Töss.

Mul on üks unistus juba pikka aega, mille saabuval kevadel lootsin teoks teha. Astusin ka esimesi samme selles suunas ja suures rõõmus hõiskasin uudist oma lähematele sõpradele. Kahjuks on elu teinud mõned korrektuurid ja ma pean enda otsusest mõneks ajaks taganema. Ma loodan, et need, kellele uudisest rääkisin, saavad aru, mida silmas pean. Ja vabandan, et jõudsin liiga ennatlikult valeinformatsiooni jagada. Enesele lohutuseks luban, et ühel päeval ma selle ikkagi ära teen ja päikeseloojangusse musta täpina kaon!

Kirjutamisega on üsna kehvasti noil päevil, minu arvates on see üleni lumine talv liiga kauaks pidama jäänud... Värvide vähesus mõjub nii uinutavalt: suudan viimasel ajal päeval vaevu silmi lahti hoida, rääkimata mingite terasemate mõtete kirjapanemisest. Kevadet oleks vaja, kohe nii hädasti oleks vaja. Aga vaatan aknast välja ja ainult lumekardin on seal taga. Kaua võib?!

Minu kumm on töss.

Tip of the day!

Lõpuks ometi on tulnud lahendus tuhandetele noortele ja vanadele, kes piinlevad näonahaprobleemide käes. Akne,  pigmendilaigud, liigne solaariumipäike ja veel miljonid muud mured on nüüd möödanik, sest Lady Gaga on tulnud välja täiesti uudse ja geniaalse ideega, mis varjab kõik ebatasasused. Ja vaja ei ole muud, kui ema vana pärlikeed ja natuke PVA liimi!

Vahel on nii

Vahel kõnnin mööda tänavat ja sõnad sobituvad mõttes nii hästi ritta - moodustuvad laused, peatükid. Vahel tunduvad need mulle endale nii geniaalsed. Vahel näib, et sobival hetkel ei ole kunagi paberit ja pliiatsit või arvutit käepärast. Vahel jäävad mõned laused ja mõtted meelde, vahel ei jää. Vahel jõuan blogisse mõne jutukese kirja panna ja vahel keegi loeb seda. Vahel kaob mu lugu sinna, kust ta tuli - mitte kuhugi. Vahel on mõtteid, mida ei julge kirja panna, vahel kirjutan ainult iseendale. Vahel tahaks, et terve maailm loeks ja teaks. Vahel lihtsalt kuulan head muusikat, joon teed ja päike paistab akna taga, ja mina kirjutan. Vahel on nii hea kui praegu.

Päeva lugu. Ja ei naera!

Käin ringi naeratus näol

Sõin just ära pool kaussi värskeid porgandiviile - nämma. Tegelikult on see vajalik selleks, et mitte süüa ära poolt kausitäit šokolaadi, mis printeri kõrval palmi all ennast pakub nagu lõbutüdruk Poola maantee ääres. Ah, tegelikult ei ole mul täna mingit šokolaadiisu, see ammendas ennast eelmisel nädalal. Sel nädalal on mul hoopis uued tuuled juustes. Jah, tõesti, elu muutub iga sekundiga ja on täis ootamatusi ja toredaid üllatusi. Ma ei suuda täna peita naeratust enda näol :)!

Nädalavahetus möödus nii kaunilt (pange tähele, et isegi mu sõnad naeratavad täna!) - pidasime ema 60ndat juubelit. Kohale tuli üle viiekümne külalise ja pidu kestis lausa 9 (!) tundi. Ema on meil tõeline energiapomm ja multitalent, sest ta laulab, tantsib laintantsu, käib joogas, sõidab jalgrattaga, õmbleb, graveerib, lavastab jne. Enamik nendest tegevustest oli laupäevaõhtuses programmis ka sees. Ausalt, kui mina 60 saan, olen sama ilus ja tubli! Ja emmel on ju täna õige sünnipäev, seega pange kõik käed kokku ja hüüame talle üheskoos: PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!!

Õnneks on esmaspäev kohe läbi. See on hea, sest siis on neljapäev juba lähedal. Ja see on hea, sest peale neljapäeva on reede ja reedel on PIDU!

Jääge heaks (naeratusega)!

Mul on

Mul on vanem õde. Ta on minust nii palju vanem, et parematel aegadel oli meie pikkuse vahe umbes 1m. Vanasti, kui koos tänavat ületasime, oli tal kombeks mind varrukast (ÕS-st vaatasin järgi igaks juhuks, kaks r-i on ikka) sikutada ja järgi lohistada. Mingi hetk, kui meie kasvuvahe enam nii suur ei olnud, ajas see mind hullult närvi, aga tema oli hoolitsev ja sikutas ikka edasi. Nüüd me pole ammu koos tänavat ületanud, aga arvan, et alateadlikult tõuseb ta käsi endiselt mu varruka suunas. Selline asi tuli täna hommikul meelde.

Mul on naaber. Va sindrinahk laeb peaaegu igal öösel trepikoja stepslist enda auto akut. Ja ülejäänud maja maksab - üldelekter ju. Eile õhtul viskas mul kopsu üle maksa, võtsin fotoka ja jäädvustasin tema pättuse. Ühtlasi sai sellest haldurit teavitatud, nii et ma olen nüüd ametlikult kitupunn. Samas ma võiks ju ka pikendusjuhtmega kõik oma elektriseadmed trepikotta vedada ja lasta teistel selle eest maksta, on see siis aktsepteeritav? No ega ikka ei ole küll!

Mul on töökaaslane. Ta on mu toanaaber ja tänane sünnipäevalaps. Jälle pidu meie hoovis!

Mul on hea.

AK

Mul on kaks väga olulist uudist:
1. Olen umbes kolm korda Tüüpi linnas näinud- ilma spordikotita! Ma arvan, et ta on ameti maha pannud, võibolla koondati. Aga ootame kevade ära, siis saab kindlalt öelda.
2. Maailma kõige suurem koer pistis täna hommikul nina marsa uksest sisse. Muidugi pidi ta selleks esikäppadest natuke alla laskma, sest muidu võiks ta oma pea ka bussi katusele toetada. Aga nii tore tervitus oli - sellised löntis kõrvad ja suured silmad ja ilane lõug. Ta saatis oma peretütre ilusti kooli.

Noh, uudiseid rohkem vist ei ole. Aga hakkab looma. Vahepeal mõtlesin, et olen täielikult kirjutamise soone umbe ajanud endal. Järgnevad päevad on selles mõttes kriitilised, et kui nüüd ei tule, siis ei tulegi! Stay tuned!

Nostalgiahetked

Tean, et pole ammu kirjutanud, aga enam ei lähe kaua ;). Varsti olen tagasi! Seniks üks vana-vana armas lugu: