Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem koguneb talle mälestusi teistest inimestest, kohtumistest, sündmustest, tähtpäevadest, rõõmudest, muredest - ühesõnaga kõigest, mida elus läbi on elatud. Meil on kogu aeg olevik ja loodetavasti oleme alati hetkel just seal, kus enim olla tahame, iga järgnev moment on eelmisest parem. Nii saame olla kindlad, et minevikus läbielatu on viinud edasi, arendanud ja õpetanud, kuidas olla õnnelikum, ilusam inimene.
Teisalt on mälestustega tihti selline kummaline lugu, et mida vanemaks nad saavad, seda magusamaks muutuvad. Lapsepõlv on tagasi vaadates imeline muretu aeg, teismeiga murdeline ja tundeküllane, ülikooli periood põnev ning avastusterohke. Sündmused nagu esimene armumine, suudlus, seks, pettumine - need paigutuvad erilisele kohale. Ja olgu praegune hetk kui hea tahes, möödunut meenutades valdab hinge ikka heldimus ja väike igatsus. Kusjuures kuigi kõla poolest meeldivad, ei mõju nad inimesele sugugi alati postitiivselt.
Miks ma sellest kirjutan? Sest vahel satuvad meie teele varjud minevikust. Täiesti ootamatult, juhuslikult, soovimatult, jahmatavalt, laotades mäletaja pea kohale tükiks ajaks rusuva tumeda loori. Eriti osavalt kirjutavad nad ennast sisse unenägudesse ja mitte ainult ühe vaid mitme seriaali jagu. Täiesti kutsumata ja tahtmatult võivad minevikuvarjud mitmeks päevaks võtta üle inimese muidu absoluutselt laitmatu ja suurepärase elu, kruttides tema närve, kannatust ja enesekindlust kõige osavamal moel. Seda seni, kuni olevik kogu oma täiuslikkuses minevikust võitu saab ja vari unustuse hõlma turvalisse rüppe läheb. Et sealt siis mõne aja pärast jälle välja hüpata ja tavapärast terroriakti korrata.
Tegelikult on hea, et inimesele aeg-ajalt meelde tuletatakse, kust ta on tulnud, et jõuda praegusesse hetke. Sest muidu on oht unustada elu tähtsaid õppetunde ja nendest saadud kogemusi. Ja hea on ka see, et mõni mõru-magus mälestus imalaks muutuda võivat rahulolu lurri vahel vürtsitab.
Money (In God We Trust)
Kõigepealt kuula seda:
Olen pisut murelik, sest eilne tellimus Bingo loto võidu suhtes ei saanud täidetud. Üldse on see üks mõttetu mäng, sest ma ei võida seal kunagi midagi. See, et umbes kolm korda aastas ainult pileti ostan, ei puutu asjasse... Sest näe, Vurri kiirloteriid oleme (mina ja Teine Pool) ka ainult kahel korral mänginud: esimene toitis pere hoiupõrsast 100, teine 500 krooniga , kusjuures ostud sai tehtud päevase vahega. 500 tuli puhtalt tellimise peale, mistõttu on mul väike usk sellesse meetodisse. Muidugi päris puhtaks sai ta alles siis, kui ma eile peale pesupesemist need viis sajakroonist pesumasina trumlist koos Teise Poole märgade pükstega kokku korjasin. Koidula ei lõhnanud tõenäoliselt oma eluajal ka nii hästi, kui eile nendel rahatähtedel.
Muidugi mõnes mõttes on hea, et Bingo tellimust seekord ei täidetud, sest täismängu võit oli suhteliselt väike ja jacks pots - nagu lätlased ütlevad - oli ka tillukene. Nii et tegelikult peab hoopis rõõmustama, et me seda kommiraha ei saanud. Lisaks on Fortuna meie vastu isegi lahke olnud viimastel päevadel, ei maksa teda ära kurnata ega kuritarvitada. Iganädalaseks Binxi mängimiseks pean ma meid veel liiga nooreks, nii et millalgi talvel, kui kaasmaalased Eesti Loto varasalve piisavalt täis on kogunud, proovime uuesti.
Homne tähtpäev meenutab mulle mu lõpukirjandit "Isamaalisus enne ja nüüd", aga seda lugu te juba teate...
