Kanapidu it is!

Sel kevad-suvel on väga mitmed minu ja Teise Poole sõbrad-tuttavad-sugulased abielurannas ankru vette visanud. Ilmselt on vanus selline ja paljud paarid on tundnud, et õige aeg on käes. Minusuguse romantiku jaoks on väga hingepaitav, et tänapäeval jätkuvalt hinnatakse vanu traditsioone ja abiellumine noorte jaoks oluline on. Pikemalt olen enda suhtumisest abielusse kirjutanud siin.

Kõigi teiste toredate inimeste seas abiellus nädal tagasi minu kallis täditütar Kersti, kes minu jaoks oluliste inimeste skaalal raudselt kuskil maksimumi lähedal pesitseb. Seetõttu oli eriti vajalik korraldada talle uhke "ärasaatmispidu". Org-tiim, mis koosnes Kersti lähematest sõbrannadest ja naissoost sugulastest, oli meil väga tasemel ja tekkis lausa mõte, et peaks hakkamagi taolisi õhtuid tihedamalt korraldama. Seega, kui keegi minu blogilugejatest veel abielus ei ole (ma tean, et teid ei ole enam palju jäänud), siis anna endast märku ja me korraldame Sulle elu parima kanapeo (ingl. k. hen party)!

Kersti õhtu teemaks valisime Femme Fatale, kuna tal on sellega oma ajalugu ja saime sinna ümber hästi põimida ürituse kontseptsiooni. Dress code sai paika pandud nii, et peategelane kannab punast ja meie ülejäänud musti kleite punaste aksessuaaridega - läbivaks elemendiks ühesugused peavõrud ja sulest-paelast kombineeritud tutid. Kersti kostüümi panin kokku suurima hoolega - ostsin poest spetsiaalselt talle seksika punase kleidi, meisterdasin juurde klambriga loori ning valisin glamuursed ehted. Kingade ostmise andsime käsu korras Kerstile endale ülesandeks. Olgu öeldud, et tulevane pruut teadis vaid õhtut, millal peab vaba olema - millestki muust polnud tal aimugi. Muidugi oleks võinud ka see informatsioon talle üllatus olla, aga 8-kuuse lapse kõrvalt ekspromt ema ära krabada oleks olnud meist liiga läbimõtlematu.

Niisiis, teadmata, mis teda ees ootab, avas Kersti 12. augusti õhtupoolikul kell 16.00 välisukse, mille taga seisis kuller suure punase karbiga. Karbi sees oli punasesse siidipaberisse pakitud kostüüm ning juures kiri korraldusega panna selga kõik pakis leiduv ja olla 20 minuti pärast all, kus isiklik sohver viib ta tema senise elu parimale lõbusõidule. Ja reis võis alata! 

Femme Fatale maskeering - kleit, loor, ehted

Kogu üritust ma ümber jutustama ei hakka, märksõnadeks olgu fotomeik peategelasele, stripptantsu õppimine Katrin Väli juhendamisel, fotosessioon, "leinaseisak" pruutpaari esimeses kohtumiskohas, kokteilikoolitus (kus pruut ise baarileti taga Mojitosid pidi meisterdama), joogimängud, loterii-allegrii (osutus enneolematult edukaks), mees-strippar ja private tants, vanade peikade ärasaatmine, klubis laudadel ja diivanitel tantsimine ning palju muud, mis veel sinna vahele ja juurde mahtus. Siduvaks elemendiks läbi õhtu olid vihjekaardid, mille andsime Kerstile enne igat uut tegevust. Lisaks pidi tulevane pruut kohe alguses lugema ette vande eeloleva õhtu õnnestumise tarbeks ning kui kõik keerulised katsed läbitud, panime talle rinda uhke märgi - ABIELUKS VALMIS.



Käsitöö

Pruudi vanne allakirjutatud ja pitseeritud



Nagu ikka taoliste ürituste ettevalmistamisel, meeldib mulle, kui kõik detailideni paigas on. See tähendab suuri pingutusi, vähest und ja võimalusel muude kohustuste kõrvalelükkamist. Aga protsess ise on ülimalt nauditav ja tulemus veelgi enam. Pingutused ei tundu üldse suured, teades, et ideaalis peaks see kõik toimuma vaid ühe korra elus. Pruut oli õnnelik, korraldajad olid õnnelikud!

Vanast uus - vol 1

Vanade eestlaste kombel usume ka mina ja Teine Pool, et armastus tuleb ikka siis, kui tööd teha. Või siis edasijõudnute versioon: tee tööd, rassi nagu segane ja kui sa seda kõike veel puhkuse ajal teed, siis pärast supled armastuse jões. Me võtsime asja niisiis tõsiselt. Kohe, kui olime Saaremaale jõudnud, lõime Nipiraamatu lahti ja vaatasime tõtt põnevate näpunäidetega vanade puituste taastamise kohta. Kui peaks nimetama ühe asja, mida meil saarel eelmise sajandi alguses ehitatud talumajas küll ja veel on, siis on need justnimelt vanad puituksed, peidetud mitmete kohutavate värvikihtide alla.

Teise Poolega on minusugusel väga vedanud, sest ükskõik, mis hull mõte mul pähe tuleb, ta ei löö kunagi risti ette. (Näiteks ärkan ma pühapäeva hommikul üles ja otsustan, et magamistoa kummut tuleks üle värvida. Milles küsimus?! Aga sellest juba mõnes järgmises postituses.) Ehk siis juba olimegi me ehituspoes ja ostsime kokku tarvilikke vahendeid uste korrastamiseks.

Alguses järgisime hoolega Nipiraamatu juhendit. Seal oli soovitatud vana värvi eemaldamiseks kasutada keemilist vahendit. Meie leidsime kohalikust Orissaare ehituspoest Wenfexi nimelise toote. Iseenesest ju lihtne - pintseldad keemia ukse peale, ootad 5-10 minutit ja kraabid kortsutõmmanud värvikoorikud pahtlilabidaga maha. Tõepoolest, kui kõrvale jätta kohutav kõrvetav tunne, mida pintseldamisel kehale sattuvad pritsmed tekitavad ja vastik hais, on esimene värvikiht täitsa lahkelt nõus eemalduma. Aga edasi läheb juba keeruliseks. Purgil on öeldud küll, et iga kihi jaoks tuleb uuesti keemiat pintseldada, aga pole sõnagi selle kohta, mida teha siis, kui kõige alumine kiht, mis miljon aastat tagasi otse puitpinnale on kantud, hoopis nätsu kombel venima ja kleepuma hakkab ning ei kavatsegi ukse pealt lahkuda. Sest siis sa nühid nii, et käsi krampis, aga tatt lahti ei tule.

 
Nagu ikka sellistel puhkudel, tuli appi sõber Google ja leidsime, et tegelikult on palju mõttekam kasutada vana värvi eemaldamiseks kuumapuhurit. Kuna selline peen vahend meie kodusest arsenalist veel puudus, seadsime sammud Kuressaare ehituspoodidesse. Puhureid oli meie üllatuseks väga erinevates hindade ja karakteristikutega. Olles tutvunud nii kõige odavamate kui ka kallimatega, valisime lõpuks soodsaima hinnaga eksemplari. Sest kui tihti seda puhurit siis ikka vaja on ühes majapidamises. Meie oma valikut kahetsema ei pidanud. Seekord olime ehituspoes juba pooleldi profid ja valisime lisaks ka spetsiaalsed värvikaabitsad, sest pahtlilabidas on mõeldud siiski pahteldamiseks - uskuge mind!

Puhuriga hakkas töö palju libedamalt minema ja kuigi mul õnnestus hulgaliselt närvirakke säästa, ei ole päris ilma miinusteta ka see töö. Kuum õhk, mis "föönist" väljub, on umbes 600 kraadi Celsiuse skaalas ja see ei ole mitte kerge soe tuuleiil vaid ikka põletavalt tuline, lisaks on kärssava värvi aurud päris vinged. Paremal juhul teevad need uimaseks, halvemal juhul kaasneb peavalu. Proovisin ka respiraatorit, aga kuumal suvepäeval on see absoluutselt vastunäidustatud. Ja nüüd tähelepanu, naised - kaabitsaga värvi maha nühkimine on ilmselt parim rinnalihase trenn üldse. Kahju, et ma seda tööd ainult parema käega oskasin teha...

Puhuritöö oli põhiliselt minu pärusmaa, aga Teine Pool puhastas ära kõik metallist detailid - vanad ukse hinged ja lingid (mida veel päästa andis).

Kui mul pool ukse värvi puhuriga oli eemaldatud, sai Teine Pool hakata lihvima. Märkuseks siinkohal, et versioone puidult vana värvi eemaldamise erinevate etappide kohta on vist nii palju kui on inimesi, kes seda tööd teinud. Nõuandeid on seinast seina. Meie otsustasime peale puhuriga värvi eemaldamist lihvida puitpinda algul jämeda (40-60) ja seejärel peenikese (120) liivapaberiga. Kuna alumine värvikiht oli uksesse nii kiindunud, et päris maha seda mõnest kohast ei saanudki, siis oli liivapaberist kuigi palju kasu, aga kokkuvõttes otsustasime, et vanad uksed ongi oma ajalooga ja pole mõtet neid päris puhtaks nühkida.

Nagu isegi näete, uks tegi läbi totaalse muutumise. Tegelikult jõudsime puhkuse ajal kaks ust ära puhastada, aga lõppviimistlus on veel tegemata. Värvi eemaldamine ühelt ukselt puhuriga võtab vilunud töölisel (pean nüüd ennast silmas) umbes 6 tundi mõlemalt poolt - oleneb, kui kinni värvikihid on (nagu mainisin, meil oli alumine kümne küünega kinni). Kuna esimese ukse kallal pusisime algul keemiaga, läks selle puhastamise peale kokku 3 päeva. Puhuri ja kaabitsaga töötamine on küllaltki kurnav, seetõttu tuleb juurde arvestada ka mõned puhkepausid. Näiteks palaval suveilmal ei saa kuidagi ilma külma õlle või siidri joomiseta. Värvi eemaldamisele järgnev lihvimine võttis ka omajagu aega, seega, kui keegi mõtleb, et tal on paar tundi vaba aega, puhastaks mõne ukse värvist, siis unustagu ära, lihtsam on osta uus uks.

Ühel päeval saavad kõik uksed meie Saaremaa kodus olema vanast värvist vabastatud. Olenevalt ruumist kavatseme neid kas ainult linaõli või Pinotex Interior puidukaitsevahendiga katta. Et jääks võimalikult puidune ja ilus lõpptulemus. Kui see ükskord tehtud, lisan ka pildi. Praegu mõtlen tagasi selle raske töö peale ja tunnen, et haaraks kasvõi kohe jälle puhuri-kaabitsa kätte ja hakkaks nühkima, sest eesmärk pühitseb abinõud. Ja see eesmärk on kogu vaeva väärt.

Jälle orbiidil

Leides eest 24. juulil tehtud postituse, küsib Teine Pool igal õhtul, et kas ma olen endiselt puhkusel? Tegelikult on ju sügis juba ninasõõrmetes ja olgugi, et väljas ilus ilm, ei ole see soojalaine enam suvine - õhk on juba kargem ja magusam-vürtsikam. Magusam-vürtsikam sellepärast, et lahtiste akende vahelt levib mõnus kompottide-mooside-mahlade-hoidiste valmistamise hõng. Okei, tegelikult on see ainult minu ettekujutustes nii, sest reaalselt ei ole Tallinna kesklinnas ilmselt siiski palju aknaid, mille taga perenaised hoidiseid meisterdaksid. Aga mõte loeb.
Nii nagu pakatav suvi, on unustatud ka puhkus, mis kestis kõigest 3 kaunist nädalat. Elu on jälle täis tööd ja kohustusi, kella järgi käimisi, rutiini.

Augusti lõpp on minu jaoks alati täis ootusi. Kaunis soe sügis tundub väga ahvatlev ja uued projektid, värsked ideed, mis harilikult koos septembriga saabuvad, tunduvad nii põnevad. Selles osas suvi kui selline ongi ennast juba ammendanud. Kalendri järgi küll mitte, aga meeleolult küll. Kui puhkus on läbi ja inimesed vaikselt tööle tagasi tulevad, siis tahakski kiirelt uue lehekülje keerata. Võib-olla ka seetõttu, et nii saabub järgmine suvi kiiremini.

Kui septembriga jõuab kätte kooliaeg - nagu mul sel aastal - on põnevus laes. Ja kui sinna lisada veel uus töökoht (asutus jääb samaks, aga ametinimetus muutub), siis on erutus peaaegu talumatu. Viimati olin nii elevil vist 1990. aastal, kui esimesse klassi läksin ja 2002. aastal, kui ülikooli uksest sisse astusin. Uued algused on alati ääretult mõnusad minu jaoks, kes ma eriti pikalt ühe koha peal ei püsi - vaheldust on ikka vaja. Aga kui ma kuskil novembri keskel kirjutan blogisse, et kopp on ees ja enam ei jaksa, siis palun juhtige mu tähelepanu tänasele postitusele, et meelde tuletada, kuidas ma ise seda kõike ootasin.

Suvi on olnud pulmane ja homme tõmbame taaskord ilusad riided selga, et üks armas paar abiellu saata. Mul on seoses sellega üks lõbus pilt siia lõppu riputada, mis tehtud eelmisel reedel, kui pruut viimast korda vallalise naisena linnas ringi sai tuulutada.