandaküte, mida ei saa reguleerida ja toas on 30 kraadi sooja. Puhas troopika. Tulge mulle külla!

Muide, täna on väga põnevad sündmused ees. Jäägu saladuseks ;) Hihii.

Tsiteerin

Üks poolakas Marcin Świetlicki on kirjutanud minu meelest täiesti geniaalse luuletuse:

McDonald’s

Ma leian sinu hammaste jälje võõras linnas.
Ma leian sinu hammaste jälje oma õlal.
Ma leian sinu hammaste jälje peeglis.
Vahel olen ma hamburger.


Vahel olen ma hamburger.
Minust turritab salatit ja tilgub sinepit.
Vahel olen surmani sarnane
kõigi teiste hamburgeritega.


Esimene kiht: nahk.
Teine kiht: veri.
Kolmas kiht: luud.
Neljas kiht: hing.


Aga sinu
hammaste jälg
on järjest
sügavamal.

..korter on aus ja hea..

Kell on 4.20 esmaspäeva hommikul. Umbes 3.19 ärkasin unetuse peale üles. Päris tüütu, kui aus olla. Koer on maetud nendesse rohtudesse, mille enne magamaminekut veega alla loputasin, ilmselt on mingi ergutuselement seal sees. Kokkuvõtlikult olen ma haige ja see on kohutavalt annoying.

Huvitav, et kui ärkad suures kortermajas hommikul 4 ajal üles, siis ei ole nii, et valitseb totaalne vaikus mberringi. Eriti nendes vanades nõukaaja paneelikates, kus soojustuseks on välisseina takku topitud ja heliisolatsiooniks korterite vahel on aastatega seintele kuhjatud x-kordne tapeedikiht. Ikka kostub kuskilt kellegi norskamist või peretüli või seksuaalse alatooniga helisid. Ma elasin siin aastaid ja see tundus nii normaalne, et naabrid teavad üksteise tegemisi sama hästi kui enda omi. Kui kohutav see tegelikult on, ei mingit privaatsust. Ja pole siis ime, kui kuskil poes kassajärjekorras kuuled, kuidas tädikesed arutavad, et "näe Ilme kolis Rudolfiga koos 2-toalisse korterisse kolmandale korrusele, aga 2. korruse Antsul on ju 3 tuba ja natukese aja pärast oligi Ilme hoopis Antsu kaisus. Nüüd peavad kõik koos pidusid allkorrusel, Ilme tõmbab aga lõõtsa ja Rudolf käib ka külas. Ja ise juba pensionärid, aga teevad ikka seda seksivärki nagu noored nugised". Säh sulle elu provintsis.

Und mul endiselt ei ole, aga kuulan siis muusikat natuke ja see järgnev lugu on ilgelt hea:


PS!  Kui keegi oskab öelda, miks mõned videod niimoodi üle ekraani lähevad, siis palun andke teada. Ise ei jaga ma sellest asjast ööd ega mütsi.

NV

Nädalavahetus Kesk-Eestis. Mõtlesin, et tulen siia ja kus ma siis alles suusatan ja möllan õues. Yeah, right. Nagu ikka, suutsin ma neljapäeva õhtul, peale suurt pingutust ja magamatust eelneval nädalal, haigeks jääda. Eile hilisõhtul otsustasin, et saagu, mis saab, sõidan ikkagi ja eks siis paistab, kas õnnestub ka suusad alla panna. Aga täna on nina kinni ja pea uimane, kraadima ei viitsi hakatagi. Seega panen panused homse peale, mis puudutab õueminekut.

Tuhnisin oma vanu keska-aegseid õppematerjale läbi. Enda jaoks olulisemad asjad olen säilitanud: matemaatika kodused kontrolltööd, kirjandid, mõned vihikud jne. Kirjandeid pean kõige olulisemaks, kuna sealt on võimalik päris hästi välja lugeda, kes ma ise 10 aastat tagasi olin. Jah, uskumatu, 10 aastat tagasi olin 10ndas klassis. Lugesin täna taas vanu kirjutisi ja kui kohati on mu mõtted ikka väga naiivsed olnud, siis on ka selliseid kohti, mis praegugi tunduvad väga geniaalsed. Ei saa enda ajalugu prügikasti visata, sellest võib nii mõndagi õppida.

Leidsin vanu kirjandeid sirvides veel ühe huvitava seiga. Et kui ma muidu olin suhteliselt tugev eesti keeles, siis on üks sõna, mis peaaegu igas kirjandis oli valesti ja mida õpetaja alati pidi punasega parandama. See sõna on "aeg-ajalt", mille mina nagu aamen kirikus kirjutasin ilma sidekriipsuta "aegajalt". Ja nii kordub umbes 5-6 kirjandis järjest. Mul tekib endal küsimus, et kas ma olin täielik põmmpea või ei vaadanud absoluutselt, mida oli parandatud.

Aga okei, kui ise suusatama ei saa minna, tuleb vaadata, kuidas profid seda teevad. Seega siirdun tagasi teleri ette. Pöidlad pihku!

Seik

Kas saab olla suuremat rõõmu sellest, kui Sul on ilgelt suur šokolaadiisu ja kuigi olles eelnevalt nii kindel, et Sul pole kuskil ainsamatki kommi jäänud, leiad ometi ühe enda käekotist?! Uskumatult suur on see rõõm tõesti. Ma tean, mul just oli nii.

Youuu are nooot aloooone

Ma nägin eile jälle maailma kõige suuremat koera. Aga tegin ka tähelepaneku, et võibolla tundub loom selle tõttu suurem, et tal on suhteliselt lühikest kasvu peremees. Ma kepitasin neist mööda, koer tuhnis ninapidi hanges nagu metssiga ja omanik oli lihtsalt ilus mees. Nüüd ootan huviga, et seda kutsat ka actionis näha, kui ta jookseb või elusid päästab vms.

Kallan omale teist tassi kohvi sisse. Alates sellest hetkest, kui praegusesse kohta tööle tulin, on mulle maitseva kohvi kangus kasvanud umbes kaks korda. See tähendab, et siin tehakse sellist tökatit, et mujal tundub kohv mu jaoks täiesti maitsetu, mis muidugi ei ole üldse positiivne nähtus. Esiteks kulub mul ka kodus seetõttu kaks korda rohkem kohvipulbrit ja teiseks on tegemist suhteliselt ebatervisliku harjumusega. Praeguse elutempo juures, kus magan vähe ja üritan ennast päeval erksana hoida, kulub musta ergutusjooki juba ohtlikult palju. Nädalavahetus toob loodetavasti leevendust.

Üks tuletas mulle just meelde, kui kohutav tänane öö oli. Läksin kell 3 magama, aga nagu sellistel puhkudel mul alati juhtub, uni ei kipu just hästi tulema - mõtteid on miljoneid, ärevus tegemata asjade pärast, pinge jne. Harilikult on siis nii, et ma vajun mingisse reaalsuse ja une vahepealsesse faasi, näen košmaare ja ei suuda ärgata. Esimene luupainaja oli mul vist umbes 4 aastat tagasi. Elasin eestiaegses kivimajas Pelgulinnas ja läksin ühel õhtul täis kõhuga magama. Keset ööd tundsin, kuidas Keegi mul kaksi-raksi rinna peal istub ja vastu voodit pressib, hetke pärast hakkas ta mind jalgadest voodis edasi-tagasi sikutama. See oli täiesti kohutav, sest ma ei suutnud ärgata. Hiljem kordus sama jama veel nii mõnelgi ööl, kuni mingi hetk jagasin ära, et alati oli eelduseks see, et olin täis kõhuga magama läinud. Tegemist ei olnud seega kodukäijatega, nagu ma alguses arvasin. Aga täna öösel käis Keegi mul jälle külas, nii et kui lõpuks ärgata suutsin peale pikka võitlust, olin üleni külmhigine. Õudne kogemus.

