Muusikamaitsega on minul kummalised lood. Raske on öelda, et vot just see stiil on mu lemmik. Muidugi, ma armastan rokkmuusikat, aga seal on ka palju sellist, mis mulle ei meeldi. Samas võin ma popmuusikat või klubitümmi kuulata ja seda kaifida - teisalt tehakse kohati ikka väga õudsaid asju. Siis on veel jazz - hingetoit; samuti klassikaline muusika, mis sobib kultuursele osale minust. Ei saa mainimata jätta, et ma ju tantsin ometigi rahvatantsu, mis tähendab, et täiesti kummalised keemilised reaktsioonid toimuvad mu kehas siis, kui kuulen mõnda vana head simmani (loe: jaanitule) lugu. Karavan, Justament, Kukerpillid, Anne Veski, Rock Hotel jpm - neil kõigil on midagi meelepärast mu jaoks. Lisaks eelnevale on veel miljon erinevat stiili, mida ma ei oska nimetadagi.
Kokkuvõtvalt ei ole võimalik kõiki mulle meeldivaid erinevaid stiile ja esitajaid üles lugeda, sest üllatajaid on igal pool. Küll aga olen tähele pannud, mis võiks olla need siduvad tegurid, mis ühe loo mu jaoks atraktiivseks teevad. Esiteks muidugi ajalooline taust - hetked, millega lugu on seotud ja nostalgia, mille tema kuulamine endaga kaasa toob. Teiseks muusikaline kvaliteet - ma pean siin silmas huvitavaid meloodilisi käike ja seda, kui professionaalselt neid esitatakse. See omakorda viib kolmanda kriteeriumini, milleks on laulja võimekus - ma ei suuda kuulata monotoonseid, ekslikke, igavaid hääli. Neljandaks on rütm - olenevalt muidugi muusikastiilist peab loos olema mingi mõnus rütmiline vigur, mis mul jala tatsuma paneb või kõhus propelleri käivitab. Viiendaks nimetaksin veel dünaamilisust - et terve lugu ei oleks ühesugune, vaid sellel oleks käimatõmbav algus, kulmineeruv keskpunkt ja kokkuvõtlik lõpetus.
Kogu selle omajagu keeruka selgituse taustal peab ütlema, et mõni lugu ronib esimesest hetkest nii naha alla, et sa ei oska seda kuidagi selgitada - ei endale ega teistele. Sest ta lihtsalt meeldib! Teisalt on jälle korduvalt olnud nii, et kuulates laulu mõnelt helikandjalt ei arva ma sellest mitte midagi ja alles live´s kuuldes saan aru, kui hea ta tegelikult on. Nii juhtub, et ma võin ennastunustavalt õõtsutada mõne räpiloo taustal, karata vaimustunult rokk-kontserdil, istuda ihukarvad püsti sümfooniaorkestrit kuulates, poetada pisara jazzi nautides, tantsida kingatallad õhukeseks klubimuusika rütmis.
Kusjuures, on olnud mitmeid lugusid, mille puhul ma mõtlen, et see ei tohiks mulle meeldida, aga ometi ta mõjub ja ma ei saa sinna midagi parata. Üks asi, mis elu jooksul selgeks saab, on see, et me ei tohi häbeneda seda, mis on meile südamelähedane - ka muusikamaitse osas.
Mõtlesin, et panen siia mõne loo, mis mulle elu jooksul on nii väga meeldinud, et oleksin võinud neid 24/7 järjest kuulata. See on muidugi ainult murdosa kõikidest lugudest.
Kuule, kuula!
Küsijatest ja rääkijatest kirjutama ajendas mind tegelikult üks vestlus enda õega. Me hakkasime arutlema selle üle, kuidas on inimesi, kes püüavad ise luua olukordi, kus teine inimene peaks nende käest küsima, milles asi on. No näiteks, kui keegi väga demonstratiivselt ohkab, omaette naeru puristab või iga hinna eest haledana püüab paista. Selle asemel, et ise rääkida, miks ta mingit liigutust või häälitsust teeb, ootab ta küsimust. Edasi jõudsime järeldusele, et nii mina kui õde kumbki ei salli selliseid olukordi, sest me ei ole küsijad. Veel vähem oleme me seda siis, kui olukord on kuidagi kunstlikult tekitatud.
Samas pani antud teema edasi mõtlema, et ka paljudes muudes olukordades ei meeldi meile küsimusi esitada. Ehk siis, on inimesi, kes alati ise uurivad-puurivad, kellele sa räägidki kõik - ja veel natuke enamgi - südamelt/meelelt ära. Ja hiljem avastad, et ei saanud ise mitte midagi teada. Et kui küsitakse, aga mis tema siis rääkis või kuidas tal läheb vms, siis sa tegelikult ei oska vastata, sest tuleb välja, et ainult sina ju rääkisid kogu aeg. Meie ise - õde ja mina - ei lähe just väga tihti teiste käest pärima, mis nende elus toimub. Muidugi on viisakusküsimused: kuidas Sul läheb? kuidas mees elab? kuidas lapsed kasvavad? jne. Aga üldjuhul me austame kohati isegi liiga palju oma vestluskaaslase privaatsust. Liiga palju sellepärast, et tõenäoliselt paljudes olukordades inimesed ootavad, et neilt küsitaks rohkem, et tuntakse huvi. Ja nagu ma eelnevas postituses mainisin, nii on oht jätta endast hoopis ükskõikne ja hoolimatu mulje.
Loomulikult on inimesi, kes on osavad nii küsimises kui rääkimises. Nad oskavad esitada küsimusi nii, et teema läheks sinna, kuhu soovivad, ja et nad saaksid siis lõpuks ikkagi ise rääkida. Tõenäoliselt sobitun ma teatud olukordades just ka sellesse rolli. Sest sel juhul ei ole mu küsimused tegelikult suunatud niivõrd teisele inimesele ja tema isiklikele asjadele, kuivõrd mingile üldisemale teemale. Ma julgeks väita ka seda, et endast rääkimisega on võimalik vältida ebamugavat vaikushetke või olukorda, kus peaks hakkama mingeid küsimusi esitama. Salamisi soovib siis rääkija, et ka vestluskaaslane teemasse sisse tuleks ja mingitest endaga juhtunud sarnastest olukordadest juttu teeks.
Nagu eelneva loo kommentaarides välja tuli, on küsijate näol sageli tegemist inimestega, kes küsivad selleks, et neilt endalt ka küsitaks. Ma arvan, et parim olukord nende jaoks on, kui nad suhtlevad inimestega, kelles samuti küsija pool pigem domineerib. Sest ega siis küsija roll ei tähenda, et inimene ise üldse midagi ei räägi. Ta lihtsalt räägib vähem ja küsib rohkem.
Lisaks küsijatele ja rääkijatele on olemas ka kuulajad, keda ma neist kolmest isiklikult kõige rohkem austan. Hea kuulaja on see, kes oskab esitada piisavas koguses õigeid küsimusi, kes räägib siis, kui tal on midagi arukat ja teemakohast öelda ning kes ei ole oma käitumises pealetükkiv, aga näitab üles piisavalt huvi ja hoolivust. Kui nii võtta, siis tegelikult ei olegi hea kuulaja näol tegemist mingi kolmanda omaette tüübiga, vaid see on ideaalilähedale süntees kahest poolest, kellest kogu mu lugu alguse sai - küsijast ja rääkijast.
Võib-olla oleks õigem hoopis väita, et enamik inimesi on kameeleonid - nad muudavad värvi (loe: rolle) vastavalt "ohule", mis neid varitseb. Sealjuures on aga igal ühel see oma õige värv - mugavustsoon - milles end kõige kodusemalt ja paremini võib tunda. Mõnes eneseabi raamatus oleks kindlasti soovitus, et püüa arendada endas erinevaid oskusi, et võiksid vajadusel olla küsija, vajadusel rääkija, võimalusel kuulaja. Aga mina sellistesse kunstlikult õpitud või kehastatud rollidesse ei usu, sest enda loomuse vastu me ei saa. Parim soovitus on jääda iseendaks, no matter what!
Samas pani antud teema edasi mõtlema, et ka paljudes muudes olukordades ei meeldi meile küsimusi esitada. Ehk siis, on inimesi, kes alati ise uurivad-puurivad, kellele sa räägidki kõik - ja veel natuke enamgi - südamelt/meelelt ära. Ja hiljem avastad, et ei saanud ise mitte midagi teada. Et kui küsitakse, aga mis tema siis rääkis või kuidas tal läheb vms, siis sa tegelikult ei oska vastata, sest tuleb välja, et ainult sina ju rääkisid kogu aeg. Meie ise - õde ja mina - ei lähe just väga tihti teiste käest pärima, mis nende elus toimub. Muidugi on viisakusküsimused: kuidas Sul läheb? kuidas mees elab? kuidas lapsed kasvavad? jne. Aga üldjuhul me austame kohati isegi liiga palju oma vestluskaaslase privaatsust. Liiga palju sellepärast, et tõenäoliselt paljudes olukordades inimesed ootavad, et neilt küsitaks rohkem, et tuntakse huvi. Ja nagu ma eelnevas postituses mainisin, nii on oht jätta endast hoopis ükskõikne ja hoolimatu mulje.
