Mul pole ammu-ammu ühtegi kodulooma olnud, seega puutun nüüd pidevalt kokku uute teemadega, mis tänu kassiga kooselamisele lahendust vajavad. Kass teadupärast on loom, kes vähemalt teatud vanuseni tahab iga viimase kui mööblieseme otsa ronida ning eranditult kõikide rippuvate, sädelevate, krõbisevate, värisevate ja liikuvate vidinatega mängida. Meie Kusti erilisteks lemmikuteks on potililled, mida väike neljakäpaline botaanik igal võimalusel kobestab ja harvendab. Samuti on südamelähedased rulood, mille taha saab ennast pressida nii, et iga käpp erinevast vahest välja vajub - samal ajal käib ju kõva klõbin, mis on äärmiselt põnev. Põhimõtteliselt pole asja, mis Kustile huvi ei pakuks ja milles ta ei tahaks osaleda - olgu see siis tema liivakasti puhastamine, ristsõna lahendamine, arvutil klõbistamine, musta pesu sorteerimine, voodipesu vahetamine, dushi all käimine vms.
Väikese huvilise tõttu olen ma sel aastal tõsise dilemma ees, kuidas meie kodu jõulumeeleollu viia. Kui me nüüd hetkeks mõtleme jõulukaunistuste peale, siis on need kas mingid sädelevad või värvilised vidinad, mis erinevad muudest sisekujunduselementidest oma pidulikkuse poolest ja on väga "söödava" välimusega. Või on tegemist mingite looduslike ehete-ikebaanadega, mis näiteks kassile paistavad mõnusa närimis- ja kraapimisatribuutikana. Siis on muidugi kuusk või mingid oksad, mis käpa all ägedalt vingerdavad ja hammaste vahelt välja hüppavad, kusjuures - kui sinna veel ehted külge riputada, on tegemist tõelise kiisuatraktsiooniga. Seega, kui ma just ei taha oma kodu kiisu-miisu tivoliks muuta, on ees-seisev kodukaunistamise ülesanne paras pähkel.
Hetkel olen mõelnud sellistele võimalikele lahendustele:
- varuda suurem kogus jõulukangast ja õmmelda köögirätikuid, linikuid, padjakatteid;
- muretseda aknalauale mingisugused jõuluküünlad(tuled) (soovitavalt mitte need kolmnurksed, mis iga teise akna peal on, vaid midagi pisut huvitavamat või teistsugust);
- paigutada kuskile mingi jõululõhnaline küünal (kuusekäbi või piparkoogi vms)
- heegeldada mõned lumehelbekesed vms, mida Kusti võib vajadusel nätsutada seni, kuni tüdineb.
Kui kellelgi on veel häid mõtteid, mida üldse jõulude ajal kodus teha võiks, siis andke teada. Ma ei ole üldiselt kulla-karra inimene ja eelistangi lihtsaid ja ilusaid lahendusi, aga natuke pidulikkust peaks selles jõuluajas siiski olla, seega pisut sädelust siin-seal ei tee paha :). Loodan, et Kusti on järgneva kuu aja jooksul hea poiss, arvates, et päkapikud jälgivad teda ja kui ta pahandust ei tee, siis tuleb jõuluvana ja toob talle terve hunniku mõnusaid krõbisevaid hiiri!
Avameelselt abielust
Ma olen väiksest peale teadnud, et tahan abielluda. Tegelikult olen elu jooksul ainult 2-3 pulmas käinud, sealhulgas gümnaasiumis peetud klassipulm. Ma ei ole kunagi isegi unistanud mingist suurest uhkest peost, valgest kleidist ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Minu jaoks on palju olulisem olnud, et ühel päeval olen koos inimesega, kellega jagan kõike: armastust, lapsi, kodu, sõprust, elu. Abielu on ilus ja püha kinnitus soovile veeta oma elu koos selle ühe erilise inimesega: olla koos nii heas kui halvas. Ma saan aru, et kõike seda võib ka niisama lubada ja mõelda, aga abielludes annad oma sõnadele palju sügavama tähenduse, sest tunnistad oma tundeid põhimõtteliselt kogu maailma ees. See nõuab julgust ja kindlameelsust, mis teeb pulmade ja abielu tähenduse veel sügavamaks.
