2009 - valu ja ilu

Lõppev aasta oli minu jaoks väga keeruline, samas ka äärmiselt õpetlik, üllatusterohke ja huvitav. Kevadel muutus mu elus peaaegu kõik: töökoht, elukoht, perekonnaseis... Tegin 180kraadise pöörde ja suur osa sellest, mis sinnamaani oli olnud kindel, usaldusväärne, iseenesestmõistetav, asendus uue ja tundmatuga. 2009 oli täis pettumusi ja südamevalu, aga see tegi mind tugevamaks nii mitmes mõttes, et tulevikku vaadates olen palju enesekindlam ja teadlikum sellest, mida tegelikult tahan või vajan. Ma ei haletse ennast ega kahetse aega, mille kaotasin segaduse ja kurbusega võitlemisele, sest meil kõigil tuleb elus neid hetki ette. Kindlasti ei olnud see esimene ega viimane kord.

Eelnevale jätkuks võin väita, et 2009 oli hea aasta. "Läbi raskuste tähtede poole!" ütles alles kevadel üks mulle tähtis inimene. Kahjuks ei pidanud ta ise enda sõnadest kinni, aga mulle jäid nad meelde ja on saatnud mind tegelikult kuskil alateadvuses kogu aeg.

Uueks aastaks ma endale lubadusi ei anna. See on üsna mõttetu tegevus igal aastal. Ma lihtsalt püüan olla parem inimene nii enda kui teiste huvides. Ja eks mingid eesmärgid ikka silme ees on, aga neid üritan jooksvalt realiseerida. Olen kindel, et 2010 ei ole eriline mitte ainult kõla ja kirjapildi poolest, vaid tuleb ka reaalselt väga positiivne ja huvitav. Peab tulema!

Kõikidele, kes minu heietusi lugemas käivad, mulle kaasa elavad ja tunnevad, Tüübile, konnadele, MUPOle, Mister Mänile ja paljudele-paljudele teistele -  lõbusat aastavahetust ja toogu uus aasta teile põnevaid väljakutseid ja suuri kordaminekuid!

Teie Liska

Seekord nalja ei saa.

Jõulud on nüüd läbi, ma olen vahepeal alustanud mitut sissekannet, aga iga kord jooksis mõte kinni. Ja praegugi tunnen, et öelda oleks nii palju, aga õigeid sõnu ei leia. Sest ma pole kindel, kas peaksin üldse kõigest kirjutama, mis südamel. Kardan.

Eile öösel vaatasin elutoa aknast kaugusesse laiuvat lumist põldu ja valge vaiba alla kattunud rõdu. Talv on imeilus, tundub, et kõik seisab paigal. Mul jooksid selles vaikuses silme eest läbi kevad-suvised ilusad hetked ja sündmused, mis mu fantastilisel rõdul aset on leidnud. Nägin esimest külalist, kelle sinna kutsusin (nimesid nimetamata ;)), suveõhtuseid veinijoomisi sõpradega, ennast päevitamas ja raamatut lugemas jne. Ja siis oli silme ees jälle lumine vaip ja tühjus. Sellised nostalgiahetked külastavad mind aeg-ajalt ja jätavad endast maha pisut kurva ning igatseva tunde. Siiski sünnib sellest lootus, et sama toredad ja toredamad ajad on veel ees. Isegi, kui praeguses hetkes olen üksi.

Minu parim sõbranna on nädal aega Eestis. Mul on väga palju kalleid ja armsaid sõpru, aga on ainult üks inimene, kes mind poolelt sõnalt mõistab ja tunneb, kelle ees võin üdini iseendaks jääda ja kes on nii suurepärane, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Olen õnnelik, et mul on Mari :). Mis siis, et ta juba 3 ja pool aastat teisel pool maakera elab.

Eile päeval tervitas esimest korda maailma minu sõprade pisike poeg. Täna öösel lahkus meie seast üks suurepärane ema. Elus on nii rõõmu kui kurbust.

Valik parimaid jõululaule vol8

Ma ei armasta Coca-Colat, aga ma armastan Coca-Cola jõulureklaame!





Natuke napakas, aga väga heasüdamlik

Panin eile mõned jõulukaardid posti. Jäin sel aastal väga hilja peale, aga teate küll, mis selle kohta öeldakse. Põhiline, et üldse panin. Väga suur üllatus oli, et Ülemiste keskuse peaukse kõrval oli Eesti Posti kast nii täis, et pidin oma ümbrikud sinna sõna otseses mõttes sisse pressima. Ja kuna lund sadas, pidin selle luugi ka veel kuidagi kirjadele peale venitama, sest ma kujutan ette, millised need kaardid muidu oleks, kui ükskord sihtkohta jõuaksid - mingid läbivettinud ja porised nässakad, millel vaevuloetavalt on allakirjutanud keegi Li... Ma loodan, et minu ilusad ja südamest saadetud kaardid jõuavad adressaatideni sama kaunina kui ma nad ümbrikusse pistsin!

Olen kuulnud, et lumi on muinasjutt. Aga igas muinasjutus peaks olema prints (kolm põrsakest ei lähe arvesse). Ma arvan, et kui lumi pakkima hakkab (see on mingi haapslaste või viljandlaste väljend), siis ma teen endale lumest printsi akna alla või rõdule. Mõtle, kui saakski ise teha endale mehe?!?!?! See mõte osutus liiga meeldivaks, ma pean nüüd lõpetama. Koostan nimekirja omadustest, mida esimesel võimalusel oma lumeprintsile külge pookida. Woodoo.

Valik parimaid jõululaule vol7

Kui ma jõululaupäeval Paide poole sõidan, teades, et seal ootab mind ema tehtud maitsev jõulupraad, kuum hõõgvein, lõbus õhtu koos perega, palju nalja, kingitusi, kodusoojust, siis ma tahan, et taustaks mängiks see lugu:

Naerukurrud :)

Lasin eile jõulud tuppa - riputasin elutoa kardinate külge neli punast kuulikest.

Hommikul trammis üks mees magas. Oli seal kössis vastu akent ja norskas nagu vana Belarus. Olen ka varem ühistranspordis magavaid inimesi näinud, aga seni on nad kõik hääletud olnud.

Lapsena oli meil selline värss kasutuses:
Belarus, kapsauss,
ratastega veneruss.
Siis ma nende sõnade peale ei mõelnud, nüüd tunduvad need väga natsionalistlikud. Ma ei ole natsionalist. (Vigade parandus 23.12.2009)

Nüüd läheb jõulusöömaks, ma tegin sinihallitusjuustubasiilikulehttaignarulle - nämm. Poisid tõid just joogid. Ja naised kõik vaaritasid, mitte ainult mina. Let´s rock this joint!

Valik parimaid jõululaule vol6

Tänane jõululaul ei olegi tegelikult jõululaul, aga kuna on jõuluaeg ja see on ikkagi laul, siis on see sama hästi kui jõululaul.
Sattusin järgneva loo peale ühes teises blogis ja see hakkas mulle väga meeldima. Esimene kord isegi mitte nii väga, aga kui teist korda kuulasin, siis puges juba naha alla. Kuulake!

Jutt, mis paneb mind ehitusinsenerina mõtlema temperatuurivuukide vajalikkusele

Ma olen ennast vist natuke ära kaotanud, sest ükski huvitav pisiasi pole juba mõnda aega mu tähelepanu köitnud. Või on asi selles külmas, mis kõikjal valitseb meie üle? Tekkis mõte, et kui kuuma ilmaga õhk lainetab, siis mida ta idee poolest peaks külmaga tegema? Külmas tõmbavad ju kõik asjad (!!!) kokku, mis tähendab, et maailm meie ümber jääb väiksemaks, ise oleme ka väiksemad.

Üldse ei meeldi mulle see kubujussi tunne, mis õue minnes peale tuleb. Nagu väiksena, kui vastikud villased torkivad karupüksid ja -kampsunid selga topiti, müts lõua alt kinni seoti, kindad nööriga läbi varruka aeti ja kõige peale suur jänesekarvast kasukas keskelt nahkvööga kokku tõmmati. Siis käisid nagu puunukk, vasakule-paremale vaatamiseks pidid tervet keha keerama. Samal ajal ninast tatti voolas ja nuusata ei olnud võimalik, sest käsi üle 30 kraadi ise tõsta ei saanud. Tegid aga limpsti ja oligi jälle mokk külmast katki. Aga lapsevanemad olid rahul, sest lapsel oli hea sosu olla. No ma ei tea, ei olnud ju väga hea tegelikult. Ja kui nüüd ka mitu kampsunit, paksu jope, salli, mütsi, kindad endale ümber mässin, siis meenuvad lapsepõlve talved, mis olid oluliselt käredamad ja möödusidki puunuku-kehastuses. Ajad olid lihtsalt teised. (Kui mu ema seda nüüd loeks, siis ta ilmselt solvuks natukene. Tegelikult on mul väga hea emme!)

Jään pisiasju ootama. Kuna külmas kõik kokku tõmbub, siis ilmselt on pisiasjad praegu lihtsalt mikroskoopiliseks muutunud ja ootavad soojemaid ilmasid, et jälle nähtavaks hakata. Tundub loogiline.

Minu armastus "Armastus kolme apelsini vastu" vastu

Kõigepealt olid haiguspühad, siis külmapühad ja lõpuks veel jõulupühad ka! Halleluuja!

Mul on täna üle päris pika aja vaba õhtu. Ja ma ei oskagi sellega midagi peale hakata. Ühest küljest on mul hirmus unevõlg, aga samas ei tunne, et tahaks kohe koju magama minna. Ärevus on endiselt nii suur sees, et ühe koha peal lesimine ei ole variant. Kõige tõenäolisem on, et hakkan koristama.

Mingi hetk pean ka selleks aja maha võtma, et sotti saada, mida kellelegi jõuludeks kinkida. Ja see, kulla sõbrad, on kõige keerulisem ülesanne aastas. Mulle ei meeldi absoluutselt kogu kommerts, mis jõuludele halva maigu juurde annab. Oleksin  nõus seadusega, et kingitused võivad olla ainult isetehtud, leitud, saadud vms. Ja ei pruugi olla üldse mingid esemed. Keegi võiks mulle näiteks luuletuse kinkida, või laulu - vat see oleks alles lahe. Tegelikult päris ilma rahata on muidugi raske midagi kokku panna, aga ma pean eelkõige silmas, et kingituse tähtsust ja suurust kindlasti hinna järgi mõõta ei saa. Tuleb ajusid ragistada.

Ma ootan endiselt, et minuga midagi toredat juhtuks. Ootan oma väikest jõuluime. Palun?!

Andke need kommid siia!

Selles ei ole ju tegelikult midagi imelikku ega pahakspandavat, kui inimesel tekib vahel soov kellegi kaisus kaminatule valgel veini rüübata ja imalaid armastuslaule kuulata. Kas me kõik mingi hetk ei soovi seda? Jõuluaeg tõesti mõjub mulle... Aga näidake lapsele hommikust õhtuni kommipakki ja öelge, et ta ei tohi sealt ühtegi maiustust mekkida! I don´t think so!

15 minutit tööpäeva lõpuni!

Mul on ishias vasakul pool kaelas. Ja peas ka. Õigemini on ta kuskil seal vahel ja piinab nii mis kole. Hommikul ärkasin üles ja tahtsin voodi kõrvalt kella vaadata. Keerasin raksti kaela vasakule ja pidin valu kätte ära surema - ilmselt olen üleöö vanaks jäänud ja külm ilm on mu kondid, liigesed ja närvijuured vigaseks teinud. Hädasti oleks nüüd massaaži vaja. Kui keegi tunneb, et tal on kätes (ja minu poolest ka jalgades või muudes eemaleulatuvates kehaosades) oskusi ja rammu, siis võiks mind sellel raskel ajal kuidagi abistada. Eriti nõmedaks teeb olukorra fakt, et homme on suur asutuse jõulupidu, mida juba paar kuud oleme ette valmistanud ja korraldanud. Kui ma homme liikumatu olen, siis ... siis ... siis mina ei mängi!

Sain täna Tõde ja Õigus II osa ka kätte. Nüüd jään ootama aega, millal ma kõik need teosed läbi jõuan lugeda. Ilmselt kulub selleks aastaid, sest vahele on vaja ka muid tegevusi ja raamatuid mahutada. Aga vähemalt on nad mul nüüd olemas ja töövalmis. Täpsustuseks veel nii palju, et ma ei ole mingi eriline nö. maaromaanide austaja, aga pelgalt sportlikust huvist ja endale juba keskkoolis antud lubadusest pean ma Tõde ja Õiguse sarja enne surma läbi lugema. Loodan ainult, et selleks ongi mul veel aastaid aega!

Mind vaevavad sel nädalal absoluutselt kohutavad ärevuse- ja kärsitusehood, ma olen sellest täiesti väsinud. Tööle ei suuda keskenduda, ühe koha peal ei suuda istuda, magama ei saa jääda jne. Ainult säbistan ringi siin ja seal kogu aeg. Kui teaks, et sellel kõigel ka mingi otsene põhjus või tagajärg on, siis oleks palju huvitavam. Ma tahaks, et midagi eriti toredat ja põnevat minuga juhtuks, nii väga tahaks. See on nagu omamoodi jõulusoov või nii!

Valik parimaid jõululaule vol4

Kui olin umbes 9-10 aastane, osteti jõuludeks koju Boney M´i jõulukassett. Sellised lood nagu "Mary´s Boy Child", "White Cristmas", "Little Drummer Boy", "Hark the Herald Angel Sing" jpt. olid aastaid need, mis jõulutunde koju ja hinge tõid. Ja tegelikult on siiamaani - pühade ajal otsin ikka vana kasseti välja ja lasen nostalgial enda peale tulla. Mõni asi lihtsalt ei aegu.

Kahjuks ei ole juutuubist eriti nende videoid saada, jõululaulude videoid just. Aga ühe siiski leidsin. Seega palun teid koos endaga lapsepõlveradadele!

PS!

Just praegu muutsin oma ellusuhtumist. Liiga hea olen olnud. Nüüd hakkan isekaks.

Valik parimaid jõululaule vol3

Tänane leid on selline! :)

Janu võitis!

Mõtleme nüüd kõik koos korraks selle üle, kas kolmapäeva õhtul üksi pudel hõõgveini ära juua on hea idee või mitte. Kohe hästi rahulikult mõtleme.

Eile jõin selle aasta esimese glöggi. Kavatsesin alguses ühe klaasiga piirduda, aga nii hea oli, et ühest sai peagi kaks ja siis oligi veel ainult tilk pudeli põhjas, mida ei sobinud enam alles jätta. Jägmine kord eelistaksin seltskondlikku joomist siiski. Ja soovitavalt mitte nädala sees. Tehke omad järeldused.

Minu isiklik (ja ma tean, et mitte ainult minu) eelistus hõõgveinidest on juba mitmeid jõule järjest Tulipunane Talleke. Sel aastal on tehtud uus pudelikujundus, mistõttu kohe ei leidnud teda poeriiulilt üleski. Aga leidsin sellise iseloomustuse:
Tulise maitse, sügava värvi ja rikkaliku aroomiga Tulipunane Talleke on magus naturaalne vein, mis on valmistatud kodumaistest värskeltpressitud marjadest loodusliku käärimise teel. Enne pudelisse villimist on veinile lisatud vürtside segu. Parima maitse saab kuumutatult 70 kraadini ning veelgi suurema maitseelamuse saamiseks võib joogile lisada rosinaid, mandleid, pähkleid, kuivatatud puuvilju või värsket ingverijuurt. Tulipunane Talleke on külmal talvepäeval hea sooja andev jook.







See on vana pudel, uue pilti ei leidnud...

Valik parimaid jõululaule vol2

Vaieldamatu jõuluklassika on see lugu siin. Rohkem kommentaare ei vaja.

Kisub friigiks/friikiks kätte

Mul on käsil praegu Justin Petrone raamat "My Estonia". Ma ei ole lugenud midagi muud nn. minu-sarjast ja ausalt öeldes hetkel ei paku huvi ka, aga antud kirjutise ostsin just sellepärast, et see on ameeriklase silmade läbi jutustus meie pisikesest Eestimaast. Ja ma ostsin ingliskeelse versiooni, kuna see on ikkagi originaal - nii on lugu vahetum ja selgem. Tõlkes lähevad paljud asjad kaduma.

Olen nii õnnelik, et mul on nüüd ideaalne lugemiskeskkond - mõnusalt mugav tugitool koos tumbaga, millele jalgu sirutada ning hästivalgustav põrandalamp. Kannatamatult ootan õhtut, et saaks ennast koduses lounge´s soojas hommikumantlis kerra tõmmata ja heasse raamatusse sukeldudes täielikult aja- ning ruumitaju kaotada. Praegusel eluhetkel on see nii kosutav ja vajalik.


Mulle meeldibki mõelda, et teatud mõttes on minust kujunemas tõsine bibliofiil. Olen alati unistanud laekõrgusest raamaturiiulist, mis jookseb ühest toa seinast teise ja on täis teoseid, millest suurema osa olen läbi lugenud. Ega see mõte ju nii ulmeline polegi - siiamaani olen enamiku ostetud, kingitud, laenatud või leitud raamatutest ka kaanest kaaneni läbinud ja alles nädalavahetusel jõudis mu koju esimene riiul, kuhu kõik seni kogunenud teosed üles rivistada. Eile tegin veel sellise triki, et veetsin lõuna Tammsaare pargi serva jõuluajaks üles seatud müügiputka ees, kus pakutakse soodsa hinnaga vanu trükiseid - raamatuid, ajakirju jms. Päevinäinud paberi lõhn ja ajalugu lummasid mind sedavõrd, et tühjade kätega ma sealt lahkuda ei suutnud. Soetasin endale A.H.Tammsaare Kogutud teosed 8., 9., ja 10. osa ehk teisisõnu Tõde ja õigus III, Tõde ja õigus IV ning Tõde ja õigus V. I osa kaaned olid küsitud hinna kohta natuke liiga räsitud, katsun selle mujalt leida. II osa lubas raamatukaupmees mulle ka muretseda, jätsin oma telefoninumbri. Olen tulemusega ülimalt rahul.

Detsembris on minu raamatukogu täienenud 5 üllitise võrra - pole paha! Aga kisub ikka friigiks/friikiks ka!

Valik parimaid jõululaule vol1

Jõulud ilma jõululauludeta ei ole jõulud. Seega mõtlesin, et otsin välja lood, mis mulle läbi aegade kõige rohkem on meeldinud ja jagan neid ka teistega.
Esimesena tasub äramärkimist "The Christmas Song", mida on lauldud kümnete ja kümnete artistide poolt, aga mis kõige paremini kõlab ikkagi originaalesituses Nat King Cole´i poolt. Ma armastan seda laulu - nautigem!

Ekstaas. Kui lubate.

Kui kahel õhtul järjest kaks erinevat inimest ei saa mu sms-le vastata väidetavalt kõneaja puudumise ja tasumata arve pärast, siis kas on põhjust arvata, et asi on minus? Teatav kahtlus ju tekib, kas pole?!

Mul oli suurepärane nädalavahetus, sest mu kodust sai KODU. Kui siiamaani elasin suhtelises 72-ruutmeetrises tühjuses, siis peale äsjalõppenud nädalavahetust on mul olemas vähemalt neli asja, mis igas korralikus majapidamises olema peavad: diivan, kardinad, pesumasin ja suuuuuuuur peegel! Ma olen ülevoolavast õnnest nii erutatud, et isegi söögiisu ei ole. Tulge mulle külla!

Mandariinihooaeg on ka ametlikult alanud. Tänu ühele töökaaslasele ja tema tutvustele on meie kontori absoluutselt kõik kausid, vaagnad ja taldrikud mandariine täis. Esimesed emotsioonid on vapustavad! Kodus on mul külmkapis lisaks 8kg piparkoogitainast, kuna ema arvas, et vähemaga ei ole lihtsalt võimalik jõuludeni välja vedada (ema teeb muide ise piparkoogitainast). Eelnevat arvesse võttes toitun ma kuni aastavahetuseni peaasjalikult nendest kahest nimetatud jõulumaiustusest, mille tagajärjel ma loodan, et mu nahk saab ilusa piparkoogikarva värvuse ja põsed mandariiniroosaka jume.

Olen rääkinud.

Ära kellelegi ütle, aga...

Eile hilisõhtul käisin Pöffil, kahjuks sattusin vist kõige igavama või imelikuma filmi otsa, kus põhimõtteliselt 90 minutit oli võimalik jälgida ühte väga kuiva ja krõbedat maastikupilti, surnud kana, surnud piisonit ja surnud vanameest. Aa, ja telefoniputka oli keset kõrbe. Võibolla film iseenesest polekski halb olnud, aga ootused olid lihtsalt hoopis teistsugused ja suuremad. Ma loodan, et jõuan veel midagi vaatama minna...

Ma olen liiklushuligaan. Pöffilt koju sõites oli kell juba nii palju, et foorituled kõik vilkusid. Lähenesin Raua tn ja Pronksi tn ristmikule, tuli oli justkui kollane ja ma ei võtnud hoogugi maha. Järgmine hetk olin mõni meeter ristmikust, hoog sees ja tuli ühtäkki punane ees! Foor oli kollane olnud, kuna vahetus just rohelisest punaseks, aga ma ei pannud tähele. Korraks vajutasin pidurit, aga sain aru, et seisma enam õigel ajal ei saa - seega andsin hoopis gaasi. Ei osanud vabanduseks muud teha, kui aknast lehvitada autodele, kelle nina eest läbi lipsasin. Need mõtlesid ilmselt, et on ikka kloun. Täitsa piinlik oli tegelikult.

Aga nüüd ma palun trummipõrinat, sest aset on leidnud üks väga oluline sündmus minu elus - ma ostsin endale pesumasina. LÕPP kaheksa kuud kestnud käsitsi pesupesemisel, see oli ikka ROPP töö küll. Candy, minu pesumasin, kolis eile sisse!

Dr. McNägus

Mu enda käed on mind täna kaks korda rünnanud. Küüntega. Esimene kord oli ikka väga hale-naljakas. Tulin dušši alt hommikul, kuivatasin ja järsku laks, käsi käis küüntega üle näo, silma all punane jutt järgi. Mõtlesin, et mida kuradit, kuidas ta julgeb, aga vastu ei hakanud lööma. Teine kord juhtus perearsti ooteruumis, kui mantlit seljast võtsin - nätaki, üle teise põse küüned. No siis ajas ikka täitsa marru juba. Kusjuures ma olen kogu aeg nende samade küüntega elanud, pole teised kuigi pikadki, sõrmedest rääkimata. Et mis selle esile kutsus, ma ei tea. Igatahes mingid refleksid toimusid väljaspool mu enda kontrolli ja kui nüüd järgi mõelda, siis on päris hirmus, kui see asi süvenema peaks.

Aga perearsti ooteruumis olin muidugi asja pärast, ei ole need mikromölakad minustki mööda lennanud. Andsin mõned analüüsid ja sain mõned retseptid. Gripp siiski ei ole teemaks. Veel.

Kuna mu enda perearst läks lapsepuhkusele, võttis mind  vastu dr. McNägus - noor kena meesarst. Mõned aastad tagasi oli mul temaga selline huvitav kokkupuude, et läksin kaebusega vastuvõtule ja mind saadeti EKG-d tegema. Seal peab ennast ju alasti koorima ja siis pannakse kupud külge. No kõik oli sinnamaani okei, kuni üks naisõde minuga tegeles, aga ühel hetkel tõmmati šahh kardin eest ära ja dr. McNägus astus sisse. Et kuulame ikka ka. Mina jumalast alasti, istusin voodiserval, tema kuulas. Võite ise arvata, mitu korda kiiremini mu süda siis lõi. Tulemusena sain retsepti rahustitega, mida ma võtma siiski ei hakanud.

Seega kui eile helistasin, aja kinni panin ja kuulsin, et seesama doktor mind täna üle vaatab, arvasin, et kordub sama jama. Aga ei, täna ei pidanud paljaks koorima ja ta piirdus mu selja kuulamisega. Võib seda siis vedamiseks kutsuda või mitte, aga väike vaheldus halli argipäeva oli kindlasti. Oma viga, et ma südameprobleeme talle ei kurtnud. Aga selleks ei sobigi arstikabinet, pigem ruum, kus on kaminatuli ja pudel veini. No las ta jääb.

Analüüside tulemused saabuvad kell 14.00.

Mister Män soovitab:

Tume

Nagu arvata võis, tõi nädalavahetusel toimunud koolikokkutulek nostalgianoodi kõrvu ja meeltesse. Peale selliseid üritusi on alati imelik olla - nagu oleks ajamasinas väikse reisi teinud. Väliselt on vana koolimaja palju, võiks isegi öelda, et kohati tundmatuseni, muutunud. Aga õhkkond, mille eelkõige loovad inimesed ja mälestused, on säilinud. Tean, et olen alles noor ja see polnudki nii ammu, kui ise gümnaasiumis käisin, ometi on tunne, nagu see oleks toimunud mingil muul eluajal, kellegi teisega. Kummaline.

Mõnes mõttes on kahju, et kokkutulek ainult kord 5 aasta jooksul on. Aga kui oleks igal aastal, siis ei oleks ka sellega kaasnev emotsioon nii tugev ja eriline. Seega ilmselt on antud variant ikkagi kõige parem. Tuleb see järgmine kord ära oodata.

Ma olen tegelikult täna kurb. Mitmed asjaolud on kokku langenud ja selline tunne on, et kogu maailma raskus on minu õlgadel. Mõte läheb tihti sellele, kas olen teinud õigeid valikuid ja kas üldse tean, kuhu jõuda tahan. Eile alanud ametlik jõuluaeg võimendab kurbust veelgi, sest nagu täna ka Mister Mäniga ühisele äratundmisele jõudsime: jõulud, nagu sõbrapäevgi, on eelkõige armunute ja paarikeste püha. Kui ei ole erilist inimest, kellega kõike seda ilusat jagada, siis ei ole nendel pühadel mingit mõtet. Ja ometi olen ma ise olnud alati üks suurimaid jõulude fänne...

Ma jäin täna ilma millestki väga olulisest. Tundest, millele mul enam ammu õigust ei ole. Lootusest. Ja armastusest. Valus on.

Yesterday...

Töökaaslane tuli Taist. Tõi igasuguseid kuivatatud ja pakendatud puuvilju. Sõin. Nüüd kõhus keerab. Süda on paha.

Homme on Paide Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Kuna see toimub ainult kord viie aasta jooksul, siis minu arvates on kohalolek kohustuslik. Kahjuks olen ma tõbine, ja õde, kellega koos pidime minema, meeletult pidutsema, jooma ja lahedad olema, on päris haige. See on ikka nii tüüpiline, ma ütlen. Nüüd ei tundu see üritus enam üldse nii ahvatlev kui varem. Eks ma muljetan täpsemalt hiljem.

Üldiselt on need koolikokkutulekud ühed kummalised asjad, eriti, kui nii harva aset leiavad. Väga palju on inimesi - klassikaaslasi, keda kohtangi nüüd ainult iga viie aasta tagant, aga mõelge, mis selle ajaga kõik inimese elus võib toimuda. Ja siis on alati lisapinge sellest, et tahaks endast ju hea mulje jätta. Sest teistele jääb sinust  mälupilt selle ühe korra põhjal ja kui midagi totaalselt vussi keerad, oledki nende meelest üks paras susserdis järgmised viis aastat, kuni tuleb uus võimalus ennast tõestada. Naljakas mõte muidugi, aga nii see on, olgem ausad.

Ja nüüd lõunale!

Gripp ahju!

Üldiselt mulle ei meeldi kirjutada teemadel, mida nagunii nämmutatakse hommikust õhtuni igas meediakanalis. Teemadel nagu poliitika ja seagripp. Nüüd aga olen sunnitud natuke enda põhimõtete vastu minema, kuna ma olen lihtsalt nii pissed off.

Need kuramuse haigused hiilivad ja varitsevad meid nüüd kõikjal. Mul tuleb silme ette kohe üks tualetipuhastusvahendi reklaam, kus mingid jõledad ligased ebaproportsionaalsed elukad nõu peavad, kuidas nad vallutavad terve vannitoa. Õnneks reklaamis tehakse neile flush. Reaalsus on see, et kõiksugu viiruste mikromölakad klammerduvad praegu iga uksenupu ja käsipuu külge, lendavad suust suhu, ninast ninna ja pääsu ei ole mitte kellelgi. Kui just 24/7 üksinda kodus ei vahi kuni järgmise suveni välja, aga seda pean ma ebatõenäoliseks.

Mis mind eriti närvi ajab kogu selle teema juures, on see, et inimesed käivadki haigetena ringi, aevastavad, kus jumal juhatab ja suur osa ei vaevu isegi kätt suu ette panema. See peaks ju täiesti automaatselt käima, peaks olema emapiimaga sisse söödetud. Ja teine asi - kätepesemine. Täiesti arusaamatu on minu jaoks, et inimene näiteks käib tualetis ja ei pese pärast seda käsi. Või tuleb õuest, olles eelnevalt käinud kuskil kaubanduskeskuses või sõitnud ühistranspordiga, ja asub siis näiteks saiakesi või krõpse sööma. Vahepeal tõmbab aga rõõmsalt näppe läbi suu puhtaks, ilma, et oleks neid eelnevalt pesnud. ÖÄK!

Ma lähen nüüd linna ja lasen gripil enda peale tulla. Vastik mõelda, aga loodan, et mu immuunkomando suudab piisavalt hästi vastu võidelda ja ma tulen sellest eluga välja...

PS! Lund ja miinuskraade tahaks. Nii väga! Aitäh!


Pildi autor: Riho Lepik :)

Anomaalia

Peategelased: Mina. Teisipäeva hommik. Tramm nr 4 liinil Ülemiste-Tondi. Roosa vahumütsiga tüdrukutirts.

Kõrvaltegelased: Mina. "daki.elab.siin". Pisiasjad.

Eellugu: See hommik oli eelmistest pisut erinev, kuna öösel lugesin läbi Dagmar Reintami "daki.elab.siin", mis on väidetavalt ühe Eesti loetavama internetipäeviku kildudest kokku pandud raamat. Kohati oli seda lugedes tunne, et jutt käib minust endast, et mul on olnud need samad mõtted ja emotsioonid, äratundmist oli meeletult palju. Ja see oli inspireeriv. "daki.elab.siin" mõjus mulle niivõrd, et ma arvan, et mu nägemine ja ümbruse tajumine muutus sellest kordades detailsemaks. Mulle meeldivad pisiasjad, meeldisid enne ja tundub, et aja jooksul meeldivad üha enam. Selleks, et saada ühte suurt tervikut, on vaja miljoneid mikrodetaile.

Lugu: Tavapärane hommik. Olles ärganud 40 minutit plaanitust hiljem, olen kimanud üle linnapiiri, suutnud tabada ainult rohelisi foore ja parkinud auto just nii täpselt, et otse trammile astuda. Trammile nr 4, mis on sügiseselt rõske ja haisev ning mille aknad on läbipaistmatud. See viimane asjaolu on äärmiselt ebamugav. Trammis on kümned teineteisele võhivõõrad inimesed, kes üritavad vältida omavahelist silmsidet, et jumala eest ei peaks kellelegi naeratama või tere ütlema. Aga kui ühestki aknast pole võimalik välja näha, siis muutuvad nende inimeste pilgud klaasistunuks ja klaustrofoobiliseks, sest kujutage ette kedagi, kes vahib tühja seina... Jah, ühistransport on minus alati tekitanud kummalisi mõtteid, see on täiesti omaette maailm, sellest peaks raamatu kirjutama.

Keskturu peatuses siseneb trammi pisike tüdruk. Ta taarub nagu vana mees oma hiigelsuure seljakoti raskuse all ja leiab siis sobiva koha istmel, mille kõrval ma seisan. Minu pilku tabab koheselt tirtsu tumeroosa müts, millel on pealaele kootud mummud ja nende peale tikitud pisikesed pärlid, ümber pea jookseb põimitult roosakas-kollakas pael, mis on otsaette lipsuks seatud. Tal on loomulikult seljas roosa tepitud kilejope, käes roosad kindad ja ka seljakott, mis kaalub umbes tonni, on roosa. Mul on selle roosamanna kohta tugev isiklik arvamus, aga kirjutan sellest millalgi eraldi loo.

Ma juba kujutan ette, et kogu tema koti sisu - alustades õpikukaantest lõpetades joonlauaga - on täis roosasid esemeid, sest ilmselgelt kogu tema elu ongi üleni roosa. Aga siis avab tirts oma seljakoti ja tõmbab sealt välja õpiku, mille paber on must. Ja nagu sellest üksi ei piisaks, et mu illusiooni lõhkuda, sellel paberil on peal muster, mille läbiv motiiv on pealuu (teate küll seda mereröövlite märki). Ta tõmbab kotist välja vihiku, millel on samuti peal seesama idiootne paber - mustal taustal kümned erivärvi pealuud. Roosa pilv, mis vahepeal meie ümber oli tekkinud ja magusalt suhkruvati järgi lõhnas, imetakse järsku suurde pimedasse auku. Ja muidugi, mina süüdistan lapsevanemaid.

Iha

Mittekellestki. Mittekellelegi. Mittekelleltki.

Ta teab, mis on iha. Ta teab, mis nime see kannab. Aga ta ei kirjuta seda kunagi kuhugi ega lausu iial kellelegi, sest paberit on lihtne kopeerida ja hääl kandub tuulega ka kõige uskumatumatesse kaugustesse. See nimi jääb ta sisse, ilmselt veel kauaks, võibolla igaveseks. Tema iha ei saa iial rahuldatud, see on ta karistus ja piin, ta lohutus ja kaunis unelm. Magus valu, mis verd kiiremini südamesse pumpab ja hinge kriibib, mis pisaraid neelama paneb ning reaalsuse viivudeks seljatab. See on midagi, mis kuulub vaid talle. Tema õnnetus ja õnn – tema Iha.

See pole esimene kord, kui ta Ihale nime annab. Seda on juhtunud ka mitmel korral enne, aga kunagi varem pole see olnud nii vaikne ja loomulik, omaette hingitsev. See on eksisteerinud läbi valu, pisarate, pettumuse, enesehaletsuse, teadmatuse ja alati leidnud lõpu uue Iha näol, mis sarnane eelmisega - sümptomite ja tähenduse poolest. Minevikku jäävad Ihad mõttetutena, kuid osana tema arengust. Jah, aeg-ajalt need veel kummitavad teda, aga üksnes varjudena kujutlustes. Sest süda veel mäletab.

Rimismaatik

Käin Rimis. Vanasti käisin ainult Selveris, aga kahjuks ei jää enam ühtegi tee peale ja pidin kauplust vahetama. Pole hullu, inimene harjub kõigega, isegi sellega, et Rimist Selveri apelsinimahla ei saa osta, ja sellest oli alguses ikka väga kahju.
Aga rääkides ostmisest, siis eile tegin ühe tavapärase tiiru Ülemiste toidupoes, kuhjasin korvi mõned puuviljad ja paki tualettpaberit. Mul midagi erilist vaja ei olnud, aga nii seltskonna mõttes (muidu elan ju üksi) käisin ikka korraks rahva seas ka. Nii, ja kassas siis kaup läbi löödud, tuli arve - 97 krooni kopikatega. No mida kuradit? Päev enne seda oli arve 95 ja veel enne seda 93 krooni. Palju ma jaksan neid nätsupakke pärast tühjaks närida? Sest asi on ju selles, et 100-kroonise ostu korral antakse ilus värviline kleepekas ka! Ja mida sa sealt kassast siis ikka haarad - 6.50 nätsupaki!
Nädalate peale on Orbiti pakke ohtralt kogunenud, kõik kohad on neid täis - kotisahtlid, jopetaskud, kodus köögikapipealne... Ja sel nädalal mõtlesin, et aitab, ma ei lange enam massipsühhoosi ohvriks, mul ei ole iga hinna eest vaja kvaliteetset leivaküpsetusvormi, mille muretsemiseks nagunii ainult kleepsudest ei piisa, pean peale maksma. Seda enam, et hetkel kasutan 30-kroonist vormi, mis isegi veel ei roosteta! Lisaks mõtlesin, et lasen asjadel omasoodu minna. Kui saatus nii tahab, siis ma saan need kleepsud ka loomulikul viisil kätte.
Pigistasin eile hambad kokku ja asusin pin-koodi toksima, silme ees endiselt 97-kroonine arve virvendamas. Hetkeks tõin kuuldavale kerge ohke ning langetasin pea. JA MIS MA NÄEN? Otse minu kummiku kõrval maas 3 (!!!) helkivat-sätendavat Rimi kleepsu. Vilksti käisid mu silmad paremale-vasakule (et ega keegi ei näe või samuti nende poole siruta) ja juba olidki sädelevad iludused kindlalt mu rahakoti sendisahtlis koos teiste endasugustega. Ja tulge mulle nüüd ütlema, et siin ei olnud saatuse sõrm, see vana kavalpea, mängus!
Täpsustuseks muidugi pean lisama, et olles kasvatatud ausaks ja õiglaseks inimeseks, käis mu peast läbi ka mõte anda kleepsud kassapidaja Natašale, sest ÄKKI keegi tuleb kaotatud varandusele järgi. Aga see mõte kadus sama kiiresti kui tuli, sest ma olen 100% kindel, et need värvilaigud oleksid jõudnud kassapidaja Nataša enda kleepsuvoldiku peale.
Vot selline lugu. Kes nätsu tahab?

Mozzarella

Kui ma teile tänaval vastu peaks tulema ja te imestate, miks ma selline tuust-juust välja näen, siis vabandan juba ette ära, mul on väga pingeline ja töine aeg käimas. Ühtlasi võin ma tavalisest kergemini ärrituda või lihtsalt täiesti tähele panemata jätta ümberringi toimuva, mul on 15 magamata ööd seljataga. Kui see kõik kõrvale jätta, on elu vinks-vonks ja lilled õitsevad ja päike ja heinamaa ja kodu ja värk. Et ilus!
Järgmise 20 minuti jooksul on väga suur tõenäosus mulle kuskil Solarise kandis tänaval vastu tulla, seega võibolla sätite oma käimise natuke hilisemaks, kui te just peate sinna minema. Igatahes on teid hoiatatud!

Igavese elu eliksiir

Mister Män ilmutas ennast taas, juhtides mu tähelepanu järgnevale:

Pastöriseeritud piim, põldmarja-vaarikalisand (sisaldab: suhkrut, põldmarju, vaarikaid, paksendajat (modifitseeritud tärklis), happesuse regulaatorit (naatriumtsitraat), lõhna- ja maitseained, säilitusainet (kaaliumsorbaat)), lõssipulber, juuretis. Tootes on 2% põldmarju ja 2% vaarikaid. Toodet hoida temperatuuril +2…+6 C. Kinnine pakk säilib “kõlblik kuni” kuupäevani (k.a), märgitud pakendi ülaservas. Mida sina täna hommikuks sõid?

Olen peaaegu kindel, et ma just seda sõingi. Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et huvitav, kaua mina siis säilin? MM teadis selle kohta öelda, et tuleb kokku liita kõik päevad, mis üle jäävad. Ehk siis, kui täna on 16 ja realiseerimisaeg lõpeb 18, ja ma täna ära söön jogurti, siis hopsti - 2 päeva on kohe minu säilimisajal juures. Daa, loogika!

Sahtlipõhjast

Mitte ükski asi, mitte kunagi, mitte kuskil, mitte kellegi jaoks ei ole lõplik. Peale surma. Ja isegi see pole lõplik, kui uskuda Piiblit või ümbersündi või lugusid eelmistest eludest. Me satume keerulistesse olukordadesse, oleme meeleheitel, kannatame, põeme ja langeme, ja siis paraneme, lahendame, tõuseme, loodame, saame üle. Ja arvame, et enam see ei kordu. Me eksime.

Päike tõuseb ja loojub, lumi sajab ja sulab, sest „what goes up, must come down“. Ja ta tuleb alati alla, et siis jälle üles minna, et siis jälle langeda ja jälle tõusta... Me usaldame ja usume, pettume ja petame, süüdistame ja süütame, põgeneme ja põeme, kannatame ja kanname, anname ja võtame, vigastame ja ravime, me oleme inimesed ja meil on inimlikud vead.

Kui oleme ausad, siis meid ei mõisteta, kui hoiame endale, oleme isekad ja valelikud. Kui teeme, teeme endale, kui anname, anname teistele. Kui meile mõtetest ja fantaasiatest enam ei piisa, leiame ja loome olukordi. Ja kahetseme pärast, sest unistused reaalsuse paberil ei ole enam need, mis unenäos. Siis saavad neist hoopis luupainajad.

Ja siis on kurbus. Tehtud ja tegemata asjade, öeldud ja ütlemata sõnade, unustuste ja unistuste pärast. Hirm teadmisest, et see, mis on olnud, ei tule enam kunagi endisel kujul tagasi ja see, mis tuleb, ei pruugi enam olla nii hea.

When will it be raining men?

Täna hommikul olime trammipeatuses mina ja 10 meest. Kahjuks oli suurem osa neist keskealised või üle selle, paljudel olid vuntsid. Naljakas sellegipoolest. Mõtlesin, et jube lahe oleks näiteks, kui jõuaks niimoodi tööle, et ei näekski ühtegi naist vahepeal. Et peatuses ainult mehed, trammis ainult mehed, tänavatel ainult mehed. Juhuslikult. Ja ilusad mehed. Aga noh, sellised asjad juhtuvad ainult unenäos. Pealegi on ilmselt kolm kohta, kust ei maksa endale meest otsida: ööklubi, trammipeatus ja Abja-Paluoja jaanituli.

Aga nüüd vahele midagi meeleolukamat. Nimelt on meie vahvasse toimetusse (loe: msn-i kaudu Minu vastuvõetud failid kausta) jõudnud esimene lugejakiri. See on siis nüüd midagi sellist nagu vanal heal ajal, kui Tähekese ajakirjale sai lugusid kirjutada ja pilte joonistada. Ka minu blogi on avatud kõigile loomingulistele inimestele. Lugeja, kellele me ühise arutelu tagajärjel panime nimeks Mister Man, soovib kõigiga jagada järgnevat luuleüllitist:

vana sõber

kord kohtusin enda vana sõbraga
keda polnud näinud peale keskkooli lõppu
ta polnud üldse muutunud
kui mitte arvestada neid kortse tema otsaesisel
tema jutu järgi olid tulnud liigsest pingutamisest
ta jutt oli sama igav ja ta vehkis ikka kätega kui rääkis
ma pakkusin välja et võtame ühe tilga viskit ja ta ei vaielnud vastu
see oli halb otsus
ta rääkis et elu on ilus, elu on valus
sama jutt mis aastaid tagasi
võtsin lonksu ja ta vastas samaga
kui ma haarasin sigareti järele tegi ta sama
ma suitsetan üldse palju
igasugust sitta
paus
ma ütlesin et tead mis on valus
noh?
valus on see kui sa oled nädal aega saia söönud
ja su kõht on nii kinni et sittumise ajal tulevad sulle pisarad silma
vot see on valus
ta vaatas mulle lolli näoga otsa
mulle aitas
ta on ikka samasugune mölakas
tõusin peegli eest püsti ning läksin magama

Ilusat päeva!

Ekskjuus mii!

Hehee, nüüd tuleb välja, et lugejad muutuvad juba nõudlikuks. Et kui mõnda aega ei kirjuta ja teen kahesõnalise sissekande, on rahvas rahutu. Tahavad lugusid, millele saaks nö. kaasa mõelda. Päris alguses lubasin, et väga isiklikke asju siia ei kirjuta. See teeb mind hetkel sõnatuks, kuna ma olen emotsionaalselt natuke liimist lahti ja mõtted kisuvad kõik ühte teemasse. Ma pole kindel, et peaksin neid mõtteid siia salvestama. Let me think about it.

Mõtlesin. Ei salvesta.

Teeme nii, et järgmine kord, kui kirjutan, teen nalja ka. Seniks aga kuulake lugu:

Sellest, kui haige ma olen ja midagi teha ei jaksa. Ja trammisõidust.

Ähh, ma olen tõbine, nii tüütu on. Käin vägisi tööl edasi, mõtlen, et kui ma sellest haigusest eriti välja ei tee, äkki ta tüdineb ja läheb mujale. Kärss veel kärnas ei ole ja saba rõngas ka mitte, seega on lootust. Peab tunnistama, et haiglasena on eriti nõme ühistranspordis liigelda. Siis oled ju topelt vastuvõtlik kõigele ja iga kord, kui keegi kuskil aevastab või löristab, on tunne, et ta teeb seda sulle otse näkku. Ma tahaks hinge kinni hoida, kui trammiga sõidan, aga natuke liiga pikk maa on selleks - et kui pisikute kätte ei sure, siis suren õhupuudusesse. No vaatab seda asja, äkki peksan õhtul sidruni ja küüslauguga ikka tõve eemale, sest nii närvi ajab, et trenni ei saa minna ja midagi muud ka teha ei jaksa, isegi mitte kirjutada.


Aga kui sa maailma tahad parandada, siis tuleb alustada iseendast!

Ja aeg läks käima ... NÜÜD!

Toimetaja nurgake

Pinge kasvab. Ma panen tähele, et mu blogil on tekkinud mitmeid püsilugejaid ja mind isegi teatud juhul juba tsiteeritakse. Nii naljakas on. Kui ma siia kirjutan, ei ole mul kunagi tunnet, et igaüks võib seda lugeda, ma ju teen seda nii omaette. Aga kui siis keegi vihjab mingile jutule või minu poolt öeldud lausele, on esimene mõte automaatselt: kuidas ta seda teab? Ja järgmine hetk meenub, et ahjaa, ma ju jagan avalikult enda mõtteid.
Eks nende blogidega ongi see asi, et huvitav on teada saada, mis teise inimese peas toimub. Ma loen ise samamoodi tuttavate kirjutisi ja ootan põnevusega nende uusi sissekandeid. Mõni on oma lugudes nii originaalne ja mitmekülgne, et vahel mõtlen, mis see minu blogi mõte üldse on?! Aga kui ma jälle tükk aega midagi ei kirjuta, siis koguneb nii palju lausejuppe ja ideid pähe, et ma lihtsalt pean selle kuskile valla päästma. Olen palju asju ka kuskile arvutisügavusse mõnda kausta salvestanud, aga siin on seda oluliselt huvitavam teha, sest on lootust ka mingile vastukajale.
Kokkuvõtvalt võikski öelda, et loeksin huviga kommentaare ja arvamusi, mis teil minu blogi külastades tekivad. Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud!

Tüüp

Üks Tüüp käib Tallinna linnas ringi. Tegelikult ka, ma kogu aeg näen ühte Tüüpi. Ta on pikk ja turske, alati hästi viigitud ja maitsekalt riides, kena mantel, ilusad kingad. Ja siis - vasakus käes spordikott. Ja nii kogu aeg. Ta meenutab mulle hirmsasti Quentin Tarantinot ja iga kord kui ma seda kotti näen, mõtlen, et tal on seal mingi hunnik relvi. Ma ei tea, kui tal veel kidrakast käes oleks, siis ma oleks vist ammu kõhuli viskunud mõne tema järsuma liigutuse peale. Suvel tuli Tüüp mulle igal hommikul Vabaduse väljaku Söögiplatsi juures vastu, siis ma ise käisin sealt kaudu. Nüüd olen mõnda aega teist marsruuti pidi liikunud ja me pole kohtunud, aga täna Kaubamaja toiduosakonnas seisis ta täpselt minu vastas. Esialgu ei olnud kotti näha ja ma ei tundnud teda kohe ära. Mõtlesin juba, et mis jama on, kuskohast ma seda Tüüpi tean. Ja siis - vasakus käes spordikott. Jälitasin teda pärast natuke, aga kahjuks läks ta peatselt teises suunas, kuhu mul asja ei olnud. Aga panin veel tähele, et ta hoiab seda kotti nii, et käsi on umbes 30 kraadise nurga all pulksirge, et mitte vastu pükse nühkida. Naljakas, kas pole?!

Muusikateraapia

Eile käisin peale tööd trennis. Pärast oli vaja läbi linna jalutada, et autoni jõuda. Väljas oli juba mõnusalt pime, sadas õrna uduvihma, aga õhk oli soe. Tõmbasin salli kaelast, kindad käest ja nautisin trennijärgset meeldivat väsimuse ja rahulolu tunnet, samm oli kerge ja naeratus näol. Kõndisin mööda Rävala pst 4 hoonest, kus üleval asub restoran Vertigo ja all on mingid disainerite kauplused (ma eriti pole süvenenud, mis täpsemalt). Enda üllatuseks avastasin, et seal lastakse möödujatele muusikat, head muusikat. Ma satun väga vaimustusse alati sellistest asjadest, tuleb tunne, nagu oleksin filmi- või seriaalitegelane, kes jalutab enne subtiitrite ilmumist veel mööda õhtust linnatänavat ja arutleb mõttes mingil olulisel teemal (a`la Ally McBeal vms). See viis mind omakorda ideeni, et miks ei võiks igalpool tänavatel muusika mängida. Harilikult on see selline jõuludeaegne asi, et poe uste taga mingid tuled meloodiat pinisevad, kas siis "Püha öö" või "Valged jõulud" või "Oh kuusepuu". Aga inimesed oleksid palju paremas tujus, kui nad lõbusat viisi kuuleksid peale väsitavat päevatööd, eriti MASU ja PUPU ajal, kui negatiivseid emotsioone nagu heitgaasi tänavatel sisse võib hingata. Ja võib-olla läheksid nad siis koju lõbusamas meeleolus ja valmistaksid ka oma perekonnale rõõmu. Äkki oleks niimoodi võimalik nii mõnigi lahutus ära hoida?! Teen ettepaneku, et järgmistel valimistel võiks mõne erakonna loosung olla: "Toome muusika abivajajateni!"

Täna tutvusin muidu selliste muusikapaladega, mis pisut karmima muusika austajatele:

Atreyu - Becoming the Bull - Official Music Video (HQ)



 

Statistikat, tõenäosust ja tegelikku elu

Ühesõnaga, Eestis on iga 100 mehe kohta 117 naist, Islandil 97 ja Türgis on mehi võrreldes naistega nagu ratsahobusel sedasamust. Mis toimub? Kas ma elan vales riigis? Tegelikult on mul jäänud juba ammu mulje, et naistele piisab sagedamini ühest mehest kui meestele ühest naisest korraga. Ehk siis, olles suhelnud erinevate vastassugupoole esindajatega, on jäänud valdavalt arusaam, et nad on valmis looma armusuhteid ka abielu või kooselu kõrvalt. Ärge mõistke mind nüüd valesti, ma ei arva sugugi, et naised mingid pühakud selles osas on, aga kui meie riigis ongi meestel suurem valik kui naistel (1,17 naist iga mehe kohta), siis mis siin imestada, et see nö. tugevam sugu ka oma 0,17 võimalust ära tahab kasutada? Ja Türki ma sellepärast ikka kolima ei hakka.

