Hommikuti ma ei viitsi ärgata. Kell heliseb - panen kinni. Kuna olen määranud kordushelisemise iga 10 minuti tagant, helisebki ta 10 minuti pärast uuesti - panen kinni. Kass on selle sahmimise peale ärganud, teeb uimaseid hääli, tuigerdab mulle padja peale ja vajub sinna uuesti magama - mina ka magan. Teine Pool on mu korduvatest kellahelinatest juba kergelt ärritunud (sest ta oskabki ainult kergelt ärrituda, enamasti on väga rahulik ja lõbus tüüp) ja äigab mulle õrnalt küünarnukiga ribidesse. Mingi nähtamatu niidi abiga vean enda nagu marionettnuku voodi servale istuma, aga ärgata sellegipoolest ei viitsi.
Suvel on õnneks valge ja väga palav, istudes magamine osutub ebamugavamaks kui ärkamine, seega vean ennast eelpool nimetatud niidi abil vannituppa potile - kass järgneb, kuigi on näha, et ta ka natuke justkui ei viitsi. Nii me siis istume seal, kumbki tegelikult ei viitsi, aga erilist valikut ka ei ole. Teine pool on samuti ennast üles ajanud ja imekombel tema alati viitsib - tundub, et jutt meeste testosterooni maksimumtasemest vahemikul 6.00-10.00 (ei emm) peab paika ja see aitab neil hommikuid väga hästi enda kasuks ära kasutada. Naised ei viitsi hommikul isegi mõelda sellise sõna peale nagu "testosteroon".
Ma suudan hommikuti teha miljon mõttetut liigutust, mida saadab pidev asjade pillamine, kuna päeva esimeses pooles põen ma kroonilist nisanäplust. Vahel on tunne, et käed, mis peaksid minu omad olema ja aju poolt antud käsklustele alluma, on hommikuti hoopis kellegi teise juhtimise all ja minu kavatsustest pole neil sooja ega külma. Katsu sa niimoodi juukseid kammida või klambrit pähe panna, rääkimata meikimisest või kõrvarõngaste külge riputamisest. Pole ime, et ma teen iga liigutust mitu korda, kulutades selleks palju väärtusliku aega. Tasub rõhutada, et tegelikult ei viitsi ma ühtegi nendest asjadest hommikuti tehagi.
Ma ei viitsi jälle tegeleda mingite karvaeemaldusprotsessidega, pea pesemisega, juuste kuivatamisega, riiete valimise ja seejärel nende selga ajamisega, meikimisega, hommikusöögi kaasapakkimisega (see hõlmab endast külmkapist jogurti väljavõtmist ja käekotti asetamist)... Vahel tundub, et mõni nendest protsessidest ongi lõputu ja lootusetu, olen enda keha ja kohustuste ori - keegi ei küsi, kas ma tõepoolest viitsin ja tahan ka seda kõike teha. Ja miks peab neid toimetusi läbi viima täiesti ebainimlikul kellaajal, mida iga minut vähemalt enne kella 8.00 (ei emm) minu jaoks on?
Tööle jään harilikult (lepingujärgse tööaja alguse mõttes) hiljaks. No tegelikult jõuan ma iga päev ühel ajal, seega ei saagi seda enam hilinemiseks nimetada - see on minu aeg. Umbes-täpselt 8.30. Ükskõik, kui vara ma püüan ärgata, ikkagi varem ei jõua. Ei ole ju mõtet võidelda paratamatuse vastu - see lahing on juba eos kaotatud. Miks? Sest nagu ma ütlesin - hommikuti ma lihtsalt ei viitsi!
Kui peale väsitavat trammisõitu lõpuks "hilinenult" kontoriuksest sisse astun ja mõnus kohviaroom mu ninasõõrmeid paitab, tunnen esimest korda, et nüüd juba natuke nagu viitsiks ka. Ja kui see kohv lõpuks mu suuni jõuan, ongi kõik korras. Välja arvatud see, et järgmisel hommikul kordub kõik samamoodi.
Kui nüüd päriselt järgi mõelda, siis hommikute vastu pole mul midagi - võin isegi ärgata varakult. Mida ma ei viitsi, on just nimelt see sättimine, mukkimine, sebimine. Just sellepärast eelistaksin elada maal ja astuda voodist otse värskele murule, kohvitass käes; võib-olla teha väike hommikune suplus lähedalasuvas veekogus (selle olemasolul) ja lõpuks teha ennast korda siis, kui tunnen, et ma seda tõesti viitsin. Või miks mitte - mõnel päeval magada lõunani ja siis teha väike suplus ja üldse mitte ennast korda seada. See oleks alles elu. Aga jah, niikaua, kui seda ei ole, niikaua ma lihtsalt ei viitsi!
Ise teed, ise saad, ise naudid
Mul on selline komme, et kui elu väga mugavaks läheb, otsin ise võimalusi, et seda keerulisemaks muuta. Kas ei tee enamik inimesi tegelikult samamoodi? Täiesti alateadlikult ja ikka mõttega parema tuleviku suunas. No igatahes ma nüüd astun jälle selles suunas, et ühest küljest tuleks palju põnevam, aga teisalt ka hulga kohustusterohkem aeg. Sügisel on palju ümberkorraldusi ees ootamas ja eriti ootan neid, mis puudutavad tööalaseid muudatusi. Nagu varasemalt olen kirjutanud, tellimusi tõesti täidetakse.Tuleb ainult ise olla õigel ajal, õiges kohas ja avatud meelega.
Sõbranna, kes nädal aega oli USAst Eestisse käimas, pani mind taaskord mõtlema olulistele asjadele ja sellele, mida oma eluga peale tahan hakata. Tegelikult piisas pelgalt temaga rääkimisest, et ma ise sain aru, mis mulle ikka tõepoolest korda läheb. Pidin ainult oma mõtted valjult välja ütlema ja kuulsin vastuseid. Võib-olla see kõlab kuidagi liiga muinasjutuliselt, aga see tõesti mõjub. Kas olete kuulnud väljendit, et pidasin targemaga aru (kusjuures selle targema all mõtleb inimene iseennast)? Keegi teine ei tunne sind paremini kui sa ise, seega ei saa keegi teine sulle ka öelda, mis on õige, mis vale. Nõu võib küsida, teemasid võib arutada, variante kaaluda, suunamist kuulata, aga otsuse pead tegema ikka ise.
- - - - - - - - -
Tunnen viimasel ajal, et olen vist lõpuks astunud välja naiivsusloori tagant, mille taha pikki aastaid varjusin. Ma ei tea, kas see on tingimata hea asi, sest maailm tundub tänu sellele pisut tumedam paik. Elu on lihtsam, kui usud kõigist ainult head ja näed ümbritsevat ainult heledates toonides. Teadmine toob tõsiduse, raskemeelsuse, mure. Aga samas olen ma tänu sellele enda tegemistes ja soovides realistlikum ja mõtlen palju suuremalt, et mitte öelda - globaalsemalt.
Kui enne olen siin kirjutanud, et maailma parandamist alusta iseendast jne, siis ega ma tegelikult midagi erilist selleks teinud ikkagi ei ole. Häbi tunnistada, aga parem siis häbi kui eitamine. Nii ütlen praegu ausalt, et kuni eilseni ei sorteerinud ma isegi korralikult prügi (ainult paberi ja muidugi taara - selle, mille eest raha saab - tõstsin eraldi). Meie maja juurde ilmus viimaks konteiner pakendite jaoks ja koos sellega otsustasin, et meie pere annab edaspidi oma panuse keskkonna heaks kasvõi sellega, et paneme tühja piimapaki ja plastmasskarbi nende õigesse kohta. Lisaks oleme loobunud kilekottide kokkutassimisest kauplustest - kasutame riidekotte; mõistuse piires vähendame igasugust liigtarbimist. See ei ole tegelikult üldse raske, kui ainult viitsid nende asjade peale mõelda.
