Nüüd on jälle see pühadevahe aeg. Selline imelik periood, et pole ei liha ega kala - jõulud on läbi, samas pühad justkui veel ei ole, uusi töid ei taha ette võtta, aga tööaeg ju ametlikult on ja midagi peaks nagu korda ikkagi saatma... Tulin eile peale kahenädalast õppepuhkust jälle tööle, päris raske on. Eile viisin ennast vaikselt tagasi lainele, täna püüan käima tõmmata, homme äkki isegi saan mõne plaani paika, reedel hakkan tegutsema ja siis ongi jälle nädalavahetus vahel ja esmaspäeval peab uuesti otsast peale alustama. Ja ega see õppepuhkuski mul teab mis produktiivne polnud. Plaanid olid suured, aga välja kukkus nii nagu alati - esimesel nädalal proovisin ennast jälle käima tõmmata, lainele saada ja natuke suutsin ära ka teha, aga teine nädal läks juba suuresti pühade meeleolus ja selleks valmistudes.
Olengi järelikult selline surfar, et algul pean vaimu valmis panema, siis lauale ronima, hoo sisse lükkama, laine kinni püüdma, natuke sellel liuglema ja juba prantsatangi vette, et uuesti otsast alustada. Kas teil ka nii on? Ilmselt mitte, sest ma kujutan jälle ette, et olen mingi ainulaadne olevus. MA TEAN JU, et teistel on ka nii, aga ega see ei lohuta, sest millegipärast näitavad kõik välja ainult seda, kui tublid nad on. Mina tunnistan, et ei ole üldse tubli - ma tahaks olla (asi seegi), aga ei ole üldse nii tubli kui mõni teine tuttav/sõber on.
Jõulude aegu tabas mind meeletu õgitõbi, mis on kujunenud nüüd raskeloomuliseks šokoholismiks. Oma osa on siin ka jõuluvana abilistel, kes meile kilode viisi (ma ei tee nalja praegu) maiustusi kokku kinkisid. Ma saaks küll ei öelda ja mitte süüa, mul on vajadusel iseloomu küll, aga praegu ma lihtsalt ei taha. Šokolaad pakub lohutust ja naudingut ajal, mil muud asjad kuidagi tüütud tunduvad - s.o kool ja töö, mis üldsegi siia pühadevahele ei sobi. Aga šokolaad sobib ja sellepärast ma sööngi - kahe suu poolega. Eks läheb seegi mööda. Ja juba vähem kui kolme nädala pärast sõidame me suure lombi taha Marile külla - oh, the joy!
Igal pool nämmutatakse, et 2012* toob häda ja viletsust, aga mina ütlen, et läheb nii nagu igaüks ise ees lükkab. Kui muu ei aita, siis sööge rohkem šokolaadi! Ja saagu teid palju!
__________________________
*12 on minu õnnenumber.
Minu kallile Marile!
Ma ei armasta Sind mitte üksnes seepärast, kes Sa oled,
vaid seepärast, kes mina Sinu seltsis olen.
vaid seepärast, kes mina Sinu seltsis olen.
Ma ei armasta Sind mitte üksnes seepärast,
kuhu Sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast, kuhu mina tänu Sinule jõudnud olen.
kuhu Sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast, kuhu mina tänu Sinule jõudnud olen.
Ma armastan sind seepärast, et Sa oled teinud rohkem kui
mistahes õpetus, et mind paremaks muuta,
ja Sa oled teinud rohkem kui saatus,
et mind õnnelikuks muuta.
mistahes õpetus, et mind paremaks muuta,
ja Sa oled teinud rohkem kui saatus,
et mind õnnelikuks muuta.
Sa oled teinud seda kõike puutumata, lausumata, viipamata -
Sa oled teinud seda, olles Sina ise.
Sa oled teinud seda, olles Sina ise.
Ja sõbraks olemine just seda tähendabki!
Palju-palju õnne sünnipäevaks, kallis sõber!
PS! Need roosid kasvatas mu isa - hoidsin Sulle!
Palju-palju õnne sünnipäevaks, kallis sõber!
Tellimine:
Postitused (Atom)