Olen pisut murelik, sest eilne tellimus Bingo loto võidu suhtes ei saanud täidetud. Üldse on see üks mõttetu mäng, sest ma ei võida seal kunagi midagi. See, et umbes kolm korda aastas ainult pileti ostan, ei puutu asjasse... Sest näe, Vurri kiirloteriid oleme (mina ja Teine Pool) ka ainult kahel korral mänginud: esimene toitis pere hoiupõrsast 100, teine 500 krooniga , kusjuures ostud sai tehtud päevase vahega. 500 tuli puhtalt tellimise peale, mistõttu on mul väike usk sellesse meetodisse. Muidugi päris puhtaks sai ta alles siis, kui ma eile peale pesupesemist need viis sajakroonist pesumasina trumlist koos Teise Poole märgade pükstega kokku korjasin. Koidula ei lõhnanud tõenäoliselt oma eluajal ka nii hästi, kui eile nendel rahatähtedel.
Muidugi mõnes mõttes on hea, et Bingo tellimust seekord ei täidetud, sest täismängu võit oli suhteliselt väike ja jacks pots - nagu lätlased ütlevad - oli ka tillukene. Nii et tegelikult peab hoopis rõõmustama, et me seda kommiraha ei saanud. Lisaks on Fortuna meie vastu isegi lahke olnud viimastel päevadel, ei maksa teda ära kurnata ega kuritarvitada. Iganädalaseks Binxi mängimiseks pean ma meid veel liiga nooreks, nii et millalgi talvel, kui kaasmaalased Eesti Loto varasalve piisavalt täis on kogunud, proovime uuesti.
Homne tähtpäev meenutab mulle mu lõpukirjandit "Isamaalisus enne ja nüüd", aga seda lugu te juba teate...
Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida!
Mulle meeldib väga, et sügis on juba õhus. Suvi on tore ja vajalik, aga pisut väsitav. Külmal ja pimedal ajal on elutempo aeglasem ja korrapärasem, mulle sobib see. Lisaks valdab mind sügise saabudes kerge rahutus ja ärevus, sest algab uus hooaeg ja tekib kõiksugu erinevaid mõtteid enesearendamise seisukohalt. Ideede genereerimises olen ma osav, teostus on see, millega aeg-ajalt jänni jään. Iga sügis annab jälle uue võimaluse ennast proovile panna.
Tahtsin midagi õppima minna, aga nii palju küsimusi ja kahtlusi kerkis sellega seoses üles. Ühest küljest on mul ju kõrgharidus käes, seega pole otsest vajadust kogu seda kadalikku uuesti läbi teha. Tahaksin teadmisi omandada ja neid tulevikus realiseerida sootuks teises valdkonnas kui erialal, milles omandasin magistrikraadi või kus praegu töötan, aga uuesti ülikooli astumine tähendaks enese sidumist mitmeks aastaks, rääkimata pommi panemist rahakotile ja mõningatele teistele plaanidele, mis vanuse poolest oluliseks ja vajalikuks hakkavad muutuma.
Olen palju mõelnud sellele, kui ebaküps ja teadmatuses on inimene 18-aastaselt. Ja just siis, peale gümnaasiumi lõpetamist, peab ta langetama otsuse, mida ülejäänud eluga peale hakata. Muidugi on neid, kes juba 10-aastaselt teavad, et tahavad juuksuriks, pankuriks või turvameheks saada, aga palju suurem enamus ei oma mingit aimu sellest, mis valdkond neile sobiks ja meeldiks. Seda juba ainuüksi sellepärast, et tänapäeval on võimalusi mustmiljon. Kui mina otsustasin ülikooli ehitust õppima minna, oli see ühest küljest mõjutatud valdkonna populaarsusest, praktilisusest ja kaasnevatest perspektiividest, teisalt mulle lasteaias koostatud psühhoanalüüsist, mille alusel võiks minust suurena arhitekt saada. Olgugi tobe, kummitas tolle analüüsi tulemus mind terve kooliaja ja usun, et alateadlilkult just sellepärast tundsin, et huvitun ehitamisest ja joonestamisest. Kui oleks ennustatud, et võin arstiks saada, opereeriksin ilmselt praegu kellegi pimesoolt, mitte ei kirjutaks siin blogisse.
Kui nüüd jäi mulje, et ülikoolis veedetud aastad ja õpitud eriala mulle üldse korda ei lähe, siis see kindlasti tõele ei vasta. Ehitusvaldkond on minu jaoks endiselt väga põnev ja kodune. Aga ma ei sündinud ehitusinseneriks ja nii lihtne see ongi. Ma sündisin hoopis millekski muuks ja selle äratundmine on võtnud aega. Kõik seniomandatud teadmised ja kogemused on mind kujundanud ja viinud mõistmiseni, mida tegelikult tahan. Niisiis, alles nüüd, paar aastat peale ülikooli lõpetamist, töötades hoopis teisel alal, usun, et olen leidnud enda jaoks selle, mis ühendaks kõiki mu oskusi ja huvisid, pakuks toitu hingele ja vaimule, võimaldaks kasutada ja realiseerida fantaasiaid, oleks praktiline. Mõelda vaid, et see oli kogu aeg minu sees olemas, ma lihtsalt ei osanud lahtiseid otsi omavahel ühendada.