Tänased õppetunnid oleks siis järgmised:
* Kui oled lühikest kasvu, võta endale pisike koer. Tundud ise suurem!
* Kui jood kanget kohvi, muutub magamine liigseks luksuseks. Ja kui siis ikkagi lähed magama, arvesta sellega, et sa ei ole voodis üksi - Keegi on alati seal.

Analyse this!

Sattusin buduaar.ee lehel peale artiklile, kus antakse näpunäiteid, kuidas tervislikumalt toituda ja seeläbi kas kaalust alla võtta või head vormi säilitada. Ja ma siis analüüsisin ennast ka natuke. Tulemus oli mulle endale üllatav.

* Tee kõik kastmed ja dipikastmed maitsestamata jogurti või lahja hapukoorega! Sa isegi ei kujuta ette, kui salakaval võib olla ühe maitsva kartulisalati hapukoore-majoneesi kaste, kui on kokku segatud rammusad tooted.
Dipikastmeid ma ei söö praktiliselt kunagi. See tähendab, et koju ma neid ei osta või kui ostan, siis ainult juhul, kui mingi suurem seltskond külla tuleb ja on vaja näkse pakkuda. Siiski juhtub seda umbes kord aastas. Salatitest eelistan ilma koore-majoneesikastmeta variante, lemmik on näiteks vinegret.

* Kasuta toiduvalmistamisel oliiviõli! Eelistades toidutegemisel (praadimisel ja salatites) oliiviõli, oled teinud tervisliku valiku ja säästad seeläbi ka kaloreid.
Minu kapis on juba mitu aastat esindatud ainult oliivõli, ei tuleks enam selle pealegi, et midagi muud osta.

* Vaheta kartulikrõpsud porgandi ja lillkapsa vastu! Tee juurde hästimaitsestatud dipikaste maitsestamata jogrtist, lisa veidi tilli ning tervislik suupiste õhtuseks telekaõhtuks on olemas.
Kartulikrõpsud kaotasid minu jaoks igasuguse võlu peale seda, kui avastasin, kui head on maisikrõpsud. Niisama koju ma neid siiski ei osta. Ja porgand, lillkapsas, aga ka sellerivarred, paprika, kurk jms. on igati kiiduväärt suupisted.

* Eelista koorejäätisele mahlapulka. Sellist valikut tehes on sul luba maiustada lausa kahe mahlapulgaga.
Mahlapulka hakkasin vihkama peale esimest korda, kui seda lapsena sõin. See oli kuidagi petukaup. Samas söön ma jäätist üldse haruharva, ei teagi miks...

* Kui šokolaad, siis tume! Vahel tuleb kõigil ette magusaisu ning see pole patt. Natuke šokolaadi võib tervisele ka kasulik olla. Eelistades tumedat šokolaadi, saad esiteks vähem kaloreid ning see on kasulik ka südamele ning tõstab hea kolesterooli taset veres.
Vat see on nüüd koht, kus pean pea langetama ja ütlema: "Forgive me father, for I have sinned!", sest tume šokolaad kohe kindlasti mu lemmikute hulka ei kuulu, pigem armastan piima- ja valget šokolaadi. Aga eks neid tule ka ikka piirata.

* Joo kohvi lahja piimaga. kui tahad vähem kaloreid, väldi rammusat 20% kohvikoort ning harjuta ennast kohvi jooma lahja piimaga.
Nii kaua, kui mäletan, olen joonud kohvi piimaga, mitte kohvikoorega. Viimane rikub minu jaoks kohvi maitse absoluutselt ära.

* Unusta limonaadid ja teised magusad gaseeritud joogid. Tee endale parem gaseeritud sidruniveest ise limonaad, lisades maitseks juurde ka päris sidrunit.
Ma ei armasta gaseeritud jooke. Kui, siis ainult alkohoolseid: siidrit, õlut, šampust. Igasugused Kellukesed ja Sossa-soolad võivad minu poolest olemata olla, samuti gaasiga vesi.

