Happy Chocolate to You!

Nüüd on jälle see pühadevahe aeg. Selline imelik periood, et pole ei liha ega kala - jõulud on läbi, samas pühad justkui veel ei ole, uusi töid ei taha ette võtta, aga tööaeg ju ametlikult on ja midagi peaks nagu korda ikkagi saatma... Tulin eile peale kahenädalast õppepuhkust jälle tööle, päris raske on. Eile viisin ennast vaikselt tagasi lainele, täna püüan käima tõmmata, homme äkki isegi saan mõne plaani paika, reedel hakkan tegutsema ja siis ongi jälle nädalavahetus vahel ja esmaspäeval peab uuesti otsast peale alustama. Ja ega see õppepuhkuski mul teab mis produktiivne polnud. Plaanid olid suured, aga välja kukkus nii nagu alati - esimesel nädalal proovisin ennast jälle käima tõmmata, lainele saada ja natuke suutsin ära ka teha, aga teine nädal läks juba suuresti pühade meeleolus ja selleks valmistudes.

Olengi järelikult selline surfar, et algul pean vaimu valmis panema, siis lauale ronima, hoo sisse lükkama, laine kinni püüdma, natuke sellel liuglema ja juba prantsatangi vette, et uuesti otsast alustada. Kas teil ka nii on? Ilmselt mitte, sest ma kujutan jälle ette, et olen mingi ainulaadne olevus. MA TEAN JU, et teistel on ka nii, aga ega see ei lohuta, sest millegipärast näitavad kõik välja ainult seda, kui tublid nad on. Mina tunnistan, et ei ole üldse tubli - ma tahaks olla (asi seegi), aga ei ole üldse nii tubli kui mõni teine tuttav/sõber on.

Jõulude aegu tabas mind meeletu õgitõbi, mis on kujunenud nüüd raskeloomuliseks šokoholismiks. Oma osa on siin ka jõuluvana abilistel, kes meile kilode viisi (ma ei tee nalja praegu) maiustusi kokku kinkisid. Ma saaks küll ei öelda ja mitte süüa,  mul on vajadusel iseloomu küll, aga praegu ma lihtsalt ei taha. Šokolaad pakub lohutust ja naudingut ajal, mil muud asjad kuidagi tüütud tunduvad - s.o kool ja töö, mis üldsegi siia pühadevahele ei sobi. Aga šokolaad sobib ja sellepärast ma sööngi - kahe suu poolega. Eks läheb seegi mööda. Ja juba vähem kui kolme nädala pärast sõidame me suure lombi taha Marile külla - oh, the joy! 

Igal pool nämmutatakse, et 2012* toob häda ja viletsust, aga mina ütlen, et läheb nii nagu igaüks ise ees lükkab. Kui muu ei aita, siis sööge rohkem šokolaadi! Ja saagu teid palju!
__________________________
*12 on minu õnnenumber.

Minu kallile Marile!

Ma ei armasta Sind mitte üksnes seepärast, kes Sa oled, 
vaid seepärast, kes mina Sinu seltsis olen. 
Ma ei armasta Sind mitte üksnes seepärast, 
kuhu Sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast, kuhu mina tänu Sinule jõudnud olen. 
Ma armastan sind seepärast, et Sa oled teinud rohkem kui
mistahes õpetus, et mind paremaks muuta, 
ja Sa oled teinud rohkem kui saatus,
et mind õnnelikuks muuta. 
Sa oled teinud seda kõike puutumata, lausumata, viipamata - 
Sa oled teinud seda, olles Sina ise. 
Ja sõbraks olemine just seda tähendabki!


Palju-palju õnne sünnipäevaks, kallis sõber! 
PS! Need roosid kasvatas mu isa - hoidsin Sulle! 


Orava elu

Selline ma siis olengi. Ei oska teha kümmet asja korraga ja jooksen pea laiali otsas ringi. Töö, kool, kodu, töö, kool, kodu... Igal pool tahaks endast parimat anda, aga millegipärast ei õnnestu niimoodi. Võib-olla ma ei ole tüüpiline keskmine naine, kes peaks olema osav spordialas nimega multitasking. Aga võib-olla ma lihtsalt arvan, et teistel kõigil õnnestub paremini, kuigi tegelikult on neil samamoodi. Kas on siis?

Kolm nädalat oli igal argipäeva õhtul kohe peale tööd kool, koju jõudsin ikka peale kaheksat, pigem üheksa paiku. Alguses olingi nii tubli, et koju jõudes hakkasin kohe etteantud artikleid lugema ja püüdsin esseed õigeaegselt esitada (kasvõi muude kohustuste arvelt). Tööl oli nii palju erinevaid (uusi) teemasid vaja hallata, et lõunale ma ei jõudnud, rääkimata blogisse kirjutamisest. Mees käis ise poes, tegi süüa ja soojendas mullegi. Aga kaua nii siis jaksab? Kolmanda nädala lõpuks tundsin, et olen täiesti töss ja ei jaksa enam midagi teha - ei tööl, ei koolis, ei kodus.

Siis saabus nädal, kus 2 õhtut pidid vabad olema, aga ma tegin sellest ise nädala, kus 4 õhtut vabaks jäid, sest mu taluvuspiir oli korralikult ületatud. Tõepoolest, nii ruttu see käiski! Lugesin nädala peale ühe artikli ja kirjutasin ainsa essee, kuigi järjekorras on kumbagi kolm veel. Häda ilmselt selles oligi, et kruttisin ennast liiga üleöö uude rutiini sisse ja tundsin kogu aeg, et midagi jääb tegemata. Koolis olles tundsin süümepiinu, et mind kodus üldse pole; kodus või vabal ajal tundsin süümepiinu, et ma kooliasju ei tee; tööl tundsin süümepiinu, kui kooliasjad tähelepanu köitsid ja ma piisavalt tööle ei suutnud keskenduda jne. Ainult üks konstantne süütunne.

Eks iga uus asi vajab harjumist. Sel nädalal hakkan jälle tubliks, tööl teen tööasju, koolis kooliasju, kodus koduasju ... ja kooliasju ka. Midagi pole parata, kui koolikohustuse võtsin, andsin paratamatult ära osa ajast, mis seni kuulus kodule, mehele, sõpradele. Loodan, et need, kes minust hoolivad, mõistavad mu ohvrit ja seda, et kõik on ajutine. Hoidke mulle ikka pöialt, eks?! Mul on seda väga vaja!

Kanapidu it is!

Sel kevad-suvel on väga mitmed minu ja Teise Poole sõbrad-tuttavad-sugulased abielurannas ankru vette visanud. Ilmselt on vanus selline ja paljud paarid on tundnud, et õige aeg on käes. Minusuguse romantiku jaoks on väga hingepaitav, et tänapäeval jätkuvalt hinnatakse vanu traditsioone ja abiellumine noorte jaoks oluline on. Pikemalt olen enda suhtumisest abielusse kirjutanud siin.

Kõigi teiste toredate inimeste seas abiellus nädal tagasi minu kallis täditütar Kersti, kes minu jaoks oluliste inimeste skaalal raudselt kuskil maksimumi lähedal pesitseb. Seetõttu oli eriti vajalik korraldada talle uhke "ärasaatmispidu". Org-tiim, mis koosnes Kersti lähematest sõbrannadest ja naissoost sugulastest, oli meil väga tasemel ja tekkis lausa mõte, et peaks hakkamagi taolisi õhtuid tihedamalt korraldama. Seega, kui keegi minu blogilugejatest veel abielus ei ole (ma tean, et teid ei ole enam palju jäänud), siis anna endast märku ja me korraldame Sulle elu parima kanapeo (ingl. k. hen party)!


Kersti õhtu teemaks valisime Femme Fatale, kuna tal on sellega oma ajalugu ja saime sinna ümber hästi põimida ürituse kontseptsiooni. Dress code sai paika pandud nii, et peategelane kannab punast ja meie ülejäänud musti kleite punaste aksessuaaridega - läbivaks elemendiks ühesugused peavõrud ja sulest-paelast kombineeritud tutid. Kersti kostüümi panin kokku suurima hoolega - ostsin poest spetsiaalselt talle seksika punase kleidi, meisterdasin juurde klambriga loori ning valisin glamuursed ehted. Kingade ostmise andsime käsu korras Kerstile endale ülesandeks. Olgu öeldud, et tulevane pruut teadis vaid õhtut, millal peab vaba olema - millestki muust polnud tal aimugi. Muidugi oleks võinud ka see informatsioon talle üllatus olla, aga 8-kuuse lapse kõrvalt ekspromt ema ära krabada oleks olnud meist liiga läbimõtlematu.

Niisiis, teadmata, mis teda ees ootab, avas Kersti 12. augusti õhtupoolikul kell 16.00 välisukse, mille taga seisis kuller suure punase karbiga. Karbi sees oli punasesse siidipaberisse pakitud kostüüm ning juures kiri korraldusega panna selga kõik pakis leiduv ja olla 20 minuti pärast all, kus isiklik sohver viib ta tema senise elu parimale lõbusõidule. Ja reis võis alata! 

Femme Fatale maskeering - kleit, loor, ehted
Kogu üritust ma ümber jutustama ei hakka, märksõnadeks olgu fotomeik peategelasele, stripptantsu õppimine Katrin Väli juhendamisel, fotosessioon, "leinaseisak" pruutpaari esimeses kohtumiskohas, kokteilikoolitus (kus pruut ise baarileti taga Mojitosid pidi meisterdama), joogimängud, loterii-allegrii (osutus enneolematult edukaks), mees-strippar ja private tants, vanade peikade ärasaatmine, klubis laudadel ja diivanitel tantsimine ning palju muud, mis veel sinna vahele ja juurde mahtus. Siduvaks elemendiks läbi õhtu olid vihjekaardid, mille andsime Kerstile enne igat uut tegevust. Lisaks pidi tulevane pruut kohe alguses lugema ette vande eeloleva õhtu õnnestumise tarbeks ning kui kõik keerulised katsed läbitud, panime talle rinda uhke märgi - ABIELUKS VALMIS.

Käsitöö
Pruudi vanne allakirjutatud ja pitseeritud

Nagu ikka taoliste ürituste ettevalmistamisel, meeldib mulle, kui kõik detailideni paigas on. See tähendab suuri pingutusi, vähest und ja võimalusel muude kohustuste kõrvalelükkamist. Aga protsess ise on ülimalt nauditav ja tulemus veelgi enam. Pingutused ei tundu üldse suured, teades, et ideaalis peaks see kõik toimuma vaid ühe korra elus. Pruut oli õnnelik, korraldajad olid õnnelikud!

Vanast uus - vol 1

Vanade eestlaste kombel usume ka mina ja Teine Pool, et armastus tuleb ikka siis, kui tööd teha. Või siis edasijõudnute versioon: tee tööd, rassi nagu segane ja kui sa seda kõike veel puhkuse ajal teed, siis pärast supled armastuse jões. Me võtsime asja niisiis tõsiselt. Kohe, kui olime Saaremaale jõudnud, lõime Nipiraamatu lahti ja vaatasime tõtt põnevate näpunäidetega vanade puituste taastamise kohta. Kui peaks nimetama ühe asja, mida meil saarel eelmise sajandi alguses ehitatud talumajas küll ja veel on, siis on need justnimelt vanad puituksed, peidetud mitmete kohutavate värvikihtide alla.

Teise Poolega on minusugusel väga vedanud, sest ükskõik, mis hull mõte mul pähe tuleb, ta ei löö kunagi risti ette. (Näiteks ärkan ma pühapäeva hommikul üles ja otsustan, et magamistoa kummut tuleks üle värvida. Milles küsimus?! Aga sellest juba mõnes järgmises postituses.) Ehk siis juba olimegi me ehituspoes ja ostsime kokku tarvilikke vahendeid uste korrastamiseks.

Alguses järgisime hoolega Nipiraamatu juhendit. Seal oli soovitatud vana värvi eemaldamiseks kasutada keemilist vahendit. Meie leidsime kohalikust Orissaare ehituspoest Wenfexi nimelise toote. Iseenesest ju lihtne - pintseldad keemia ukse peale, ootad 5-10 minutit ja kraabid kortsutõmmanud värvikoorikud pahtlilabidaga maha. Tõepoolest, kui kõrvale jätta kohutav kõrvetav tunne, mida pintseldamisel kehale sattuvad pritsmed tekitavad ja vastik hais, on esimene värvikiht täitsa lahkelt nõus eemalduma. Aga edasi läheb juba keeruliseks. Purgil on öeldud küll, et iga kihi jaoks tuleb uuesti keemiat pintseldada, aga pole sõnagi selle kohta, mida teha siis, kui kõige alumine kiht, mis miljon aastat tagasi otse puitpinnale on kantud, hoopis nätsu kombel venima ja kleepuma hakkab ning ei kavatsegi ukse pealt lahkuda. Sest siis sa nühid nii, et käsi krampis, aga tatt lahti ei tule.

 
Nagu ikka sellistel puhkudel, tuli appi sõber Google ja leidsime, et tegelikult on palju mõttekam kasutada vana värvi eemaldamiseks kuumapuhurit. Kuna selline peen vahend meie kodusest arsenalist veel puudus, seadsime sammud Kuressaare ehituspoodidesse. Puhureid oli meie üllatuseks väga erinevates hindade ja karakteristikutega. Olles tutvunud nii kõige odavamate kui ka kallimatega, valisime lõpuks soodsaima hinnaga eksemplari. Sest kui tihti seda puhurit siis ikka vaja on ühes majapidamises. Meie oma valikut kahetsema ei pidanud. Seekord olime ehituspoes juba pooleldi profid ja valisime lisaks ka spetsiaalsed värvikaabitsad, sest pahtlilabidas on mõeldud siiski pahteldamiseks - uskuge mind!

Puhuriga hakkas töö palju libedamalt minema ja kuigi mul õnnestus hulgaliselt närvirakke säästa, ei ole päris ilma miinusteta ka see töö. Kuum õhk, mis "föönist" väljub, on umbes 600 kraadi Celsiuse skaalas ja see ei ole mitte kerge soe tuuleiil vaid ikka põletavalt tuline, lisaks on kärssava värvi aurud päris vinged. Paremal juhul teevad need uimaseks, halvemal juhul kaasneb peavalu. Proovisin ka respiraatorit, aga kuumal suvepäeval on see absoluutselt vastunäidustatud. Ja nüüd tähelepanu, naised - kaabitsaga värvi maha nühkimine on ilmselt parim rinnalihase trenn üldse. Kahju, et ma seda tööd ainult parema käega oskasin teha...


Puhuritöö oli põhiliselt minu pärusmaa, aga Teine Pool puhastas ära kõik metallist detailid - vanad ukse hinged ja lingid (mida veel päästa andis).


Kui mul pool ukse värvi puhuriga oli eemaldatud, sai Teine Pool hakata lihvima. Märkuseks siinkohal, et versioone puidult vana värvi eemaldamise erinevate etappide kohta on vist nii palju kui on inimesi, kes seda tööd teinud. Nõuandeid on seinast seina. Meie otsustasime peale puhuriga värvi eemaldamist lihvida puitpinda algul jämeda (40-60) ja seejärel peenikese (120) liivapaberiga. Kuna alumine värvikiht oli uksesse nii kiindunud, et päris maha seda mõnest kohast ei saanudki, siis oli liivapaberist kuigi palju kasu, aga kokkuvõttes otsustasime, et vanad uksed ongi oma ajalooga ja pole mõtet neid päris puhtaks nühkida.


Nagu isegi näete, uks tegi läbi totaalse muutumise. Tegelikult jõudsime puhkuse ajal kaks ust ära puhastada, aga lõppviimistlus on veel tegemata. Värvi eemaldamine ühelt ukselt puhuriga võtab vilunud töölisel (pean nüüd ennast silmas) umbes 6 tundi mõlemalt poolt - oleneb, kui kinni värvikihid on (nagu mainisin, meil oli alumine kümne küünega kinni). Kuna esimese ukse kallal pusisime algul keemiaga, läks selle puhastamise peale kokku 3 päeva. Puhuri ja kaabitsaga töötamine on küllaltki kurnav, seetõttu tuleb juurde arvestada ka mõned puhkepausid. Näiteks palaval suveilmal ei saa kuidagi ilma külma õlle või siidri joomiseta. Värvi eemaldamisele järgnev lihvimine võttis ka omajagu aega, seega, kui keegi mõtleb, et tal on paar tundi vaba aega, puhastaks mõne ukse värvist, siis unustagu ära, lihtsam on osta uus uks.

Ühel päeval saavad kõik uksed meie Saaremaa kodus olema vanast värvist vabastatud. Olenevalt ruumist kavatseme neid kas ainult linaõli või Pinotex Interior puidukaitsevahendiga katta. Et jääks võimalikult puidune ja ilus lõpptulemus. Kui see ükskord tehtud, lisan ka pildi. Praegu mõtlen tagasi selle raske töö peale ja tunnen, et haaraks kasvõi kohe jälle puhuri-kaabitsa kätte ja hakkaks nühkima, sest eesmärk pühitseb abinõud. Ja see eesmärk on kogu vaeva väärt.



Jälle orbiidil

Leides eest 24. juulil tehtud postituse, küsib Teine Pool igal õhtul, et kas ma olen endiselt puhkusel? Tegelikult on ju sügis juba ninasõõrmetes ja olgugi, et väljas ilus ilm, ei ole see soojalaine enam suvine - õhk on juba kargem ja magusam-vürtsikam. Magusam-vürtsikam sellepärast, et lahtiste akende vahelt levib mõnus kompottide-mooside-mahlade-hoidiste valmistamise hõng. Okei, tegelikult on see ainult minu ettekujutustes nii, sest reaalselt ei ole Tallinna kesklinnas ilmselt siiski palju aknaid, mille taga perenaised hoidiseid meisterdaksid. Aga mõte loeb.
Nii nagu pakatav suvi, on unustatud ka puhkus, mis kestis kõigest 3 kaunist nädalat. Elu on jälle täis tööd ja kohustusi, kella järgi käimisi, rutiini.

Augusti lõpp on minu jaoks alati täis ootusi. Kaunis soe sügis tundub väga ahvatlev ja uued projektid, värsked ideed, mis harilikult koos septembriga saabuvad, tunduvad nii põnevad. Selles osas suvi kui selline ongi ennast juba ammendanud. Kalendri järgi küll mitte, aga meeleolult küll. Kui puhkus on läbi ja inimesed vaikselt tööle tagasi tulevad, siis tahakski kiirelt uue lehekülje keerata. Võib-olla ka seetõttu, et nii saabub järgmine suvi kiiremini.

Kui septembriga jõuab kätte kooliaeg - nagu mul sel aastal - on põnevus laes. Ja kui sinna lisada veel uus töökoht (asutus jääb samaks, aga ametinimetus muutub), siis on erutus peaaegu talumatu. Viimati olin nii elevil vist 1990. aastal, kui esimesse klassi läksin ja 2002. aastal, kui ülikooli uksest sisse astusin. Uued algused on alati ääretult mõnusad minu jaoks, kes ma eriti pikalt ühe koha peal ei püsi - vaheldust on ikka vaja. Aga kui ma kuskil novembri keskel kirjutan blogisse, et kopp on ees ja enam ei jaksa, siis palun juhtige mu tähelepanu tänasele postitusele, et meelde tuletada, kuidas ma ise seda kõike ootasin.

Suvi on olnud pulmane ja homme tõmbame taaskord ilusad riided selga, et üks armas paar abiellu saata. Mul on seoses sellega üks lõbus pilt siia lõppu riputada, mis tehtud eelmisel reedel, kui pruut viimast korda vallalise naisena linnas ringi sai tuulutada.

Reply

Tere,
Viibin puhkusel ja olen seal veel tükk aega. Tõsistel ja töistel teemadel palun mitte tülitada; rõõmsate, lõbusate, positiivsete sõnumitega võib pöörduda kasvõi öösel - kui suudate mind leida.

Ilusat suve,
Teie Kakuke

Sünnipäevane

Millal veel peaksin kirjutama iseendale, kui mitte 12. juulil, kui tähistan oma (iga-aastast) sünnipäeva!
Nii et, Liisi, enne kui kooki lähed nosima, kuula väga hoolega!

Sa oled 27 aastat siin maamuna peal ringi tuianud - algselt oli see küll pigem roomamine ja tuigerdamine (ja eks seda tuleb ka nüüd vahel ette), aga iga aastaga peab samm kindlamaks muutuma ja siht silme ees selgemaks saama. Nüüd on see käes - Sa tead juba päris täpselt, mida elult ootad ja kuhu jõuda tahad. Oled selleks ise nii mõndagi ära teinud, aga palju rohkem on veel teha. Ära kaota valvsust, ära muutu mugavaks, ära võta midagi iseenesestmõistetavalt! Tööta, pinguta, näe vaeva ja siis naudi! Naudi edu ja elu!

Ja oska hinnata pisiasju, et olla iga päev õnnelik!

Elagu!

Minu maailma parimal suurel õel on täna sünnipäev - Kakukese blogitoimetuse nimel soovime talle palju-palju õnne!

Millal ma vanaks sain?

Nädala pärast, 12. juulil, saan ma juba 27. JUBA 27! Õel on pidupäev neli päeva enne mind ja nendel neljal päeval on meie vanusevahe kümme aastat. Mäletan 1989. aasta suve, kui kodus peeti õe sünnipäeva (järjekorras alles 14ndat, kuigi minu jaoks oli ta ju siis juba hirmus suur inimene). Mind tabas järsku kohutav kõhuvalu ja lõpetasime õhtul koos emaga (minul oli probleem, mitte emal) Türi nakkushaiglas. Diagnoosi ma enam ei tea, aga ju ma kuskilt peenrast endale mingit mulda suhu pistsin või midagi sellist. Igal juhul, olime seal haiglas täpselt nii kaua, et enda sünnipäevaks sain jälle koju - ja sellega mälestus lõpeb ka.

Niimoodi katkendlikult meenub mulle mitmeid sünnipäevi. Sain vist 10, kui mulle kingiti telekamäng ja pärast seda pool suguvõsa koos naabritega igapäevaselt meie külalisteks muutusid; peale laste magamaminekut istus isa teleri ette maha ja hakkas puldiga vehkima - Load Runner oli ta lemmik. 12. sünnipäeval kandsin enda õmmeldud suvist seelikut ja pluusi - pidu ise oli jama, sest olin kutsunud sinna ühe noormehe, kes mulle meeldis, aga temal oli silmi hoopis mu sõbranna jaoks - ja musimängus (?!) ei sattunud ma temaga (noormehega, mitte sõbrannaga) kordagi kokku. 1999, kui mul 15 ette lõi, sain kingiks pleieri ja kargasin sellega mööda õue ringi - see on esimene sünnipäev, mis on ka videolindile salvestatud. 15 oli mu jaoks tähtis verstapost, tundsin siis, et sain suureks. 20. juubelil panime täditütrega seljad kokku ja ta viskas mind üle pea - maandudes väänasin hüppeliigest ja kogu seltskond tuli koos minuga traumapunkti - oli lõbus. 22 sain koos kahe kalli sõbraga, kes tähistasid vastavalt 23. ja 24 sünnipäeva - kokku saime 69, mis on vähi sodiaagimärgiks. See oli kõige vingem pidu üldse.

Vanasti kinkis isa alati mulle ja õele sünnipäevaks kimbu rukkililli, mille ise põllult korjas. See oli kindel nagu aamen kirikus. Lapsena oli 12. juuli alati suve kõige ilusam päev - päike paistis, ema tegi vahvleid vahukoore ja maasikatega, lilled lõhnasid nii magusalt ja mul oli alati suur pidu. Olen nõus, et suvised sünnipäevad on ühed ütlemata toredad asjad, olgugi, et keegi ju ise seda päeva valida saa, millal ta ilmale tuleb. Minu vanemad seda ei planeerinud, aga hea, et niimoodi läks.