Loomulikult on inimesi, kes on osavad nii küsimises kui rääkimises. Nad oskavad esitada küsimusi nii, et teema läheks sinna, kuhu soovivad, ja et nad saaksid siis lõpuks ikkagi ise rääkida. Tõenäoliselt sobitun ma teatud olukordades just ka sellesse rolli. Sest sel juhul ei ole mu küsimused tegelikult suunatud niivõrd teisele inimesele ja tema isiklikele asjadele, kuivõrd mingile üldisemale teemale. Ma julgeks väita ka seda, et endast rääkimisega on võimalik vältida ebamugavat vaikushetke või olukorda, kus peaks hakkama mingeid küsimusi esitama. Salamisi soovib siis rääkija, et ka vestluskaaslane teemasse sisse tuleks ja mingitest endaga juhtunud sarnastest olukordadest juttu teeks.
Nagu eelneva loo kommentaarides välja tuli, on küsijate näol sageli tegemist inimestega, kes küsivad selleks, et neilt endalt ka küsitaks. Ma arvan, et parim olukord nende jaoks on, kui nad suhtlevad inimestega, kelles samuti küsija pool pigem domineerib. Sest ega siis küsija roll ei tähenda, et inimene ise üldse midagi ei räägi. Ta lihtsalt räägib vähem ja küsib rohkem.
Lisaks küsijatele ja rääkijatele on olemas ka kuulajad, keda ma neist kolmest isiklikult kõige rohkem austan. Hea kuulaja on see, kes oskab esitada piisavas koguses õigeid küsimusi, kes räägib siis, kui tal on midagi arukat ja teemakohast öelda ning kes ei ole oma käitumises pealetükkiv, aga näitab üles piisavalt huvi ja hoolivust. Kui nii võtta, siis tegelikult ei olegi hea kuulaja näol tegemist mingi kolmanda omaette tüübiga, vaid see on ideaalilähedale süntees kahest poolest, kellest kogu mu lugu alguse sai - küsijast ja rääkijast.
Võib-olla oleks õigem hoopis väita, et enamik inimesi on kameeleonid - nad muudavad värvi (loe: rolle) vastavalt "ohule", mis neid varitseb. Sealjuures on aga igal ühel see oma õige värv - mugavustsoon - milles end kõige kodusemalt ja paremini võib tunda. Mõnes eneseabi raamatus oleks kindlasti soovitus, et püüa arendada endas erinevaid oskusi, et võiksid vajadusel olla küsija, vajadusel rääkija, võimalusel kuulaja. Aga mina sellistesse kunstlikult õpitud või kehastatud rollidesse ei usu, sest enda loomuse vastu me ei saa. Parim soovitus on jääda iseendaks, no matter what!
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld - või on see vastupidi?
Mulle on elu jooksul mitmed head sõbrad ja tuttavad öelnud, et kui nad mind esimest korda nägid, arvasid, et ma olen ülbe ja üleolev tüüp - mis hiljem osutus täiesti valeks. Nüüd, kui ma tean, et on oht endast selline mulje jätta, püüan muidugi igati algusest peale võimalikult normaalne ja lahke välja näha. Aga enamgi veel, ma arvan, et olen jõudnud arusaamale, kuhu see koer on maetud, et ma alguses ükskõikne või osavõtmatu tundun.
Laias laastus võib inimesed lahterdada kahte leeri: küsijad ja rääkijad. Küsijat iseloomustab lõputu uudishimu teiste inimeste tegemiste, käekäigu, elu-olu jms kohta. Ta toodab aina uusi teemasid, hoiab vestlust elus, suhtleb vabalt võõraste inimestega, loob kergelt uusi tutvusi ja jätab enamasti (kui ta just liiale ei lähe) endast mulje kui väga hoolivast, sõbralikust ja toredast inimesest. Kusjuures kogu selle suhtlemise ja küsimuste esitamise juures ei räägi ta harilikult teistele suurt midagi iseendast. Nii juhtubki, et kui sa oled küsijaga vestluse lõpetanud, avastad, et oled terve enda eluloo ette kandnud, aga vastu pole saanud mitte mingit informatsiooni.