Reedel käisin KuKu Klubis. Minu meelest on see üks väga lahe koht ja ka seekord oli pidu rohkem kui kogu piletiraha eest (pilet muide on endiselt ainult 50 kr). Seal on nii huvitavad inimesed alati, sellised, keda sa võid kasvõi terve õhtu kuskilt nurgast jälgida ja sul on kogu see aeg naljakas ja põnev. Ja palju erinevaid tüüpe, keda muidu ei pruugi tähelegi panna. Loomulikult ma ei istunud kuskil nurgas, ma ikka tantsisin nii, et maa oli must, sest ma olen alati olnud arvamusel, et kui ma juba kuskile klubisse lähen, siis ikka selleks, et tantsida. Niisama juua võin kodus ka. Koju jõudsin kell 7 hommikul, sest peale KuKut oli paar tundi vaja veel Angelis maailma parandada. Läks korda?!

Esmaspäevad on kõige keerulisemad päevad. Üleminek tööajale on üks iganädalane komplitseeritud protsess, ja enamasti võtab see kuni teisipäevani aega. Eile oli ju veel teinegi üleminek - kellakeeramine, mille ma totaalselt ära unustasin ja alles õhtul nelja ajal avastasin. Hah, nagu naksti oli päeval 1 tund juures. Oleks iga pühapäev nii! Aga hea küll, panen esimese käigu sisse ja katsun kohapealt minema saada, nauditavat töönädalat Teile!

I wanna be rich, I wanna be happy!

Kuulge, kas te superstaari saadet ka vaatate? Mina alguses ei vaadanud, sest eelmine hooaeg oli ausalt öeldes liiga igav, aga mingi hetk jäi nüüd silm peale ja olengi lõksus. Ootan huviga juba pühapäeva, et näha, mida need noored lauljad korda saadavad. Ma olen üllatunud, et seekord on tõesti sattunud saatesse inimesed, kes oskavad laulda ja mitte lihtsalt laulda, vaid teevad seda ka ägedalt ja huvitavalt. Olgem ausad, viisi peavad ju paljud, aga kui sul seda "miskit" ei ole, siis pole mõtet ka lavale trügida. Aga jah, seekord on "miskit" küllaga. Ja nüüd on see koht, kus ma ütlen, kes mulle meeldib ja kes minu arvates peab saate võitma - see on Ott Lepland! Sest eile hilisõhtul selgus, et Ott laulab nii hästi, et Anne Arrakul (samuti üks staarisaate finalist) hakkab sellest lausa paha!

Üks selline lugu:

Alwaays Coca-Coolaaaaa...

Uskumatu, aga jõulud on juba teema. Planeerime hoolega asutuse jõulupidu ja nagu korralik aktivist ikka, võtsin enda kanda ürituse meelelahutusliku poole organiseerimise - meeleldi kusjuures! Mõnus on vahepeal igapäeva tööle lisaks midagi uurida, välja mõelda ja korraldada. Pealegi, mul on siin esimesed jõulud, kõik on veel uus ja huvitav ning põnev on näha, kuidas inimesed koos millekski valmistuvad ja pärast siis oma töö vilju maitsevad. Mul isegi kumab kõrvus juba Coca-Cola iga-aastane reklaamlaul: Holidays are coming, holidays are coming...

Vahepealsed päevad (peale viimast blogimist) on olnud küllaltki sisukad. Nädalavahetus viis mind tagasi lapsepõlveradadele: külastasin Paide Gümnaasiumit ja Kultuurikeskust, kohtusin endiste ansamblikaaslaste ja juhendajaga - esinesime nagu vanadel headel aegadel. Ühtlasi tutvusin väga toredate uute inimestega ja täitsin oma kodanikukohust valimas käies. Valimistulemusi ma siinkohal parem ei kommenteeri. Pühapäeval vahetasin autol suvekummid talve omade vastu ja see õigustas ennast täielikult, sest õhtul Tallinna poole sõites sadas tihedat ja laia lörtsi. Auto esiklaas näitas lumesajuga screen saver´it, aga kui enamik autosid üle 60 km/h ei söandanud vajutada, siis minu Juta lendas mööda Tallinn-Tartu mnt-d nagu noor sälg.

Ainuke, mida mitu päeva pole teha jõudnud, on lugemine. Ja sellest tunnen juba vaikselt puudust, seega täna üritan viga parandada. Ma mõtlesin vahepeal midagi kergemat ette võtta, kodus ootab Kerttu Rakke Küpsiseparadiis ehk Kaksteist kuud. Kujutan juba ette, et see on a´la Kodu keset linna, aga ma olen veendumusel, et ükski loetud raamat ei saa minult midagi vähemaks võtta. Ja mida rohkem ma loen, seda täpsemalt tean, mis mulle meeldib ja mis mitte, rääkimata kõigist muudest enese- ja maailma-avastuslikest kogemustest. Ma ütlen teile: lugege raamatuid!!!

Olematu laul

Kui aastas oleks üks päev, kui võib pea liiva alla pista ja teeselda, et mind pole siin, siis täna on see päev!
Teen näo, et mind ei ole olemas.

So You Think You Can Dance?!

Kas ma võin kurb olla? Sest ma olen, natukene. Alati ei lähe kõik nii, nagu tahaks. Ja alati ei saa ise sinna midagi parata ka. Või kui saab, siis jääb julgusest puudu või mõnest muust vajalikust omadusest. Lugesin just Francoise Sagan´i raamatut "Kurbus kummaline tunne". Õigupoolest on tegemist teosega, kus on kaks erinevat armastusromaani, lisaks eelpool nimetatule ka "Kas te armastate Brahmsi...". Viimane on mul veel pooleli, aga esimene oli 17aastase tütarlapse lugu armastusest oma isa vastu, nende ühisest elunautimisest, neiu hirmudest, ja egoistlikest manipulatsioonidest, mis viisid isa kihlatu surmani. See oli küll kerge lugemine, aga sugugi mitte pealiskaudne. Kirjanik oli ise ka 17aastane, kui teos valmis ning ta võitis sellega mitmeid auhindu. Minu kurbus antud hetkel on muidugi hoopis teistsugune, tal ei ole mingit tõsist põhjust, ta lihtsalt on. Kurbus - kummaline tunne.

Eile oli meil Kuljus 7-ga esimene trenn uues Tallinna Tantsuakadeemias. Sügishooaja algust sai kaua oodatud, aga avapauk oli mõnus. Ja ülejäänud Solarises aset leidnud segadus õnneks tantsusaali ei jõudnud, seega sujus kõik ideaalselt. Eile lõuna ajal jõudsin keskuse oma silmaga üle vaadata, tundus täitsa kihvt. Pisut peale tööle tagasijõudmist hakkasid autosireenid huilgama ja esimene mõte oligi, et kas tõesti Solarises mingi jama?! Jumal tänatud, et läks nii nagu läks. Aga jah, tore on jälle tantsida, ja Tantsuakadeemias on palju teisigi trenne (peale rahvatantsu), mis nädala kavasse kindlasti sisse tuleb planeerida. Eks ma hoian teid enda avastustega kursis!

Kõige olulisemast

Emad armastavad oma lapsi, neile meeldib oma nunnusid kallistada ja musitada. On ka erandeid, aga nood ei ole seda väärt, et neist kirjutada. Täna hommikul saatis üks ema oma võsukese trammi peale, tõi ta käekõrval ukseni ja pöördus siis ise tagasi. Eemalt lehvitas veel ja saatis lapsele õhumusi. See oli nii armas ja südantsoojendav, sest võsuke oli tegelikult päris suur - umbes 10aastane poiss. Mind valdab sellistel hetkedel nostalgia, mõnus mälestus enda lapsepõlvest ja sellest, kui oluline ja vajalik oli ema. Tegelikult on ka praegu, aga kui oleme täiskasvanud, mõtleme sellele liiga vähe. Tundsin isegi natuke piinlikkust enda pärast, töölejõudes võtsin telefoni ja helistasin emale.

Võib-olla peaksid Sina sedasama tegema!

Witchcraft

Sain Coelho Bridaga eile lõpule. Ja muidugi pole raske arvata, mis ma kohe unes nägin. Raamatu sisuks on ühe noore naisterahva üleloomulike võimete ja maagia avastamine, ja ma siis olin täna öösel kah nõid. Suutsin mõttejõul asju liigutada ja nägin deemoneid. Kõige kummalisem oli see, et ma naersin südamest, aga kui peeglisse vaatasin, siis nägu oli kivinenud, ilma igasuguse emotsioonita ja kortsus - ma olin vana. Keegi ütles kõrvalt, et see on needus, mis kaasneb nõiaks olemisega. Hommikul oli raske ärgata.

Kräpp. Mesikräpp.

Ma olin nüüd mõnda aega eemal. Oli tegemist.

Võiks ju mingil huvitaval teemal natuke arutleda, aga pea on tühi nagu rahapõrsas majanduslanguse ajal. Vaatan oma laua peal ringi ja näen kahte suurt toidukilesse mähitud porgandit - mu tänane lõunasöök. Eile õhtul koorisin ja pakendasin. Mitte, et ma mingil äärmuslikul dieedil oleks või rahapuuduses vaevleks, aga vahel lihtsalt on hea natuke teistmoodi teha. Pealegi, mul pole täna aega lõunale minna ja kodust polnud muud võtta. Huvitav info muidugi igale lugejale. Oh, well!

Kas Sina ka leiba küpsetad? Kui ei, siis on sul midagi viga, sest see on viimase aja kõige kuumem trend. Isegi nende hulgas, kes muidu kööki üldse ei satu. Ma olin enda arvates väga originaalne, kui suvel suguvõsakokkutulekult karbikese leivajuuretist kaasa sain. Paar päeva hiljem, kui värske küpsetise kontorisse maitsmiseks tõin, selgus, et põhimõtteliselt igal naiskolleegil on kodus külmkapis leivapoeg käärimas. Nii palju siis üllatusmomendist. Praeguseks hetkeks on asi nii hulluks läinud, et enam ei ole kuskile võimalik minna, ilma, et iseküpsetatud leiba ei pakutaks, ja kontoris on esmaspäeva hommikuti juba 3 erinevat pätsi letis. Huvitav, kas leivamüük poodides on vähenenud? Sest mina isiklikult pole juba kuu aega kindlasti ühtegi küpsetist poest ostnud. Muide, ma olen oma toodangu pakkumisega juba ülemaailmseks läinud, sest eelmisel nädalal jõudis üks minu nunnu Ameerikamaale. Vahva, mis?!

On veel üks teema, millest ma mööda ei saa: laibad teel! Kas te olete viimasel ajal mööda mõnda suuremat linnavälist maanteed sõitnud? KOHUTAV! Selline tunne on, et osaled mingil perverssel slaalomisõidul, sest iga paari kilomeetri järel on keset teed üks verine karvapamp. Paistab, et mul on siiamaani õnneks läinud, minu auto läbi on ainult üks konn ja miljon putukat surma saanud, aga nende vaeste karvaste loomakeste jaoks on teeületamine tõeline ellujäämiskursus. Kutsun siinkohal kõiki üles olema pisut tähelepanelikumad liikluses, sest üks hetk ajad küll kähriku alla, aga järgmisel võib see juba mõni roosa kahejalgne olla!

Ilusat 6ndat oktoobrit. It´s gonna be a bright sunshiny day!

Elementaarne, Watson!

Kui keegi küsib, mis sa õhtul teed ja sa oled küll midagi planeerinud, aga otseseid plaane või edasilükkamatuid kohustusi ei ole, siis sõltub su vastus alati kolmest asjaolust:
a) kui küsija on keegi, kellega sa väga tahaksid kokku saada, siis ei ole sul kunagi õhtuks plaane;
b) kui küsija on keegi, kelle suhtes sa oled täiesti neutraalne, kes on hea sõber või kellelt ei ole oodata mingeid külgelöömise trikke, siis olenevalt tema ettepanekust on sul võibolla õhtuks plaanid;
c) kui küsija on keegi, kes on sulle suhteliselt vastumeelne, kuna ta on väga pealetükkiv ja ilmselgelt sinust huvitatud, siis on sul alati õhtuks plaanid tehtud.

Valik on sinu!

Minult Sinule!

O tempora, o mores!

Oi, kui raske on ennast õhtul külma ja vihmase ilmaga õue minema sundida, aga sain sellega eile hakkama ja pärast tundsin loomulikult suurt uhkust ja rahulolu. Proovisin ka paari nippi, kuidas jooksmist pisut valutumaks muuta: hoolitsesin selle eest, et jalad soojas oleksid ehk kandsin sääriseid; jooksin rohkem päkkadel, et kannad vähem põrutada saaksid. Muidugi viimane abinõu mõjub väga tugevalt sääremarjalihastele, kuna need saavad suurema koormuse, aga kui pärast korralikult venitada, pole asi nii hull. Siiski on mul kavas endale korralikud jooksujalanõud osta.