Lapsepõlvemälestused muutuvad aasta-aastalt üha kaunimaks ja muinasjutulisemaks. Ja mitte ainult lapsepõlve-, vaid ka igasugused muud mälestused. Mida kaugemale jäävad pildid minevikust, seda rohelisemaks muutub nendel rohi ja seda sinisemaks saab taevas. Kõik paha kaob kuskile kartulivakku koos umbrohuga, mida seal lõputult kõblatud sai. Tean, et varsti mõtlen ka praeguse aja peale heldimusega tagasi - et küll oli ikka mõnus see elu Teise Poole ja Kustiga meie väikeses pealinna pesas. Loodan, et kui nii mõtlen, oleme otsaga juba kuskile maale jõudnud ja kasvatame oma nelja armsat tedretähnilist last (ma teen hetkeks kiire arvutuse, kui kaua läheb 4 lapse saamiseks aega ja palju neil vahet peaks olema - peaks jõudma küll). Aga et ma üldse pean juba mõtlema sellele, kas ma ikka jõuan, on päris hirmutav. Ma arvan, et mul jäi tegelikult aja arvestamine kuskil 25 peal seisma. Peale seda olen alati pidanud hetke võtma, et vastata, kui vana ma olen. 25 oli ilus number, aga nii piiri peal, sest peale seda läheneb minu meelest tormilise kiirusega 30. See, mis nende vahele jääb, on mingi ühtlane lainetus. Ja 27 tundub ikka eriti imelik number olevat - ei liha ega kala. Et nagu oleks juba peaaegu keskealine, aga veel päris ei ole ka. Samas see päris suur ja leegitsev noorus on ka nagu seljataha jäänud. Ma ei tea, miks ma ennast pidevalt vanemaks mõtlen, pean hoopis oma õige vanuse meelde jätma.Tere, mina olen Liisi, 26!

Kiire on mul alati olnud. Ema sõnul ma roomamist selgeks ei saanudki, ajasin tagumikku nii kaua uppi, kuni 9-kuuselt käima hakkasin. Kui kolmas eluaasta kolinal kaela sadas, tundsin, et on viimane aeg lugema õppida. Siis sain kindlaks teha, kas ema ikka õigesti mulle asju ette luges või midagi ise juurde mõtles. Kui ta ühte muinasjuttu kahel korral erinevalt rääkis, arendasin endas esimesi tähenärija oskusi, mis hilisemas elus lausa meistri tasemele on kerkinud. Suvel sündimine andis koolimineku suhtes kaks varianti: kas olen klassis kõigist noorem või kõigist vanem. Minu vanemad otsustasid, et kui ma juba juulis 6 olin saanud, siis oli septembris paras aeg kooli ka minna - lasteaiakaaslased kõik läksid. Teised said esimeses klassis 7, mina lõpetasin ikka kuueselt. Kuni ülikoolini jäingi pesamunaks - minuvanused ja isegi vanemad olid klass allpool - aga siis tuli Kadri, kes on minust veel kuu aega noorem. Tegelikult oleks võinud lapsepõlv ju vähemalt aasta jagu pikem olla. Praegusel ajal minnakse lausa kaheksaselt kooli, pauhti 2 aastat tite-eal juures. Huvitav, kas ma tunneksin ka ennast kuidagi teistmoodi - nooremana - kui oleksin hiljem alustanud...? Ei, olgem ausad, 20 aastat tagasi olid paljud muud asjad ka praegusest erinevad - mindi varem kooli, aga oldi kauem lapsed. Nüüd minnakse hilja kooli ja saadakse kohe suureks - puberteet ründab oma hirmsate küünistega ju järjest nooremaid ja nooremaid.

Olin värske kahekümneviiene, kui üks - tol hetkel seitsmeteistkümne aastane - noormees arvas, et kaheksa aastat pole ju mingi vanusevahe ja me võiks vabalt paar olla. Ta oli alles gümnaasiumis, aga väga laia silmaringiga ja äärmiselt tore poiss (ütleks mees, aga 17?!). Kas sellest, et mu oma vanematel samasugune vanusevahe oli ja see tundus pisut hirmutav või tuli mu kaine mõistus lihtsalt õigel ajal appi, aga muidugi mingit suhet meil ei tulnud. Peab tunnistama, et minu elus oli see küll esimene kord, kus tundsin, et olen lootusetult vana. Päris kahju oli kohe. Aga kõik oleneb taustsüsteemist ning seetõttu tunnen ennast nüüd jälle hästi, kui mu kõrval on mees, kes minust natuke vanem. Muidugi, puhtalt enesetunde küsimus ja kindlasti ei saa viltu vaadata neile, kellel vastupidi on. Peaasi, et kõik on paigas!

Nii ma siis naudin nüüd enda viimast nädalat kahekümnekuuesena, sest never again...

Ei viitsi!

Hommikuti ma ei viitsi ärgata. Kell heliseb - panen kinni. Kuna olen määranud kordushelisemise iga 10 minuti tagant, helisebki ta 10 minuti pärast uuesti - panen kinni. Kass on selle sahmimise peale ärganud, teeb uimaseid hääli, tuigerdab mulle padja peale ja vajub sinna uuesti magama - mina ka magan. Teine Pool on mu korduvatest kellahelinatest juba kergelt ärritunud (sest ta oskabki ainult kergelt ärrituda, enamasti on väga rahulik ja lõbus tüüp) ja äigab mulle õrnalt küünarnukiga ribidesse. Mingi nähtamatu niidi abiga vean enda nagu marionettnuku voodi servale istuma, aga ärgata sellegipoolest ei viitsi.

Suvel on õnneks valge ja väga palav, istudes magamine osutub ebamugavamaks kui ärkamine, seega vean ennast eelpool nimetatud niidi abil vannituppa potile - kass järgneb, kuigi on näha, et ta ka natuke justkui ei viitsi. Nii me siis istume seal, kumbki tegelikult ei viitsi, aga erilist valikut ka ei ole. Teine pool on samuti ennast üles ajanud ja imekombel tema alati viitsib - tundub, et jutt meeste testosterooni maksimumtasemest vahemikul 6.00-10.00 (ei emm) peab paika ja see aitab neil hommikuid väga hästi enda kasuks ära kasutada. Naised ei viitsi hommikul isegi mõelda sellise sõna peale nagu "testosteroon".

Ma suudan hommikuti teha miljon mõttetut liigutust, mida saadab pidev asjade pillamine, kuna päeva esimeses pooles põen ma kroonilist nisanäplust. Vahel on tunne, et käed, mis peaksid minu omad olema ja aju poolt antud käsklustele alluma, on hommikuti hoopis kellegi teise juhtimise all ja minu kavatsustest pole neil sooja ega külma. Katsu sa niimoodi juukseid kammida või klambrit pähe panna, rääkimata meikimisest või kõrvarõngaste külge riputamisest. Pole ime, et ma teen iga liigutust mitu korda, kulutades selleks palju väärtusliku aega. Tasub rõhutada, et tegelikult ei viitsi ma ühtegi nendest asjadest hommikuti tehagi.

Ma ei viitsi jälle tegeleda mingite karvaeemaldusprotsessidega, pea pesemisega, juuste kuivatamisega, riiete valimise ja seejärel nende selga ajamisega, meikimisega, hommikusöögi kaasapakkimisega (see hõlmab endast külmkapist jogurti väljavõtmist ja käekotti asetamist)... Vahel tundub, et mõni nendest protsessidest ongi lõputu ja lootusetu, olen enda keha ja kohustuste ori - keegi ei küsi, kas ma tõepoolest viitsin ja tahan ka seda kõike teha. Ja miks peab neid toimetusi läbi viima täiesti ebainimlikul kellaajal, mida iga minut vähemalt enne kella 8.00 (ei emm) minu jaoks on?

 Tööle jään harilikult (lepingujärgse tööaja alguse mõttes) hiljaks. No tegelikult jõuan ma iga päev ühel ajal, seega ei saagi seda enam hilinemiseks nimetada - see on minu aeg. Umbes-täpselt 8.30. Ükskõik, kui vara ma püüan ärgata, ikkagi varem ei jõua. Ei ole ju mõtet võidelda paratamatuse vastu - see lahing on juba eos kaotatud. Miks? Sest nagu ma ütlesin - hommikuti ma lihtsalt ei viitsi!

Kui peale väsitavat trammisõitu lõpuks "hilinenult" kontoriuksest sisse astun ja mõnus kohviaroom mu ninasõõrmeid paitab, tunnen esimest korda, et nüüd juba natuke nagu viitsiks ka. Ja kui see kohv lõpuks mu suuni jõuan, ongi kõik korras. Välja arvatud see, et järgmisel hommikul kordub kõik samamoodi.

Kui nüüd päriselt järgi mõelda, siis hommikute vastu pole mul midagi - võin isegi ärgata varakult. Mida ma ei viitsi, on just nimelt see sättimine, mukkimine, sebimine. Just sellepärast eelistaksin elada maal ja astuda voodist otse värskele murule, kohvitass käes; võib-olla teha väike hommikune suplus lähedalasuvas veekogus (selle olemasolul) ja lõpuks teha ennast korda siis, kui tunnen, et ma seda tõesti viitsin. Või miks mitte - mõnel päeval magada lõunani ja siis teha väike suplus ja üldse mitte ennast korda seada. See oleks alles elu. Aga jah, niikaua, kui seda ei ole, niikaua ma lihtsalt ei viitsi!

Ise teed, ise saad, ise naudid

Mul on selline komme, et kui elu väga mugavaks läheb, otsin ise võimalusi, et seda keerulisemaks muuta. Kas ei tee enamik inimesi tegelikult samamoodi? Täiesti alateadlikult ja ikka mõttega parema tuleviku suunas. No igatahes ma nüüd astun jälle selles suunas, et ühest küljest tuleks palju põnevam, aga teisalt ka hulga kohustusterohkem aeg. Sügisel on palju ümberkorraldusi ees ootamas ja eriti ootan neid, mis puudutavad tööalaseid muudatusi. Nagu varasemalt olen kirjutanud, tellimusi tõesti täidetakse.Tuleb ainult ise olla õigel ajal, õiges kohas ja avatud meelega.

Sõbranna, kes nädal aega oli USAst Eestisse käimas, pani mind taaskord mõtlema olulistele asjadele ja sellele, mida oma eluga peale tahan hakata. Tegelikult piisas pelgalt temaga rääkimisest, et ma ise sain aru, mis mulle ikka tõepoolest korda läheb. Pidin ainult oma mõtted valjult välja ütlema ja kuulsin vastuseid. Võib-olla see kõlab kuidagi liiga muinasjutuliselt, aga see tõesti mõjub. Kas olete kuulnud väljendit, et pidasin targemaga aru (kusjuures selle targema all mõtleb inimene iseennast)? Keegi teine ei tunne sind paremini kui sa ise, seega ei saa keegi teine sulle ka öelda, mis on õige, mis vale. Nõu võib küsida, teemasid võib arutada, variante kaaluda, suunamist kuulata, aga otsuse pead tegema ikka ise.
- - - - - - - - -

Tunnen viimasel ajal, et olen vist lõpuks astunud välja naiivsusloori tagant, mille taha pikki aastaid varjusin. Ma ei tea, kas see on tingimata hea asi, sest maailm tundub tänu sellele pisut tumedam paik. Elu on lihtsam, kui usud kõigist ainult head ja näed ümbritsevat ainult heledates toonides. Teadmine toob tõsiduse, raskemeelsuse, mure. Aga samas olen ma tänu sellele enda tegemistes ja soovides realistlikum ja mõtlen palju suuremalt, et mitte öelda - globaalsemalt.

Kui enne olen siin kirjutanud, et maailma parandamist alusta iseendast jne, siis ega ma tegelikult midagi erilist selleks teinud ikkagi ei ole. Häbi tunnistada, aga parem siis häbi kui eitamine. Nii ütlen praegu ausalt, et kuni eilseni ei sorteerinud ma isegi korralikult prügi (ainult paberi ja muidugi taara - selle, mille eest raha saab - tõstsin eraldi). Meie maja juurde ilmus viimaks konteiner pakendite jaoks ja koos sellega otsustasin, et meie pere annab edaspidi oma panuse keskkonna heaks kasvõi sellega, et paneme tühja piimapaki ja plastmasskarbi nende õigesse kohta. Lisaks oleme loobunud kilekottide kokkutassimisest kauplustest - kasutame riidekotte; mõistuse piires vähendame igasugust liigtarbimist. See ei ole tegelikult üldse raske, kui ainult viitsid nende asjade peale mõelda.
- - - - - - - - -

Niisiis on elu täis muutusi ja need kõik peaksid olema ainult paremuse suunas. Olen lapselikult ootusärev nii mitme asja pärast - see teeb enesetunde heaks ja olemise kergelt särisevaks. Mulle meeldib! :)

Defitsiit nimega naeratus

Ma soovin, et mul oleks võlukepike, millega kõik inimesed õnnelikuks ja rahulolevaks saaks muuta. Ükskõik, kuidas püüan, ei saa ma mööda headuse, lahkuse ja hoolivuse teemast. Sellest, kuidas meil ümberringi tundub valitsevat nende omaduste defitsiit ja liiga tihti jääb mulje, et kõike head saabki ainult raha või materiaalsete väärtustega lunastada. Me võtame juba iseenesestmõistetavalt seda, et keskmine kliente teenindav riigiametnik on apaatse olekuga kuri ja kibestunud (enamasti vana ja ülekaalulisusele kalduv) naisterahvas, kes teeb ainult masinlikke liigutusi ja ei vaevu sulle enamasti otsagi vaatama - rääkimata huvi üles näitamisest või probleemi süvenemisest. Sama arusaadav paistab olevat enamike kiirabiõdede või -arstide osavõtmatu ja hoolimatu suhtumine, mis jätab kannatajale pigem mulje, et oleks pidanud koju jääma või sinna lonkama. Sellesse nimekirja võiks lisada veel igasuguseid ametikohti, millel platseeruvad on kaotanud pealtnäha igasuguse soovi kellegagi inimlikult suhelda. Tegelikult me ju ei imestagi enam sellise käitumise üle ja anname neile andeks, ise mõeldes, et need vaesed inimesed teevad kuiva või ränkrasket tööd, saamata selle eest väärilist tasu, neil on igasugune õigus olla torssis ja tujust ära. Mina ütlen, et neil ei ole selleks õigust. Kui oled valinud endale elukutse või töö, mis eeldab inimestega suhtlemist, siis leia endas üles ka see sõbralik ja heatahtlik MINA, kes seda tööd teha tahab. Positiivne ja optimistlik suhtlus külvab samasugust energiat edasi, igasuguse ebameeldiva tegevuse juures on ainuõige viis olla ise rõõmsameelne ja kehtib ingliskeelne soovitus: think only happy thoughts!