See viimane mõte iseloomustab eriti hästi inimesi, kes on rääkijad. 80-90% juhtudest ei alusta nad ise vestlust võõra inimesega, kui just pole mingit olulist või päevakohast teemat, mida arutada. Rääkija ei ole eriti osav "tühja jutu" ajaja, talle ei meeldi esitada isiklikke küsimusi ega ka mingeid muid küsimusi, mis tema arvates võiksid kellegi kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Sageli ootab ta, et vestluskaaslane annaks ise signaale, mis näitavad, et üks või teine teema on arutamiseks lubatud. Veelgi enam eeldab ta, et iga inimene räägib ise asjadest, millest ta tahab rääkida ja ülejäänu osas vaikib niikuinii. Rääkijatega juhtub pahatihti aga see, et nad lobisevad enda kohta välja igasuguseid olulisi ja mitteolulisi fakte, et hoida vestlust käigus.
Tegelikult ei ole rääkijad sugugi sotsiaalse hälbega või nohikud, nad pigem ei taha toppida enda nina võõrastesse asjadesse. Ja küsijad ei ole ka tüütud või taktitundetud. Need on lihtsalt kaks erinevat tüpaaži, keda kohtab absoluutselt igas seltskonnas. Muidugi mängib kahe tüübi eristamisel või iseloomustamisel rolli seltskond, kus nad viibivad või inimesed, kellega parasjagu suhtlevad. Aga keskmist olukorda arvesse võttes on üks pool inimeses alati domineerivam.
Põhjus, miks mina endast vale mulje võin inimestele jätta, ongi see, et ma ei ole küsija. Ma võin olla hea suhtleja ja loomulikult hea rääkija (enamasti isegi liiga hea), aga küsijat on minus väga vähe. Kui juhtub, et satun kokku mõne rääkijaga, siis lööb minus vahel see teine - pinna all peidus olev pool - esile ja ma pean genereerima küsimusi või teemasid, et lõhkuda piinlikku vaikust. Need olukorrad on minu jaoks üldjuhul väga ebamugavad ja ma väldin neid seetõttu igal võimalikul moel. Seega võib vahel ka juhtuda, et ma võõras seltskonnas suurt midagi ei räägi. Mitte, et ma ennast kellestki paremaks peaks või suhelda ei tahaks, aga ma ei taha esitada sunniviisilisi ja pressitud küsimusi, sest see tundub mulle võlts. Kusjuures, vaikne inimeste jälgimine on teinekord palju huvitavam tegevus, kui võõra inimesega mõttetul teemal vestlemine ainult vestlemise pärast.
Kui satun oma elementi - st kohtun inimesega, kes on küsija ja paneb mind rääkima - siis võin ma väga kergesti hoo sisse saada ja hiljem avastada või kahetsusega kiruda, et oli mul nüüd vaja nii palju informatsiooni jälle jagada. Aeg-ajalt seda ikka juhtub, kuigi eks elu õpetab kogu aeg ja tasapisi õpin ennast rohkem kontrollima. Samas, just mainitud olukordades tunnen ennast mugavamalt ja tegelikult - nagu eelnevalt mainisin - pean ennast ka heaks suhtlejaks. Eks siinkohal oskavad mu sõbrad kõige paremini hinnangut anda.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris esimese mulje põhjal ei saa inimest hinnata, sest kesta all võib olla palju rohkem peidus, kui algul välja paistab. Aga ei maksa ka unustada, et me kõik oleme erinevad ja ennast eeskujuks võttes ei saa alati kõiki ühtmoodi sildistada. Maailm on üks hästi läbimõeldud ja toimiv süsteem, kus valitseb tasakaal - seda ka inimtüüpide osas. Seega, kui poleks küsijaid, ei saaks rääkijad üldse rääkida. Ja kui poleks rääkijaid, ei oleks küsijatel kelleltki küsida. Kumb sina oled?
Laias laastus võib inimesed lahterdada kahte leeri: küsijad ja rääkijad. Küsijat iseloomustab lõputu uudishimu teiste inimeste tegemiste, käekäigu, elu-olu jms kohta. Ta toodab aina uusi teemasid, hoiab vestlust elus, suhtleb vabalt võõraste inimestega, loob kergelt uusi tutvusi ja jätab enamasti (kui ta just liiale ei lähe) endast mulje kui väga hoolivast, sõbralikust ja toredast inimesest. Kusjuures kogu selle suhtlemise ja küsimuste esitamise juures ei räägi ta harilikult teistele suurt midagi iseendast. Nii juhtubki, et kui sa oled küsijaga vestluse lõpetanud, avastad, et oled terve enda eluloo ette kandnud, aga vastu pole saanud mitte mingit informatsiooni.
