Toimetaja nurgake
Pinge kasvab. Ma panen tähele, et mu blogil on tekkinud mitmeid püsilugejaid ja mind isegi teatud juhul juba tsiteeritakse. Nii naljakas on. Kui ma siia kirjutan, ei ole mul kunagi tunnet, et igaüks võib seda lugeda, ma ju teen seda nii omaette. Aga kui siis keegi vihjab mingile jutule või minu poolt öeldud lausele, on esimene mõte automaatselt: kuidas ta seda teab? Ja järgmine hetk meenub, et ahjaa, ma ju jagan avalikult enda mõtteid.
Eks nende blogidega ongi see asi, et huvitav on teada saada, mis teise inimese peas toimub. Ma loen ise samamoodi tuttavate kirjutisi ja ootan põnevusega nende uusi sissekandeid. Mõni on oma lugudes nii originaalne ja mitmekülgne, et vahel mõtlen, mis see minu blogi mõte üldse on?! Aga kui ma jälle tükk aega midagi ei kirjuta, siis koguneb nii palju lausejuppe ja ideid pähe, et ma lihtsalt pean selle kuskile valla päästma. Olen palju asju ka kuskile arvutisügavusse mõnda kausta salvestanud, aga siin on seda oluliselt huvitavam teha, sest on lootust ka mingile vastukajale.
Kokkuvõtvalt võikski öelda, et loeksin huviga kommentaare ja arvamusi, mis teil minu blogi külastades tekivad. Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud!
Tüüp
Üks Tüüp käib Tallinna linnas ringi. Tegelikult ka, ma kogu aeg näen ühte Tüüpi. Ta on pikk ja turske, alati hästi viigitud ja maitsekalt riides, kena mantel, ilusad kingad. Ja siis - vasakus käes spordikott. Ja nii kogu aeg. Ta meenutab mulle hirmsasti Quentin Tarantinot ja iga kord kui ma seda kotti näen, mõtlen, et tal on seal mingi hunnik relvi. Ma ei tea, kui tal veel kidrakast käes oleks, siis ma oleks vist ammu kõhuli viskunud mõne tema järsuma liigutuse peale. Suvel tuli Tüüp mulle igal hommikul Vabaduse väljaku Söögiplatsi juures vastu, siis ma ise käisin sealt kaudu. Nüüd olen mõnda aega teist marsruuti pidi liikunud ja me pole kohtunud, aga täna Kaubamaja toiduosakonnas seisis ta täpselt minu vastas. Esialgu ei olnud kotti näha ja ma ei tundnud teda kohe ära. Mõtlesin juba, et mis jama on, kuskohast ma seda Tüüpi tean. Ja siis - vasakus käes spordikott. Jälitasin teda pärast natuke, aga kahjuks läks ta peatselt teises suunas, kuhu mul asja ei olnud. Aga panin veel tähele, et ta hoiab seda kotti nii, et käsi on umbes 30 kraadise nurga all pulksirge, et mitte vastu pükse nühkida. Naljakas, kas pole?!
Muusikateraapia
Eile käisin peale tööd trennis. Pärast oli vaja läbi linna jalutada, et autoni jõuda. Väljas oli juba mõnusalt pime, sadas õrna uduvihma, aga õhk oli soe. Tõmbasin salli kaelast, kindad käest ja nautisin trennijärgset meeldivat väsimuse ja rahulolu tunnet, samm oli kerge ja naeratus näol. Kõndisin mööda Rävala pst 4 hoonest, kus üleval asub restoran Vertigo ja all on mingid disainerite kauplused (ma eriti pole süvenenud, mis täpsemalt). Enda üllatuseks avastasin, et seal lastakse möödujatele muusikat, head muusikat. Ma satun väga vaimustusse alati sellistest asjadest, tuleb tunne, nagu oleksin filmi- või seriaalitegelane, kes jalutab enne subtiitrite ilmumist veel mööda õhtust linnatänavat ja arutleb mõttes mingil olulisel teemal (a`la Ally McBeal vms). See viis mind omakorda ideeni, et miks ei võiks igalpool tänavatel muusika mängida. Harilikult on see selline jõuludeaegne asi, et poe uste taga mingid tuled meloodiat pinisevad, kas siis "Püha öö" või "Valged jõulud" või "Oh kuusepuu". Aga inimesed oleksid palju paremas tujus, kui nad lõbusat viisi kuuleksid peale väsitavat päevatööd, eriti MASU ja PUPU ajal, kui negatiivseid emotsioone nagu heitgaasi tänavatel sisse võib hingata. Ja võib-olla läheksid nad siis koju lõbusamas meeleolus ja valmistaksid ka oma perekonnale rõõmu. Äkki oleks niimoodi võimalik nii mõnigi lahutus ära hoida?! Teen ettepaneku, et järgmistel valimistel võiks mõne erakonna loosung olla: "Toome muusika abivajajateni!"