Lugesin kuskilt, et statistika järgi 100st abielust 70 lahutatakse. Aga need ei ole numbrid, millest võib lasta ennast hirmutada või heidutada, sest ülejäänud 30 ju peavad vastu. Kusjuures nendest vastupidajatest vähemalt pooled on kindlasti väga õnnelikus abielus. Kui mõtleksime iga otsuse juures, mis on võimalikud tagasilöögid või ebaõnnestumised, jääks nii palju asju elus tegemata. Kas pole mitte tore eesmärk püüda olla nende 15% abiellujate hulgas, kes naudivad kooselu ja austavad teineteisele antud lubadusi.
Minu vanemad ei olnud abielus. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks ma abiellumist oluliseks pean. Ma tean, kuidas teeb lapse elu keerulisemaks see, et tal on teine perekonnanimi kui ta emal ja õel - nagu see minu puhul oli. Ma tean ka, et ema jaoks on see kohati raske olnud, kui võõrad ei oska seostada teda tema tütrega. Miks panna ennast ja oma last sellisesse olukorda? Siinjuures ei pea ma ka normaalseks seda, et lapsed ei kanna isa perekonnanime või miks peaks üks normaalne isa sellega üldse nõus olema?
Kui jätta kõrvale kogu emotsionaalne külg abiellumise juures, tuleb arvestada ka majanduslikku aspekti. Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei alusta kooselu (või abielu) teadmisega, et mõne aja pärast minnakse lahku. Samas on see ju nii igapäevane nähtus ja me peame arvestama tõenäosusega, et ühel päeval tuleb kooselu jooksul soetatud vara omavahel jagada. Kogu see sulle-mulle-omale protsess on väga ängistav, aga eriti jama on asi siis, kui näiteks suuremad varad nagu korter, maja, auto jms on ainult ühe osapoole nimel. Mis garanteerib mõlemale osapoolele võrdsed võimalused? Ka seda jagamise protsessi olen ma oma silmaga kõrvalt näinud ja kogenud mõningat ebaõiglust, sest mida sa palud või nõuad, kui seaduse järgi õigused puuduvad.
Tegelikult mulle see majanduslik külg abiellumise juures üldse ei meeldi. Olen alati ise hakkama saanud ja saan ka tulevikus. Aga oluliseks saab see teema pigem siis, kui koos on elatud 10-20-30 aastat. Vabaabielu kui selline seaduse mõistes ikkagi mingeid õiguseid ei anna, selleks tuleb siis koostada juba muud lepingud-dokumendid. Aga miks see kokkuvõttes parem on? Vastata võiksid need, kes ütlevad, et abiellumine on ainult mingi paberi saamine.
Just see viimane mõte - abielu on ainult paber - ajab mind eriti marru. Mulle pigem tundub, et need, kes abielluda ei taha, kardavad ennast siduda. Ja veel usun ma, et kui sa oled täiesti kindel, et armastad inimest enda kõrval ja tahad temaga ja ainult temaga koos olla, tuleb abiellumise soov iseenesest ja südamest, kuna on kõrgeim vorm kinnitamaks armsamale oma tundeid. Pulmadesse ja abielusse ei tohiks suhtuda pealiskaudselt ja ükskõikselt. Ja eriti ei tohiks abielluda valedel alustel ega kiirustades - selleks olgu oma aeg ja koht.
Järgnev teema meenus veel seoses pulmadega. Üks ettekääne, mida tuuakse mitte-abiellumiseks, on see, et läheb hirmus kalliks ja kust see raha võetakse?! Ma tegelikult ei mõista neid paare, kes põhimõtteliselt tahavad hiiglasuuri pulmi, kuhu kutsutakse kõik endised lasteaia-, kooli-, töökaaslased, mitmenda põlvkonna lehmalellepojad ja jumal teab mis tundmatud inimesed veel. Ja siis võetakse mingi hirmus laen kaela, et saaks ikka võimsama peo maha pidada. Kusjuures külalistel lastakse kinkida endale ainult hunnikutes raha, et mingi osagi laenust peale pulmi tagasi maksta või vähemalt järgmiseks aastaks ajaks söögiraha tagasi teenida. See kõik on ajuvaba ja ausalt öeldes ma kahtlen, et taoline pingutus ennast hilisemas elus ära tasub. Mulle tundub, et need, kes suurte pulmade pärast abiellumisega kiirustavad, on just nimelt paarid, kes esimestena lahku lähevad. Nii et, ei, ma ei taha abielluda peo pärast!