* Ära pane supile hapukoort. Supp maitseb hea ka ilma selleta. Lisa parem tilli, murulauku või mõnda teist rohelist maitseainet.
Väiksena pandi igale supile hapukoor peale, see oli nagu rusikareegel. Mingi hetk avastasin, et supp maitseb ilma selleta palju parem. Nüüd on ainult seljanka see, kuhu törtsu valget ollust sisse võin panna. Aga sibul, till, murulauk ... bring it on!

* Kana süües võta alata ära rasvane kananahk. Seal on peidus palju kaloreid. Ka teiste lihatoitude juures püüa vältida nähtava rasva söömist ning eelista alati tailiha.
Kananahk on hea, aga olenevalt sellest siiski, kuidas see kana tehtud on. Niisama pekki ja rasva ei kujuta ennast ette näost sisse ajamas. Aga liha peab siiski mahlane olema!

* Väldi leivakattena võid. On ka teis alternatiive – näiteks sinep, lahja majonees, lahjad määrde- ja toorjuustud. Või mis veel parem, jäta kate leivale üldse panemata.
Viimastel kuudel on või minu külmkapis ainult sel põhjusel, et leivavormi määrida. Muidu eelistan kas toorjuustu või üldse mitte midagi. Seega jälle pihtas-põhjas.

* Eelista rukkileiba. Püüa vältida nisutooteid ja saia. Järgmine kord, kui lähed poodi, uuri leivapakke ning märkad ka ise, et igalt viilult on võimalik kokku hoida hulk kaloreid, kui eelistad õiget teraviljatoodet.
Juba mitu kuud küpsetan ise leiba - rukki- ja odrajahust. Saia ei ole jällegi aastaid koju ostnud, endale vähemalt mitte. Kuidagi on nii kujunenud, et ei teki vajadust selle järgi.

* Eelista kuiva valget veini. Tegemist on lahja alkoholiga, mis ei anna palju kaloreid ning saad peol ka naeratada, ilma et hambad punased oleksid (näiteks punasest veinist). Kindlasti ära tarbi õlut, siidrit ning kanget alkoholi, kui soovid kokku hoida kaloreid. Näiteks (12 cl) valget veini annab 90 kcal, samas üks pits (4 cl) viina annab 90 kcal, üks pits likööri (4 cl) 100–120 kcal ning üks purk õlut/siidrit (0,5 l) lausa 150–200 kcal.
Iga kell valin valge veini punase asemel. Ja mida kuivem, seda parem. Muust alkoholist pole siiski täielikult suutnud loobuda. Ega pole tegelikult üritanud ka. Mõistlikus koguses ei näe ma sellest probleemi.

KOLM KULDREEGLIT

• Igaks toidukorraks varu piisavalt aega, et saaksid toitu nautida ning korralikult läbi mäluda.
• Võta pigem väike ports tihedamini, kui suur kogus harvemini. Ideaalis on päevas kolm põhitoidukorda ja kaks oodet – lõuna- ja õhtuoode. Püüa vältida sellist stiili, et on näiteks kaks korda päevas väga suur portsjon.
• Ära söö neli tundi enne magamaminekut.
Olen kõigega nõus!

Üldiselt oli üllatus see, et need targad näpunäited on minu jaoks igapäevaelus täiesti tavalised asjad. Samas on minu meelest oluline rõhutada, et nendest üksi ei piisa, kui üldse ennast ei liiguta. Kasuks muidugi, aga põhiline tervis, hea enesetunne ja rahulolu tuleb siiski spordist. Kui need kaks kokku panna, siis on tulemus super! Töötame siis kõik selles suunas!

PS! Alati tehke mu sõnade, mitte mu tegude järgi!