- - - - - - - - -
Niisiis on elu täis muutusi ja need kõik peaksid olema ainult paremuse suunas. Olen lapselikult ootusärev nii mitme asja pärast - see teeb enesetunde heaks ja olemise kergelt särisevaks. Mulle meeldib! :)
Sõbranna, kes nädal aega oli USAst Eestisse käimas, pani mind taaskord mõtlema olulistele asjadele ja sellele, mida oma eluga peale tahan hakata. Tegelikult piisas pelgalt temaga rääkimisest, et ma ise sain aru, mis mulle ikka tõepoolest korda läheb. Pidin ainult oma mõtted valjult välja ütlema ja kuulsin vastuseid. Võib-olla see kõlab kuidagi liiga muinasjutuliselt, aga see tõesti mõjub. Kas olete kuulnud väljendit, et pidasin targemaga aru (kusjuures selle targema all mõtleb inimene iseennast)? Keegi teine ei tunne sind paremini kui sa ise, seega ei saa keegi teine sulle ka öelda, mis on õige, mis vale. Nõu võib küsida, teemasid võib arutada, variante kaaluda, suunamist kuulata, aga otsuse pead tegema ikka ise.
- - - - - - - - -
Tunnen viimasel ajal, et olen vist lõpuks astunud välja naiivsusloori tagant, mille taha pikki aastaid varjusin. Ma ei tea, kas see on tingimata hea asi, sest maailm tundub tänu sellele pisut tumedam paik. Elu on lihtsam, kui usud kõigist ainult head ja näed ümbritsevat ainult heledates toonides. Teadmine toob tõsiduse, raskemeelsuse, mure. Aga samas olen ma tänu sellele enda tegemistes ja soovides realistlikum ja mõtlen palju suuremalt, et mitte öelda - globaalsemalt.
Kui enne olen siin kirjutanud, et maailma parandamist alusta iseendast jne, siis ega ma tegelikult midagi erilist selleks teinud ikkagi ei ole. Häbi tunnistada, aga parem siis häbi kui eitamine. Nii ütlen praegu ausalt, et kuni eilseni ei sorteerinud ma isegi korralikult prügi (ainult paberi ja muidugi taara - selle, mille eest raha saab - tõstsin eraldi). Meie maja juurde ilmus viimaks konteiner pakendite jaoks ja koos sellega otsustasin, et meie pere annab edaspidi oma panuse keskkonna heaks kasvõi sellega, et paneme tühja piimapaki ja plastmasskarbi nende õigesse kohta. Lisaks oleme loobunud kilekottide kokkutassimisest kauplustest - kasutame riidekotte; mõistuse piires vähendame igasugust liigtarbimist. See ei ole tegelikult üldse raske, kui ainult viitsid nende asjade peale mõelda.
