See lugu läks mulle naha alla :)

Akna taga

Aknast välja vaadates tervitab mind kaunis leherüüs hiiglaslik pärn. Ootasin kaua aega, et tühjad oksad rohelusse mattuksid ja pisut rõõmsamaks muudaksid vaadet, mis muidu avaneb 20m kõrgusele telliskiviseinale ja lagunenud sammaldunud eterniitkatusele. Nüüd näen ainult pärna ja linde, kes vahel mõne lagedama oksa peal istet võtavad ja tiiba puhkavad. Taustal on endiselt valge kivisein, kuid läbi roheluse kumades tundub see hoopis rõõmsam ja kodusem kui hallil aastaajal. Pärnalehed värisevad ja laperdavad tuule käes, puu elab ja tahab jutustada mulle oma lugu.

Kunagi on keegi selle puu siia istutanud - ajal, mil külm asfalt ei katnud ümbritsevat hoovi. Mul pole aimugi, kaua on pärnal võtnud aega, et sirutuda üle katuseharja ja näha, mis toimub väljaspool seda hoonetega piiratud puuri, kuhu ta kord aheldati. Või milliseid jutte võiks ta rääkida inimestest, kes nende akende taga oma elusid on mööda saatnud, kui palju rõõmsaid ja kurbi hetki on ta koos nendega veetnud samuti kui praegu - vaikides ja õrnalt tuules laperdades. Ja kui palju tal veel nägemata on.

Kas teadsite, et pärn on rõõmu ja armastuse puu? Rahvasuu räägib, et pärna sees elavad haldjad ja päkapikud ning seepärast peab puu eest hästi hoolitsema. Ma usun nüüd, et tegelikult ei olegi tuul see, mis pärnaoksi liigutab, vaid need samad haldjad, kes meie üle valvavad ja oma tantsuga paha energia eemale peletavad. Loodus on imeline, isegi siis, kui seda on vaid piisake keset kivist linna.

PS! Hariliku pärna rahvakeelsed nimetused on niinepuu, lõhmus, pähn ja jalakas.

Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis!

Kas te olete midagi nii armsat enne näinud???


Suur suvi on tulnud eestlaste õuele. Minu meelest kohati isegi liiga suur, sest 25-26 kraadi Celsiuse järgi on minu kehale juba tõeline piin. Seda eriti, kui peab kontoririietes ringi käima, mitte ei saa rannal päikest võtta ja külma Mojitot või Sex on the beachi libistada. Nii et töölkäimiseks eelistaks ma umbes 20-kraadist soojust.

Nädalavahetusel oli asja Pärnusse. Muidugi, nagu sellistel puhkudel ikka, kohalejõudmise ajaks oli taevas juba pilves ja peagi hakkas ka vihma kallama. Õnneks ei läinud me sinna pelgalt randa külastama, eesmärgiks oli hoopis Endla teater ja etendus nimega "Tiramisu". "Tegemist on avameelse näidendiga naistest. Ühes reklaamibüroos töötab seitse naist ja neid kõiki ühendab soov karjääri teha. Peidus pinna all on aga igaühel oma isiklikud ja isesugused probleemid, igatsused ja ühine hirm läbi põruda – nii töös kui eraelus. Osades Karin Tammaru, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Kaili Närep, Triin Lepik ja Kaili Viidas."  Täitsa tore etendus oli, kuigi ootused sisu ja teemaarenduse osas olid pisut kõrgemad.

Eile oli kepikõnni õhtu ja uus marsruut kulgeb mul nüüd hoopis Nõmmel, täpsemalt Harku metsas. Kui aus olla, siis eks ma viskan need kepid kohe-kohe nurka ka, sest kuigi kepi-pensionäridest tuhisen nagu tuulispask mööda, ei jõua ma jooksjate või jalgratturitega sammu pidada ja tekib kange tahtmine ka ise kiiremini edasi saada. Seal ei teki ka seda probleemi, et jalad joostes valusaks jääksid nagu asfaldil - metsarada on pehme, pealegi saepuruga kaetud. Rattaotsingud on mul samuti peaaegu lõpule jõudnud, nüüd on vaja ainult järgmine palgapäev ära oodata. Nii põnev!

PS1! Kui ma Nõmmel edasi käin, siis pean praeguse blogi nime "Läbi sääsesilma" vastu välja vahetama, sest igas kohas omad asukad ja Peetri konnad Nõmmele ei trügi - seal on sääskede valitsemisala.