See viimane mõte iseloomustab eriti hästi inimesi, kes on rääkijad. 80-90% juhtudest ei alusta nad ise vestlust võõra inimesega, kui just pole mingit olulist või päevakohast teemat, mida arutada. Rääkija ei ole eriti osav "tühja jutu" ajaja, talle ei meeldi esitada isiklikke küsimusi ega ka mingeid muid küsimusi, mis tema arvates võiksid kellegi kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Sageli ootab ta, et vestluskaaslane annaks ise signaale, mis näitavad, et üks või teine teema on arutamiseks lubatud. Veelgi enam eeldab ta, et iga inimene räägib ise asjadest, millest ta tahab rääkida ja ülejäänu osas vaikib niikuinii. Rääkijatega juhtub pahatihti aga see, et nad lobisevad enda kohta välja igasuguseid olulisi ja mitteolulisi fakte, et hoida vestlust käigus.
Tegelikult ei ole rääkijad sugugi sotsiaalse hälbega või nohikud, nad pigem ei taha toppida enda nina võõrastesse asjadesse. Ja küsijad ei ole ka tüütud või taktitundetud. Need on lihtsalt kaks erinevat tüpaaži, keda kohtab absoluutselt igas seltskonnas. Muidugi mängib kahe tüübi eristamisel või iseloomustamisel rolli seltskond, kus nad viibivad või inimesed, kellega parasjagu suhtlevad. Aga keskmist olukorda arvesse võttes on üks pool inimeses alati domineerivam.
Põhjus, miks mina endast vale mulje võin inimestele jätta, ongi see, et ma ei ole küsija. Ma võin olla hea suhtleja ja loomulikult hea rääkija (enamasti isegi liiga hea), aga küsijat on minus väga vähe. Kui juhtub, et satun kokku mõne rääkijaga, siis lööb minus vahel see teine - pinna all peidus olev pool - esile ja ma pean genereerima küsimusi või teemasid, et lõhkuda piinlikku vaikust. Need olukorrad on minu jaoks üldjuhul väga ebamugavad ja ma väldin neid seetõttu igal võimalikul moel. Seega võib vahel ka juhtuda, et ma võõras seltskonnas suurt midagi ei räägi. Mitte, et ma ennast kellestki paremaks peaks või suhelda ei tahaks, aga ma ei taha esitada sunniviisilisi ja pressitud küsimusi, sest see tundub mulle võlts. Kusjuures, vaikne inimeste jälgimine on teinekord palju huvitavam tegevus, kui võõra inimesega mõttetul teemal vestlemine ainult vestlemise pärast.
Kui satun oma elementi - st kohtun inimesega, kes on küsija ja paneb mind rääkima - siis võin ma väga kergesti hoo sisse saada ja hiljem avastada või kahetsusega kiruda, et oli mul nüüd vaja nii palju informatsiooni jälle jagada. Aeg-ajalt seda ikka juhtub, kuigi eks elu õpetab kogu aeg ja tasapisi õpin ennast rohkem kontrollima. Samas, just mainitud olukordades tunnen ennast mugavamalt ja tegelikult - nagu eelnevalt mainisin - pean ennast ka heaks suhtlejaks. Eks siinkohal oskavad mu sõbrad kõige paremini hinnangut anda.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris esimese mulje põhjal ei saa inimest hinnata, sest kesta all võib olla palju rohkem peidus, kui algul välja paistab. Aga ei maksa ka unustada, et me kõik oleme erinevad ja ennast eeskujuks võttes ei saa alati kõiki ühtmoodi sildistada. Maailm on üks hästi läbimõeldud ja toimiv süsteem, kus valitseb tasakaal - seda ka inimtüüpide osas. Seega, kui poleks küsijaid, ei saaks rääkijad üldse rääkida. Ja kui poleks rääkijaid, ei oleks küsijatel kelleltki küsida. Kumb sina oled?
Tule taevas appi!!!
Ma ei tea miks, aga aeg-ajalt ma ikkagi loen artiklite juurest kommentaare, ilmselt lihtsalt sportlikust huvist, et mis siis inimesed arvavad. Olen tähele pannud, et sageli juba enne lugema hakkamist olen valmis kõige hullemaks ja pigem on üllatav leida positiivseid sõnumeid. Kas poleks normaalne vastupidine variant? Aga eesti inimese lemmiktoiduks on ikka teine eestlane, selle vastu ei saa ühegi ussi- ega püssirohuga. Väidetakse küll, et normaalsed inimesed lihtsalt ei kirjutagi kommentaare ja et kõik, kes oma arvamust avaldavad, on enamasti madalalaubalised matsid, aga millegipärast ei taha ma seda uskuda. Olles üle 26 aasta siin riigis elanud, olen juba piisavalt näinud ja kuulnud selleks, et uskuda: keskmise eestlase empaatiavõime on nullilähedane ja intelligentsusest pole vähemalt iga kolmanda inimese puhul juttugi. Keskmise all mõtlen ma seda, et kõik eestlased pannakse ühte patta ja mingi x-valemi järgi arvutatakse välja keskmised iseloomuomadused ja kõikvõimalikud karakteristikud. Ma arvan, et need tulemused ei ole üheski vallas eriti säravad või positiivsed. Skaalal 1-10 on positiivsed omadused 1 lähedal ja negatiivsed 10 juures.