- - - - - - - - -
Niisiis on elu täis muutusi ja need kõik peaksid olema ainult paremuse suunas. Olen lapselikult ootusärev nii mitme asja pärast - see teeb enesetunde heaks ja olemise kergelt särisevaks. Mulle meeldib! :)
Defitsiit nimega naeratus
Ma soovin, et mul oleks võlukepike, millega kõik inimesed õnnelikuks ja rahulolevaks saaks muuta. Ükskõik, kuidas püüan, ei saa ma mööda headuse, lahkuse ja hoolivuse teemast. Sellest, kuidas meil ümberringi tundub valitsevat nende omaduste defitsiit ja liiga tihti jääb mulje, et kõike head saabki ainult raha või materiaalsete väärtustega lunastada. Me võtame juba iseenesestmõistetavalt seda, et keskmine kliente teenindav riigiametnik on apaatse olekuga kuri ja kibestunud (enamasti vana ja ülekaalulisusele kalduv) naisterahvas, kes teeb ainult masinlikke liigutusi ja ei vaevu sulle enamasti otsagi vaatama - rääkimata huvi üles näitamisest või probleemi süvenemisest. Sama arusaadav paistab olevat enamike kiirabiõdede või -arstide osavõtmatu ja hoolimatu suhtumine, mis jätab kannatajale pigem mulje, et oleks pidanud koju jääma või sinna lonkama. Sellesse nimekirja võiks lisada veel igasuguseid ametikohti, millel platseeruvad on kaotanud pealtnäha igasuguse soovi kellegagi inimlikult suhelda. Tegelikult me ju ei imestagi enam sellise käitumise üle ja anname neile andeks, ise mõeldes, et need vaesed inimesed teevad kuiva või ränkrasket tööd, saamata selle eest väärilist tasu, neil on igasugune õigus olla torssis ja tujust ära. Mina ütlen, et neil ei ole selleks õigust. Kui oled valinud endale elukutse või töö, mis eeldab inimestega suhtlemist, siis leia endas üles ka see sõbralik ja heatahtlik MINA, kes seda tööd teha tahab. Positiivne ja optimistlik suhtlus külvab samasugust energiat edasi, igasuguse ebameeldiva tegevuse juures on ainuõige viis olla ise rõõmsameelne ja kehtib ingliskeelne soovitus: think only happy thoughts!
Ma olen lühikese elu jooksul pidanud igasuguseid ameteid: olen olnud koristaja, ettekandja, degusteerija, projekteerija, kindlustustöötaja ja veel nipet-näpet. Paljud nendest töökohtadest on pakkunud kasinaid tingimusi, väikest palka, pikki päevi, kohtumist imelike ja ebameeldivate inimestega. Aga ma ei mäleta mitte kordagi, et oleksin kellessegi halvasti või austuseta suhtunud ainult sellepärast, et mu kuklas vasardab mõte: ma saan niiii vähe raha! Keda huvitab see raha, kui on võimalus teisele inimesele midagi head teha või positiivset emotsiooni pakkuda? Kuidas ma saaksin vastutada selle eest, et enda halva tujuga rikun ära kellegi teise päeva? Ja kuidas on see teine inimene süüdi selles, et minul on s**t töö ja mõttetu palk?
Ma olen optimist arvates, et igas inimeses on tegelikult see eriline säde olemas, aga paljudel kipub ta erinevate kihtide alla peitu jääma. Kihtide, mille nimed on rahapuudus, kohustused, ebaõnnestunud armu- või sõprussuhted jms. Aga tegelikult on igaüks võimeline enda sädeme üles leidma, kui ennast natuke raputab ja saba alla piilub. Proovige, mis saab, kui te võõrastele inimestele otsa vaatate ja naeratate. Kui iga sõbralik pilk nakatab kasvõi ühe kõrvalseisja, on maailmas juba poole rohkem rõõmsaid inimesi!
Ma olen lühikese elu jooksul pidanud igasuguseid ameteid: olen olnud koristaja, ettekandja, degusteerija, projekteerija, kindlustustöötaja ja veel nipet-näpet. Paljud nendest töökohtadest on pakkunud kasinaid tingimusi, väikest palka, pikki päevi, kohtumist imelike ja ebameeldivate inimestega. Aga ma ei mäleta mitte kordagi, et oleksin kellessegi halvasti või austuseta suhtunud ainult sellepärast, et mu kuklas vasardab mõte: ma saan niiii vähe raha! Keda huvitab see raha, kui on võimalus teisele inimesele midagi head teha või positiivset emotsiooni pakkuda? Kuidas ma saaksin vastutada selle eest, et enda halva tujuga rikun ära kellegi teise päeva? Ja kuidas on see teine inimene süüdi selles, et minul on s**t töö ja mõttetu palk?
