Selline ma siis olengi. Ei oska teha kümmet asja korraga ja jooksen pea laiali otsas ringi. Töö, kool, kodu, töö, kool, kodu... Igal pool tahaks endast parimat anda, aga millegipärast ei õnnestu niimoodi. Võib-olla ma ei ole tüüpiline keskmine naine, kes peaks olema osav spordialas nimega multitasking. Aga võib-olla ma lihtsalt arvan, et teistel kõigil õnnestub paremini, kuigi tegelikult on neil samamoodi. Kas on siis?
Kolm nädalat oli igal argipäeva õhtul kohe peale tööd kool, koju jõudsin ikka peale kaheksat, pigem üheksa paiku. Alguses olingi nii tubli, et koju jõudes hakkasin kohe etteantud artikleid lugema ja püüdsin esseed õigeaegselt esitada (kasvõi muude kohustuste arvelt). Tööl oli nii palju erinevaid (uusi) teemasid vaja hallata, et lõunale ma ei jõudnud, rääkimata blogisse kirjutamisest. Mees käis ise poes, tegi süüa ja soojendas mullegi. Aga kaua nii siis jaksab? Kolmanda nädala lõpuks tundsin, et olen täiesti töss ja ei jaksa enam midagi teha - ei tööl, ei koolis, ei kodus.
Siis saabus nädal, kus 2 õhtut pidid vabad olema, aga ma tegin sellest ise nädala, kus 4 õhtut vabaks jäid, sest mu taluvuspiir oli korralikult ületatud. Tõepoolest, nii ruttu see käiski! Lugesin nädala peale ühe artikli ja kirjutasin ainsa essee, kuigi järjekorras on kumbagi kolm veel. Häda ilmselt selles oligi, et kruttisin ennast liiga üleöö uude rutiini sisse ja tundsin kogu aeg, et midagi jääb tegemata. Koolis olles tundsin süümepiinu, et mind kodus üldse pole; kodus või vabal ajal tundsin süümepiinu, et ma kooliasju ei tee; tööl tundsin süümepiinu, kui kooliasjad tähelepanu köitsid ja ma piisavalt tööle ei suutnud keskenduda jne. Ainult üks konstantne süütunne.
Eks iga uus asi vajab harjumist. Sel nädalal hakkan jälle tubliks, tööl teen tööasju, koolis kooliasju, kodus koduasju ... ja kooliasju ka. Midagi pole parata, kui koolikohustuse võtsin, andsin paratamatult ära osa ajast, mis seni kuulus kodule, mehele, sõpradele. Loodan, et need, kes minust hoolivad, mõistavad mu ohvrit ja seda, et kõik on ajutine. Hoidke mulle ikka pöialt, eks?! Mul on seda väga vaja!