Lugesin kommentaare, mis olid kirjutatud Postimehe uudise juurde, kus mainiti ära, et Kristina Šmigun-Vähi mõlemad lapsed on sündinud Miamis, ilmselgelt ettekavatsetult. Mind küll üllatas see informatsioon, kuna see oli uus, aga kindlasti ei tekkinud mul mingeid õelaid mõtteid, mida kohe oleks pidanud kõikide teiste artikli lugejatega jagama. Seevastu on seal kümneid inimesi, kes minust erinevalt arvasid ja ei pidanud paljuks võimalikult selgelt (lausa trükitähtedega) kirjutada, et Kristina näol on tegemist riigireeturiga ja kui siin ei kõlba, siis koligugi minema. Samuti, et ainult senikaua oli Krissul eestlasi vaja, kui nad võistlustel kaasa elasid, pöidlaid hoidsid ja kätel kandsid, pärast seda võib oma kaasmaalased minema visata (kusjuures Kristina on nagunii pooleldi ukrainlane, seega kes ta üldse selline on?). Jutt käib sellest samast Krissust, keda alles mõni aeg tagasi kõik eestlased enda rahvuskangelaseks pidasid, kelle pärast võeti töölt vaba päev, et kodus võistlusi jälgida, kelle edu üle juubeldati ja pidusid peeti. Mul läks tõesti lausa süda pahaks, kui lugesin neid kümneid ja kümneid halvustavaid kommentaare, mille autoriks "meie oma eestlased". Tundsin, et mul on piinlik nendega samast rahvusest olla.
Jutu mõte tegelikult on see, et ma tunnen isiklikult väga palju toredaid inimesi. Enda ümber ma lihtsalt teistsuguseid ei koonda - nad võivad tulla ja olla natuke aega, aga ma ei palu neil kunagi jääda. Mulle meeldivad intelligentsed, lahked, arukad ja õiglased inimesed, kes ei loobi igas suunas enda ühekülgset ja kitsarinnalist arvamust ja ei pea ennast maailmanabaks. Inimesed, kes suudavad arutleda erinevatel teemadel, näha muresid või rõõme ka mõne teise mätta otsast ja on avatud uuele, kui see on parem kui vana või on hädavajalik. Aga millegipärast tihtipeale selliste inimeste arvamust üldse ei kuulda/kuulata ja see teeb mind kurvaks. Headust ja hoolivust võiks palju rohkem olla meie ümber, mitte ainult omakasupüüdlikult või sotsiaalse survena, vaid lihtsalt puhtast südamest ja vabast tahtest. Ma olen sellest korduvalt rääkinud, kirjutanud: kiitke teineteist, elage kaasa, öelge ilusaid sõnu. Ärge virisege, kadetsege, õelutsege, intriigitsege. Olete ise õnnelikumad ja on kõik teised ka. Tulemuseks on parem riik, parem maailm, parem elu!
What the f...?
Teine Pool ütles eile kommentaariks mu viimase postituse peale, et ta ei saanud mitte halligi aru. Milles oli puänt??? Ja jumalast õige, ei saagi aru. Ma ei saa ise ka aru. Mingi värk on, aga kui üritan enda mõtteid kirja panna, siis on kõik üks pudru ja kapsad: siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Ja lõpuks selgub, et pooled asjad, millest algul kirjutada mõtlesin, on hoopis jäänud lisamata, selle asemel on mitu lõiku mõttetut hala.
Ma ei tea, millest tuleb vajadus ennast nii haledana näidata, tegelikult ma ei ole üldse seda. Võibolla on blogi see koht, kus kurta, sest siis hakkab pärast kergem, ja ühtlasi, kui ise hiljem loed, saad nagu külma vee kaela. Et kas tõesti on siis asjalood nii hullud? Kui päris aus olla, siis ma viimasel ajal lihtsalt ei viitsi kirjutada paljudest - rõõmsatest või igapäevastest - asjadest. Tahaks ikka millegi sügavama üle arutleda, aga selleks pole õiget aega ega kohta. Ma kirjutan ju enamasti tööajal, näpistan muude kohustuste kõrvalt pool tunnikest, kriblan kähku ära ja vajutan publish post. Mingit läbimõtlemisaega ma endale eriti ei jäta. Küsite, miks ma kodus ei kirjuta? Sest õhtuti olen ma harilikult liiga väsinud või tüdinud selleks, et üldse arvutit kätte võtta. Päev otsa monitori vahtimist teeb oma töö. Nii sünnivadki postitused, millel tihtipeale puudub mõte.