Ma olen optimist arvates, et igas inimeses on tegelikult see eriline säde olemas, aga paljudel kipub ta erinevate kihtide alla peitu jääma. Kihtide, mille nimed on rahapuudus, kohustused, ebaõnnestunud armu- või sõprussuhted jms. Aga tegelikult on igaüks võimeline enda sädeme üles leidma, kui ennast natuke raputab ja saba alla piilub. Proovige, mis saab, kui te võõrastele inimestele otsa vaatate ja naeratate. Kui iga sõbralik pilk nakatab kasvõi ühe kõrvalseisja, on maailmas juba poole rohkem rõõmsaid inimesi!
Teeb murelikuks
Olen täna lugenud mitmeid lugusid 1941. aasta 14. juuni küüditamise kohta, eile õhtul vaatasin ETV-st samal teemal filmi "Lemmi armastus". Inimeste põhjendamatud ja uskumatult ebaõiglased kannatused tõstavad mul alati ihukarvad püsti ja panevad vihast hambaid krigistama. Nii kohutavalt raske on teadmine, et süütutelt inimestelt rööviti terve nende senine elu - kodu, perekond, mälestusesemed, eneseväärikus, maine vara - ja topiti loomavagunitesse nagu elajad. Kogu oma mugava elu juures tänasel päeval ei oska me ettegi kujutada, mida tähendaks see, kui keegi meile öösel tuppa tungiks, käsiks poole tunniga kokku panna kõik, mis mahub kohvrisse ja mida tahad veel endale hoida, teadmata, kuhu, miks ja kui kauaks sind viiakse. Ja vähe sellest, et kaotad enda jaoks materiaalselt olulised asjad, on see võib-olla viimane kord, kui näed enda armastatut või ülejäänud perekonda. Tõepoolest, lugedes ja pilte vaadates võin ma südamest kaasa tunda inimestele, kelle jaoks see rohkem kui pool sajandit tagasi reaalsus oli, aga päriselt ette kujutada ei suuda seda kunagi, mitte keegi meist.
Öeldakse, et inimestena oleme oma aja ohvrid. Sõja ajal olid ühed, praegusel ajal teised probleemid. Aga minu meelest on kurb, kui ajalugu unustatakse või seda üldse tühiseks peetakse, sest lisaks enda kogemustele on meil eelnevate põlvkondade läbielamistest nii palju õppida. Kasvõi selles osas, mis puudutab asjade perspektiivi seadmist - kõrvalt ja eemalt nägemist. Tühised pseudoprobleemid nii isiklikus kui laiemas plaanis võiks üldse tekkimata jääda, kui inimesed mõistaks paremini, mis on need tegelikud väärtused elus ja kui väga meil tegelikult on vedanud, et saame elada sellisel ajal ja ühiskonnas nagu praegu, kui meil on vabadus otsustada iseenda elu üle, õigus võrdsusele ja eneseväärikusele. Ja lisaks see, et oleksime eestlastena rohkem ühise asja eest väljas, toetaksime teineteist, elaksime südames kaasa Eesti edule ja õnnestumisele ja mis kõige tähtsam - kõige selle säilimisele, mis teeb meie väiksest riigist KODU. Võime kiruda valitsust, seadusi, maksusüsteemi, poliitikuid, venelasi, ajakirjandust, televisiooni, omavalitsusi ja nende juhte ja jumal teab, mida kõike veel, aga igasugune kriitika olgu sel juhul konstruktiivne ja ei maksa arvata, et kuskil mujal ootab paradiis ja tõotatud maa. Kes siit väevõimul ära on viidud, sellele ei leidu enam kunagi kallimat kohta maamuna peal kui kodu.
Olen mõelnud, et tahaksin elada hoopis teisel ajal - rahulikumal ja lihtsamal. Mulle ei sobi see praegune turbokiirusel liikuv tehnoloogiarong, mis muudab inimesed laisaks ja paneb meid peagi iga liigutuse juures endast sõltuma. Suund paistab olevat sinna, kus robotid juhivad maailma ja inimestel puuduvad üldse elementaarsed oskused ilma masinateta hakkama saamiseks. Kõige lihtsamaks näiteks on see, et enam ei minda ka maakodusse metsade rüppe ilma netipulga ja arvuti või nutitelefonita, mobiilita ei kujutaks vist keegi elu ettegi. "Mis mõttes ma ei ole kättesaadav - samahästi võiksin surnud olla?!" Kui elekter kaob, oleme nagu peata kanad - kraanist ei tule vett, potist ei lähe p..k alla, süüa ei saa teha, külmkapp sulab, rääkimata televiisorist, mille must ekraan masendust tekitab. Need on lihtsad asjad... Ja ometi on inimkond elektrienergiat enda kasuks rakendanud alles vähem kui paar sajandit. Ma ei arva, et peaksime liikuma tagasi keskaega, aga mulle ei meeldi see meeletu kiirus üha uute ja uute vidinate leiutamisel - eriti selliste, mis jagavad inimkonna lõpuks kaheks: ühed, kes leiutavad, suunavad ja arendavad; teised, kes kasutavad ja ei oska enam enda peaga mõelda. Seetõttu igatsen elada ajal, mil nähti rohkem vaeva ja osati nautida raske töö vilju, inimsuhted olid ehedad - suheldi silmast silma või saadeti kirju (tänapäeva elektronkiri ei oma selles osas mu jaoks erilist väärtust), tunti rõõmu lihtsatest asjadest ja emotsioonidest, armastati loodust-loomi ja elati ümbritsevaga harmoonias. Mind kurvastabki pigem vist see, et tänapäeval hävitab inimene oma tegevusega keskkonda, mis on talle elu võimaldanud ja vähemuses on need, kes püüavad seda meelde tuletada ja allesjäänut päästa või taastada. Väga abitu tunne on mõeldes, et olen väike putukas ligi 7 miljardi elanikuga pesas nimega Maa, aga ega ilmaasjata ei öelda, et kui maailma tahad muuta, siis alusta iseendast.
Sõja ajal elanud on näinud kohutavaid asju, kogenud uskumatuid kannatusi, pidanud loobuma nii paljust... Aga mingil põhjusel on see traagiliselt romantiline, sest need inimesed on elu jooksul nii palju tundnud - läbi kannatuste on nad armastanud, igatsenud ja rõõmustanud, sest ka raskel ajal on inimesed ikkagi edasi elanud. Kõige eelnevalt nimetatu - nii küüditamise, meeletu tehnoloogiapuhangu, üldise mugavuse, keskkonna saastamise - taustal tekib mul võimas tunne, et me elame ju tegelikult väga rikkas maailmas ja kõigi nende kogemuste ja teadmiste põhjal, mida praegusel ajal omame, saan ma kujundada enda elu nii, et sellest tõuseks kasu ja headust mind ümbritsevatele inimestele ja olustikule. Ma saan olla sallivam, kaastundlikum, töökam, abivalmim, hoolivam ja targem. Paraku mu mure siiski jääb...
Öeldakse, et inimestena oleme oma aja ohvrid. Sõja ajal olid ühed, praegusel ajal teised probleemid. Aga minu meelest on kurb, kui ajalugu unustatakse või seda üldse tühiseks peetakse, sest lisaks enda kogemustele on meil eelnevate põlvkondade läbielamistest nii palju õppida. Kasvõi selles osas, mis puudutab asjade perspektiivi seadmist - kõrvalt ja eemalt nägemist. Tühised pseudoprobleemid nii isiklikus kui laiemas plaanis võiks üldse tekkimata jääda, kui inimesed mõistaks paremini, mis on need tegelikud väärtused elus ja kui väga meil tegelikult on vedanud, et saame elada sellisel ajal ja ühiskonnas nagu praegu, kui meil on vabadus otsustada iseenda elu üle, õigus võrdsusele ja eneseväärikusele. Ja lisaks see, et oleksime eestlastena rohkem ühise asja eest väljas, toetaksime teineteist, elaksime südames kaasa Eesti edule ja õnnestumisele ja mis kõige tähtsam - kõige selle säilimisele, mis teeb meie väiksest riigist KODU. Võime kiruda valitsust, seadusi, maksusüsteemi, poliitikuid, venelasi, ajakirjandust, televisiooni, omavalitsusi ja nende juhte ja jumal teab, mida kõike veel, aga igasugune kriitika olgu sel juhul konstruktiivne ja ei maksa arvata, et kuskil mujal ootab paradiis ja tõotatud maa. Kes siit väevõimul ära on viidud, sellele ei leidu enam kunagi kallimat kohta maamuna peal kui kodu.