MV

Eile öösel tegin tööd ja teler undas taustaks. Suur oli äratundmisrõõm, kui peale keskööd avastasin ekraanilt vanad tuntud näod sarjast Miami Vice - detektiivid Crockett ja Tubbs. Mul polnud aimugi, et Miami Vice TV3-s jookseb. Olgugi, et öösiti. Olin pisike tatikas, kui need mehed teisel pool ekraani pätte kinni nabisid, oma muskleid välgutasid, ilusate autodega ringi kimasid ja naisi hullutasid. Ometi on mul nii hästi meeles, et Miami Vice´i sai vaadatud sama suure õhinaga kui A-rühma ja Mõrv sai teoks. Need kolm sarja ei unune vist kunagi. A-rühma muidugi ei lastagi unustada, seda ketratakse ju üha uuesti ja uuesti, aga MV pole minu pilgu ette igal juhul aastaid jäänud.
Leidsin veel sellise huvitava fakti, et Miami Vice lasti esmakordselt välja 1984. aastal. Mis tähendab, et me oleme ühevanused.

Ei midagi erilist

Ühel on täna sünnipäev. Palju õnne!

Esmaspäevane käimatõmbamine - raske nagu alati. Eriti, kui öösel jälle liiga vähe magada sai ja hommikul ennast 20-kraadisesse külma pidi vedama. Mulle meeldib talv, aga mis liig, see liig. Palun, teeme nüüd nii, et kohe tuleb kevad peale ja suvi jääb seekord natuke pikemaks pidama.

Rääkides talvest, ma muidugi nautisin nädalavahetusel selle hüvesid mõnuga - käisin kelgutamas ja tegin mitu satsi kepikõndi. Viimasest sattusin isegi nii hoogu, et kui ma poleks kaotanud tunnet, et mul on veel nina keset nägu, oleksin käima jäänudki. Aga jah, käre külm oli eile ja päike säras nii kaunilt-kaunilt. Imetore.

Reedel käisin Korteripeol. Peab tunnistama, et endine Ratsu baar on tundmatuseni muutunud ja kuivand friikartuleid krimpsus viineritega sealt enam öösel 3 ajal osta ei saa. Jumal tänatud, ma ütlen. Igatahes viskasin näppu sellistele tegijatele nagu Kuuluud ja Toe Tag - olin täiesti vaimustuses, sest ma pole neid kumbagi enne laivis näinud. Tõepoolest, kes oleks arvanud, et minus on peidus ka väike räpi (või nagu üks ütleb: räpsi) tibi. Aga näe: ON!

Selle muusikamaitsega on üldse huvitav asi. 14-aastaselt arvasin, et tõenäoliselt on maailma parim laul Celine Dioni "My heart will go on" filmist Titanic. Olen tulnud pika tee, arvestades seda, mis muusikat ma nüüd eelistan ja naudin - mida kõvemini rokib, seda parem. Aga mitte ainult muidugi, mulle meeldivad väga erinevad muusikastiilid ja tore on enda jaoks uusi asju avastada. Täpsustuseks: Celine Dion ei kuulu enam mu lemmikartistide hulka, ta ei ole isegi top 500-s enam. Oh, well...

Üks asi veel. Ma nägin eile maailma kõige suuremat koera. Enda kodutänavas! Oli see vast mölakas, turjakõrgus võis vabalt olla mingi poolteist meetrit. Ma ei tea, mis tõugu ta oli, aga pakuks ristsugutist lambakoerast, retriiverist ja hobusest. Sealjuures oli ta hullult armsa ja muheda olemisega. Ma ei kujuta ette, kui palju selline loom sööb või kui suur peab tema kuut olema. Või mis siis, kui ta peremehe kojutuleku üle rõõmustab ja sülle hüppab??? Ebareaalne.

Check it out!

Üks väljamaa mees kirjutas minust laulu.

Pisut üle saja...

No teate, mulle meeldib see lugu!

I really am a good kisser! I think...

Üks sõber ütles, et ole kannatlik, parimad asjad elus juhtuvad siis, kui sa neid kõige vähem oodata oskad! Ja loomulikult on see nii. Aga kui mõni asi, mida sa elusees ei usuks ja oskaks oodata, tõepoolest juhtub, siis kaob reaalsusetaju täielikult.