Täna tutvusin muidu selliste muusikapaladega, mis pisut karmima muusika austajatele:
Atreyu - Becoming the Bull - Official Music Video (HQ)
Täna tutvusin muidu selliste muusikapaladega, mis pisut karmima muusika austajatele:
Atreyu - Becoming the Bull - Official Music Video (HQ)
Statistikat, tõenäosust ja tegelikku elu
Ühesõnaga, Eestis on iga 100 mehe kohta 117 naist, Islandil 97 ja Türgis on mehi võrreldes naistega nagu ratsahobusel sedasamust. Mis toimub? Kas ma elan vales riigis? Tegelikult on mul jäänud juba ammu mulje, et naistele piisab sagedamini ühest mehest kui meestele ühest naisest korraga. Ehk siis, olles suhelnud erinevate vastassugupoole esindajatega, on jäänud valdavalt arusaam, et nad on valmis looma armusuhteid ka abielu või kooselu kõrvalt. Ärge mõistke mind nüüd valesti, ma ei arva sugugi, et naised mingid pühakud selles osas on, aga kui meie riigis ongi meestel suurem valik kui naistel (1,17 naist iga mehe kohta), siis mis siin imestada, et see nö. tugevam sugu ka oma 0,17 võimalust ära tahab kasutada? Ja Türki ma sellepärast ikka kolima ei hakka.
Reedel käisin KuKu Klubis. Minu meelest on see üks väga lahe koht ja ka seekord oli pidu rohkem kui kogu piletiraha eest (pilet muide on endiselt ainult 50 kr). Seal on nii huvitavad inimesed alati, sellised, keda sa võid kasvõi terve õhtu kuskilt nurgast jälgida ja sul on kogu see aeg naljakas ja põnev. Ja palju erinevaid tüüpe, keda muidu ei pruugi tähelegi panna. Loomulikult ma ei istunud kuskil nurgas, ma ikka tantsisin nii, et maa oli must, sest ma olen alati olnud arvamusel, et kui ma juba kuskile klubisse lähen, siis ikka selleks, et tantsida. Niisama juua võin kodus ka. Koju jõudsin kell 7 hommikul, sest peale KuKut oli paar tundi vaja veel Angelis maailma parandada. Läks korda?!
Esmaspäevad on kõige keerulisemad päevad. Üleminek tööajale on üks iganädalane komplitseeritud protsess, ja enamasti võtab see kuni teisipäevani aega. Eile oli ju veel teinegi üleminek - kellakeeramine, mille ma totaalselt ära unustasin ja alles õhtul nelja ajal avastasin. Hah, nagu naksti oli päeval 1 tund juures. Oleks iga pühapäev nii! Aga hea küll, panen esimese käigu sisse ja katsun kohapealt minema saada, nauditavat töönädalat Teile!
Reedel käisin KuKu Klubis. Minu meelest on see üks väga lahe koht ja ka seekord oli pidu rohkem kui kogu piletiraha eest (pilet muide on endiselt ainult 50 kr). Seal on nii huvitavad inimesed alati, sellised, keda sa võid kasvõi terve õhtu kuskilt nurgast jälgida ja sul on kogu see aeg naljakas ja põnev. Ja palju erinevaid tüüpe, keda muidu ei pruugi tähelegi panna. Loomulikult ma ei istunud kuskil nurgas, ma ikka tantsisin nii, et maa oli must, sest ma olen alati olnud arvamusel, et kui ma juba kuskile klubisse lähen, siis ikka selleks, et tantsida. Niisama juua võin kodus ka. Koju jõudsin kell 7 hommikul, sest peale KuKut oli paar tundi vaja veel Angelis maailma parandada. Läks korda?!