Ma olen lühikese elu jooksul pidanud igasuguseid ameteid: olen olnud koristaja, ettekandja, degusteerija, projekteerija, kindlustustöötaja ja veel nipet-näpet. Paljud nendest töökohtadest on pakkunud kasinaid tingimusi, väikest palka, pikki päevi, kohtumist imelike ja ebameeldivate inimestega. Aga ma ei mäleta mitte kordagi, et oleksin kellessegi halvasti või austuseta suhtunud ainult sellepärast, et mu kuklas vasardab mõte: ma saan niiii vähe raha! Keda huvitab see raha, kui on võimalus teisele inimesele midagi head teha või positiivset emotsiooni pakkuda? Kuidas ma saaksin vastutada selle eest, et enda halva tujuga rikun ära kellegi teise päeva? Ja kuidas on see teine inimene süüdi selles, et minul on s**t töö ja mõttetu palk?

Ma olen optimist arvates, et igas inimeses on tegelikult see eriline säde olemas, aga paljudel kipub ta erinevate kihtide alla peitu jääma. Kihtide, mille nimed on rahapuudus, kohustused, ebaõnnestunud armu- või sõprussuhted jms. Aga tegelikult on igaüks võimeline enda sädeme üles leidma, kui ennast natuke raputab ja saba alla piilub. Proovige, mis saab, kui te võõrastele inimestele otsa vaatate ja naeratate. Kui iga sõbralik pilk nakatab kasvõi ühe kõrvalseisja, on maailmas juba poole rohkem rõõmsaid inimesi!

Teeb murelikuks

Olen täna lugenud mitmeid lugusid 1941. aasta 14. juuni küüditamise kohta, eile õhtul vaatasin ETV-st samal teemal filmi "Lemmi armastus". Inimeste põhjendamatud ja uskumatult ebaõiglased kannatused tõstavad mul alati ihukarvad püsti ja panevad vihast hambaid krigistama. Nii kohutavalt raske on teadmine, et süütutelt inimestelt rööviti terve nende senine elu - kodu, perekond, mälestusesemed, eneseväärikus, maine vara - ja topiti loomavagunitesse nagu elajad. Kogu oma mugava elu juures tänasel päeval ei oska me ettegi kujutada, mida tähendaks see, kui keegi meile öösel tuppa tungiks, käsiks poole tunniga kokku panna kõik, mis mahub kohvrisse ja mida tahad veel endale hoida, teadmata, kuhu, miks ja kui kauaks sind viiakse. Ja vähe sellest, et kaotad enda jaoks materiaalselt olulised asjad, on see võib-olla viimane kord, kui näed enda armastatut või ülejäänud perekonda. Tõepoolest, lugedes ja pilte vaadates võin ma südamest kaasa tunda inimestele, kelle jaoks see rohkem kui pool sajandit tagasi reaalsus oli, aga päriselt ette kujutada ei suuda seda kunagi, mitte keegi meist.

Öeldakse, et inimestena oleme oma aja ohvrid. Sõja ajal olid ühed, praegusel ajal teised probleemid. Aga minu meelest on kurb, kui ajalugu unustatakse või seda üldse tühiseks peetakse, sest lisaks enda kogemustele on meil eelnevate põlvkondade läbielamistest nii palju õppida. Kasvõi selles osas, mis puudutab asjade perspektiivi seadmist - kõrvalt ja eemalt nägemist. Tühised pseudoprobleemid nii isiklikus kui laiemas plaanis võiks üldse tekkimata jääda, kui inimesed mõistaks paremini, mis on need tegelikud väärtused elus ja kui väga meil tegelikult on vedanud, et saame elada sellisel ajal ja ühiskonnas nagu praegu, kui meil on vabadus otsustada iseenda elu üle, õigus võrdsusele ja eneseväärikusele. Ja lisaks see, et oleksime eestlastena rohkem ühise asja eest väljas, toetaksime teineteist, elaksime südames kaasa Eesti edule ja õnnestumisele ja mis kõige tähtsam - kõige selle säilimisele, mis teeb meie väiksest riigist KODU. Võime kiruda valitsust, seadusi, maksusüsteemi, poliitikuid, venelasi, ajakirjandust, televisiooni, omavalitsusi ja nende juhte ja jumal teab, mida kõike veel, aga igasugune kriitika olgu sel juhul konstruktiivne ja ei maksa arvata, et kuskil mujal ootab paradiis ja tõotatud maa. Kes siit väevõimul ära on viidud, sellele ei leidu enam kunagi kallimat kohta maamuna peal kui kodu.

Olen mõelnud, et tahaksin elada hoopis teisel ajal - rahulikumal ja lihtsamal. Mulle ei sobi see praegune turbokiirusel liikuv tehnoloogiarong, mis muudab inimesed laisaks ja paneb meid peagi iga liigutuse juures endast sõltuma. Suund paistab olevat sinna, kus robotid juhivad maailma ja inimestel puuduvad üldse elementaarsed oskused ilma masinateta hakkama saamiseks. Kõige lihtsamaks näiteks on see, et enam ei minda ka maakodusse metsade rüppe ilma netipulga ja arvuti või nutitelefonita, mobiilita ei kujutaks vist keegi elu ettegi. "Mis mõttes ma ei ole kättesaadav - samahästi võiksin surnud olla?!" Kui elekter kaob, oleme nagu peata kanad - kraanist ei tule vett, potist ei lähe p..k alla, süüa ei saa teha, külmkapp sulab, rääkimata televiisorist, mille must ekraan masendust tekitab. Need on lihtsad asjad... Ja ometi on inimkond elektrienergiat enda kasuks rakendanud alles vähem kui paar sajandit. Ma ei arva, et peaksime liikuma tagasi keskaega, aga mulle ei meeldi see meeletu kiirus üha uute ja uute vidinate leiutamisel - eriti selliste, mis jagavad inimkonna lõpuks kaheks: ühed, kes leiutavad, suunavad ja arendavad; teised, kes kasutavad ja ei oska enam enda peaga mõelda. Seetõttu igatsen elada ajal, mil nähti rohkem vaeva ja osati nautida raske töö vilju, inimsuhted olid ehedad - suheldi silmast silma või saadeti kirju (tänapäeva elektronkiri ei oma selles osas mu jaoks erilist väärtust), tunti rõõmu lihtsatest asjadest ja emotsioonidest, armastati loodust-loomi ja elati ümbritsevaga harmoonias. Mind kurvastabki pigem vist see, et tänapäeval hävitab inimene oma tegevusega keskkonda, mis on talle elu võimaldanud ja vähemuses on need, kes püüavad seda meelde tuletada ja allesjäänut päästa või taastada. Väga abitu tunne on mõeldes, et olen väike putukas ligi 7 miljardi elanikuga pesas nimega Maa, aga ega ilmaasjata ei öelda, et kui maailma tahad muuta, siis alusta iseendast.

Sõja ajal elanud on näinud kohutavaid asju, kogenud uskumatuid kannatusi, pidanud loobuma nii paljust... Aga mingil põhjusel on see traagiliselt romantiline, sest need inimesed on elu jooksul nii palju tundnud - läbi kannatuste on nad armastanud, igatsenud ja rõõmustanud, sest ka raskel ajal on inimesed ikkagi edasi elanud. Kõige eelnevalt nimetatu - nii küüditamise, meeletu tehnoloogiapuhangu, üldise mugavuse, keskkonna saastamise - taustal tekib mul võimas tunne, et me elame ju tegelikult väga rikkas maailmas ja kõigi nende kogemuste ja teadmiste põhjal, mida praegusel ajal omame, saan ma kujundada enda elu nii, et sellest tõuseks kasu ja headust mind ümbritsevatele inimestele ja olustikule. Ma saan olla sallivam, kaastundlikum, töökam, abivalmim, hoolivam ja targem. Paraku mu mure siiski jääb...

Mina olen Ott ja sina oled Ott...

Ühel öösel nägin unes oma tulevase lapse nime. See oli justkui punaselt trükitähtedega ette kirjutatud (nagu Mõmmibeebil) ja kajas kõrvus nii selgelt. Nagu tõenäoliselt miljonid naised enne ja pärast mind, olen ma juba väiksest peale mõelnud välja nimesid, mida oma tulevastele lastele panna võiks. Eks need sõltuvad pisut ka sellest, kellesse parasjagu armunud oled või nüüd juba sellest, kes reaalselt laste isa olla võiks. Kindlaid variante mul ei ole siiamaani, pole ju ka kedagi veel, kellele neid külge pookida (vabandan jämeda väljenduse pärast). Aga see nimi, mida unes nägin, see pole mul kunagi isegi pähe löönud ja ausalt öeldes, kuigi tean inimesi, kes seda kannavad, ei ole ma kunagi arvanud, et tegemist oleks mingi väga loomingulise või kauni nimega. Seda naljakam, et nüüd ma mõtlen, et kuna ikka unenäos ette öeldi, siis peab sellel mingi tähendus olema ja ausalt öeldes ta klapib mitme kriteeriumiga, mida olen oluliseks pidanud.

Ma ei saa ilmselgelt seda nime praegu välja öelda. Ja ma pidevalt analüüsin, mis tema puhul mulle meeldib või mis häirib. Eriti, kuna nimi ju on otseselt seotud ka lapse sooga. Kordan veelkord, et pole kedagi isegi tulemas hetkel, aga mina juba mõtlen selliseid asju. Samas, ega ma ei tellinud taolist unenägu, täiesti tühjast kohast järsku kargas mulle ette üks tähekombinatsioon ja ma ütlesin ta ise kõva häälega välja. On ju kummaline?!

Maitse üle ei vaielda ja taevas teab, et see on inimestel kohati ikka nii kummaline ja uskumatu, et hoia peast ja varvasest kinni. Lastele pandud nimede järgi on kindlasti võimalik vanemaid iseloomustada - ma usun, et see on lausa omaette teadus. Tänapäeval ju tahetakse üldse inimesi igasuguste erinevate harjumuste ja eelistuste järgi kastidesse panna. Et kuidas sa kohvi jood, mis asendis magad, seksid, potil istud, kus õlal käekotti kannad jne. Kui vanemad panevad lapsele nimeks Ants või Mann, siis on selge, et nad pooldavad maalähedast elu, sorteerivad korralikult prügi, kodu on neil tõenäoliselt renoveeritud looduslähedaste materjalidega mõnest vanast elumajast, ise on viisakad ja intelligentsed ja väga võimalik, et nad kohtusid Teeme ära talgutel. Aga kui lapsele pannakse nimeks Christinette-Cheline (häädlust ma ei hakka üldse pakkumagi) või Denim-Pardel (peaks olema poisi nimi, aga kuramus seda teab), siis mida me võime nende vanemate kohta öelda? Ilmselgelt on tegu kergelt hälvikutega, kes elavad enda piiratud fantaasiaid lapse peal välja, mõtlemata, et see laps peab kogu elu kõikidele seletama, kuidas tema nime täpselt kirjutatakse. Lisaks peab ta kogu aeg kordama, et ei, ma ei tee nalja, see ongi mu nimi, mu vanemad olid lihtsalt tropid.

Selle kõige valguses on see nimi, mis mulle unes ilmus, täitsa tavaline keskmine eesti nimi ja sobib minu (ja ma usun, et ka Teise Poole) iseloomu ja ellusuhtumisega küll, mis on täitsa mõjus argument tegelikult, kui ühel päeval tõesti valiku peaks tegema. Aga seda ei tea küll keegi ennustada, millal teda vaja võiks minna. Ja võimalik, et siis oleks vaja unes hoopis ühte pisut naiselikumat nime näha!

Kuhu on kadunud julgus?

Ma lugesin paari huvitavat artiklit Eesti Päevalehe arvamusrubriigist ja need panid mind mõtlema. Esiteks ei saa jätta ütlemata, et Andres Maimiku sõnaseadmisoskus on lihtsalt kadestusväärne. Mul oli terve loo vältel tunne, et see kirjatükk ongi minu piibel - ma usun seda, mida ta kirjutab, aga mitte sellesse, millest ta kirjutab. Mulle meeldib Jaak Urmeti rämps- ja väärteestlaste kirjeldamine. Olgugi, et see viimane sõnakasutus on pisut kandiline ja julge, olen ma absoluutselt nõus, et laias laastus just niimoodi eestlased jagunevadki.

(Panen siia postitusse kirja mõtted, mis ei ole otseselt nende artiklite teemaarendused, aga mul just järgnevad mõtted tekkisid. Kardam, et ühe postitusega ei saagi hakkama...)

See pole mingi uudis, kuna olen korduvalt varemgi öelnud, et mul on väga suuri raskusi rumalate inimeste talumisega ja veel enam nendega suhtlemisega. Aga kuidas defineerida rumalat inimest? See on päris keeruline, sest millegipärast ei saada tihtipeale aru, mida ma mõtlen ja pigem jääb mulje, et ma seostan rumalust otseselt haridustaseme või vanuse vms. Jah, tõesti, haridustasemel ja vanusel ongi väga suur roll inimese eneseväljendusoskuses ja silmaringis, aga nende vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Küsimus on pigem intelligentsis, viisakuses, kombekuses ja veel miljonis muus detailis, mis mõjutavad inimese olekut ja mõtteviisi, olenemata eelpool nimetatud teguritest. Ja kui täpsemalt peaks selgitama, siis paluksingi lugeda Jaak Urmeti artiklit, milles on väga hästi, minu arvates, kirjeldatud n-ö väärt- ja temale vastanduvad rämpseestlast.

Hakkasin mõtlema, kuidas olen erinevates olukordades käitunud viimastel aastatel ja kuidas oleksin käitunud näiteks 10-15 aastat tagasi. Ma olin lapsena väga julge - mulle ei valmistanud probleemi võõraste inimestega rääkimine, enda arvamuse välja ütlemine, kelleltki abi palumine, õigluse eest välja astumine (kui kellelegi silmnähtavalt liiga tehti), üle järve ujumine (kui minust suuremad seda teha ei söandanud), surnud hiire üleskorjamine kooli koridorist jne-jne. Ma nautisin väljakutseid ja eriti tegevusi, mida teised (peamiselt tüdrukud) teha ei julgenud. Seda nimetatakse vist ka nooruse uljuseks, mis iseloomustab perioodi, kui täiskasvanulik alalhoiuinstinkt pole veel välja arenenud. Mõned paremad sõbrad, kes mind sellest ajast mäletavad, ütlevad siiamaani, et Liisi on ju julge, küll tema teeb või küsib vms. Kahjuks nad ei tea, et endisest Liisist ei ole selles osas enam palju alles jäänud. Minust on saanud arg, kalkuleeriv, pabistav täiskasvanu, kes peab ennast alati väga veenvalt sundima selleks, et mõnda suuremat vaprust nõudvat ülesannet täita.

No näiteks. Mõni nädal tagasi käisin lõunal ja kõndides tagasi tööle, möödusin ühest koolimajast. Seal ees oli kamp väikseid poisse (u. vanuses 10), kes tirisid kotist ühte eakaaslast. Nad madistasid seni, kuni see kotiomanik lendas kõhuli porisele kõnniteele. Kiirelt sai ta püsti ja rabas ühelt kiusajalt vihiku, joostes ise pisut eemale. Verejanuline seltskond järgnes talle vilavate silmadega ja see rahmeldamine, mida saatis sõim ja ropendamine, jätkus seal veel tükk aega. Kogu tegevus oli trollipeatuse kõrval, kus seisis üle tosina inimese - noori ja vanu - kellest iga viimne jälgis poiste võimuvõitlust punnis silmadega. Aga mitte keegi, kaasa arvatud ma ise, ei öelnud ühtegi sõna ega teinud ainsatki liigutust selleks, et poistele vahele minna või kiusatavat aidata. Te ei kujuta ette, mis mu sees toimus. Ma absoluutselt jälestan olukordi, kus kambakesi minnakse ühe vastu, kes ilmselgelt on nõrgem ja antud juhul ka pisut nohikliku olekuga (tõenäoliselt tänu prillidele). Mul oli enda pärast häbi, et ei suutnud midagi ette võtta peale asjaosalistele hukkamõistva pilgu saatmise. Sest kuigi esimene reaktsioon oli, et see on ju vale, ma olen täiskasvanu ja peaksin kuidagi reageerima - sai võitu mõte, et mida ma neile siis ütlen ja miks nad üldse peaksid mind kuulama? Ja muidugi põhiline - mida ümberringi inimesed minust arvavad? Tõenäoliselt, kui oleksin ise lapsevanem, oskaksin taolises situatsioonis paremini käituda. Siiralt loodan, et siis lööb esile mingi emalik kaitserefleks, mis aitab nõrgemate eest seista.

Aga kui tavakodanik, nähes kõrvalt ilmselget ülekohut, ei suuda õigesti käituda (või ongi ignoreerimine õige??), siis miks üldse imestada, et koolivägivald aina kasvab ja noortest, kes selle all kannatavad, sirguvad ebaterve psüühika ja väära ellusuhtumisega inimesed. Kas on üldse võimalik, et neist saaksid kunagi väärteestlased? Kiusajate näol on muidugi veel tõenäolisemalt tegemist rämpseestlaste pealekasvuga, kellele vanemad on suurepärast eeskuju näidanud. Mõelda vaid, et võib-olla oleks ainsa inimese (näiteks minu) sekkumisest vähemalt keegi nendest väikestest poistest midagi õppinud või mõtlema hakanud, aga seda ei juhtunud, sest puudus julgus. Ja keda nendest kõrvalvaatajatest saab siis nimetada väärteestlaseks, kui keegi polnud valmis astuma võitlusse noorte rumaluse ja ülbusega...

Kirjeldatud olukord on ainult üks paljudest juhtudest, kus oleks pidanud enda suu lahti tegema. Intelligentse inimese miinuseks võibki vahel pidada seda, et ta kaalub rohkem oma sõnu ja tegusid ning jätabki tihtipeale hoopis ütlemata. Seevastu rumalaid ja räuskavaid inimesi on alati ja igal pool - vaadake kasvõi meie veebikülgede kommentaatoreid. Öeldakse ju ka, et pole üldse mõtet neid arvamusi lugeda, kuna ükski mõistlik inimene sinna ei kirjuta. No miks ometi? Miks ei kuule me rohkem nende inimeste mõtteid, kellel tõesti ka on midagi öelda? Tagasihoidlikkus on voorus - sellepärast! See mõtteviis on mulle küll kuidagi omaseks saanud, et konflikti vältimiseks jätan tihtipeale palju asju ütlemata või tegemata. Targem annab ju järele ja tark eestlane eriti.

Andres Maimiku usu-teema oli ka äärmiselt huvitav, eeskätt lõpus välja toodud eestlaste meelisusundid. Kõrvaltvaatajana (kui püüan ennast kuskil puuladvas ette kujutada) olen neid samu asju mõelnud ja omaette muianud. Üksikult ei ole mul mõtet nende asjade üle enam arutada (kuna Maimik on seda juba nii hästi teinud), aga on üks üldine nimetaja, mis minu arvates eestlasi nii hästi kirjeldab - see on karilooma iseloom. See tähendab vajadust teha asju ühtemoodi ja järgida (et mitte öelda ahvida) kogu aeg teisi. Erinemine tähendaks seda, et peaks hakkama ise mõtlema, samuti tooks see kaasa tähelepanu. Teisitimõtlejate elu on ju läbi ajaloo olnud käänulisem kui nendel, kes järgivad üldist voolu. Nii et miks üldse teha midagi erilist, kui on lihtsam lasta kõik enda eest ära otsustada.

Toon jälle ühe näite. Tänapäeval on sisustuspoodidest või internetist võimalik tellida endale ükskõik millist mööblit, kangast, nipsasjakesi jms. Ometi, kui käite külas tuttavatel, kes on hiljuti kodu ostnud ja sisustanud, siis kui tihti te kohtate ühesuguseid tapeete, diivaneid, serviise, kardinaid jms? Ma nimetan selliseid kodusid kataloogikodudeks, kus püütakse iga hinna eest trende järgida. Tegelikult meenutab see natuke nõukogude aega, kus olidki kõigil kodus ühesugused läikivad sektsioonkapid, kõvade käetugedega diivanid ja tugitoolid, magamistoakomplekt "Riina" jms. Praeguse aja võimaluste juures ei ole endiselt inimestel rohkem fantaasiat, kui sisustuspoes ülespandud näidistoad, naabri korter või klantsajakirjad ette näitavad. Ja oleks siis, et tehakse maitsekalt. EI, püütakse lahedad olla ja keeratakse täielik jura kokku. Muidugi on põhiline, et inimene ise ennast oma kodus hästi tunneks, aga selline suhtumine kandub ju kõikjale - riietusest kõnemaneerini välja. Kui inimesed oleksid loomingulisemad ja püüaksid rohkem mõelda, mis neile tegelikult (kohe päriselt) meeldiks, oleks elu palju huvitavam - mitte ainult nende enda vaid ka teiste jaoks. Ja jälle jõuame me minu arvates välja selle esialgse teemani, et on olemas väärt- ja rämpseestlased. Esimesed on need, kellel on huvi ja soov midagi uut teha, teised tahavad mugavalt läbi ajada.

Te saate ju aru, et eelnev jutt on mu järjekordne püüa ennast innustada. Isegi, kui arvan, et võin mõnes asjas ennast teistele eeskujuks seada, ei ole mul mingeid volitusi selleks, et kedagi õpetada ja näpuga näidata. Ma kirjutan, kuidas on ja kuidas peaks olema. Ka mu enda jaoks. Ja palun (ei, mitte jumalat või kõikvõimsat taevast) iseennast, et oleksin piisavalt motiveeritud, tugev ja edasipüüdlik, et keegi ei saaks kunagi minu kohta "rämps" öelda.

Vene keele puudega

Tere, mina olen Liisi ja mul on vene keele puue.

Mul on seda alati piinlik tunnistada ja pigem eelistan öelda, et ma saan vene keelest aru. Sest nii see ongi, ma saan väga hästi aru peaaegu kõigest, mida üks venelane mulle räägib (kui see pole tuumafüüsika, elektrotehnika vms), aga ma olen automaatselt krampis, kui pean midagi vastama. Õnneks tuleb mu töös neid hetki vähe ette, kui naaberkeele oskust vaja läheb, aga see ei tähenda, et ma olen valmis probleemile käega lööma.

Minu ja vene keele ajalugu on umbes-täpselt 13 aastat pikk, alates hetkest, kui põhikoolis seda õpetama hakati. Alguses läks mul väga hästi, sest keelte peale on mul sünni poolest suhteliselt hea anne ja see nõuab ju ainult loogikat ja mälu. Siiski, umbes teisel õppeaastal jõudsin ma puberteedi kõrgperioodi ja ei tahtnud enam teha ega näha midagi, mis oli kohustuslik. Teistes ainetes sain normaalselt läbi ja kõik oli korras, aga vene keele tunnis sai ainult nalja tehtud ja itsitatud - ühesõnaga tehtud kõike seda, mis pärssis õppimist. Kes seda enam teab, mis ime läbi mul vene keel 9. klassi lõputunnistusel 4 oli, aga siiski, ma ei jõua ennast ära kiruda, et nii loll sain olla.