PS2! Kui poe aknal on silt "Siin maksab Liisi!", siis palun ärge mulle helistage!

Elagu Littera!

Paide gümnaasiumi ajaleht Littera tõi Eesti koolimeedia konkursilt koju esikoha ja tegi seega silmad ette kümnetele teistele koolilehtedele... Edasi loe siit.

Tunnen uhkust ja rõõmu Littera tegijate üle, aastaid tagasi kirjutasin isegi Paide Gümnaasiumi koolilehes. Õnnesoovid Ülle Rohtmale ja kõigile noortele-vanadele leheneegritele, kes andnud oma panuse sellesse, et Littera ajatormidele vastu on pidanud ja aastatega aina paremaks muutunud! Hurraa!

Ealised iseärasused

Kiire arvutus näitab, et juba 2 kuu pärast saan ma 26-aastaseks. Kuidagi kurb on mõelda, et mitte kunagi enam ei ole ma 16, 18 või 21 ja 62 päeva pärast on ka 25 igaveseks unustatud. Teistpidi võttes, ma ei ole veel kunagi olnud 30 või 37 või 42 ja need on ju kõik alles ees. Ehk siis tahaks loota, et oodata on palju rohkem, kui juba mööda saadetud.

Üks vahva töökaaslane, naisterahvas, tähistas täna 40ndat juubelit. Teda vaadates ei ole minu meelest üldse vahet, kas nulli ees on 2, 3, 4 või 5 - ta on üks nendest aegumatu ilu ja särtsuga inimestest, kes aastatega üha kihvtimaks muutuvad. Vanus, kui selline, on ju kõigest üks arv pikas jadas, mis algab kõige väiksema võimaliku ajaühikuga ja lõpeb mingeid aastaid tähistavate numbrite kombinatsiooniga. Kõik, mis sinna vahele jääb, on sulle antud aeg, mida tuleks maksimaalselt ja võimalikult hästi ära kasutada. 

Sellepärast paneb arv 26 mind mõtlema, et on asju, mida ei tohiks ega tahaks enam edasi lükata. Igas vanuses on mingid tegevused või plaanid, mis tuleks teoks teha, kuna järgmises vanuses nad enam lihtsalt ei pruugi sobida või õnnestuda. Kõige halvem tunne tekib teadmisest, et miski oli sulle nii lähedal ja sa lasid sellel minema libiseda. Miks hoiame unistusi liiga kaua ainult mõtte kujul, kahtleme enda soovide võimalikkuses, kardame? Kui õnn on tõepoolest meie oma kätes, siis ärme luba sellel higiste pihkude vahel hallitama minna, laseme parem õnne lendu, naudime seda ja jagame teistega.

Aeg on koostada bucket-list*.
_________________
* Nimekiri asjadest, mida tahad elu jooksul kindlasti teha.

Peksab - järelikult armastab! (Vene rahva vanasõna)

Mees ajab hommikul enne tööleminekut habeme ära, silub soengu ja lõhnastab ennast. Vaatab seejärel peeglisse ja ütleb: "Täna peaks küll laineid lööma!" Naine sealjuures muigab kõrval ja patsutab Meest toetavalt õlale. Mees on üllatunud Naise reaktsioonist ja küsib: "Kas see sind murelikuks ei teegi?" Naine jääb rahulikuks, muigab veelkord ja vastab eitavalt, kuid lisab hetke pärast: "Kas oleks põhjust?" Mees naeratab kavalalt, võtab Naise käte vahele ja suudleb teda kirglikult. "Ei, ei ole põhjust ... aga natuke võiks ikkagi muret tunda."

***

Armukadedus - see on nagu sool, mis suhtele maitset lisab. Kui teda liiga vähe on, jääb "supp" magedaks ja imalaks, kui liiga palju, kaovad muud maitsed täielikult ja jääb ainult kibe-põletav mekk. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset retsepti suhtesupi kohta ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on nagu mõõtühik tõeliste tunnete hindamiseks. Kui ta puudub täielikult, ei saa me rääkida armastusest, kui teda on üle mõistuse palju, muutub armastuse idee hoopis kinnisideeks. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset valemit armastuse mõõtmiseks ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on nagu lumepall, mis veeredes kasvab. Kui üks "kahtlusepallike" mõttes kokku mätsitakse ja liikuma lastakse, võib see endaga kaasa tuua tõelise suhtelaviini. Kui see õigel hetkel partneri poole visatakse, võib asi piirduda väikse lumesõjaga või veel paremal juhul väikse lumevallatusega. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset suurust "kahtlusepalli" ohutu läbimõõdu kohta ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on Usalduse kaaslane, just nagu Kuu Maale. Kui Armukadedus jääb Usalduse ja Armastuse (=Päike) vahele, võib tagajärjeks olla Armastusevarjutus. Usaldus ilma Armukadeduseta jääks pilkasesse pimedusse hetkedel, mil Armastus vaatevälja ei ulatu. Aga millises suhtes peaks Usaldus ja Armukadedus omavahel olema, et Usaldusest hoopis Armukadeduse kaaslast ei saaks?

Neile ja paljudele teistele küsimustele ootan Teie vastuseid ja mõtteid kommentaariumisse!

Kaalukas lugu

Ma sõin just järjest 5 Kalevi juustukoogimaitselist ja vahvlitükkidega Praliné kommi ära. Need on hetkel mu vaieldamatud lemmikud ja olid täna Solarise toidupoes allahinnatud. Ehk siis, kas ma ostsin endale paki komme? Jah, ma ostsin! Moving on...

(Mõte liigub praegu ka kuuenda kommi peale, aga esialgu panin lauale viis kommi. Mida teha?)

Kommidega haakuvalt võiks täna pisut arutleda figuuriteemadel. Mul jäi hommikul silma üks nupuke Postimehe veebilehel, kus on lingid elu24.ee artiklite juurde, pealkirjaga Merlyn Uusküla armastab oma liivakellafiguuri. Lugu iseenesest midagi erilist ei ole, lihtsalt Merka räägib, et on oma kehaga rahul, tunneb ennast kauni ja naiselikuna ja märgib ühtlasi ära, et on 165cm pikk ning kaalub sealjuures 61 kg. Vastukajana jagatud informatsioonile lahvatab kommentaariumis muidugi põhjalik arutelu selle üle, kui võimatu on, et Merka nimetatud parameetreid omab, kuna on pealtnäha täiesti üle mõistuse paks (?). Aga eriti püüab mu tähelepanu isik, kes väidab, et 165 cm ja 61 kg on ikka 6 kg ülekaalus ja 165 cm on sale, kui kaalub 50-52 kg. No tule taevas appi! Mul tekkis ausalt öeldes kahtlus, kas julgen üldse enam tänavale minna, sest ilmselgelt olen ma ülekaaluline ja äkki kaotab mõni nõrganärviline mind vaadates lausa silmanägemise.

Ei tasu muidugi pikalt arutleda kommenteerijate üle, kes suudavad erinevate artiklite juures enda madalalaubalisust demonstreerida, aga probleem on siiski olemas. Suurem osa rahvast peab alalist võitlust ISEENDAGA, et meeldida TEISTELE. Ja kui siis leidub see käputäis inimesi, kes kogu oma ebatäiuslikkuse juures peeglisse vaadates õnnelikud ja nähtuga rahul on /vahepeal pistan ikkagi kuuenda kommi suhu/, siis loobitakse neid mudaga selle eest, et julgevad seda ka avalikult tunnistada. Muidugi ma liialdan praegu, kui räägin äärmustest, aga mis iganes probleem tekibki ju siis, kui on olemas äärmuslikud arvamused ja emotsioonid. Keskpärasus ei anna alust diskussioonile. Ja ilmselgelt kuulun ma ka ise ühte äärmusesse, nende hulka, kes suure osa ajast pole rahul sellega, mis tal on ja milline ta on, vaid muretseb ja põeb selle pärast, milline ta võiks ja peaks olema.

Oma lühikese elu jooksul olen jõudnud ühel arusaamisele: välimus on rahulolu väljendus, aga rahulolu eelduseks on usk iseendasse! Mida vähem endaga rahul oleme, seda väiksem on tõenäosus, et me head välja näeme. Ja vastupidi. Mõelgem sellele, mida tegelikult vajate heaks enesetundeks. Mina näiteks luban endale siinjuures seitsmenda kommi.

Idee fixe!

Teate, ma mõtlen, et tahaks kodune olla ja käsitööga tegeleda.