Keep your friends close, and your enemies even closer!
Mõte vaenlasest enda külje all ei ole sugugi meeldiv, aga oma tõetera selles ütluses siiski on. Muud ma praegu ei ütle. Las laagerdub.
Kuidas pime-kanast kotkasilm sai!
Nüüd on see siis tehtud. 12 aasta pikkune prillide ja läätsedega žongleerimine sai lõpu paar päeva tagasi, kui osav laser lihvis mu silmi nii, et punane jutt ees ja kärsahais taga - tulemuseks uus elukvaliteet. Protseduur iseenesest oli väga mugavaks tehtud ja möödus kiirelt, tunda võis vaid natuke survet, silmatilkade niiskust ja juba mainitud kärsahaisu. Samal ajal oli võimalik jälgida toimuvat niivõrd, kui sellesama silma kaudu näha oli, millega tegeleti, sest teine oli kinni teibitud. Kõigepealt lõigati sarvkesta pinnal lahti 0,25 mm paksune lapp, mis tõsteti enne laseriga töötlemist ühest servast üles (nagu raamatu lehhekülg keerati lahti). Seda lapi tõstmist ma nägin, pilt muutus siis ühtlaselt uduseks. Läbi udu ilmus laseri punane kiir, mis suristas umbes 20 sekundit ja selle aja sees oli tunda ka kärssamist, mis meenutas natuke hambaarsti juures puurimisel tekkivat haisu. Seejärel paigutati lapike täpselt oma endisele kohale tagasi, arst silus seda mingi pintslikesega ja oligi korras. Teise silmaga tehti samad toimingud ja mõne hetke pärast võisingi juba omal jalal silmakeskusest välja astuda. Esimesed 4 tundi pidin muidugi kodus pikali olema ja iga 20 minuti tagant silmi niisutama, aga 3 tunni möödudes suutsin eemalt raamaturiiulilt juba ka kõige peenemat pealkirja lugeda.
Tasapisi läheb ikka veel nägemine paremaks, kuigi tundub, et enam ei ole ju kuhugi minna, ma juba näen niiiii hästi. See on ülimalt suurepärane tunne, kui hommikul silmi avades ei pea esimese asjana jooksma vannituppa läätsesid paigaldama, vaid näen kohe kõike - selgelt. Sügav kummardus KSA silmakeskusele ja dr. Ants Haavelile, kes tegid selle kõik võimalikuks! Ma näen elu nüüd täiesti uue külje pealt!
Tasapisi läheb ikka veel nägemine paremaks, kuigi tundub, et enam ei ole ju kuhugi minna, ma juba näen niiiii hästi. See on ülimalt suurepärane tunne, kui hommikul silmi avades ei pea esimese asjana jooksma vannituppa läätsesid paigaldama, vaid näen kohe kõike - selgelt. Sügav kummardus KSA silmakeskusele ja dr. Ants Haavelile, kes tegid selle kõik võimalikuks! Ma näen elu nüüd täiesti uue külje pealt!
Man, I feel like a woman!
Tere.
Ma olen üritanud ka ajaga kaasas käia ja lisada blogile juurde mingeid asju, mida bloggeri-rahvas nimetab gadget-iteks, aga no kui ikka ei ole antud seda küberneetilist-infotehnoloogilist mõtlemist (või kuidas iganes kirjeldada inimest, kes mõistab arvuteid ja nende hingeelu), siis seda lihtsalt ei ole antud! Tegelikult mulle tundus, et asi pole ainult minus, sest tegin kõik juhise järgi, aga mõnda asja polnudki mul võimalik üldse valida. Ja omast arust on mul bloggerist küll viimane versioon olemas. Ühesõnaga, siit väike üleskutse kallitele asjatundlikumatele blogijatest sõpradele: kuidas ma saan oma blogile lisada nimekirja teiste lehekülgedest, mida jälgin ja külastan?!
___________
Imeilus ilm on väljas - just praegu avastasin, kui pilk aknast välja naabermaja katuse kohale eksis ja tavapärase hallikas-valge värvuse asemel säravsinine toon vastu vaatas. Jah, just sellist sügist me tahtsimegi!
Mul on üks teema mõned päevad peas kummitanud ja nüüd on vist paras aeg oma mõtted kirja panna. Sattusin hiljuti lugema arvamuslugu, kus autor püüdis vastata küsimusele "Millal me lakkasime olemast naine?" arutledes, missugune on nn nõrgema sugupoole roll tänapäeva ühiskonnas ja et tegelikult ei olegi enam ammu tegemist NÕRGEMA sugupoolega, sest kõikjal kutsutakse naisi üles olema iseseisvad, ettevõtlikud, julged, ambitsioonikad jne.
Mina ei pea ennast selles kontseptsioonis übermoodsaks naiseks. Mind on kasvatatud põhimõtete järgi, et naine on kodu hoidja, kehtides ka kõige selle kohta, mis on kodu sees: mina ise, mees, lapsed, toit, riided jne. See ei tähenda, et mul puuduksid karjäärialased ambitsioonid, soov ennast ehtida ja poputada, vajadus n-ö oma ajale või soov aeg-ajal lihtsalt laiselda ja mitte midagi teha. Söögitegemine, pesupesemine, triikimine, koristamine - kellegi või millegi eest hoolitsemine - see on mulle vajalik, et tunneksin ennast naisena.
Inimesed on erinevad - see on selge kui seebivesi ja ei vaja isegi kirjapanemist. Mõni naine vihkab koduseid töid, õhtuti käib ta mööda trendikaid söögikohti, kauplusi, trenne; ta ootab pikisilmi nädalavahetusi, et sõbrannadega klubisid väisata, rohkelt alkoholi tarbida ja suhelda-suhelda-suhelda. Mõni pühendab ennast tööle: teeb ületunde, mis pidevalt haaravad enda alla nädalavahetused; loobub perekondlikest või sõpruskonna ettevõtmistest, et valmistuda tähtsaks koosolekuks; edu nimel ignoreerib enda "bioloogilist kella", lükates püsisuhte ja lastesaamise määramatusse tulevikku.
Eelnevad kirjeldused olid äärmused, nagu mulle ikka meeldib neid välja tuua. Lisaks neile on normaalsed inimesed, kes teevad suuremal või vähemal määral kõike: on tööalaselt tublid ja edukad, vabal ajal seltskondlikud ja aktiivsed, jõuavad hoolitseda enda, kodu, laste, vanavanemate, suvila jms eest. Sest kes teeb, see jõuab. Kui on tahe.
Aga on veel ka inimesed, kes ei vaja nii palju. Kes teevad oma tööd hästi ja kohusetundlikult, kellel on palju häid tuttavaid ja mõned väga lähedased sõbrad, kes võivad olla sotsiaalselt üpris aktiivsed ja ettevõtlikud, kellel on mitmeid hobisid ja unistusi, kuid kes vajavad väga palju rahu ja vaikust, kes tunnevad ennast kõige paremini siis, kui nad on enda kodus. Mina olen see viimane tüüp. Mulle tõesti meeldib vahel sõbrannadega väljas käia ja lõbutseda, tööl vaeva näha, häid tulemusi saavutada ja kõik muu eelpool nimetatu, aga üle kõige meeldib mulle omaette nokitsedes veeta vaikne hubane õhtu (või nädalavahetus) kodus.
Tänapäeva mõistes ei ole ma niisiis moodne naine, sest mu hobideks (nagu Teine Pool mind armsalt norib) on triikimine, pesupesemine, söögitegemine, koristamine, kudumine jms. Ja olgugi, et ma pooldan võrdõiguslikkust, on siiski asju, mis peaksid jääma ainult meeste või naiste rollideks. Koostegemine on alati teretulnud ja soovituslik nähtus, aga ma ei ootaks eluski, et mu mees igal õhtul mulle süüa teeks, pesu peseks ja triigiks, kui mina samal ajal diivanil telekat vahin või sõbrannadega lobisen. Sest mina ei kipu garaaži autot parandama või katkiseid torusid vahetama. Igipõlised rollijaotused on need, mis teevad mehest mehe ja naisest naise, olgu nad siis lihtsalt väikeste mugandustega tänapäeva.
Ma olen üritanud ka ajaga kaasas käia ja lisada blogile juurde mingeid asju, mida bloggeri-rahvas nimetab gadget-iteks, aga no kui ikka ei ole antud seda küberneetilist-infotehnoloogilist mõtlemist (või kuidas iganes kirjeldada inimest, kes mõistab arvuteid ja nende hingeelu), siis seda lihtsalt ei ole antud! Tegelikult mulle tundus, et asi pole ainult minus, sest tegin kõik juhise järgi, aga mõnda asja polnudki mul võimalik üldse valida. Ja omast arust on mul bloggerist küll viimane versioon olemas. Ühesõnaga, siit väike üleskutse kallitele asjatundlikumatele blogijatest sõpradele: kuidas ma saan oma blogile lisada nimekirja teiste lehekülgedest, mida jälgin ja külastan?!
___________
Imeilus ilm on väljas - just praegu avastasin, kui pilk aknast välja naabermaja katuse kohale eksis ja tavapärase hallikas-valge värvuse asemel säravsinine toon vastu vaatas. Jah, just sellist sügist me tahtsimegi!
Mul on üks teema mõned päevad peas kummitanud ja nüüd on vist paras aeg oma mõtted kirja panna. Sattusin hiljuti lugema arvamuslugu, kus autor püüdis vastata küsimusele "Millal me lakkasime olemast naine?" arutledes, missugune on nn nõrgema sugupoole roll tänapäeva ühiskonnas ja et tegelikult ei olegi enam ammu tegemist NÕRGEMA sugupoolega, sest kõikjal kutsutakse naisi üles olema iseseisvad, ettevõtlikud, julged, ambitsioonikad jne.
Mina ei pea ennast selles kontseptsioonis übermoodsaks naiseks. Mind on kasvatatud põhimõtete järgi, et naine on kodu hoidja, kehtides ka kõige selle kohta, mis on kodu sees: mina ise, mees, lapsed, toit, riided jne. See ei tähenda, et mul puuduksid karjäärialased ambitsioonid, soov ennast ehtida ja poputada, vajadus n-ö oma ajale või soov aeg-ajal lihtsalt laiselda ja mitte midagi teha. Söögitegemine, pesupesemine, triikimine, koristamine - kellegi või millegi eest hoolitsemine - see on mulle vajalik, et tunneksin ennast naisena.
Inimesed on erinevad - see on selge kui seebivesi ja ei vaja isegi kirjapanemist. Mõni naine vihkab koduseid töid, õhtuti käib ta mööda trendikaid söögikohti, kauplusi, trenne; ta ootab pikisilmi nädalavahetusi, et sõbrannadega klubisid väisata, rohkelt alkoholi tarbida ja suhelda-suhelda-suhelda. Mõni pühendab ennast tööle: teeb ületunde, mis pidevalt haaravad enda alla nädalavahetused; loobub perekondlikest või sõpruskonna ettevõtmistest, et valmistuda tähtsaks koosolekuks; edu nimel ignoreerib enda "bioloogilist kella", lükates püsisuhte ja lastesaamise määramatusse tulevikku.
Eelnevad kirjeldused olid äärmused, nagu mulle ikka meeldib neid välja tuua. Lisaks neile on normaalsed inimesed, kes teevad suuremal või vähemal määral kõike: on tööalaselt tublid ja edukad, vabal ajal seltskondlikud ja aktiivsed, jõuavad hoolitseda enda, kodu, laste, vanavanemate, suvila jms eest. Sest kes teeb, see jõuab. Kui on tahe.
Aga on veel ka inimesed, kes ei vaja nii palju. Kes teevad oma tööd hästi ja kohusetundlikult, kellel on palju häid tuttavaid ja mõned väga lähedased sõbrad, kes võivad olla sotsiaalselt üpris aktiivsed ja ettevõtlikud, kellel on mitmeid hobisid ja unistusi, kuid kes vajavad väga palju rahu ja vaikust, kes tunnevad ennast kõige paremini siis, kui nad on enda kodus. Mina olen see viimane tüüp. Mulle tõesti meeldib vahel sõbrannadega väljas käia ja lõbutseda, tööl vaeva näha, häid tulemusi saavutada ja kõik muu eelpool nimetatu, aga üle kõige meeldib mulle omaette nokitsedes veeta vaikne hubane õhtu (või nädalavahetus) kodus.
Tänapäeva mõistes ei ole ma niisiis moodne naine, sest mu hobideks (nagu Teine Pool mind armsalt norib) on triikimine, pesupesemine, söögitegemine, koristamine, kudumine jms. Ja olgugi, et ma pooldan võrdõiguslikkust, on siiski asju, mis peaksid jääma ainult meeste või naiste rollideks. Koostegemine on alati teretulnud ja soovituslik nähtus, aga ma ei ootaks eluski, et mu mees igal õhtul mulle süüa teeks, pesu peseks ja triigiks, kui mina samal ajal diivanil telekat vahin või sõbrannadega lobisen. Sest mina ei kipu garaaži autot parandama või katkiseid torusid vahetama. Igipõlised rollijaotused on need, mis teevad mehest mehe ja naisest naise, olgu nad siis lihtsalt väikeste mugandustega tänapäeva.
Tellimine:
Postitused (Atom)