Gümnaasiumis sai valida vene ja saksa keele vahel ja ma muidugi mõtlesin, et rohkem on ikka uhkem - valisin selle teise. Alles ülikoolis oli jälle võimalus vanad teadmised tolmu alt välja tuua ja natuke vene keelt meelde tuletada. Paraku jäi sellest ikkagi väheks.

Nüüd olengi sellises tobedas seisus, et vene keelt ei oska ja kui ka tegelikult tean sõnu, siis ei julge neid kasutada, sest äkki ma teen ennast lolliks. See viimane on ka muidugi eriti tobe põhjus, aga hirmust üle saamine on ilmselt paljudele tuttav teema. Kaasa aitaks praktika, sest kuiva teooriat võin jäädagi endale pähe taguma, see ei toimi minu puhul.

Ja see piinlikkus, kui keegi midagi küsib ja ma ei oska vastata. Muidu ma ju oskan nii paljusid asju ja nüüd selline suur komistuskivi ees - no vihale ajab lihtsalt!

Ühe nädalavahetuse saavutused

Esmaspäeval jõudsin lõpuks ometi nii kaugele, et käisin tutt-uut naabrinnat vaatamas. Et mitte tühjade kätega kohale ilmuda, astusin reede õhtul Abakhanist läbi ja haarasin sealt kaasa pisut kangast, vatiini jms. Nädalavahetusel jõudsin idee ellu viia ja nii valmis minu elu esimene lapitekk. Alustuseks oli hea, et mõõdud suhteliselt väiksed (~110 x 120 cm) olid ja kangad rõõmsad - kogu protsess oli selle võrra meeldivam. Ise jäin tulemusega ka rahule, väikestel tüdrukutel peab ikka kodus midagi roosat ja kollast olema. Loodan, et uuel omanikul on mu kingitusest palju rõõmu ja tal koguneb selle teki all või peal palju imelisi mälestusi. Tekile boonuseks tegin padja ka, õigemini padjapüüri.


Muusika on rõõmu jaoks!

Kui juba muusikasse minek jutuks tuli, siis pean tunnistama, et ma tunnen praegusel eluhetkel muusikast väga puudust. Ja olgugi, et igaüks on oma õnne sepp, ei oska ma selles osas kohe midagi peale ka hakata. Need, kes mind paremini tunnevad, teavad vast, et esimesed 18 aastat oma elust olin ma läbi ja lõhki kogu aeg laulmise ja pillimängu sees: alguses tänu emale, kes lisaks sellele, et ta mu esimene muusikaõpetaja oli, mind ka järjepidevalt kõikide oma ansamblite (jah, neid oli korraga mitu) proovidesse ja esinemistele kaasa võttis. Suuremana sain ka ise mõnes laulus kaasa lüüa suurte tädidega. Edasi tuli muusikakool ja kooris laulmine, kulminatsiooniks võiks pidada kvartetis laulmist, mis oli tegelikult muusikalises mõttes kõige ilusam aeg mu elus. Aga nagu ikka, saavad kõik head asjad kord otsa ja ülikooli tulles ei leidnud ma enam seda õiget kohta "muusikaelu" elamiseks. Pool aastat käisin TTÜ kammerkooris, aga see ei olnud päris minu teetass ja edasi teavad jällegi paljud, et sattusin hoopis rahvatantsu tantsima, laulmine jäi tahaplaanile.

Nüüd tunnen, et tahaks jälle laulda ja olla lihtsalt muusika sees. Kahjuks on mu pillimängu oskused vägagi rooste läinud, seega pole tõenäoliselt erilist lootust kunagi kuskil koosseisus näiteks viiulit mängida (ja kas ma seda tahakski), aga oma lõbuks võiks kääksutada küll. Oleks mul ainult endal viiul. Teine asi on klaver, millest väga suurt puudust tunnen. Nooremana oli klaver mulle oluline kaaslane - võib ka öelda, et lohutaja. Piisas ainult klaveri taha istumisest ja natukesest klimberdamisest, kui tuju läkski palju paremaks: panin oma emotsioonid ja mõtted meloodiasse ning sain sedasi justkui vabaks. Muusikateraapia, kui selline, on tegelikult ikka väga võimas asi. Klaverit ei ole mul nüüd juba aastaid käepärast olnud, aga ma südamest loodan, et õige pea ta seda jälle on.

Kui räägin muusikast puudust tundmisest, siis tegelikult ongi pigem igatsus emotsiooni järele, mida selle sees olemine pakub. Mul ei ole absoluutselt mingit lapsikut unistust kuskil suurel laval laulja olla, tahaks puhtalt naudingu pärast jälle kellegagi koos musitseerida, kasvõi ainult iseenda jaoks. Nüüd olen vist nii palju küpsem, et ka suuremas kooris laulmine tundub aktsepteeritav - mõni aeg tagasi ei tahtnud ma seda üldse. Siit mu üleskutse: kui keegi teab mõnda toredat koori, kuhu ma võiksin sobida, siis andke teada. Sügisest võiks kuskil oma häälepaelu vabastada ja treenida küll ning lisaks tantsupeole võiks üle pika aja ka laulupeole jälle minna.

Muusikasse minnes

Mõnda lugu kuulates on tunne, et tahaks sinna sisse minna või tahaks selle ära süüa või puruks kallistada. Selline hästi viimase vindi peal tunne on. Eriti, kui mingil põhjusel reaalsus on hetkel nii igav.
Kuulame koos:

Kassiarmastaja käsitööminutid

Käsitööga on minu meelest nii, et kõige põnevam on alati see tegemise protsess. Valmistööd on küll ilus vaadata, aga siis on temaga justkui kõik, siis on vaja uut projekti. Sellepärast on täiesti inimlik vajadus jagada valmisprodukti teistega, et sellest oleks veel kestvat rõõmu. Ja sellepärast "eputavadki" nii paljud inimesed blogides enda kätetööga. Ma teen samamoodi ja tutvustan teile meie pisikese Kunni-Kusti uut trooni, mis eile lõpuks valmis sai.

Kõik sai alguse tikkimisest. Kuna ma olen seda tüüpi käsitööline, kes kõike enda pisikese mõistusega püüab lahendada ja välja mõelda (ja vahel seetõttu mõnda asja 10 korda kauem teen), siis tikkimiseks ma mingit mustrit ette ei joonistanud ega traageldanud. Panin umbes paika algus- ja lõpp-punkti ja märkisin enam-vähem kõrguse. Hakkasin lihtsalt otsast minema, natuke vahepeal harutasin ka, aga valmis ta lõpuks sai. Kollane lõng osutus palju õhemaks kui punane, mistõttu tegin selle pärast veel teist korda üle.


Mõni aeg tagasi tõstsime natuke tuba ümber ja need punutud kastid jäid nüüd keset tuba/seina laiutama. Kusti kasutas kohe võimalust ja leidis, et sealt pealt avaneb väga hea ülevaade ja vahelduseks oma pukile on see täitsa mõnus koht lesimiseks. Et tema elu pisut mugavamaks teha, otsustasin sinna padja meisterdada.


See lilleke, mida te i-täpi kohal näete, kaob sealt kohe esimesel võimalusel. Kusti avastas esimese asjana, et see on üks jube hea mummuke, millele kihvad taha lüüa ja otsast harutama hakata. Ma loodan, et ülejäänud tikand tema huvi nii ei köida. Üldiselt paistis kunnile uus troon sobivat. Tegelikult kasutas Kusti juba enne padja valmimist igat võimalust, et selle tikitud riidetüki peal lesida, seega ju ta sai kohe aru, et see tema oma on :).

Kui mina hakkan nokitsemaie..

Olen nüüd jälle käsitöölainel. Kodus on üks asi pooleli, mida hetkel jagada ei saa ega taha, aga meenus, et mõni aeg tagasi tegin ühe armsa kaardi töökaaslase poja katsikuks. Poiss ise on muidugi kõige nunnum kogu selle asja juures, aga tööjuures käepärastest vahenditest kokku pandud kaart tuli ka täitsa asjalik. Kõik osapooled jäid rahule!


Kahjuks on pildid mobiiliga tehtud, seega kvaliteet ei kannata mingit kriitikat.

"Emal on üks väike uba..." kuulub minu ema luuleklassika hulka. Ta pole seda küll ise välja mõelnud, aga minu jaoks on see ikka täitsa tema oma. Ja jube vahva luuletus, kas pole?!

Kui oled kass...



Käisime nädalavahetusel Kesk-Eestis töö- ja puhkelaagris. Nagu piltidelt näha, siis Kusti põhiliselt puhkas, meie tegime ikka tööd ka. Ragistasime kaks päeva metsas ja puuvirnade ümber, et isale talveks soojatoojaid varuda. Kusti jäi emaga koju ja veetis aega põhiliselt horisontaalasendis.
Väga mõnus nädalavahetus oli!

Pöördumine

Palun!
Anna mulle mõte, mis on suurem kui taevas.
Anna mulle usk, et mind miski ei vaevaks.
Tee mu eest valik, mis kohe oleks õige,
aita leida tee, mis viiks kõrgemale kõigest.
Võta ära hirm, mis on pikalt kuklas tuksun´d.
Vastu kingi tarkus, et too kindlameelsust kutsuks.
Minema löö kahtlused, mis minule ei kuulu.
Poeta põue kübekene kõigest, mis veel puudu.
Tänan!

Maale!

Ma ei tea, kas see on tingitud kevadest või millestki muust, aga praegu - rohkem kui kunagi varem - tunnen, et ma ei taha elada keset suurt linna, kus mind ümbritseb ainult betoon, asfalt ja lõputu liiklusmüra. Olen maal sündinud ja veetnud seal enda n-ö kujunemisaastad, mil kuskile sügavale mu sisse kinnistus suur armastus vabaduse, rohumaade, põldude, puude, lindude jms vastu (kusjuures, ma ei saa aru, miks eesti keeles öeldakse "armastus millegi vastu", armastus peaks ikka poolt olema). Ma ei vaja ega kasuta suuremat osa nendest võimalustest, mida suures linnas elamine peaks endaga kaasa tooma. Vastupidi - ma tunnen nii suurt puudust hoopis maal elamisega kaasnevatest mõnudest. Ja tegelikult on Eesti suurust arvesse võttes nagunii kogu aeg enamik hüvesid - kui neid niimoodi nimetada - kiviga visata.

Võib tegelikult öelda, et ainuke, mis mind Tallinnas kinni hoiab, on töö. Sest töö tähendab raha. Ja raha tähendab "ära elamist" (jällegi üks väljend meie kaunis emakeeles, milles puudub loogika, aga mis on ka ÕS-s täitsa olemas). Samas, see "ära elamine" ongi lihtsalt mugav eksisteerimine ja leppimine sellega, mis olemas on. Aga ilma rahata ära ei ela - seda õpime me teoorias maast madalast ja praktiseerime täiskasvanutena elukoolis. Niisiis on ainukeseks variandiks leida mingi kompromiss, kuidas raha jääks alles, aga suure betoonist linna vari mu kohalt kaoks. Ja kui kellelgi nüüd tekkis küsimus, kas sõbrad siis ei hoiagi mind siin kinni, siis võin näiteks öelda, et mu parim sõbranna elab juba peaaegu 5 aastat teisel pool maakera, aga ta on endiselt mu parim sõbranna. Kui vahemaa on ainult maksimaalselt 100 km, siis ei näe ma selles absoluutselt mingit probleemi. Ma usun, et kohtumised muutuksid hoopis selle võrra kvaliteetsemaks, et neid rohkem ette peaks planeerima.

Hiljuti lugesingi ühte blogi, mille omanik oli päeva pealt teinud otsuse perega maale kolida - Tallinnast Lõuna-Eesti metsade vahele. Ta ütles, et see kõik sai võimalikuks tänu sellele, et ühel hetkel kadus tema sõnavarast fraas "see pole võimalik!" Ma olen täpselt sama usku olnud juba mõnda aega nüüd ja olen ju kirjutanud ka mõttejõust ning selle võluvõimest :). Kui avad oma meeled unistustele ja eesmärkidele, siis neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tõeks saada. Ma ei ütle nüüd, et tahangi "pärapõrgusse" metsiku looduse keskele kolida, aga kindlasti on ka kuskil siinsamas lähedal variante, mida ma praegu lihtsalt veel ei tea, sest ma olen mõelnud, et nagunii ei ole need minu jaoks. See enda mõtlemise ümberkujundamine võtab parasjagu aega, kui oled pikalt elanud suhteliselt ennastsalgava mõtteviisiga, aga ma liigun vaikselt õiges suunas.