Kaldun arvama, et kooli see unistus mind enam ei vii, aga olen kindel, et mu võimalus tuleb, sest ma andsin tellimuse* selleks juba sisse. Jääb üle ainult natukene oodata ja valmistuda.
________________________________
* Tellimuse sisseandmine tähendab, et mõttejõud on tugevam kõigest muust. Kui midagi väga soovid, siis see saab teoks. Tuleb ainult uskuda!
Tahtsin midagi õppima minna, aga nii palju küsimusi ja kahtlusi kerkis sellega seoses üles. Ühest küljest on mul ju kõrgharidus käes, seega pole otsest vajadust kogu seda kadalikku uuesti läbi teha. Tahaksin teadmisi omandada ja neid tulevikus realiseerida sootuks teises valdkonnas kui erialal, milles omandasin magistrikraadi või kus praegu töötan, aga uuesti ülikooli astumine tähendaks enese sidumist mitmeks aastaks, rääkimata pommi panemist rahakotile ja mõningatele teistele plaanidele, mis vanuse poolest oluliseks ja vajalikuks hakkavad muutuma.
Olen palju mõelnud sellele, kui ebaküps ja teadmatuses on inimene 18-aastaselt. Ja just siis, peale gümnaasiumi lõpetamist, peab ta langetama otsuse, mida ülejäänud eluga peale hakata. Muidugi on neid, kes juba 10-aastaselt teavad, et tahavad juuksuriks, pankuriks või turvameheks saada, aga palju suurem enamus ei oma mingit aimu sellest, mis valdkond neile sobiks ja meeldiks. Seda juba ainuüksi sellepärast, et tänapäeval on võimalusi mustmiljon. Kui mina otsustasin ülikooli ehitust õppima minna, oli see ühest küljest mõjutatud valdkonna populaarsusest, praktilisusest ja kaasnevatest perspektiividest, teisalt mulle lasteaias koostatud psühhoanalüüsist, mille alusel võiks minust suurena arhitekt saada. Olgugi tobe, kummitas tolle analüüsi tulemus mind terve kooliaja ja usun, et alateadlilkult just sellepärast tundsin, et huvitun ehitamisest ja joonestamisest. Kui oleks ennustatud, et võin arstiks saada, opereeriksin ilmselt praegu kellegi pimesoolt, mitte ei kirjutaks siin blogisse.
Kui nüüd jäi mulje, et ülikoolis veedetud aastad ja õpitud eriala mulle üldse korda ei lähe, siis see kindlasti tõele ei vasta. Ehitusvaldkond on minu jaoks endiselt väga põnev ja kodune. Aga ma ei sündinud ehitusinseneriks ja nii lihtne see ongi. Ma sündisin hoopis millekski muuks ja selle äratundmine on võtnud aega. Kõik seniomandatud teadmised ja kogemused on mind kujundanud ja viinud mõistmiseni, mida tegelikult tahan. Niisiis, alles nüüd, paar aastat peale ülikooli lõpetamist, töötades hoopis teisel alal, usun, et olen leidnud enda jaoks selle, mis ühendaks kõiki mu oskusi ja huvisid, pakuks toitu hingele ja vaimule, võimaldaks kasutada ja realiseerida fantaasiaid, oleks praktiline. Mõelda vaid, et see oli kogu aeg minu sees olemas, ma lihtsalt ei osanud lahtiseid otsi omavahel ühendada.
Kaldun arvama, et kooli see unistus mind enam ei vii, aga olen kindel, et mu võimalus tuleb, sest ma andsin tellimuse* selleks juba sisse. Jääb üle ainult natukene oodata ja valmistuda.
________________________________
* Tellimuse sisseandmine tähendab, et mõttejõud on tugevam kõigest muust. Kui midagi väga soovid, siis see saab teoks. Tuleb ainult uskuda!
Ennast (ja puhkust) kokku võttes
Mingil põhjusel on viimasel ajal nii, et päeva jooksul lidub miljon väikest mõttemehikest mu peast läbi, aga nad ei lasku kuidagi alla sõrmedesse, et sealt edasi blogisse jõuda. On lootust, et tänane päev erineb teistest.
Puhkus oli muidugi suurepärane - 3 nädalat täielikku sõltumatust tööst ja kohustustest, lisaks veel kaunid ilmad ja parim kaaslane. Sellist patareide laadimist mäletan ma vist viimati kooliajast, kui suvi tähendaski 3 vabadusekuud. Tööinimesena pole ma kunagi saanud suve nautida rohkem kui paar nädalat korraga ja ka siis on pool sellest läinud erinevate tantsuürituste või veel hullem - haiguste nahka. Nüüd tunnen, et olen ometi ka normaalne inimene, sain lõpuks puhata.