Ma tahan, et mul oleks tulevikus üks eriline päev - päev ainult mulle, minu kallimale ja kõige lähedasematele inimestele. Ma tahan, et kased lõhnaksid nurgas ja mul oleks seljas ema õmmeldud valge kleit. Aga mul ei ole sellega kiire, sest see kõik tuleb niikuinii siis, kui aeg on küps. Õnneks on vaja ainult natukene.
Lugesin kuskilt, et statistika järgi 100st abielust 70 lahutatakse. Aga need ei ole numbrid, millest võib lasta ennast hirmutada või heidutada, sest ülejäänud 30 ju peavad vastu. Kusjuures nendest vastupidajatest vähemalt pooled on kindlasti väga õnnelikus abielus. Kui mõtleksime iga otsuse juures, mis on võimalikud tagasilöögid või ebaõnnestumised, jääks nii palju asju elus tegemata. Kas pole mitte tore eesmärk püüda olla nende 15% abiellujate hulgas, kes naudivad kooselu ja austavad teineteisele antud lubadusi.
Minu vanemad ei olnud abielus. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks ma abiellumist oluliseks pean. Ma tean, kuidas teeb lapse elu keerulisemaks see, et tal on teine perekonnanimi kui ta emal ja õel - nagu see minu puhul oli. Ma tean ka, et ema jaoks on see kohati raske olnud, kui võõrad ei oska seostada teda tema tütrega. Miks panna ennast ja oma last sellisesse olukorda? Siinjuures ei pea ma ka normaalseks seda, et lapsed ei kanna isa perekonnanime või miks peaks üks normaalne isa sellega üldse nõus olema?
Kui jätta kõrvale kogu emotsionaalne külg abiellumise juures, tuleb arvestada ka majanduslikku aspekti. Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei alusta kooselu (või abielu) teadmisega, et mõne aja pärast minnakse lahku. Samas on see ju nii igapäevane nähtus ja me peame arvestama tõenäosusega, et ühel päeval tuleb kooselu jooksul soetatud vara omavahel jagada. Kogu see sulle-mulle-omale protsess on väga ängistav, aga eriti jama on asi siis, kui näiteks suuremad varad nagu korter, maja, auto jms on ainult ühe osapoole nimel. Mis garanteerib mõlemale osapoolele võrdsed võimalused? Ka seda jagamise protsessi olen ma oma silmaga kõrvalt näinud ja kogenud mõningat ebaõiglust, sest mida sa palud või nõuad, kui seaduse järgi õigused puuduvad.
Tegelikult mulle see majanduslik külg abiellumise juures üldse ei meeldi. Olen alati ise hakkama saanud ja saan ka tulevikus. Aga oluliseks saab see teema pigem siis, kui koos on elatud 10-20-30 aastat. Vabaabielu kui selline seaduse mõistes ikkagi mingeid õiguseid ei anna, selleks tuleb siis koostada juba muud lepingud-dokumendid. Aga miks see kokkuvõttes parem on? Vastata võiksid need, kes ütlevad, et abiellumine on ainult mingi paberi saamine.
Just see viimane mõte - abielu on ainult paber - ajab mind eriti marru. Mulle pigem tundub, et need, kes abielluda ei taha, kardavad ennast siduda. Ja veel usun ma, et kui sa oled täiesti kindel, et armastad inimest enda kõrval ja tahad temaga ja ainult temaga koos olla, tuleb abiellumise soov iseenesest ja südamest, kuna on kõrgeim vorm kinnitamaks armsamale oma tundeid. Pulmadesse ja abielusse ei tohiks suhtuda pealiskaudselt ja ükskõikselt. Ja eriti ei tohiks abielluda valedel alustel ega kiirustades - selleks olgu oma aeg ja koht.