Oleme juba mõnda aega nüüd püüdnud endale uut kodu leida, keskendudes peamiselt ikkagi Tallinna erinevatele vaiksematele piirkondadele või linna lähiümbrusele. Ja no tee või tina, ei ole seda õiget asja lihtsalt olemas, sest igal pool leiame ikka vigu ja põhjuseid, miks üks või teine ei sobi. Kes teab, võib-olla ärkame ka meie ühel hommikul üles ja otsustame, et kolime hoopis Saaremaale, saagu mis saab. Aga praegu on see veel ilus unistus - ärgata ühel hommikul ENDA maja päiksepoolses toas, astuda uksest paljajalu otse ENDA murule ja nautida suvist hommikukohvi keset ENDA õunapuid ja lillepeenraid.

Just seda ma tahan!

Jõud elada täiel rinnal, täiskasvanulikku, elavat, hingestatud elu koos kõigega, mida ma armastan — maa ja selle imedega, merega, päikesega... Ma tahan selle sisse minna, olla osa sellest, elada selles, õppida sellelt, kaotada endas kõik pealiskaudse ja omandatu ning saada teadlikuks otsekoheseks inimeseks. Tahan enese mõistmise kaudu mõista teisi. Tahan olla kõik, milleks ma olen võimeline saama...

Katherine Mansfield (Kathleen Mansfield Murry), 1888-1923

Muusikast

Muusikamaitsega on minul kummalised lood. Raske on öelda, et vot just see stiil on mu lemmik. Muidugi, ma armastan rokkmuusikat, aga seal on ka palju sellist, mis mulle ei meeldi. Samas võin ma popmuusikat või klubitümmi kuulata ja seda kaifida - teisalt tehakse kohati ikka väga õudsaid asju. Siis on veel jazz - hingetoit; samuti klassikaline muusika, mis sobib kultuursele osale minust. Ei saa mainimata jätta, et ma ju tantsin ometigi rahvatantsu, mis tähendab, et täiesti kummalised keemilised reaktsioonid toimuvad mu kehas siis, kui kuulen mõnda vana head simmani (loe: jaanitule) lugu. Karavan, Justament, Kukerpillid, Anne Veski, Rock Hotel jpm - neil kõigil on midagi meelepärast mu jaoks. Lisaks eelnevale on veel miljon erinevat stiili, mida ma ei oska nimetadagi.

Kokkuvõtvalt ei ole võimalik kõiki mulle meeldivaid erinevaid stiile ja esitajaid üles lugeda, sest üllatajaid on igal pool. Küll aga olen tähele pannud, mis võiks olla need siduvad tegurid, mis ühe loo mu jaoks atraktiivseks teevad. Esiteks muidugi ajalooline taust - hetked, millega lugu on seotud ja nostalgia, mille tema kuulamine endaga kaasa toob. Teiseks muusikaline kvaliteet - ma pean siin silmas huvitavaid meloodilisi käike ja seda, kui professionaalselt neid esitatakse. See omakorda viib kolmanda kriteeriumini, milleks on laulja võimekus - ma ei suuda kuulata monotoonseid, ekslikke, igavaid hääli. Neljandaks on rütm - olenevalt muidugi muusikastiilist peab loos olema mingi mõnus rütmiline vigur, mis mul jala tatsuma paneb või kõhus propelleri käivitab. Viiendaks nimetaksin veel dünaamilisust - et terve lugu ei oleks ühesugune, vaid sellel oleks käimatõmbav algus, kulmineeruv keskpunkt ja kokkuvõtlik lõpetus.

Kogu selle omajagu keeruka selgituse taustal peab ütlema, et mõni lugu ronib esimesest hetkest nii naha alla, et sa ei oska seda kuidagi selgitada - ei endale ega teistele. Sest ta lihtsalt meeldib! Teisalt on jälle korduvalt olnud nii, et kuulates laulu mõnelt helikandjalt ei arva ma sellest mitte midagi ja alles live´s kuuldes saan aru, kui hea ta tegelikult on. Nii juhtub, et ma võin ennastunustavalt õõtsutada mõne räpiloo taustal, karata vaimustunult rokk-kontserdil, istuda ihukarvad püsti sümfooniaorkestrit kuulates, poetada pisara jazzi nautides, tantsida kingatallad õhukeseks klubimuusika rütmis.

Kusjuures, on olnud mitmeid lugusid, mille puhul ma mõtlen, et see ei tohiks mulle meeldida, aga ometi ta mõjub ja ma ei saa sinna midagi parata. Üks asi, mis elu jooksul selgeks saab, on see, et me ei tohi häbeneda seda, mis on meile südamelähedane - ka muusikamaitse osas.

Mõtlesin, et panen siia mõne loo, mis mulle elu jooksul on nii väga meeldinud, et oleksin võinud neid 24/7 järjest kuulata. See on muidugi ainult murdosa kõikidest lugudest.









Kuule, kuula!

Küsijatest ja rääkijatest kirjutama ajendas mind tegelikult üks vestlus enda õega. Me hakkasime arutlema selle üle, kuidas on inimesi, kes püüavad ise luua olukordi, kus teine inimene peaks nende käest küsima, milles asi on. No näiteks, kui keegi väga demonstratiivselt ohkab, omaette naeru puristab või iga hinna eest haledana püüab paista. Selle asemel, et ise rääkida, miks ta mingit liigutust või häälitsust teeb, ootab ta küsimust. Edasi jõudsime järeldusele, et nii mina kui õde kumbki ei salli selliseid olukordi, sest me ei ole küsijad. Veel vähem oleme me seda siis, kui olukord on kuidagi kunstlikult tekitatud.

Samas pani antud teema edasi mõtlema, et ka paljudes muudes olukordades ei meeldi meile küsimusi esitada. Ehk siis, on inimesi, kes alati ise uurivad-puurivad, kellele sa räägidki kõik - ja veel natuke enamgi - südamelt/meelelt ära. Ja hiljem avastad, et ei saanud ise mitte midagi teada. Et kui küsitakse, aga mis tema siis rääkis või kuidas tal läheb vms, siis sa tegelikult ei oska vastata, sest tuleb välja, et ainult sina ju rääkisid kogu aeg. Meie ise - õde ja mina - ei lähe just väga tihti teiste käest pärima, mis nende elus toimub. Muidugi on viisakusküsimused: kuidas Sul läheb? kuidas mees elab? kuidas lapsed kasvavad? jne. Aga üldjuhul me austame kohati isegi liiga palju oma vestluskaaslase privaatsust. Liiga palju sellepärast, et tõenäoliselt paljudes olukordades inimesed ootavad, et neilt küsitaks rohkem, et tuntakse huvi. Ja nagu ma eelnevas postituses mainisin, nii on oht jätta endast hoopis ükskõikne ja hoolimatu mulje.

Loomulikult on inimesi, kes on osavad nii küsimises kui rääkimises. Nad oskavad esitada küsimusi nii, et teema läheks sinna, kuhu soovivad, ja et nad saaksid siis lõpuks ikkagi ise rääkida. Tõenäoliselt sobitun ma teatud olukordades just ka sellesse rolli. Sest sel juhul ei ole mu küsimused tegelikult suunatud niivõrd teisele inimesele ja tema isiklikele asjadele, kuivõrd  mingile üldisemale teemale. Ma julgeks väita ka seda, et endast rääkimisega on võimalik vältida ebamugavat vaikushetke või olukorda, kus peaks hakkama mingeid küsimusi esitama. Salamisi soovib siis rääkija, et ka vestluskaaslane teemasse sisse tuleks ja mingitest endaga juhtunud sarnastest olukordadest juttu teeks.

Nagu eelneva loo kommentaarides välja tuli, on küsijate näol sageli tegemist inimestega, kes küsivad selleks, et neilt endalt ka küsitaks. Ma arvan, et parim olukord nende jaoks on, kui nad suhtlevad inimestega, kelles samuti küsija pool pigem domineerib. Sest ega siis küsija roll ei tähenda, et inimene ise üldse midagi ei räägi. Ta lihtsalt räägib vähem ja küsib rohkem.

Lisaks küsijatele ja rääkijatele on olemas ka kuulajad, keda ma neist kolmest isiklikult kõige rohkem austan. Hea kuulaja on see, kes oskab esitada piisavas koguses õigeid küsimusi, kes räägib siis, kui tal on midagi arukat ja teemakohast öelda ning kes ei ole oma käitumises pealetükkiv, aga näitab üles piisavalt huvi ja hoolivust. Kui nii võtta, siis tegelikult ei olegi hea kuulaja näol tegemist mingi kolmanda omaette tüübiga, vaid see on ideaalilähedale süntees kahest poolest, kellest kogu mu lugu alguse sai - küsijast ja rääkijast.

Võib-olla oleks õigem hoopis väita, et enamik inimesi on kameeleonid - nad muudavad värvi (loe: rolle) vastavalt "ohule", mis neid varitseb. Sealjuures on aga igal ühel see oma õige värv - mugavustsoon - milles end kõige kodusemalt ja paremini võib tunda. Mõnes eneseabi raamatus oleks kindlasti soovitus, et püüa arendada endas erinevaid oskusi, et võiksid vajadusel olla küsija, vajadusel rääkija, võimalusel kuulaja. Aga mina sellistesse kunstlikult õpitud või kehastatud rollidesse ei usu, sest enda loomuse vastu me ei saa. Parim soovitus on jääda iseendaks, no matter what!

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld - või on see vastupidi?

Mulle on elu jooksul mitmed head sõbrad ja tuttavad öelnud, et kui nad mind esimest korda nägid, arvasid, et ma olen ülbe ja üleolev tüüp - mis hiljem osutus täiesti valeks. Nüüd, kui ma tean, et on oht endast selline mulje jätta, püüan muidugi igati algusest peale võimalikult normaalne ja lahke välja näha. Aga enamgi veel, ma arvan, et olen jõudnud arusaamale, kuhu see koer on maetud, et ma alguses ükskõikne või osavõtmatu tundun.

Laias laastus võib inimesed lahterdada kahte leeri: küsijad ja rääkijad. Küsijat iseloomustab lõputu uudishimu teiste inimeste tegemiste, käekäigu, elu-olu jms kohta. Ta toodab aina uusi teemasid, hoiab vestlust elus, suhtleb vabalt võõraste inimestega, loob kergelt uusi tutvusi ja jätab enamasti (kui ta just liiale ei lähe) endast mulje kui väga hoolivast, sõbralikust ja toredast inimesest. Kusjuures kogu selle suhtlemise ja küsimuste esitamise juures ei räägi ta harilikult teistele suurt midagi iseendast. Nii juhtubki, et kui sa oled küsijaga vestluse lõpetanud, avastad, et oled terve enda eluloo ette kandnud, aga vastu pole saanud mitte mingit informatsiooni.

See viimane mõte iseloomustab eriti hästi inimesi, kes on rääkijad. 80-90% juhtudest ei alusta nad ise vestlust võõra inimesega, kui just pole mingit olulist või päevakohast teemat, mida arutada. Rääkija ei ole eriti osav "tühja jutu" ajaja, talle ei meeldi esitada isiklikke küsimusi ega ka mingeid muid küsimusi, mis tema arvates võiksid kellegi kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Sageli ootab ta, et vestluskaaslane annaks ise signaale, mis näitavad, et üks või teine teema on arutamiseks lubatud. Veelgi enam eeldab ta, et iga inimene räägib ise asjadest, millest ta tahab rääkida ja ülejäänu osas vaikib niikuinii. Rääkijatega juhtub pahatihti aga see, et nad lobisevad enda kohta välja igasuguseid olulisi ja mitteolulisi fakte, et hoida vestlust käigus.

Tegelikult ei ole rääkijad sugugi sotsiaalse hälbega või nohikud, nad pigem ei taha toppida enda nina võõrastesse asjadesse. Ja küsijad ei ole ka tüütud või taktitundetud. Need on lihtsalt kaks erinevat tüpaaži, keda kohtab absoluutselt igas seltskonnas. Muidugi mängib kahe tüübi eristamisel või iseloomustamisel rolli seltskond, kus nad viibivad või inimesed, kellega parasjagu suhtlevad. Aga keskmist olukorda arvesse võttes on üks pool inimeses alati domineerivam.