Mulle meeldis eilne mõttetera ühes teleseriaalis: kui sa etendust näha ei taha, siis ära teatrisse mine! Sama kehtib ilmselt blogide lugemise kohta: kui ei meeldi, ei pea ju lugema. Lõppude lõpuks kirjutan ma endale. Ja viimasel ajal, olgem ausad, ei kirjuta ma suurt midagi ega millestki. Heh, jälle ma halan :)))
Ma ei tea, millest tuleb vajadus ennast nii haledana näidata, tegelikult ma ei ole üldse seda. Võibolla on blogi see koht, kus kurta, sest siis hakkab pärast kergem, ja ühtlasi, kui ise hiljem loed, saad nagu külma vee kaela. Et kas tõesti on siis asjalood nii hullud? Kui päris aus olla, siis ma viimasel ajal lihtsalt ei viitsi kirjutada paljudest - rõõmsatest või igapäevastest - asjadest. Tahaks ikka millegi sügavama üle arutleda, aga selleks pole õiget aega ega kohta. Ma kirjutan ju enamasti tööajal, näpistan muude kohustuste kõrvalt pool tunnikest, kriblan kähku ära ja vajutan publish post. Mingit läbimõtlemisaega ma endale eriti ei jäta. Küsite, miks ma kodus ei kirjuta? Sest õhtuti olen ma harilikult liiga väsinud või tüdinud selleks, et üldse arvutit kätte võtta. Päev otsa monitori vahtimist teeb oma töö. Nii sünnivadki postitused, millel tihtipeale puudub mõte.
Mulle meeldis eilne mõttetera ühes teleseriaalis: kui sa etendust näha ei taha, siis ära teatrisse mine! Sama kehtib ilmselt blogide lugemise kohta: kui ei meeldi, ei pea ju lugema. Lõppude lõpuks kirjutan ma endale. Ja viimasel ajal, olgem ausad, ei kirjuta ma suurt midagi ega millestki. Heh, jälle ma halan :)))
Ja bõla sdjes!
Uskumatult lihtne on täiesti märkamatuks jäädes oma päevad õhtusse veeretada, nädalast nädalasse, aastast aastasse. Ilma igasuguse pingutuseta võib teha ära vaid hädavajaliku ja ülejäänud aja oleskleda niisama. Halle hiirekesi on meie ümber rohkem, kui arvame, sest me ei pane neid lihtsalt tähele. Vaadake korraks ringi ja mõelge, kas kuskil läheduses on keegi, kellele te kunagi erilist tähelepanu pole pööranud... parandan: kes ise endale kunagi erilist tähelepanu pole tõmmanud. Eesti inimene oma loomuselt peaks olema kinnine ja vaikne, karge põhjamaalane. Vähemalt nii räägitakse, kirjutatakse ja pannakse meid uskuma. Ometi, sattudes teatud seltskondadesse, võib selle väärarvamuse täiesti pihuks ja põrmuks trampida. Lõppude lõpuks, kumb natuur siis tegelikult parem ja tervislikum on: kas endassetõmbunud vaikne kontorinäriline või energiline, vitaalne ja julge inimlaps?
Mina jõlgun enamasti kuskil seal kahe vahel. Mõnikord tahaksin ma meie Kusti kombel pea padja alla peita ja teeselda, et keegi ei näe mind, kuna mina ei näe ju kedagi. On päevi, kus ma lausa vihkan teisi inimesi. Mitte isiklikult kedagi, vaid lihtsalt füüsilist hingavat olevust enda kõrval, kes on tunginud minu personaalruumi. See võib kõlada julmalt ja koledalt, aga on täiesti reaalne emotsioon. Vajadus rahu ja vaikuse järele on lihtsalt nii kirjeldamatult suur. Teisalt armastan ma seltskondlike üritusi ja aktiivset eluviisi veel enam, aga mul peab selleks tuju ja tahtmine olema. Tõenäoliselt ei olegi selles kõiges midagi erakorralist, sest paljud tunnevad samamoodi.
Mind hirmutab kõige enam mõte, et tänu teatavale ebastabiilsusele ei suuda ma mõnda unistust kunagi ellu viia. Ma isegi ei suuda mõnda unistust täpselt "kaardistada". Ma teen iseendale ikka ja jälle karuteene sellega, et mõtlen ennast väiksemaks kui ma olen. No selles mõttes, et nagunii mina ei saa ega oska. Ja nendel hetkedel ma muutun halliks hiireks, kes istub vaikselt oma laua taga ja vajub järjest madalamale. Ma vihkan seda tunnet, et kõik ümberringi jääb seisma - nagu istuksid karussellil, mis ei liigu paigast, kuigi alateadvus mäletab seda tunnet, kui kiiruse mõjul adrenaliin verre tungib. Jah, see paigal seismise hirm on kõikidest kõige hullem.