Eile peale jooksmist tõmbasin villased sokid jalga, salli kaela, keetsin tassi teed ja hakkasin tegelema suguseltsi kroonikaga. Üks vanem naisterahvas on kirja pannud kõik mälestused ja aastate jooksul kogutud andmed enda esivanemate kohta, kellest mõned on ka minu vaarisad-emad. Mu ülesandeks on pisut tema teksti töödelda ja loetavamaks muuta, lisada mõned pildid ja lõpuks raamatuks köita. See protsess on palju aega nõudev, aga väga huvitav. Loodan veel selle aasta sees kroonika kaante vahele saada. Tulevikus tahaks ka enda lähisugulastelt mälestusi ja lugusid koguda ja järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Mis Sina eile huvitavat tegid?

Houston, we have a problem!

Ma käin nüüd jooksmas jälle. Kepikõnd on ka väga lahe ja mõnus, aga hakkasin jooksmisest puudust tundma ja üritan neid kahte nüüd kuidagi kombineerida. Kahjuks olen juba silmitsi ühe murega - meil puuduvad kodu ümbruses sportimiseks spetsiaalsed rajad, mistõttu peab silkama edasi-tagasi mööda maanteed. Teatavasti on viimased asfaltiga kaetud, mis tähendab, et jalad saavad jooksmis-aktsiooni käigus kõvasti põrutada. Üritan küll võimalikult tee servas joosta, et oleks liivane pind, aga paraku on too just sellel maanteel praktiliselt olematu. Siit ka minu mure - kui olen oma kilomeetrid seljatanud, jõuan koju päris suure valuga jalgades ja tean ju, et see on äärmiselt ebatervislik, tagajärjed võivad olla päris hullud. Ma nüüd ei teagi, mida teha. Üks variant on osta uued spetsiaalsed jalanõud, teine on vahetada rada ja kolmas on mitte joosta. Millise Sina valiksid?

Võtsin uue raamatu käsile. Mulle väga meeldis Paulo Coelho Alkeemik, mistõttu otsustasin ka kõik tema ülejäänud teosed läbi lugeda ja ostsin endale järgmise, mille pealkiri on Brida. Coelho raamatute puhul on huvitav, et tema kirjutised on müstilised, aga samal ajal nii elulise sisuga. Ta räägib maagiast ja üleloomulikest jõududest ja isegi jumalast, aga sellesse kõigesse on äratuntavalt ja realistlikult sisse pikitud nii inimeste igapäevased probleemid kui ka teemad, mis juba sajandeid on aktuaalsed. Kes tahab, võib tema raamatut lugeda kui muinasjuttu, aga kes viitsib natuke kaugemale minna ja ridade vahele peidetud mõtetest aru saada, see avastab läbi Coelho midagi uut või unustatut ka enda kohta. See on mu tagasihoidlik arvamus ja mina saan Paulo Coelho raamatutest suure naudingu.

Just selgus, et tõenäoliselt on lähiajal oodata minu muusikalist elluärkamist. Pean oma lauluhääle, mis on vahepeal juba ämblikuvõrkude ja roostekihi alla kattunud, jälle läikima lööma ja sisse määrima, sest meie vana punt on kutsutud oktoobris taas lavale. See kõlas praegu nii hästi, et ma vabandan, kui natuke liialdasin. Lava suhtes ma pole tegelikult nii kindel, aga esinemine tuleb igal juhul. Nii rõõmustav!

Hommikune palvus

Tuleb kahetseda asju, mis on tegemata jäänud, mitte neid, mis tehtud. Ja nüüd kordame seda lauset senikaua, kuni seda uskuma ka hakkame!

Reedene lustikummut

Biorütmid. Kunagi koolis räägiti sellest, kuidas meil on elus vaheldumisi perioodid, kus oleme kas vaimselt või füüsiliselt tõusuvees ja et igaühe bioloogiline kell tiksub omas rütmis. Tegelikult jagunesid need lained veel kuidagi keerulisemalt - et teatud aeg on armastuse, teatud aeg töö jaoks, siis veel uute teadmiste omandamiseks soodsamad hetked, tervise seisukohast paremad-halvemad perioodid jne. Ehk siis kõike, millest meie elu koosneb, saab joonistada üles mingites graafikutes ja jagada tõusudeks ja mõõnadeks. Ka see on ju erinev, mis on kellegi jaoks parim aeg puhkamiseks - on õhtu- ja on hommikuinimesi, on neid, kes vajavad ainult 5h und igal öösel, aga on ka neid, kellele isegi 10h väheks jääb. Me ei saa kedagi hukka mõista selle eest, kui tal on meist erinevad vajadused, sest lõpuks saame kõik erimeelsused ajada biorütmide süüks. Ja palun väga, jälle olen toonud teieni ühe suurepärase eneseõigustamise iidse meetodi.

Ma arvan, et ma olen praegu vaimsel tõusulainel. Uusi ja häid ideid pritsib mul suust-silmist-kõrvust-käest ja ma ei jõua ühte mõtet veel ära lõpetada, kui järgmine juba tekib. Huhh. Jama on ainult see, et suuga võin suure linna teha küll, aga kes selle kõik ära jõuab realiseerida?! Päris pilvebaleriin ka olla ei taha, et ainult kujutlusvõimel ennast toita lasen. Ma olen ikka mõelnud, et peaks endale ühe wishlisti kokku panema asjadest, mida näiteks aastal 2010 kindlasti ära tahan teha. Ja siis ma peaks selle siia üles ka panema, et oleks rohkem motivatsiooni, sest siis on ju piinlikum, kui midagi tegemata jääb, kui olen juba avalikkust sellest teavitanud. Nagu valimislubadused või nii. Kusjuures, võibolla peaks iga inimene panema kirja enda valimislubadused ja need siis kuskile külmkapi peale riputama või veel parem kodulähedasse bussi-, trolli- või trammipeatusesse, sest seal peab nagunii passima ja siis oleks hea endale aeg-ajalt meelde tuletada, et näiteks oled lubanud igal hommikul vähemalt kaks peatusevahet jalgsi käia.

Seis on nüüd selline, et tööpäeva on kohe-kohe läbi. Tööpäevale järgneb vahetult üks pidu. Ja peole järgneb ka loodetavasti midagi. Loodan, et see midagi ei ole pohmell.

Meloodia jääb alati meelde, sõnad peaaegu mitte kunagi

Ma sõidan nüüd iga päev trammiga. Naljakas. Veel paar nädalat tagasi oleks võinud kahe käe peal kokku lugeda korrad, kui olen trammi kasutanud. Ma tean, et see on äärmiselt kummaline, aga mulle meeldib ühistranspordiga liigelda, eriti kesklinnas. Nii huvitav on jälgida erinevaid inimesi, nende käitumismaneere, riietust, näoilmeid; püüda ära arvata, millest nad mõtlevad või kuhu kiirustavad. Ja ma ei tea miks, see kõlab äärmiselt imelikult, aga minu meelest on trammiga sõitmises midagi romantilist.

Üleeile nägin tänaval kahte vanameest - üks oli valgete juuste ja habemetuustiga, seljas määrdunud teksatagi ja heledad viigipüksid, kaenlas kulunud portfell; teine oli pisut noorem, väljakasvanud habemetüüka ja eelmise sajandi viimase kümnendi algusest pärit kiledressidega, käes Maxima kilekott. Harilikult  mu pilk sellistel tüüpidel kaua ei peatu, aga seekord märkasin midagi ebaharilikku - mõlemal mehel oli vasakus kõrvas ehe, ühel kuldne rõngas, teisel helkiv kivike. Mulle meenus, et kunagi, kui noorem olin, peeti sellist tundemärki homoseksuaalidele omaseks. Tänapäeval on muidugi kõrvarõngas meesterahva puhul täiesti normaalne nähtus ja mingeid eelarvamusi see minus ei tekita. Aga antud härrade puhul oli see kogu ülejäänud komplektist nii selgelt eristuv ja silmapaistev, et mõtetes tembeldasin nad homodeks. Elu on selline?!

Sügis on nüüd ametlikult käes. Palju õnne! Oleme nii head, et ei lase pimedatel õhtutel ja märgadel hommikutel enda tuju rikkuda. Pole mõtet masenduda asjade pärast, mida me muuta ei saa. Pealegi, igas olukorras peitub üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks! Tuleb see ainult üles leida.

25

Balleti õppimiseks, jah, juba liiga vana. Muidu siiski veel päris noor.

Krooks

Eile ajas jumalast närvi, aga täna olen marurahulik. Vähemalt nii kaua, kui ma esimese kohvi joodud saan. Aga see pole üldse teema praegu.

Eile oli kepikõnni õhtu. Ja ühe korra võite arvata, mis sellest õhtust EI puudunud. Kõik, kes vastasid KONN, võivad endale musi teha. Ainult et seekord oli konn elus, mis iseenesest oli täitsa märkimisväärne sündmus, kuna siiamaani olen ainult surnult neid näinud (kui välja arvata see, kes algul elas, aga kelle ma ise autoga alla ajasin). See konn oli igavene suur mölakas ja seisis täpselt keset teed. Mind nad eriti ei hirmuta, aga sõbranna suust kostis isegi väike kiljatus, kui vedrukoib tee pealt õhku kargas ja muru sisse maandus. Ma usun, et nüüd hakkab see konnahooaeg vaikselt läbi ka saama ja mul õnnestub enda lugudesse uus peategelane leida!

Aa, seoses konnadega tuli mul just selline mõte, et muinasjuttudes on nad ju nõiutud printsid. Ehk siis on väga suur tõenäosus, et ma olen asjale täiesti valesti lähenenud. Aga ma pean selle üle nüüd natuke põhjalikumalt järele mõtlema enne, kui mingeid lõplikke järeldusi teen. Las ta praegu jääb.

Ma kirjutan pärast veel, praegu pean lõpetama.

Asi, mis ajab jumalast närvi.

Jumalast närvi ajab üks asi. Ma ei saa öelda, misasi, aga jumalast närvi ajab.

Loodusõpetus

Minu tähelepanu juhiti ühele huvitavale faktile. Tuli välja, et õnneämblik, kellest ma kunagi juttu tegin, ei olegi üldse ämblik. Tegemist on koibikulisega, kelle nimi on ... koibik.
Enamusel koibikulistel on väga pikad jalad. Nende ovaalne keha moodustab ühe terviku. Eeskeha katab tugev kilp. Tagakeha on lüliline ja liitub eeskehale laialt, mitte varrekese abil nagu ämblikel. Koibiku lõugtundlad on varustatud sõrgadega. Koibikute pikkadel jalgadel on väga palju käpalülisid. Koibiku jalad tulevad enesekaitseks kergesti keha küljest lahti. Koibikud on enamuses röövtoidulised, süües väikeseid putukaid ja maismaatigusid. Lisaks sellel söövad koibikud lagunevat loomset ainet ja taimi. Erinevalt ämblikest saab koibik alla neelata ka tahkeid toiduosakesi. Parasvöötmes kestab koibikute areng üks aasta. Talvituvad munad ja noorloomad. Mõned liigid jõuavad läbida selle aja jooksul kaks põlvkonda. Emane koibik muneb pika sissetõmmatava muneti abil pinnasesse. Munadest koorunud koibikud on täiskasvanute sarnased. Tekst pärineb siit.



Peab tunnistama, et peale nende faktide lugemist ei ole ma sellest elukast enam üldse nii heal arvamusel. Üllatav on, et me nimetame teda õnneämblikuks, kuigi ta samal ajal toitub teistest putukatest ja maismaatigudest (???). Ma tahaks väga näha, kuhu see tigu mahub... Nojah, looduses toimub igasuguseid kummalisi asju. Nii kaua, kui nad maismaainimest süüa ei taha, võivad nad mu toas ringi liikuda, vähemalt tigudest peaks siis õhk puhas olema.

Juu Tuu

Vaata siia. Päris hea ju!

Live is life, na-naa-naa-na-naa

Ajasin ükspäev konna alla. Autoga. Päris piinlik lugu peale kõiki mu konnaheietusi siin blogis, aga ma ei suutnud piisavalt kiirelt reageerida, sest väljas oli pime ja ta hüppas jumal-teab-kust mulle järsku ette. Kadunukest nende vabandustega muidugi tagasi ei too. Mõelda vaid, et nüüd on tema laip laiakslitsutult ja liikumatult kuskil tee peal ja keegi jookseb võibolla samamoodi iga õhtu sellest mööda ning heietab samu mõtteid kui mina mõni aeg tagasi ühe teise konna suhtes.

Ma tahtsin eelmise peatüki lõppu kirjutada: midagi pole teha, elu on selline. Õigemini ma kirjutasingi ja siis hakkasin mõtlema, et mis kuradi lause see üldse on? Elu on selline! Milline? Kas peaks järeldama, et kõigil on ühesugune või? Ja see tähendab, et absoluutselt kõiki olukordi saab niimoodi välja vabandada? Et ajan kellegi autoga alla (nagu näiteks konna), aga pole viga, sest elu on selline. Jama puha, ma ütlen, elu on täpselt selline, milliseks me ise ta teeme või laseme teha. Ja kui valesti käitume, siis peame ise tagajärgede eest vastutama, sest hoopis selline on elu. (Konna surma eest võtan täis vastutuse enda kanda. Küsimuste või süüdistuste korral pöörduda minu juristi poole. Siinjuures kuulutan välja konkursi endale juristi leidmiseks.)

