Binding ties
Pane lugu käima ja siis loe:
Palun öelge mulle, mis nipiga jõuavad mõned inimesed tööl ja trennis käia, kokata, käsitöötada, lugeda ja muid koduseid toimetusi teha? Kas minu ööpäev on lühem kui mõnel teisel? Või ongi nii, et iga asjaga peaks tegelema ainult natukene, et siis jõuaks rohkem erinevaid valdkondi korraga haarata? Sest näiteks, kui ma võtan mingi kudumistöö ette, siis ma ju tahan, et see võimalikult ruttu valmis saaks. Aga õhtuti jääb käsitöö jaoks kõigi muude liigutuste/liikumiste kõrvalt ainult paar tundi (kui sedagi). Samas tahaks ju lugeda ka, hunnik raamatuid juba ootab, et neid mitte ainult voodi kõrval kapil ei imetletaks vaid vahel ka kätte võetaks. Aga nende omanik on ilmselgelt liiga halb aja planeerija, sest voodisse jõudes on kell alati juba liiga palju selleks, et mõte veel raamaturidadega sammu jõuaks pidada.
Kas teie lubate endale peale tööd ka mõne sellise hetke, kus te mitte midagi ei tee - et lihtsalt istute (või lamate) ja puhkate? Ja kui pikk üks selline hetk olla võib enne, kui ta laiskuseks muutub?
Ikka ja jälle jõuan ma selle teemani tagasi. Kuidas sundida ennast rohkem tegutsema ja vähem niisama olema, et jõuaks kõiki neid meelepäraseid asju teha, mis kuskil silma või kõrvu on jäänud ja huvitavad tunduvad?! Kui teada saate, öelge mulle ka. Seniks püüan kuidagimoodi poolelioleva kudumistöö valmis saada ja kõrvale ka Kristina raamatu ära lõpetada. Õhtusöögiks on purgisupp.
Palun öelge mulle, mis nipiga jõuavad mõned inimesed tööl ja trennis käia, kokata, käsitöötada, lugeda ja muid koduseid toimetusi teha? Kas minu ööpäev on lühem kui mõnel teisel? Või ongi nii, et iga asjaga peaks tegelema ainult natukene, et siis jõuaks rohkem erinevaid valdkondi korraga haarata? Sest näiteks, kui ma võtan mingi kudumistöö ette, siis ma ju tahan, et see võimalikult ruttu valmis saaks. Aga õhtuti jääb käsitöö jaoks kõigi muude liigutuste/liikumiste kõrvalt ainult paar tundi (kui sedagi). Samas tahaks ju lugeda ka, hunnik raamatuid juba ootab, et neid mitte ainult voodi kõrval kapil ei imetletaks vaid vahel ka kätte võetaks. Aga nende omanik on ilmselgelt liiga halb aja planeerija, sest voodisse jõudes on kell alati juba liiga palju selleks, et mõte veel raamaturidadega sammu jõuaks pidada.
Kas teie lubate endale peale tööd ka mõne sellise hetke, kus te mitte midagi ei tee - et lihtsalt istute (või lamate) ja puhkate? Ja kui pikk üks selline hetk olla võib enne, kui ta laiskuseks muutub?
Ikka ja jälle jõuan ma selle teemani tagasi. Kuidas sundida ennast rohkem tegutsema ja vähem niisama olema, et jõuaks kõiki neid meelepäraseid asju teha, mis kuskil silma või kõrvu on jäänud ja huvitavad tunduvad?! Kui teada saate, öelge mulle ka. Seniks püüan kuidagimoodi poolelioleva kudumistöö valmis saada ja kõrvale ka Kristina raamatu ära lõpetada. Õhtusöögiks on purgisupp.
Aga mulle meeldib
Tundub, et viimasel ajal on päevad nii tihedalt tegemisi-käimisi täis, et blogis polegi olnud mahti pikemalt peatuda. Teisalt ei ole mul olnud ka eriti häid mõtteid, mida tasuks kirja panna ja mingit tulemit käsitöö, küpsetamise või muus vallas pole ette näidata. Siiski, lootus on, et kohe varsti üht-teist tuleb.
See on huvitav, kuidas käsitöö viimasel ajal üle-üldiselt populaarsust on võitnud, vähemalt minu tutvusringkonnas. Muidugi mängib oma rolli siin ka asjaolu, et blogindus on hoo sisse saanud ja need, kes varem omaette kodus nokitsesid, on nüüd usinalt asunud enda töid eksponeerima. Mulle see meeldib, sest teiste tegemistest saab alati inspiratsiooni koguda ja häid ideid kõrvale panna. Enamasti vaatan ma suure imestuse ja kerge kadedustundega, kui imelisi asju mu sõbrad ja tuttavad - aga ka mittetuttavad - luua oskavad. Ma tean, et on palju neid, kes silmaotsaski ei salli laste- või käsitööblogisid, aga meil valitseb demokraatia ja kõigil on vabadus kirjutada ja lugeda endale meelepärast. Valik peaks tänapäeval olema ju enam kui piisav.
Tegelikult häirib mind väga, kui avaldatakse negatiivset arvamust teemadel, mis kommenteerija enda jaoks tühised ja tähtsusetud, aga paljude inimeste jaoks hingelähedased on. Näiteks toimus möödunud nädalavahetusel Paides suur rahvatantsupidu, kus ka mul oli au osaleda. Üle Eesti olid kogunenud erinevad tantsurühmad ja -ansamblid, kokku üle 800 tantsija. Tegemist oli tõeliselt suure talvise rõõmupeoga. Täna hommikul sattusin kohalikku ajalehte, Järva Teatajat, sirvima ja loomulikult oli seal ka nupuke laupäeval toimunud ürituse kohta. Kommentaare ei olnud just palju (täpsemalt 7), aga umbes pooled neist olid äärmiselt negatiivsed ja solvavad, ühes näiteks nimetati rahvatantsijaid tühikargajateks ja kästi koju tagasi minna. Ma saan aru, et kes iganes selle kirjutas, ei tea rahvatantsust kui kunstist mitte midagi, tema jaoks piirdubki asi ilmselt Kaera-Jaaniga, mida kunagi lasteaias vastu tahtmist pidi tantsima. Aga sellegipoolest tegi see mind äärmiselt kurvaks.
Minu esimene tõeline kontakt rahvatantsuga oli ülikooli teisel kursusel, kui pika veenmistöö tulemusena otsustasin liituda TTÜ rahvatantsuansambliga Kuljus. Enne seda pidasin ka mina rahvatantsu millekski lihtsaks ja tavaliseks, mida igas külas üks punt aktiviste vaba aja sisustamiseks harrastab. Õigemini, ma ei mõelnud kunagi sellele, mis teeb sellest kunstist tegelikult kunsti. Kummaline on võibolla see, et olemata kunagi enne sammugi rahvatantsu tantsinud, võeti mind vastu (õigem oleks küll öelda: lubati jääda) Kuljusesse, mis/kes juba üle poole sajandi vaieldamatult eesti tantsuansamblite paremikku kuulub. Rahvatantsuansamblit peaks eristama igast teistest tantsurühmast see, et tegeletakse n-ö lavatantsuga, kus pannakse väga suurt rõhku tehnilisele korrektsusele ja kvaliteedile, aga samas ka emotsioonidele ja loo edasiandmisele. Mainimata ei saa jätta traditsioone, käitumisreegleid jms, mida iga Kuljuse liige auga peab järgima.
Terve selle aja, kui olen tantsimisega tegelenud, olen pidanud pidevalt kaitsma ja selgitama rahvatantsu tegelikku olemust. Ikka on vaja inimesi veenda kontserdile tulema ja nautima meie oma rahvakultuuri, mis tegelikult on väga värvikas ja mitmekülgne. Samuti olen ma lugematutel kordadel pidanud vastu vaidlema väitele, et rahvatants - see on ju imelihtne. Arvatakse, et trennis ei tee me muud, kui nühime susse vastu põrandat ja jalutame ühest saali otsast teise. Tegelik elu on midagi hoopis muud, hästi sobiks siinkohal ütlus: raske treeningutel, kerge lahingus. Üks täiskoormusega Kuljuses tantsiv tegelane teab, mida tähendavad higi ja pisarad, mis eelnevad perfektsele lavalisele esitusele.