Eelmine sissekanne jäi pooleli ujumise teemal. Tol õhtul käisime Sõrve Sääres, kus ujujad ujusid ja pealtvaatajad vaatasid pealt, trotsides vihma ja pisut jahedamat ilma. Vastuvõtt oli äärmiselt soe ja mõnus - nüüd juba mõnda aega Sõrves elanud, kuid aastaid pealinnas juristiametit pidanud Marje, võõrustas meid oma pisikeses majapidamises sooja tee, küpsiste ning jutustustega enda ja poolsaare elust-olust. Kuna järgmisel päeval ootas ees suurem katsumus - Väikse Väina ujumine, siis pikka pidu tol õhtul siiski ei olnud.
Laupäeval, 24. juulil, saatsin ujujad Muhu saarelt merelainetesse ja sõitsin ise autoga Illiku sadamasse neid vastu võtma. Peale 2,4 kilomeetrit ja pooletunnist ujumist tulidki kangelased veest välja ja said õnnestumiste nimekirja ühe kordamineku juurde märkida. Hiljem kostitati kohalviibijaid suupistetega ning kohalik kapell mängis tantsumuusikat. Avaveeujumisega oli selleks korraks ühel pool, aga ei saa märkimata jätta, et kaldalt ei olnud kindlasti pooltki nii tore seda üritust jälgida kui vees ise kõike kogeda. Seega võin oma pisikest bucket-listi täiendada reaga "ujuda Muhumaalt Saaremaale!".
Puhkus oli muidugi suurepärane - 3 nädalat täielikku sõltumatust tööst ja kohustustest, lisaks veel kaunid ilmad ja parim kaaslane. Sellist patareide laadimist mäletan ma vist viimati kooliajast, kui suvi tähendaski 3 vabadusekuud. Tööinimesena pole ma kunagi saanud suve nautida rohkem kui paar nädalat korraga ja ka siis on pool sellest läinud erinevate tantsuürituste või veel hullem - haiguste nahka. Nüüd tunnen, et olen ometi ka normaalne inimene, sain lõpuks puhata.
Eelmine sissekanne jäi pooleli ujumise teemal. Tol õhtul käisime Sõrve Sääres, kus ujujad ujusid ja pealtvaatajad vaatasid pealt, trotsides vihma ja pisut jahedamat ilma. Vastuvõtt oli äärmiselt soe ja mõnus - nüüd juba mõnda aega Sõrves elanud, kuid aastaid pealinnas juristiametit pidanud Marje, võõrustas meid oma pisikeses majapidamises sooja tee, küpsiste ning jutustustega enda ja poolsaare elust-olust. Kuna järgmisel päeval ootas ees suurem katsumus - Väikse Väina ujumine, siis pikka pidu tol õhtul siiski ei olnud.
Laupäeval, 24. juulil, saatsin ujujad Muhu saarelt merelainetesse ja sõitsin ise autoga Illiku sadamasse neid vastu võtma. Peale 2,4 kilomeetrit ja pooletunnist ujumist tulidki kangelased veest välja ja said õnnestumiste nimekirja ühe kordamineku juurde märkida. Hiljem kostitati kohalviibijaid suupistetega ning kohalik kapell mängis tantsumuusikat. Avaveeujumisega oli selleks korraks ühel pool, aga ei saa märkimata jätta, et kaldalt ei olnud kindlasti pooltki nii tore seda üritust jälgida kui vees ise kõike kogeda. Seega võin oma pisikest bucket-listi täiendada reaga "ujuda Muhumaalt Saaremaale!".
117 vaprat ujujat stardis, et ületada Väike Väin
Kuna ma ei armasta väga lugusid stiilis "siis käisime seal, siis tegime seda, siis nägime toda", ei hakka ma meie puhkusest üksikasjalikku ülevaadet andma. Põhiline on see, et külastatud sai kohti, mis olid kõige olulisemad ja hingelähedasemad; kohtutud sai inimestega, kes on kõige kallimad; ja tehtud sai just täpselt nii palju, kui ise vajalikuks pidasime ja tahtsime. Kokkuvõtvalt oli imetore puhkus ja peale seda tööl tagasi olla on ikka viisakalt öeldes pagana tüütu, sest suvi ju väljas veel kestab!
Saaremaa vaarikad, mis kohalike herilaste arvates neile kuulusid ja millest nad sugugi kergelt polnud nõus loobuma ;). Aga ära tõime!
Tellimine:
Postitused (Atom)