Põhjus, miks ma üldse pimedas mööda kõrvalteid ukerdasin, oli see, et ma käisin teisipäeva õhtul ujumas. Väike vaheldus kepikõnnile, mida nüüd on saanud ikka kõvasti praktiseerida. Väga mõnus oli, soovitan kõigile. Üleüldse soovitan õhtuti sporti teha teleka vaatamise asemel! Just nii!

Lugu ka (sest see on naljakas):

Magushapu

Tegelikult nägin täna öösel jälle und. See oli üks selline, millest olen kunagi ammu unistanud, aga mis ei saa kunagi teoks, ja mis kummitab pärast veel mitu päeva. Sellised unenäod on mõnusad, kuni nende sees oled, aga reaalsuses tuletavad nad ainult meelde kõike seda, mida sul tegelikult ei ole ja ilmselt ei saagi olema. Parem siis juba mitte midagi näha või kui näha, siis mitte mäletada.

The great escape

Aasta 1995. Sügis. Istun esimest päeva Paide Lastehaigla Pärnu tänava poolse akna all voodil ja vaatan kurvalt möödakõndivaid inimesi. Peale minu pole neljakohalises palatis kedagi. Kuna valitseb täielik vaikus, võiks arvata, et olen üksi terves selles masendavas haigust täis hoones. Kõrval on koolimaja, vahetundidel käivad klassikaaslased mind akna taga vaatamas ja nalja tegemas, kogu suhtlemine käib paberi ja pliiatsi abil. Nemad on väljas vabaduses, mina lõksus. Kui sõbrad lahkuvad, valdab mind üleüldine frustratsioon ja stress. Otsustan, et põgenen.
Hakkan plaani välja mõtlema. Tean täpselt, kus mu üleriideid hoitakse, tean, mis aegadel õed koridorides liiguvad, tean, kus saan salaja riideid vahetada, tean, millisest uksest välja minna ja tean, mis kell läheb teiselt poolt teed buss, mis mind koju viib. Paigas. Kui õde on palatis ära käinud, rohud toonud ja lahkunud, asun tegutsema. Hiilin mööda pimedat koridori vastuvõtutuppa, kus keegi on sobivalt jätnud kapi lukustamata. Haaran oma asjad ja hiilin pesuruumi (musta pesu hoidmise ruum), mis asub täpselt minu palati ja varuväljapääsu vahel. Kiirelt asendan haiglapidzaama enda riietega, teen kindlaks, et kedagi ei tule, avan varuväljapääsu võtmega, mis on sinna ette jäetud (!) ja olengi tänaval. Kohe on peatuses kella kolmene buss ja paarikümne minuti pärast astun juba mööda tuttavat külateed kodu suunas. Ma olen 11aastane ja see ei ole unenägu.

I had a dream last night. You were there.

Millegipärast ei juhtu väga tihti, et ma öösel und näen ja hommikul seda mäletan. Täna juhtus. Marje tuli USAst Eestisse, oli jõulude-eelne aeg. Lennuk, millega ta saabus, maandus mu tagahoovis ja ta väljus sealt nagu 60ndate aastate muuvistaar kärbsemustad prillid peas ja õrn siidisall tuules lehvimas. Ta tõi kingitusi ja see oli kõige kummalisem osa unenäost, kuna ma sain topsiku mokatubakat. Ja mitte ainult mina, vaid ka näiteks mu ema ja Marje õde. Tean inimesi, kelle jaoks see oleks olnud tõeline soovunelm, aga mul on mokatubakaga sama vähe ühist kui trollibussil Kapa-Kohilaga. Ühesõnaga unenägu ise oli suhteliselt sisutu, aga tore oli Marjega kohtuda!

Hommik oli paras nali. Kõigepealt magasin 30 minutit sisse. Linna sõites läksid absoluutselt kõik foorid mul nina ees punaseks ja igal pool oli hunnik autosid, kes just minu ette tahtsid ümber reastuda. Bussist jäin nii napilt maha, et ta sõitis mul praktiliselt üle varvaste. Ja asi lõppes sellega, et hilinesin 20 minutit tööle. Vahel lihtsalt ei vea.

Täna on maagiline kuupäev. See tähendab, et kindlasti sõlmitakse palju mõttetuid abielusid, mida hiljem saab lahutada. Ausalt öeldes mulle kogu see kuupäevade teema peale ei lähe. Mina tahaks abielluda just täiesti mõttetute numbritega päeval ja täiesti mõttetul kellaajal, see oleks palju erilisem ja huvitavam. Seda muidugi juhul, kui ma üldse abiellun, sest läbirääkimised selles osas pole isegi alanud veel. Oh, well.

Love is a scary animal

Eile tegime sõbrannaga 10 000 sammu kepikõndi ja loksutasime ühtlasi mõned maailma mured paika. The usual. Pärast oli jälle väga hea olla, elu ilus.

Kodu poole sõites oli väljas juba hämar ja kuulasin ühte oma lemmikplaatidest - Duffy Rockferry. Ma ei hakka jälle pikalt jaurama, kui väga mulle õhtupimeduses meeldib autoga sõita, aga üks põhjus, miks see nii mõnus on, on see, et mul tulevad siis igasugused huvitavad mõtted pähe. Eilne mõte ei olnud tegelikult üldse originaalne, aga ma tundsin, et see puudutab mind. Jõudsin järeldusele, et kõige geniaalsemad kunstiteosed läbi aegade on sündinud südamevalust. Eriti muusikas. Igatsus, kurbus, pettumus - need kõik on teatud mõttes vabastavad emotsioonid ja mis seal salata, need kõik seostuvad ühe suurema tundega, mida me nimetame armastuseks. Ja mis on kõige populaarsem teema, millest lauldakse, kirjutatakse raamatuid, vändatakse filme, voolitakse skulptuure, luuakse tantse, maalitakse jne? Muidugi, armastus! Inimestele meeldib traagika, mis sellega kaasneb. Armastus sõja ajal, armukolmnurgad, keelatud armastus, vastamata armastus, õnnetu armastus jne. Need teemad on põnevad, nendest saab kirjutada ja luua, seal on palju nüansse, närvikõdi. Ja on äratundmist.

Millal iganes olen kurb või pettunud, tunnen, et tahan seda väljendada. Oli aeg, kus ma istusin kodus klaveri taha, kõrvus hakkas kumisema mingi meloodia ja ma panin kirja kõik mõtted, mis pähe tulid. Aastate jooksul kogunes mul ühte kaustikusse mitmeid laule. Kui neid praegu loen või ümisen, siis meenub mulle alati emotsioon, mis mind valdas selle loo sündimise ajal. See on nagu päevik, kus on kronoloogiliselt kirjas minu eneseavastamised ja läbielamised. Eriline on see kaustik seetõttu, et keegi teine ei oska seda niimoodi lugeda kui ma ise.

Käesoleva loo pealkiri on pärit ühest Belinda Carlisle laulust, mida hommikul raadiost mängiti. See mõte meeldis mulle, sest armastus on tõesti üks hirmuäratav loom. Muidugi on kõik armastused alguses väga armsad, mõnusalt pehmed ja sõltuvust tekitavad, aga mõni neist kasvab suureks ja hakkab enda hambaid, küüsi teritama ja ründab sind täiesti ootamatul hetkel. Kui suudad sellest esimesest kuidagi vabaneda, siis paratamatult järgmist valides oled juba väga skeptiline. Mis garanteerib, et järgmisest pisikesest nunnust armastusest samasugust koletist ei kasva? Seda garantiid ei olegi. Ja sa võid enne mitmeid kordi vale valiku teha, kui lõpuks leiad "looma", kes on seest sama pehme ja armas kui väljast.

Täna leidsin sellise loo:

...

See eelmine postitus oli lihtsalt väike meeldetuletus iseendale. Põhimõtteliselt on see sama, kui kuskile külmkapi peale jäetud märkus "Kasta laupäeval lilli!" või "Võta enne magamaminekut läätsed silmast ära!" jne. Siinkohal peab mainima, et see viimane korraldus vajaks tõesti neoontulesid, kuna eile ma läksingi läätsedega magama. Uskuge mind, unenäod ei läinud sellest selgemaks, hommikul olid hoopis silmad punased ja maailm udune.
Mul on ka kurbi uudiseid. Leidsin eile toanurgast õnneämbliku laiba. Järelikult oli olukord ikka nii lootusetu, et tema jõud sellest üle ei käinud. Ma arvan, et järgmiseks ma lõhun ajaviiteks mõne peegli ära...
Tegelikult on mul praegu kiire, nii et ma jätkan seda postitust natuke hiljem. Ilusat tööpäeva!

Ära ela minevikus.

ÄRA ela minevikus. Ära ELA minevikus. Ära ela MINEVIKUS.

Piiks...piiks...piiks...

Mul piiksub täna hommikul. Aga mitte ainult mul, vaid kõigil, kes kuskil Pärnu mnt alguses viibivad. Kuna kõrval on linnavalitsus, siis tekkis mõte, et äkki on härra linnapea pulss kõikidele kuulamiseks välja pandud. Samas tähendaks see, et ta on maru rahulik täna hommikul, süda lööb väga stabiilselt umbes iga 3 sekundi tagant. Kui aus olla, siis ma tegelikult ei tea, mis normaalne on, sest mulle tundub, et minu süda lööb vahel ka valsitaktis ja vahel peksab üldse segast.
Kujutate pilti, mul oli eile õnneämblik kodus. Teate, see meetriste koibadega must täpike, keda harilikult kuskil lae all seinal võib kohata ja kes vahel näiteks kolm päeva liikumatult ühe koha peal konutab ja olukorda jälgib. Minu eilne ämblik oli enda kohta uskumatult aktiivne. Ta seisis põrandal (!) magamis- ja vannitoa ukse vahel, sirutas ja saputas seal oma jalgu ja mulle nagu tundus, et ta ei suutnud otsustada, kuhu poole minna. Lasin tal rahulikult toimetada, möödaminnes isegi vabandasin viisakalt. (Ikkagi õnneämblik ju, neid peab austusega kohtlema!) Mõne aja pärast läksin magamistuppa ja oleks äärepealt peale astunud talle. Ämblikul ei ole ju pimedas helkurit küljes... Aga läks õnneks, ta jäi ellu, ja natukese aja pärast oli kadunud ka. Nüüd jääb ainult üle loota, et ta kuskil läheduses siiski veel viibib, võibolla HIILIB näiteks kapi alt, ja toob mulle õnne ka. Hea märk on see, et ta magamistoa valis, mitte vannitoa! Vannitoas olen üksi ka õnnelik...
Parkisin täna oma auto uude kohta. Üks meesterahvas oli endale kenasti vana diivani vedanud sinna platsi serva ja nautis kella 8 ajal mõnusalt hommikust odekolonnipohmelli. Huvitav, kas diivaniga parkimise eest ka trahvi võib saada? Võimalik, et see polnud ka ainuke koht, kus ta täna peatub, esimesed 15 minutit on ju linnas tasuta, ta võib igal pool väikseid uinakuid teha. Ma soovin talle kõike paremat, aga kui mu auto rehvi peal pärast mingi märg loik peaks olema, siis ma otsin selle diivani üles!
And the peep goes on...

Kõnnime!

Olen nüüd õhtuti kepikõndi harrastanud jooksmise asemel. Poolteist tundi intensiivset liikumist annab väga hea enesetunde, rääkimata sellest, et lisaks jalgadele saavad ka käed koormust ja ma viibin värskes õhus. Eks mingi aeg tüdinen ka sellest ja kuna ilmad järjest külmemaks lähevad, siis tuleb kuskile siseruumi ennast paigutada. Ma pole veel täpselt otsustanud, kuhu minna, aga valikuid õnneks on mitmeid: tantsutrennid niikuinii ja lisaks siis mingi väike aeroobika või jõusaal või ujumine (miks ka mitte?!).
Kuulasin eile kõndimise ajal muusikat. Sedasi on väga kerge kaotada aja- ja ruumitaju, sest väliseid helisid ei kuule. Samas tõstab see oluliselt tuju ja annab energiat. Oli juba täitsa hämar, kui mööda maanteed tagasi Peetri küla poole läksin ja raadiost hakkas mängima Shakira lugu She wolf - uskumatult kaasahaarava rütmi ja meloodiaga lugu, aga mis põhiline, see tempo on käimiseks ideaalne. Hea, et keegi mind kõrvalt ei näinud, sest ma sain sellest olukorrast tõelise kaifi ja mul oli vähemalt 5 minutit (kuni lugu kestis) järjest ebaloomulikult suur naeratus näol. Just sellised asjad tekitavad sõltuvust ja on põhjuseks, miks ma ootan juba järgmist võimalust kepid haarata ja minna-minna-minna.



Üllatav on näha, kuidas õhtul järjest varem väljas pimedaks läheb. Käin enam-vähem ühel ajal alati kõndimas ja kui nädal tagasi jõudsin veel hämaras tuppa, siis eile oli juba täiesti kottpime. Samas on see just kihvt. Mulle on lapsest peale hirmsasti meeldinud tänavalampide valgus, eriti see soe punakas-kollakas valgus, milles on omajagu romantikat ja muinasjutulisust.
Praegune aastaaeg mõjub mulle hästi. Hilissuvi ja varasügis on mõnusad, kuna päeval on veel parajalt soe, aga öösel on jahe ja värske, ei ole seda lämmatavat palavust, mis öösel teki alla poeb ja magada ei lase. Ühtlasi on september ju uue hooaja algus. Isegi, kui enam kooli ei pea minema, on harjumuspärane rütm sees alustada kõike otsast ja seada uusi eesmärke. Jah, mulle meeldib sügis väga!

Pisut üle saja...

Mulle meeldib kiirus. See magus segu hirmust ja erutusest, mis läbib keha jalatallast pealaeni ja mis kuskil keskel, südame kohal, plahvatuslikuks muutub. Ja kuigi tunnetad ohtu, tahad seda üha veel ja veel kogeda. Kui õhtupimeduses tänavavalgustite alt vilks ja vilks läbi sõita, hea muusika kõrvus kõlamas, kerge ärritus, kurbus või hoopis rahulolu hinges, siis vajub jalg tahtmatult üha raskemalt gaasipedaalile. Ja siis on tunne, et võid põgeneda kõikide oma suurte ja väikeste probleemide eest - vähemalt mõneks viivuks oled vaba.
Ühel päeval tahaksin mootorratta seljas istuda ja päikeseloojangusse kaduda. Ühel päeval ma teengi seda!

Catch-up

Kinni jooksis. Mõte. Ja blogi ka. Proovin uuesti.
Saaremaa nädalavahetus on seljataga. Palju säravaid hetki jäi selle reisu ja ürituse sisse. Erksamalt on meeles praamisõit, kui pissihäda vetsu ajas ja kabiinis istudes valjuhääldist kõlas: "Üks pannkook moosiga, palun!", ja mul oli kange tahtmine üle tualeti öelda: "Kohe saab!". Siis on muidugi meeles suguvõsa jalgpallimats, kus lõpuks oli u. 40 inimest väljakul ja ühest pallist jäi väheks, teine võeti juurde. Rahvas müttas mööda heinamaad, kes paljajalu, kes kummikutes, kes kõhuli, kes selili - sellist komöödiat pole ammu nähtud. Lisaks jalgpallile oli veel miljon jooksumängu - söödud saslõkid, salatid ja koogid sai ilusti maha rahmeldatud. Ükski Saaremaa reis pole seni olnud ilma kaardimänguta, nii ka seekord. Kahel õhtul sai taotud seni, kuni viimane mees laua äärde magama vajus.
Kokkuvõtvalt pole nii vahvat üritust ammu olnud ja kõik jäävad ootama, et järgmine kohtumine kiiresti aset leiaks.
Ilmselt oli suguvõsa kokkutulek ka selle suve viimane suurüritus, nüüd tiksub kalender vaikselt septembri peale ja siis juba tulevad sügisesed tegevused. See tähendab regulaarseid trenniskäimisi ja tööalaseid proovilepanekuid-edasiminekuid. Mul on üle 18 aasta esimene sügis, kus kooli ei pea minema. Ausalt öeldes ma juba mõtlen, mida edasi teha, mu õppimise isu pole veel ennast ammendanud.
Sügiseks on mul paar projekti välja mõeldud. Aga ma ei saa hetkel detailidesse laskuda, sest kõik ei pruugi õnnestuda. Alati peab mingi plaan ja eesmärk olema, muidu võib liiga kauaks ühe koha peale tammuma jääda. Vihjeks nii palju, et üks plaan on füüsiline ja teine on professionaalne. Hehee.
Kui kõik hästi läheb, on mul nädala lõpus jälle arvuti olemas. Peab tunnistama, et olen täitsa nautinud vahepealset aega ilma tehnikaajastu segajateta, teler ja arvuti ei ole sugugi eluliselt vajalikud. Noh, eriti muidugi, kui tööl päev otsa nagunii ekraani peab vahtima. Igatahes lugesin ma sel suvel rohkem raamatuid, kui terve eelmise aasta peale kokku ja see on positiivne tulemus.
Üleüldse, nii hea on olla!

Pläma

Täna on küll üks huvitav päev. Ma pole ammu olnud ühe päeva jooksul nii kurb ja nii rõõmus, mul pole olnud nii külm ja nii palav. Eile oli vahva õhtu sõpradega, aga vein ja vesipiip tegid oma töö, hommikul oli kass küüntega seljas. Jõudsin küll ilusti tööle, aga sellist emotsionaalset mõõna pole ammu olnud, põhjused siinkohal jätan enda teada. Lõuna tõi õnneks väga häid uudiseid ja ma tahan kõigile öelda, et pole tähtsamat asja kui teie tervis - hoolitsege selle eest ja investeerige sellesse!
Heh, mul oli Orksis üks fänn juurde tulnud. Tunnistage üles, kes tegi?? Vaatasin igaks juhuks enda fännamisalused ka üle, et keegi 2 silma vahele poleks jäänud. See on ikkagi oluline asi, olgem ausad!
Neli tundi veel ja siis ootab eest neli päeva vabadust! Mind leiate siis Saaremaalt ühe küla ühe talu ühelt heinamaalt, kus ma kadakate vahel telgiukse ees grilli sussutan ja merekohinat kuulan. No eks näis, tegelikult on seal meie suure suguvõsa kokkutulek ja kadakate vahel on oluliselt rohkem rahvast kui ainult grilliv mina. Aga tore saab kindlasti olema!
Ma vist ei ole täna väga huvitav. Ise tunnen, et midagi nagu jääb puudu... Üks soovitas mulle just, et lase lõdvaks ja ära ole kogu aeg urvis. Olen siis või? Hahaa, ma nüüd lõdvestun siis. Chillout...mmmm...chillout...
Ei, vahva, ma nüüd lõpetan, aga tänaseks päeva looks valisin järgneva:



Ma vaatasin, et muusikavalik läheb siin liiga uinamuinaks, ma panen ühe loo veel. P.O.D. on üks mu lemmikuid läbi aegade.

Usain Bolt on vinge mees, selles pole kahtlustki. Jamaica on vinge koht, selles pole kahtlustki. UB40 lugu "Kingston town" on vinge lugu, selles pole kahtlustki. Usainile!

On teil seal ikka õhku?

Kahjuks ei ole järgnev minu väljamõeldis, aga nalja rohkem kui rubla eest!
Kuidas liftis elu lõbusamaks teha:
1. Kui liftis on peale sinu veel ainult üks inimene, koputa talle õlale ja teeskle, et see polnud sina.
2. Vajuta nuppe ja teeskle, et saad nendest elektrilöögi. Selle peale naera ja proovi veel.
3. Helista mobiililt Psühholoogide Hot Line´i ja küsi, kas nad teavad, mis korrusel parasjagu oled.
4. Hoia liftiust lahti, väites, et ootad oma sõpra. Mõne aja pärast lase ustel sulguda ja ütle: "Tere, Mart, kuidas sul päev on läinud?"
5. Pilla oma pliiats maha ja oota, kuni keegi selle üles võtab. Siis hüüa: "See on minu!"
6. Tõsta oma töölaud lifti ja iga kord, kui keegi siseneb, küsi, kas neil on aeg kinni pandud.
7. Pane põrandale põrandamängumatt ja küsi inimestelt, kas nad tahavad mängida.
8. Pane liftinurka pappkast ja iga kord, kui keegi siseneb, küsi, kas nad kuulevad tiksumist.
9. Küsi teistelt: "Seda meest tundsite?"
10. Seisa kellegi lähedal ja nuusuta teda.
11. Püüa nähtamatuid kärbseid.
12. Kui uksed sulguvad, ütle: "Olukord on kontrolli all, paanikaks pole põhjust. Küll nad avanevad."
13. Ütle kaassõitjatele, et sa näed nende aurat.
14. Hüüa "Kallistame!" ja siis tee seda.
15. Tee piinlevat nägu, samal ajal tao oma pead vastu seina ja karju: "Suu kinni... kõik! Suu kinni!"
16. Tee oma kott laialt lahti, piilu sisse ja küsi: "On teil seal ikka õhku?"
17. Seisa tasakesi ja liikumatult nurgas, nägu seina poole ja liftist lahkumata.
18. Silmitse pingsalt ühte reisijat ja hüüa hetke pärast hirmunult: "Sina oled üks nendest!" ja tagane hirmunult.
19. Kasuta teiste reisijatega rääkides käpiknukku.
20. Kuulata lifti seinu stetoskoobiga.
21. Iga kord, kui keegi nuppu vajutab, tee plahvatuse häält.
22. Joonista näppudega põrandale ruut ja teadusta teistele, et see on sinu isiklik territoorium.
23. Silmitse ühte reisijat üleoleva muigega ja teata: "Mul on uued sokid!"

Naera herneks.

Ta pole sinu tüüp!

Ütleme, et sa kohtad kedagi, kes sulle meeldib. Räägid sellest oma sõbrannale ja saad vastuseks: "Ta pole sinu tüüp!". Tekib rida küsimusi, millele oleks vaja vastata. Kas sõbrannal on õigus? Kas sõbranna teab nii täpselt, milline ON sinu tüüp? Kas sõbranna tunneb seda tüüpi nii hästi, et öelda, ta POLE sinu tüüp? Kas oled endale kogu aeg VALESID tüüpe ette kujutanud? Kas oled ISE täiesti vale tüüp? Kas peaksid ennast muutma, et ta OLEKS sinu tüüp? Kas peaksid oma ettekujutust enda tüübist muutma ja vaatama TEISTSUGUSEID tüüpe? Kas sa ei leiagi kunagi kedagi, kuna need, kes sulle huvi pakuvad, EI OLE sinu tüübid?
Ja mis siis, kui sõbrannal on õigus??? Siis on PU PU, mis muud...

Onu Remuse jutud

Hommikul sõitsin tööle ja rebane lamas tee ääres. Rebane on ikka oluliselt suurem loom kui konn. Mis ma järgmiseks näen, lamavat põtra või? Aga olukord iseenesest oli muidugi kurb, sest see oli täitsa ilus rebane ja pole välistatud, et ta jalutas teisipäeva õhtul mu maja taga põlluservas, kui ma parasjagu rõdul veini jõin. Seda arvesse võttes ma ju peaaegu tundsin teda, ja täna hommikul oli ta surnud. Ma hakkasin kohe mõtlema, et kuskil kindlasti ootasid rebasekutsikad ja rebaseabikaasa teda nende rebaseurgu, kus nad kõik koos rebasehommikusööki mekiksid ja rebaselugusid räägiksid. Kurb. Võibolla saab tema nahast nüüd kellelegi ilus kasukakrae, isiklikult sellist asja küll kanda ei suudaks.
See viimane lause meenutab mulle ühte artiklit, millele paar päeva tagasi peale sattusin, see puudutas Lady Gagat. Ta protesteeris mingil üritusel karusnahkade vastu ja lasi "imelisel disaineril Jean-Charles de Castelbajac´il" endale spetsiaalselt selleks puhuks Konn Kermiti kostüümi õmmelda. Ta on ikka selline tore tädi.



Paar sõna peaks eilse jalgpalli kohta ka kirjutama. Minu mittespekulatsioon ei läinud täide, mis on tegelikult hea uudis - seis 1:0 oli üle ootuste meeldiv. Samas mulle see mäng väga sügavat muljet ei jätnud, pigem oli natuke igav. Löödud värav tuli nii koba peale, et mingit mänguilu selles küll polnud, eestlastel jäi nii mõnigi hea võimalus realiseerimata ja ajalugu selles osas tegemata. Aga tublid poisid igatahes need eestlased-venelased, kes meie koondise moodustavad ja brasiillasi murda üritasid (ühe puhul läkski ju korda). Ma usun, et kui eesti jalgpall oma 200ndat sünnipäeva tähistab, on kohvipoisid jälle kohal ja siis teeme neile tuule alla ka!
Eilne jalgpalliõhtu iseenesest oli äärmiselt meeldiv, kuna see möödus Kapi tänaval kalamarjavõileibade, pannkookide, mustika-vaarikamoosi ja õlle seltsis. Naised ja jalgpall sobivad ideaalselt kokku, kes teab, vbl ongi parem kui seks!
No arvuti viisin ka ühele kenale noormehele ülevaatamiseks ja nokkimiseks. Ma väga tänan, et on olemas nii abivalmis ja meeldivaid inimesi, kes viitsivad teiste jamasid lahendada. Nüüd on pöidlad kõvasti pihus kõigil, et mul asjast jälle asja saaks, eksju!
Lõppu veel üks armas looke, mis mu kõrvu täna paitas. Vahel harva võib sellist "unemuusikat" kuulata küll, väga mõnus!