Kahjuks on nii, et kui oled kogenud petmist või pettumust, siis kaotad usu inimestesse, nende siirusesse ja headusesse. Või sellesse, et miski üldse kunagi läheb nii, kuidas loodad. Ma arvan, et inimestel, kellel on väga elav kujutlusvõime - nagu näiteks mul, on pettumused eriti kerged tulema. Ja oi, kui ettevaatlikuks see teeb - vähendab kohati ka mu enda siirust, sest ma lihtsalt ei julge enam kõiki emotsioone sellistena tunnistada, nagu nad mul naha all tegelikult pulbitsevad. Eks usaldus tuleb välja teenida, enne ei juhtu midagi.

Mul oli eile selle aasta parim õhtu. Kui ma tänu ühele inimesele terve õhtu ainult naeruuimas olen, siis see inimene on eriline!

Lõppu lisaksin mõned sõnad ja väljendid, mis mulle eriti "meeldivad" vestluses kellegagi:
nojah (ilmselgelt ei ole inimene väga veendunud oma arvamuses)
eks siis paistab (ideaalne viis mingi teema lõpetamiseks, milles sa üldse kindel pole või vastus mingile ettepanekule, millele sa oma nõusolekut tegelikult anda ei taha)
jajah (absoluutselt mitte-veenev jah)
võtame ühendust (kes võtab???)
helistame (kes helistab???)
peaks millalgi kokku saama (millal???)
hehee (see on mingi irve moodi reageering ja enamasti ei saa aru, kas inimene naerab, arvab, et ütlesid midagi mõttetut ja nõmedat või on lihtsalt sõnatu)

Kuuluud

Vaat, kus ühes videos on palju tuttavaid nägusid :)

Haha, I´m back!

Ok. Pausi peetud küll. Ma nüüd jätkan. Sest selgus, et mul on siin nii hea ennast välja elada mõne koha pealt, et päris ilma ikka ei saa.

Aasta on alanud rahulikult ja ma loodan, et see on positiivne märk ka kogu eesoleva 12 kuu suhtes. Tahaks vaikselt oma asja ajada ja ennast hästi tunda. Ma ei ole kõva häälega ühtegi lubadust andnud 2010ndaks aastaks, sest harilikult on neid raske pidada. Olen hoopis viimasel ajal püüdnud enda käitumist, iseloomu, harjumusi jms. analüüsida ja jõuda mingile järeldusele selles osas, mida ma tegelikult elult tahan. Tundub, et aastate jooksul olen seda lauset blogisse kirjutanud miljon korda. Ma muudkui analüüsin ja mõtlen ja otsin oma elu mõtet. Aga see ütleb mulle tegelikult ainult seda, et ma ei ole veel rahul sellega, mis mul on ja püüdlen millegi parema poole. Ja mis võiks tegelikult õigem ollagi? Minu vanuses on absurdne arvata, et olen ennast täielikult leidnud - see protsess võib kesta aastakümneid.

Tõsi on, et see konstantne rahutus, mis mu sees möllu ja tormi teeb, on kestnud juba jumal-teab-mis-ajast ja ma enam lihtsalt ei jaksa. See võib inimese tõepoolest hulluks ajada. Kuna mulle tundub, et leevenduse otsimine nö. probleemi juurte juurest ei ole võimalik, olen otsustanud ennast täielikult tühjaks saada sportimise teel. See otsus tuli alles täna ja nüüd hakkan koostama plaani, kuidas täpselt täita iga oma vaba hetk mingi treeninguga. Olen ka enne sel moel oma närve päästnud. Mingit trenni olen ju teinud kogu aeg, aga see pole kaugeltki piisav olnud. Pühad on läbi, kevad kohe käes ja aeg on ennast käsile võtta. Lisamotivatsiooni lisab fakt, et meie firma suvepäevadel on traditsiooniks saanud triatlon, kus naiste read on suhteliselt hõredad ja vajavad täiendust. Selle seangi endale eesmärgiks.

Ja nüüd trenni!

Goodbye for now!

Olen otsustanud mõneks ajaks pausi võtta oma blogist. Tänan kõiki, kes minu kirjutisi on lugenud, seda nautinud ja mulle positiivset tagasisidet saatnud!

Toogu 2010 meile ainult häid uudiseid!