Alles hiljuti rääkis keegi, et ütlemata kurvaks teeb, kui inimesed jätavad kasutamata potentsiaali, mis neile looduse poolt kaasa on antud. Ja seda pelgalt seetõttu, et kardetakse proovida midagi uut või kardetakse ebaõnnestuda. Seda esimest sammu enda mugavustsoonist välja on alati raske astuda, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Lihtsalt ongi nii, et mõned inimesed õnnestuvad sünnist saadik kõiges, mida nad teevad ja seesama kõik tuleb neile kergelt, samas teised peavad igal sammul vaeva nägema ja ennast tõestama. Enese motiveerimine on muidugi ka võtmesõnaks edu saavutamisel. Kui ainult suudaks enda jaoks õige asja üles leida ja sellest täiel määral innustuda, siis kindlasti oleks ka tulemused peagi märgatavad.
Ilmselgelt on oluline endale tunnistada nõrkusi ja hirme. Tasapisi võib nendest niimoodi võitu saada või vähemalt õppida neist hoiduma ja ennetama. Tahaksin, et minu kohalolekut märgatakse mu eluajal ja mäletatakse siis, kui mind enam ei ole. Tore oleks kraapida kuskile aja ja ruumi seinale "Liisi oli siin".
Mina jõlgun enamasti kuskil seal kahe vahel. Mõnikord tahaksin ma meie Kusti kombel pea padja alla peita ja teeselda, et keegi ei näe mind, kuna mina ei näe ju kedagi. On päevi, kus ma lausa vihkan teisi inimesi. Mitte isiklikult kedagi, vaid lihtsalt füüsilist hingavat olevust enda kõrval, kes on tunginud minu personaalruumi. See võib kõlada julmalt ja koledalt, aga on täiesti reaalne emotsioon. Vajadus rahu ja vaikuse järele on lihtsalt nii kirjeldamatult suur. Teisalt armastan ma seltskondlike üritusi ja aktiivset eluviisi veel enam, aga mul peab selleks tuju ja tahtmine olema. Tõenäoliselt ei olegi selles kõiges midagi erakorralist, sest paljud tunnevad samamoodi.
Mind hirmutab kõige enam mõte, et tänu teatavale ebastabiilsusele ei suuda ma mõnda unistust kunagi ellu viia. Ma isegi ei suuda mõnda unistust täpselt "kaardistada". Ma teen iseendale ikka ja jälle karuteene sellega, et mõtlen ennast väiksemaks kui ma olen. No selles mõttes, et nagunii mina ei saa ega oska. Ja nendel hetkedel ma muutun halliks hiireks, kes istub vaikselt oma laua taga ja vajub järjest madalamale. Ma vihkan seda tunnet, et kõik ümberringi jääb seisma - nagu istuksid karussellil, mis ei liigu paigast, kuigi alateadvus mäletab seda tunnet, kui kiiruse mõjul adrenaliin verre tungib. Jah, see paigal seismise hirm on kõikidest kõige hullem.
Alles hiljuti rääkis keegi, et ütlemata kurvaks teeb, kui inimesed jätavad kasutamata potentsiaali, mis neile looduse poolt kaasa on antud. Ja seda pelgalt seetõttu, et kardetakse proovida midagi uut või kardetakse ebaõnnestuda. Seda esimest sammu enda mugavustsoonist välja on alati raske astuda, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Lihtsalt ongi nii, et mõned inimesed õnnestuvad sünnist saadik kõiges, mida nad teevad ja seesama kõik tuleb neile kergelt, samas teised peavad igal sammul vaeva nägema ja ennast tõestama. Enese motiveerimine on muidugi ka võtmesõnaks edu saavutamisel. Kui ainult suudaks enda jaoks õige asja üles leida ja sellest täiel määral innustuda, siis kindlasti oleks ka tulemused peagi märgatavad.
Ilmselgelt on oluline endale tunnistada nõrkusi ja hirme. Tasapisi võib nendest niimoodi võitu saada või vähemalt õppida neist hoiduma ja ennetama. Tahaksin, et minu kohalolekut märgatakse mu eluajal ja mäletatakse siis, kui mind enam ei ole. Tore oleks kraapida kuskile aja ja ruumi seinale "Liisi oli siin".
Tellimine:
Postitused (Atom)