Ma ei tahtnud tegelikult selle jutuga Kuljust ülistada, kuigi, minu jaoks rahvatants = Kuljus ja on võimatu rääkida ühest, mainimata teist. Ma tahtsin väljendada enda suurt austust rahvatantsu kui kunsti vastu ja avaldada austust inimestele, kes sellega tegelevad. Lõppkokkuvõttes on ju oluline, et igaüks tegeleks sellega, mis talle hingelähedane. Sama tähtis on austada teiste inimeste valikuid, soove, tegevusi ja kõike muud, mis teeb neist just need inimesed, kes nad on. Me peaks imetlema inimest, kellel on anne midagi eriliselt teha. Me peaksime rohkem kiitma nii iseennast kui teisi!
See on huvitav, kuidas käsitöö viimasel ajal üle-üldiselt populaarsust on võitnud, vähemalt minu tutvusringkonnas. Muidugi mängib oma rolli siin ka asjaolu, et blogindus on hoo sisse saanud ja need, kes varem omaette kodus nokitsesid, on nüüd usinalt asunud enda töid eksponeerima. Mulle see meeldib, sest teiste tegemistest saab alati inspiratsiooni koguda ja häid ideid kõrvale panna. Enamasti vaatan ma suure imestuse ja kerge kadedustundega, kui imelisi asju mu sõbrad ja tuttavad - aga ka mittetuttavad - luua oskavad. Ma tean, et on palju neid, kes silmaotsaski ei salli laste- või käsitööblogisid, aga meil valitseb demokraatia ja kõigil on vabadus kirjutada ja lugeda endale meelepärast. Valik peaks tänapäeval olema ju enam kui piisav.
Tegelikult häirib mind väga, kui avaldatakse negatiivset arvamust teemadel, mis kommenteerija enda jaoks tühised ja tähtsusetud, aga paljude inimeste jaoks hingelähedased on. Näiteks toimus möödunud nädalavahetusel Paides suur rahvatantsupidu, kus ka mul oli au osaleda. Üle Eesti olid kogunenud erinevad tantsurühmad ja -ansamblid, kokku üle 800 tantsija. Tegemist oli tõeliselt suure talvise rõõmupeoga. Täna hommikul sattusin kohalikku ajalehte, Järva Teatajat, sirvima ja loomulikult oli seal ka nupuke laupäeval toimunud ürituse kohta. Kommentaare ei olnud just palju (täpsemalt 7), aga umbes pooled neist olid äärmiselt negatiivsed ja solvavad, ühes näiteks nimetati rahvatantsijaid tühikargajateks ja kästi koju tagasi minna. Ma saan aru, et kes iganes selle kirjutas, ei tea rahvatantsust kui kunstist mitte midagi, tema jaoks piirdubki asi ilmselt Kaera-Jaaniga, mida kunagi lasteaias vastu tahtmist pidi tantsima. Aga sellegipoolest tegi see mind äärmiselt kurvaks.
Minu esimene tõeline kontakt rahvatantsuga oli ülikooli teisel kursusel, kui pika veenmistöö tulemusena otsustasin liituda TTÜ rahvatantsuansambliga Kuljus. Enne seda pidasin ka mina rahvatantsu millekski lihtsaks ja tavaliseks, mida igas külas üks punt aktiviste vaba aja sisustamiseks harrastab. Õigemini, ma ei mõelnud kunagi sellele, mis teeb sellest kunstist tegelikult kunsti. Kummaline on võibolla see, et olemata kunagi enne sammugi rahvatantsu tantsinud, võeti mind vastu (õigem oleks küll öelda: lubati jääda) Kuljusesse, mis/kes juba üle poole sajandi vaieldamatult eesti tantsuansamblite paremikku kuulub. Rahvatantsuansamblit peaks eristama igast teistest tantsurühmast see, et tegeletakse n-ö lavatantsuga, kus pannakse väga suurt rõhku tehnilisele korrektsusele ja kvaliteedile, aga samas ka emotsioonidele ja loo edasiandmisele. Mainimata ei saa jätta traditsioone, käitumisreegleid jms, mida iga Kuljuse liige auga peab järgima.