Põhjus, miks mina endast vale mulje võin inimestele jätta, ongi see, et ma ei ole küsija. Ma võin olla hea suhtleja ja loomulikult hea rääkija (enamasti isegi liiga hea), aga küsijat on minus väga vähe. Kui juhtub, et satun kokku mõne rääkijaga, siis lööb minus vahel see teine - pinna all peidus olev pool - esile ja ma pean genereerima küsimusi või teemasid, et lõhkuda piinlikku vaikust. Need olukorrad on minu jaoks üldjuhul väga ebamugavad ja ma väldin neid seetõttu igal võimalikul moel. Seega võib vahel ka juhtuda, et ma võõras seltskonnas suurt midagi ei räägi. Mitte, et ma ennast kellestki paremaks peaks või suhelda ei tahaks, aga ma ei taha esitada sunniviisilisi ja pressitud küsimusi, sest see tundub mulle võlts. Kusjuures, vaikne inimeste jälgimine on teinekord palju huvitavam tegevus, kui võõra inimesega mõttetul teemal vestlemine ainult vestlemise pärast.

Kui satun oma elementi - st kohtun inimesega, kes on küsija ja paneb mind rääkima - siis võin ma väga kergesti hoo sisse saada ja hiljem avastada või kahetsusega kiruda, et oli mul nüüd vaja nii palju informatsiooni jälle jagada. Aeg-ajalt seda ikka juhtub, kuigi eks elu õpetab kogu aeg ja tasapisi õpin ennast rohkem kontrollima. Samas, just mainitud olukordades tunnen ennast mugavamalt ja tegelikult - nagu eelnevalt mainisin - pean ennast ka heaks suhtlejaks. Eks siinkohal oskavad mu sõbrad kõige paremini hinnangut anda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris esimese mulje põhjal ei saa inimest hinnata, sest kesta all võib olla palju rohkem peidus, kui algul välja paistab. Aga ei maksa ka unustada, et me kõik oleme erinevad ja ennast eeskujuks võttes ei saa alati kõiki ühtmoodi sildistada. Maailm on üks hästi läbimõeldud ja toimiv süsteem, kus valitseb tasakaal - seda ka inimtüüpide osas. Seega, kui poleks küsijaid, ei saaks rääkijad üldse rääkida. Ja kui poleks rääkijaid, ei oleks küsijatel kelleltki küsida. Kumb sina oled?

Tule taevas appi!!!

Ma ei tea miks, aga aeg-ajalt ma ikkagi loen artiklite juurest kommentaare, ilmselt lihtsalt sportlikust huvist, et mis siis inimesed arvavad. Olen tähele pannud, et sageli juba enne lugema hakkamist olen valmis kõige hullemaks ja pigem on üllatav leida positiivseid sõnumeid. Kas poleks normaalne vastupidine variant? Aga eesti inimese lemmiktoiduks on ikka teine eestlane, selle vastu ei saa ühegi ussi- ega püssirohuga. Väidetakse küll, et normaalsed inimesed lihtsalt ei kirjutagi kommentaare ja et kõik, kes oma arvamust avaldavad, on enamasti madalalaubalised matsid, aga millegipärast ei taha ma seda uskuda. Olles üle 26 aasta siin riigis elanud, olen juba piisavalt näinud ja kuulnud selleks, et uskuda: keskmise eestlase empaatiavõime on nullilähedane ja intelligentsusest pole vähemalt iga kolmanda inimese puhul juttugi. Keskmise all mõtlen ma seda, et kõik eestlased pannakse ühte patta ja mingi x-valemi järgi arvutatakse välja keskmised iseloomuomadused ja kõikvõimalikud karakteristikud. Ma arvan, et need tulemused ei ole üheski vallas eriti säravad või positiivsed. Skaalal 1-10 on positiivsed omadused 1 lähedal ja negatiivsed 10 juures.

Lugesin kommentaare, mis olid kirjutatud Postimehe uudise juurde, kus mainiti ära, et Kristina Šmigun-Vähi mõlemad lapsed on sündinud Miamis, ilmselgelt ettekavatsetult. Mind küll üllatas see informatsioon, kuna see oli uus, aga kindlasti ei tekkinud mul mingeid õelaid mõtteid, mida kohe oleks pidanud kõikide teiste artikli lugejatega jagama. Seevastu on seal kümneid inimesi, kes minust erinevalt arvasid ja ei pidanud paljuks võimalikult selgelt (lausa trükitähtedega) kirjutada, et Kristina näol on tegemist riigireeturiga ja kui siin ei kõlba, siis koligugi minema. Samuti, et ainult senikaua oli Krissul eestlasi vaja, kui nad võistlustel kaasa elasid, pöidlaid hoidsid ja kätel kandsid, pärast seda võib oma kaasmaalased minema visata (kusjuures Kristina on nagunii pooleldi ukrainlane, seega kes ta üldse selline on?). Jutt käib sellest samast Krissust, keda alles mõni aeg tagasi kõik eestlased enda rahvuskangelaseks pidasid, kelle pärast võeti töölt vaba päev, et kodus võistlusi jälgida, kelle edu üle juubeldati ja pidusid peeti. Mul läks tõesti lausa süda pahaks, kui lugesin neid kümneid ja kümneid halvustavaid kommentaare, mille autoriks "meie oma eestlased". Tundsin, et mul on piinlik nendega samast rahvusest olla.

Jutu mõte tegelikult on see, et ma tunnen isiklikult väga palju toredaid inimesi. Enda ümber ma lihtsalt teistsuguseid ei koonda - nad võivad tulla ja olla natuke aega, aga ma ei palu neil kunagi jääda. Mulle meeldivad intelligentsed, lahked, arukad ja õiglased inimesed, kes ei loobi igas suunas enda ühekülgset ja kitsarinnalist arvamust ja ei pea ennast maailmanabaks. Inimesed, kes suudavad arutleda erinevatel teemadel, näha muresid või rõõme ka mõne teise mätta otsast ja on avatud uuele, kui see on parem kui vana või on hädavajalik. Aga millegipärast tihtipeale selliste inimeste arvamust üldse ei kuulda/kuulata ja see teeb mind kurvaks. Headust ja hoolivust võiks palju rohkem olla meie ümber, mitte ainult omakasupüüdlikult või sotsiaalse survena, vaid lihtsalt puhtast südamest ja vabast tahtest. Ma olen sellest korduvalt rääkinud, kirjutanud: kiitke teineteist, elage kaasa, öelge ilusaid sõnu. Ärge virisege, kadetsege, õelutsege, intriigitsege. Olete ise õnnelikumad ja on kõik teised ka. Tulemuseks on parem riik, parem maailm, parem elu!




What the f...?

Teine Pool ütles eile kommentaariks mu viimase postituse peale, et ta ei saanud mitte halligi aru. Milles oli puänt??? Ja jumalast õige, ei saagi aru. Ma ei saa ise ka aru. Mingi värk on, aga kui üritan enda mõtteid kirja panna, siis on kõik üks pudru ja kapsad: siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Ja lõpuks selgub, et pooled asjad, millest algul kirjutada mõtlesin, on hoopis jäänud lisamata, selle asemel on mitu lõiku mõttetut hala.

Ma ei tea, millest tuleb vajadus ennast nii haledana näidata, tegelikult ma ei ole üldse seda. Võibolla on blogi see koht, kus kurta, sest siis hakkab pärast kergem, ja ühtlasi, kui ise hiljem loed, saad nagu külma vee kaela. Et kas tõesti on siis asjalood nii hullud? Kui päris aus olla, siis ma viimasel ajal lihtsalt ei viitsi kirjutada paljudest - rõõmsatest või igapäevastest - asjadest. Tahaks ikka millegi sügavama üle arutleda, aga selleks pole õiget aega ega kohta. Ma kirjutan ju enamasti tööajal, näpistan muude kohustuste kõrvalt pool tunnikest, kriblan kähku ära ja vajutan publish post. Mingit läbimõtlemisaega ma endale eriti ei jäta. Küsite, miks ma kodus ei kirjuta? Sest õhtuti olen ma harilikult liiga väsinud või tüdinud selleks, et üldse arvutit kätte võtta. Päev otsa monitori vahtimist teeb oma töö. Nii sünnivadki postitused, millel tihtipeale puudub mõte.

Mulle meeldis eilne mõttetera ühes teleseriaalis: kui sa etendust näha ei taha, siis ära teatrisse mine! Sama kehtib ilmselt blogide lugemise kohta: kui ei meeldi, ei pea ju lugema. Lõppude lõpuks kirjutan ma endale. Ja viimasel ajal, olgem ausad, ei kirjuta ma suurt midagi ega millestki. Heh, jälle ma halan :)))

Ja bõla sdjes!

Uskumatult lihtne on täiesti märkamatuks jäädes oma päevad õhtusse veeretada, nädalast nädalasse, aastast aastasse. Ilma igasuguse pingutuseta võib teha ära vaid hädavajaliku ja ülejäänud aja oleskleda niisama. Halle hiirekesi on meie ümber rohkem, kui arvame, sest me ei pane neid lihtsalt tähele. Vaadake korraks ringi ja mõelge, kas kuskil läheduses on keegi, kellele te kunagi erilist tähelepanu pole pööranud... parandan: kes ise endale kunagi erilist tähelepanu pole tõmmanud. Eesti inimene oma loomuselt peaks olema kinnine ja vaikne, karge põhjamaalane. Vähemalt nii räägitakse, kirjutatakse ja pannakse meid uskuma. Ometi, sattudes teatud seltskondadesse, võib selle väärarvamuse täiesti pihuks ja põrmuks trampida. Lõppude lõpuks, kumb natuur siis tegelikult parem ja tervislikum on: kas endassetõmbunud vaikne kontorinäriline või energiline, vitaalne ja julge inimlaps?

Mina jõlgun enamasti kuskil seal kahe vahel. Mõnikord tahaksin ma meie Kusti kombel pea padja alla peita ja teeselda, et keegi ei näe mind, kuna mina ei näe ju kedagi. On päevi, kus ma lausa vihkan teisi inimesi. Mitte isiklikult kedagi, vaid lihtsalt füüsilist hingavat olevust enda kõrval, kes on tunginud minu personaalruumi. See võib kõlada julmalt ja koledalt, aga on täiesti reaalne emotsioon. Vajadus rahu ja vaikuse järele on lihtsalt nii kirjeldamatult suur. Teisalt armastan ma seltskondlike üritusi ja aktiivset eluviisi veel enam, aga mul peab selleks tuju ja tahtmine olema. Tõenäoliselt ei olegi selles kõiges midagi erakorralist, sest paljud tunnevad samamoodi.

Mind hirmutab kõige enam mõte, et tänu teatavale ebastabiilsusele ei suuda ma mõnda unistust kunagi ellu viia. Ma isegi ei suuda mõnda unistust täpselt "kaardistada". Ma teen iseendale ikka ja jälle karuteene sellega, et mõtlen ennast väiksemaks kui ma olen. No selles mõttes, et nagunii mina ei saa ega oska. Ja nendel hetkedel ma muutun halliks hiireks, kes istub vaikselt oma laua taga ja vajub järjest madalamale. Ma vihkan seda tunnet, et kõik ümberringi jääb seisma - nagu istuksid karussellil, mis ei liigu paigast, kuigi alateadvus mäletab seda tunnet, kui kiiruse mõjul adrenaliin verre tungib. Jah, see paigal seismise hirm on kõikidest kõige hullem.

Alles hiljuti rääkis keegi, et ütlemata kurvaks teeb, kui inimesed jätavad kasutamata potentsiaali, mis neile looduse poolt kaasa on antud. Ja seda pelgalt seetõttu, et kardetakse proovida midagi uut või kardetakse ebaõnnestuda. Seda esimest sammu enda mugavustsoonist välja on alati raske astuda, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Lihtsalt ongi nii, et mõned inimesed õnnestuvad sünnist saadik kõiges, mida nad teevad ja seesama kõik tuleb neile kergelt, samas teised peavad igal sammul vaeva nägema ja ennast tõestama. Enese motiveerimine on muidugi ka võtmesõnaks edu saavutamisel. Kui ainult suudaks enda jaoks õige asja üles leida ja sellest täiel määral innustuda, siis kindlasti oleks ka tulemused peagi märgatavad.

Ilmselgelt on oluline endale tunnistada nõrkusi ja hirme. Tasapisi võib nendest niimoodi võitu saada või vähemalt õppida neist hoiduma ja ennetama. Tahaksin, et minu kohalolekut märgatakse mu eluajal ja mäletatakse siis, kui mind enam ei ole. Tore oleks kraapida kuskile aja ja ruumi seinale "Liisi oli siin".