Olen mõelnud, et tahaksin elada hoopis teisel ajal - rahulikumal ja lihtsamal. Mulle ei sobi see praegune turbokiirusel liikuv tehnoloogiarong, mis muudab inimesed laisaks ja paneb meid peagi iga liigutuse juures endast sõltuma. Suund paistab olevat sinna, kus robotid juhivad maailma ja inimestel puuduvad üldse elementaarsed oskused ilma masinateta hakkama saamiseks. Kõige lihtsamaks näiteks on see, et enam ei minda ka maakodusse metsade rüppe ilma netipulga ja arvuti või nutitelefonita, mobiilita ei kujutaks vist keegi elu ettegi. "Mis mõttes ma ei ole kättesaadav - samahästi võiksin surnud olla?!" Kui elekter kaob, oleme nagu peata kanad - kraanist ei tule vett, potist ei lähe p..k alla, süüa ei saa teha, külmkapp sulab, rääkimata televiisorist, mille must ekraan masendust tekitab. Need on lihtsad asjad... Ja ometi on inimkond elektrienergiat enda kasuks rakendanud alles vähem kui paar sajandit. Ma ei arva, et peaksime liikuma tagasi keskaega, aga mulle ei meeldi see meeletu kiirus üha uute ja uute vidinate leiutamisel - eriti selliste, mis jagavad inimkonna lõpuks kaheks: ühed, kes leiutavad, suunavad ja arendavad; teised, kes kasutavad ja ei oska enam enda peaga mõelda. Seetõttu igatsen elada ajal, mil nähti rohkem vaeva ja osati nautida raske töö vilju, inimsuhted olid ehedad - suheldi silmast silma või saadeti kirju (tänapäeva elektronkiri ei oma selles osas mu jaoks erilist väärtust), tunti rõõmu lihtsatest asjadest ja emotsioonidest, armastati loodust-loomi ja elati ümbritsevaga harmoonias. Mind kurvastabki pigem vist see, et tänapäeval hävitab inimene oma tegevusega keskkonda, mis on talle elu võimaldanud ja vähemuses on need, kes püüavad seda meelde tuletada ja allesjäänut päästa või taastada. Väga abitu tunne on mõeldes, et olen väike putukas ligi 7 miljardi elanikuga pesas nimega Maa, aga ega ilmaasjata ei öelda, et kui maailma tahad muuta, siis alusta iseendast.
Sõja ajal elanud on näinud kohutavaid asju, kogenud uskumatuid kannatusi, pidanud loobuma nii paljust... Aga mingil põhjusel on see traagiliselt romantiline, sest need inimesed on elu jooksul nii palju tundnud - läbi kannatuste on nad armastanud, igatsenud ja rõõmustanud, sest ka raskel ajal on inimesed ikkagi edasi elanud. Kõige eelnevalt nimetatu - nii küüditamise, meeletu tehnoloogiapuhangu, üldise mugavuse, keskkonna saastamise - taustal tekib mul võimas tunne, et me elame ju tegelikult väga rikkas maailmas ja kõigi nende kogemuste ja teadmiste põhjal, mida praegusel ajal omame, saan ma kujundada enda elu nii, et sellest tõuseks kasu ja headust mind ümbritsevatele inimestele ja olustikule. Ma saan olla sallivam, kaastundlikum, töökam, abivalmim, hoolivam ja targem. Paraku mu mure siiski jääb...
Tellimine:
Postitused (Atom)