Esmaspäevad on kõige keerulisemad päevad. Üleminek tööajale on üks iganädalane komplitseeritud protsess, ja enamasti võtab see kuni teisipäevani aega. Eile oli ju veel teinegi üleminek - kellakeeramine, mille ma totaalselt ära unustasin ja alles õhtul nelja ajal avastasin. Hah, nagu naksti oli päeval 1 tund juures. Oleks iga pühapäev nii! Aga hea küll, panen esimese käigu sisse ja katsun kohapealt minema saada, nauditavat töönädalat Teile!
I wanna be rich, I wanna be happy!
Kuulge, kas te superstaari saadet ka vaatate? Mina alguses ei vaadanud, sest eelmine hooaeg oli ausalt öeldes liiga igav, aga mingi hetk jäi nüüd silm peale ja olengi lõksus. Ootan huviga juba pühapäeva, et näha, mida need noored lauljad korda saadavad. Ma olen üllatunud, et seekord on tõesti sattunud saatesse inimesed, kes oskavad laulda ja mitte lihtsalt laulda, vaid teevad seda ka ägedalt ja huvitavalt. Olgem ausad, viisi peavad ju paljud, aga kui sul seda "miskit" ei ole, siis pole mõtet ka lavale trügida. Aga jah, seekord on "miskit" küllaga. Ja nüüd on see koht, kus ma ütlen, kes mulle meeldib ja kes minu arvates peab saate võitma - see on Ott Lepland! Sest eile hilisõhtul selgus, et Ott laulab nii hästi, et Anne Arrakul (samuti üks staarisaate finalist) hakkab sellest lausa paha!
Üks selline lugu:
Üks selline lugu:
Alwaays Coca-Coolaaaaa...
Uskumatu, aga jõulud on juba teema. Planeerime hoolega asutuse jõulupidu ja nagu korralik aktivist ikka, võtsin enda kanda ürituse meelelahutusliku poole organiseerimise - meeleldi kusjuures! Mõnus on vahepeal igapäeva tööle lisaks midagi uurida, välja mõelda ja korraldada. Pealegi, mul on siin esimesed jõulud, kõik on veel uus ja huvitav ning põnev on näha, kuidas inimesed koos millekski valmistuvad ja pärast siis oma töö vilju maitsevad. Mul isegi kumab kõrvus juba Coca-Cola iga-aastane reklaamlaul: Holidays are coming, holidays are coming...
Vahepealsed päevad (peale viimast blogimist) on olnud küllaltki sisukad. Nädalavahetus viis mind tagasi lapsepõlveradadele: külastasin Paide Gümnaasiumit ja Kultuurikeskust, kohtusin endiste ansamblikaaslaste ja juhendajaga - esinesime nagu vanadel headel aegadel. Ühtlasi tutvusin väga toredate uute inimestega ja täitsin oma kodanikukohust valimas käies. Valimistulemusi ma siinkohal parem ei kommenteeri. Pühapäeval vahetasin autol suvekummid talve omade vastu ja see õigustas ennast täielikult, sest õhtul Tallinna poole sõites sadas tihedat ja laia lörtsi. Auto esiklaas näitas lumesajuga screen saver´it, aga kui enamik autosid üle 60 km/h ei söandanud vajutada, siis minu Juta lendas mööda Tallinn-Tartu mnt-d nagu noor sälg.
Ainuke, mida mitu päeva pole teha jõudnud, on lugemine. Ja sellest tunnen juba vaikselt puudust, seega täna üritan viga parandada. Ma mõtlesin vahepeal midagi kergemat ette võtta, kodus ootab Kerttu Rakke Küpsiseparadiis ehk Kaksteist kuud. Kujutan juba ette, et see on a´la Kodu keset linna, aga ma olen veendumusel, et ükski loetud raamat ei saa minult midagi vähemaks võtta. Ja mida rohkem ma loen, seda täpsemalt tean, mis mulle meeldib ja mis mitte, rääkimata kõigist muudest enese- ja maailma-avastuslikest kogemustest. Ma ütlen teile: lugege raamatuid!!!