Terve selle aja, kui olen tantsimisega tegelenud, olen pidanud pidevalt kaitsma ja selgitama rahvatantsu tegelikku olemust. Ikka on vaja inimesi veenda kontserdile tulema ja nautima meie oma rahvakultuuri, mis tegelikult on väga värvikas ja mitmekülgne. Samuti olen ma lugematutel kordadel pidanud vastu vaidlema väitele, et rahvatants - see on ju imelihtne. Arvatakse, et trennis ei tee me muud, kui nühime susse vastu põrandat ja jalutame ühest saali otsast teise. Tegelik elu on midagi hoopis muud, hästi sobiks siinkohal ütlus: raske treeningutel, kerge lahingus. Üks täiskoormusega Kuljuses tantsiv tegelane teab, mida tähendavad higi ja pisarad, mis eelnevad perfektsele lavalisele esitusele.
Ma ei tahtnud tegelikult selle jutuga Kuljust ülistada, kuigi, minu jaoks rahvatants = Kuljus ja on võimatu rääkida ühest, mainimata teist. Ma tahtsin väljendada enda suurt austust rahvatantsu kui kunsti vastu ja avaldada austust inimestele, kes sellega tegelevad. Lõppkokkuvõttes on ju oluline, et igaüks tegeleks sellega, mis talle hingelähedane. Sama tähtis on austada teiste inimeste valikuid, soove, tegevusi ja kõike muud, mis teeb neist just need inimesed, kes nad on. Me peaks imetlema inimest, kellel on anne midagi eriliselt teha. Me peaksime rohkem kiitma nii iseennast kui teisi!
Sinule
Tõelised sõbrad on need, kelle kaudu õpime tundma iseennast. Kui Sina, Sõber, vaatad peeglisse, siis näed seal osakest minust ja ka mina kannan endas rõõmu Sinust. Kui oleme jaganud ühiseid hetki, oleme läbi kogetud emotsioonide ja mälestuste alati seotud. Pole tähtis, kas viibid Ameerika, Austraalia või Euraasia mandril, ükski vahemaa ei määra tõelise sõpruse suurust ja olemust. Me oleme alati koos!
Sõber, Sa tead, et kui ka olen eemal, elan südames alati kõikidele Su rõõmudele ja muredele kaasa. Kui Sa mind vajad, siis sosista õrnalt ja ma kuulen Sind. Ja kui Sa arvad, et ei vaja kedagi, siis sosista ikka. See, kes peab kuulma, kuuleb.
Sõber, ma ei kingi Sulle täna karvast mängulooma või südamekujulist õhupalli, ma ei saada Sulle liblikatega kaarti ega lilli. Ma pühendan Sulle selle kirjatüki enda blogis ja lubaduse, et olen Su jaoks alati olemas, nii heas kui halvas.
Sõber, Sa oled mulle kallis iga päev - lähedal ja kaugel!
Armastusega,
Sinu Liisi
Produkt
Kaua tehtud kaunikene - tekk sai lõpuks valmis ja värskele omanikule kätte toimetatud. Super!
Nüüd mul näpud sügelevad, et uut projekti ette võtta. Mitu lõnga on valmis ostetud ja ideed juba küpsevad. Puhkus saab kahjuks kohe läbi, aga päevad lähevad õnneks järjest pikemaks, jõuab õhtuti ka palju rohkem ära teha.
Ma nüüd puhkan edasi, olge mõnsad!
Nüüd mul näpud sügelevad, et uut projekti ette võtta. Mitu lõnga on valmis ostetud ja ideed juba küpsevad. Puhkus saab kahjuks kohe läbi, aga päevad lähevad õnneks järjest pikemaks, jõuab õhtuti ka palju rohkem ära teha.
Ma nüüd puhkan edasi, olge mõnsad!
Muusikapõud on läbi!
Kui sa seda lugu kuulad ja sul ei teki soovi autosse istuda ja gaas põhja vajutada, siis sul on midagi viga!
Ja no see lihtsalt peab ka karul jala tatsuma panema:
Ja no see lihtsalt peab ka karul jala tatsuma panema:
1. veebruar 2010
Täpselt aasta tagasi sai alguse üks armastuslugu. Ilus muinasjutt, mille peategelased oleme mina ja mu Teine Pool. Head uut aastat meile ja tulgu neid veel palju-palju! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)