Vahepealsed päevad (peale viimast blogimist) on olnud küllaltki sisukad. Nädalavahetus viis mind tagasi lapsepõlveradadele: külastasin Paide Gümnaasiumit ja Kultuurikeskust, kohtusin endiste ansamblikaaslaste ja juhendajaga - esinesime nagu vanadel headel aegadel. Ühtlasi tutvusin väga toredate uute inimestega ja täitsin oma kodanikukohust valimas käies. Valimistulemusi ma siinkohal parem ei kommenteeri. Pühapäeval vahetasin autol suvekummid talve omade vastu ja see õigustas ennast täielikult, sest õhtul Tallinna poole sõites sadas tihedat ja laia lörtsi. Auto esiklaas näitas lumesajuga screen saver´it, aga kui enamik autosid üle 60 km/h ei söandanud vajutada, siis minu Juta lendas mööda Tallinn-Tartu mnt-d nagu noor sälg.
Ainuke, mida mitu päeva pole teha jõudnud, on lugemine. Ja sellest tunnen juba vaikselt puudust, seega täna üritan viga parandada. Ma mõtlesin vahepeal midagi kergemat ette võtta, kodus ootab Kerttu Rakke Küpsiseparadiis ehk Kaksteist kuud. Kujutan juba ette, et see on a´la Kodu keset linna, aga ma olen veendumusel, et ükski loetud raamat ei saa minult midagi vähemaks võtta. Ja mida rohkem ma loen, seda täpsemalt tean, mis mulle meeldib ja mis mitte, rääkimata kõigist muudest enese- ja maailma-avastuslikest kogemustest. Ma ütlen teile: lugege raamatuid!!!
Olematu laul
Kui aastas oleks üks päev, kui võib pea liiva alla pista ja teeselda, et mind pole siin, siis täna on see päev!
Teen näo, et mind ei ole olemas.
Teen näo, et mind ei ole olemas.
So You Think You Can Dance?!
Kas ma võin kurb olla? Sest ma olen, natukene. Alati ei lähe kõik nii, nagu tahaks. Ja alati ei saa ise sinna midagi parata ka. Või kui saab, siis jääb julgusest puudu või mõnest muust vajalikust omadusest. Lugesin just Francoise Sagan´i raamatut "Kurbus kummaline tunne". Õigupoolest on tegemist teosega, kus on kaks erinevat armastusromaani, lisaks eelpool nimetatule ka "Kas te armastate Brahmsi...". Viimane on mul veel pooleli, aga esimene oli 17aastase tütarlapse lugu armastusest oma isa vastu, nende ühisest elunautimisest, neiu hirmudest, ja egoistlikest manipulatsioonidest, mis viisid isa kihlatu surmani. See oli küll kerge lugemine, aga sugugi mitte pealiskaudne. Kirjanik oli ise ka 17aastane, kui teos valmis ning ta võitis sellega mitmeid auhindu. Minu kurbus antud hetkel on muidugi hoopis teistsugune, tal ei ole mingit tõsist põhjust, ta lihtsalt on. Kurbus - kummaline tunne.
Eile oli meil Kuljus 7-ga esimene trenn uues Tallinna Tantsuakadeemias. Sügishooaja algust sai kaua oodatud, aga avapauk oli mõnus. Ja ülejäänud Solarises aset leidnud segadus õnneks tantsusaali ei jõudnud, seega sujus kõik ideaalselt. Eile lõuna ajal jõudsin keskuse oma silmaga üle vaadata, tundus täitsa kihvt. Pisut peale tööle tagasijõudmist hakkasid autosireenid huilgama ja esimene mõte oligi, et kas tõesti Solarises mingi jama?! Jumal tänatud, et läks nii nagu läks. Aga jah, tore on jälle tantsida, ja Tantsuakadeemias on palju teisigi trenne (peale rahvatantsu), mis nädala kavasse kindlasti sisse tuleb planeerida. Eks ma hoian teid enda avastustega kursis!
Eile oli meil Kuljus 7-ga esimene trenn uues Tallinna Tantsuakadeemias. Sügishooaja algust sai kaua oodatud, aga avapauk oli mõnus. Ja ülejäänud Solarises aset leidnud segadus õnneks tantsusaali ei jõudnud, seega sujus kõik ideaalselt. Eile lõuna ajal jõudsin keskuse oma silmaga üle vaadata, tundus täitsa kihvt. Pisut peale tööle tagasijõudmist hakkasid autosireenid huilgama ja esimene mõte oligi, et kas tõesti Solarises mingi jama?! Jumal tänatud, et läks nii nagu läks. Aga jah, tore on jälle tantsida, ja Tantsuakadeemias on palju teisigi trenne (peale rahvatantsu), mis nädala kavasse kindlasti sisse tuleb planeerida. Eks ma hoian teid enda avastustega kursis!
Kõige olulisemast
Emad armastavad oma lapsi, neile meeldib oma nunnusid kallistada ja musitada. On ka erandeid, aga nood ei ole seda väärt, et neist kirjutada. Täna hommikul saatis üks ema oma võsukese trammi peale, tõi ta käekõrval ukseni ja pöördus siis ise tagasi. Eemalt lehvitas veel ja saatis lapsele õhumusi. See oli nii armas ja südantsoojendav, sest võsuke oli tegelikult päris suur - umbes 10aastane poiss. Mind valdab sellistel hetkedel nostalgia, mõnus mälestus enda lapsepõlvest ja sellest, kui oluline ja vajalik oli ema. Tegelikult on ka praegu, aga kui oleme täiskasvanud, mõtleme sellele liiga vähe. Tundsin isegi natuke piinlikkust enda pärast, töölejõudes võtsin telefoni ja helistasin emale.
Võib-olla peaksid Sina sedasama tegema!
Võib-olla peaksid Sina sedasama tegema!
Witchcraft
Sain Coelho Bridaga eile lõpule. Ja muidugi pole raske arvata, mis ma kohe unes nägin. Raamatu sisuks on ühe noore naisterahva üleloomulike võimete ja maagia avastamine, ja ma siis olin täna öösel kah nõid. Suutsin mõttejõul asju liigutada ja nägin deemoneid. Kõige kummalisem oli see, et ma naersin südamest, aga kui peeglisse vaatasin, siis nägu oli kivinenud, ilma igasuguse emotsioonita ja kortsus - ma olin vana. Keegi ütles kõrvalt, et see on needus, mis kaasneb nõiaks olemisega. Hommikul oli raske ärgata.
Kräpp. Mesikräpp.
Ma olin nüüd mõnda aega eemal. Oli tegemist.
Võiks ju mingil huvitaval teemal natuke arutleda, aga pea on tühi nagu rahapõrsas majanduslanguse ajal. Vaatan oma laua peal ringi ja näen kahte suurt toidukilesse mähitud porgandit - mu tänane lõunasöök. Eile õhtul koorisin ja pakendasin. Mitte, et ma mingil äärmuslikul dieedil oleks või rahapuuduses vaevleks, aga vahel lihtsalt on hea natuke teistmoodi teha. Pealegi, mul pole täna aega lõunale minna ja kodust polnud muud võtta. Huvitav info muidugi igale lugejale. Oh, well!
Kas Sina ka leiba küpsetad? Kui ei, siis on sul midagi viga, sest see on viimase aja kõige kuumem trend. Isegi nende hulgas, kes muidu kööki üldse ei satu. Ma olin enda arvates väga originaalne, kui suvel suguvõsakokkutulekult karbikese leivajuuretist kaasa sain. Paar päeva hiljem, kui värske küpsetise kontorisse maitsmiseks tõin, selgus, et põhimõtteliselt igal naiskolleegil on kodus külmkapis leivapoeg käärimas. Nii palju siis üllatusmomendist. Praeguseks hetkeks on asi nii hulluks läinud, et enam ei ole kuskile võimalik minna, ilma, et iseküpsetatud leiba ei pakutaks, ja kontoris on esmaspäeva hommikuti juba 3 erinevat pätsi letis. Huvitav, kas leivamüük poodides on vähenenud? Sest mina isiklikult pole juba kuu aega kindlasti ühtegi küpsetist poest ostnud. Muide, ma olen oma toodangu pakkumisega juba ülemaailmseks läinud, sest eelmisel nädalal jõudis üks minu nunnu Ameerikamaale. Vahva, mis?!
On veel üks teema, millest ma mööda ei saa: laibad teel! Kas te olete viimasel ajal mööda mõnda suuremat linnavälist maanteed sõitnud? KOHUTAV! Selline tunne on, et osaled mingil perverssel slaalomisõidul, sest iga paari kilomeetri järel on keset teed üks verine karvapamp. Paistab, et mul on siiamaani õnneks läinud, minu auto läbi on ainult üks konn ja miljon putukat surma saanud, aga nende vaeste karvaste loomakeste jaoks on teeületamine tõeline ellujäämiskursus. Kutsun siinkohal kõiki üles olema pisut tähelepanelikumad liikluses, sest üks hetk ajad küll kähriku alla, aga järgmisel võib see juba mõni roosa kahejalgne olla!
Ilusat 6ndat oktoobrit. It´s gonna be a bright sunshiny day!
Võiks ju mingil huvitaval teemal natuke arutleda, aga pea on tühi nagu rahapõrsas majanduslanguse ajal. Vaatan oma laua peal ringi ja näen kahte suurt toidukilesse mähitud porgandit - mu tänane lõunasöök. Eile õhtul koorisin ja pakendasin. Mitte, et ma mingil äärmuslikul dieedil oleks või rahapuuduses vaevleks, aga vahel lihtsalt on hea natuke teistmoodi teha. Pealegi, mul pole täna aega lõunale minna ja kodust polnud muud võtta. Huvitav info muidugi igale lugejale. Oh, well!
Kas Sina ka leiba küpsetad? Kui ei, siis on sul midagi viga, sest see on viimase aja kõige kuumem trend. Isegi nende hulgas, kes muidu kööki üldse ei satu. Ma olin enda arvates väga originaalne, kui suvel suguvõsakokkutulekult karbikese leivajuuretist kaasa sain. Paar päeva hiljem, kui värske küpsetise kontorisse maitsmiseks tõin, selgus, et põhimõtteliselt igal naiskolleegil on kodus külmkapis leivapoeg käärimas. Nii palju siis üllatusmomendist. Praeguseks hetkeks on asi nii hulluks läinud, et enam ei ole kuskile võimalik minna, ilma, et iseküpsetatud leiba ei pakutaks, ja kontoris on esmaspäeva hommikuti juba 3 erinevat pätsi letis. Huvitav, kas leivamüük poodides on vähenenud? Sest mina isiklikult pole juba kuu aega kindlasti ühtegi küpsetist poest ostnud. Muide, ma olen oma toodangu pakkumisega juba ülemaailmseks läinud, sest eelmisel nädalal jõudis üks minu nunnu Ameerikamaale. Vahva, mis?!
On veel üks teema, millest ma mööda ei saa: laibad teel! Kas te olete viimasel ajal mööda mõnda suuremat linnavälist maanteed sõitnud? KOHUTAV! Selline tunne on, et osaled mingil perverssel slaalomisõidul, sest iga paari kilomeetri järel on keset teed üks verine karvapamp. Paistab, et mul on siiamaani õnneks läinud, minu auto läbi on ainult üks konn ja miljon putukat surma saanud, aga nende vaeste karvaste loomakeste jaoks on teeületamine tõeline ellujäämiskursus. Kutsun siinkohal kõiki üles olema pisut tähelepanelikumad liikluses, sest üks hetk ajad küll kähriku alla, aga järgmisel võib see juba mõni roosa kahejalgne olla!
Ilusat 6ndat oktoobrit. It´s gonna be a bright sunshiny day!
Elementaarne, Watson!
Kui keegi küsib, mis sa õhtul teed ja sa oled küll midagi planeerinud, aga otseseid plaane või edasilükkamatuid kohustusi ei ole, siis sõltub su vastus alati kolmest asjaolust:
a) kui küsija on keegi, kellega sa väga tahaksid kokku saada, siis ei ole sul kunagi õhtuks plaane;
b) kui küsija on keegi, kelle suhtes sa oled täiesti neutraalne, kes on hea sõber või kellelt ei ole oodata mingeid külgelöömise trikke, siis olenevalt tema ettepanekust on sul võibolla õhtuks plaanid;
c) kui küsija on keegi, kes on sulle suhteliselt vastumeelne, kuna ta on väga pealetükkiv ja ilmselgelt sinust huvitatud, siis on sul alati õhtuks plaanid tehtud.
Valik on sinu!
a) kui küsija on keegi, kellega sa väga tahaksid kokku saada, siis ei ole sul kunagi õhtuks plaane;
b) kui küsija on keegi, kelle suhtes sa oled täiesti neutraalne, kes on hea sõber või kellelt ei ole oodata mingeid külgelöömise trikke, siis olenevalt tema ettepanekust on sul võibolla õhtuks plaanid;
c) kui küsija on keegi, kes on sulle suhteliselt vastumeelne, kuna ta on väga pealetükkiv ja ilmselgelt sinust huvitatud, siis on sul alati õhtuks plaanid tehtud.
Valik on sinu!
Tellimine:
Postitused (Atom)