Järgnev teema meenus veel seoses pulmadega. Üks ettekääne, mida tuuakse mitte-abiellumiseks, on see, et läheb hirmus kalliks ja kust see raha võetakse?! Ma tegelikult ei mõista neid paare, kes põhimõtteliselt tahavad hiiglasuuri pulmi, kuhu kutsutakse kõik endised lasteaia-, kooli-, töökaaslased, mitmenda põlvkonna lehmalellepojad ja jumal teab mis tundmatud inimesed veel. Ja siis võetakse mingi hirmus laen kaela, et saaks ikka võimsama peo maha pidada. Kusjuures külalistel lastakse kinkida endale ainult hunnikutes raha, et mingi osagi laenust peale pulmi tagasi maksta või vähemalt järgmiseks aastaks ajaks söögiraha tagasi teenida. See kõik on ajuvaba ja ausalt öeldes ma kahtlen, et taoline pingutus ennast hilisemas elus ära tasub. Mulle tundub, et need, kes suurte pulmade pärast abiellumisega kiirustavad, on just nimelt paarid, kes esimestena lahku lähevad. Nii et, ei, ma ei taha abielluda peo pärast!
Ma tahan, et mul oleks tulevikus üks eriline päev - päev ainult mulle, minu kallimale ja kõige lähedasematele inimestele. Ma tahan, et kased lõhnaksid nurgas ja mul oleks seljas ema õmmeldud valge kleit. Aga mul ei ole sellega kiire, sest see kõik tuleb niikuinii siis, kui aeg on küps. Õnneks on vaja ainult natukene.
Töö käib!
Kudumisprotsess on mul nüüd täies hoos. Kuna lõpptulemust pole veel ette näidata, siis panen hoopis üles pildi meie pere kõige suuremast käsitööhuvilisest, kelle valvsa pilgu (ja käpa) alt kõik lõngakerad, vardad ja heegelnõelad läbi peavad käima.
Siin testib Kusti lõnga pehmust - paistis sobivat
Helesinine kadedus ja roosad unistused
Mida teha, kui sul on nii palju unistusi, soove, ideid ja plaane, aga kuidagi ei oska ega suuda neid teoks teha? See on minu igipõline probleem, et ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga tegudeni jõudmine võtab alati liiga palju aega. Ma ei teagi, kas asi on väheses enesekindluses või ei ole mul piisavalt konkreetseid soove, aga kuskile on see koer maetud ja ma tahaks hirmsasti teda üles kaevata. Ma mõtlen, et kui ma sellest kirjutan, siis ehk tõukab see mulle natuke jälle hoogu sisse ja tuletab meelde, mida võiksin/peaksin tegema. Nii et see siin on väike memo mulle endale!
Sattusin ühele toredale blogile täna. Ma igaks juhuks ei viita sellele, kuna äkki autor ei taha. Igatahes teeb see inimene nii ilusat käsitööd, et ma pidin kadedusest lõhki minema. Heas mõttes muidugi, sest eelkõige oli see jälle väga inspireeriv, mida kõike on võimalik ise teha. Sealjuures ei tee ta midagi üle mõistuse keerulist, ma võiksin samamoodi mütse-sokke-kampsuneid kududa ja riideid õmmelda, asi on puhtalt pealehakkamises. Olen selles osas liiga mugavaks ja laisaks jäänud, aga tahan ennast parandada. Ostsin juba paar kuud tagasi ühe lõnga, et endale soe kampsun kududa talveks, aga siiamaani võtan ikka hoogu, et näputööga algust teha. Hetkel on küll üks kudumistöö mul pooleli. Kuna täditütar laupäeval pisikese pojakese sai, siis lubasin talle papud kududa. Sellega olen nüüd kaks õhtut tegelenud ja endale jälle meelde tuletanud, kui mõnus kudumine ikka tegelikult on. Ma panen siia väikese stiilinäite, millised need papud tulevad. Tegemist on proovitööga ja lõng on teine, aga natuke aimu saab asjast küll.
Täitsa nunnu minu meelest, kuigi kõik pisikesed asjad seda ju ongi.
Mis nüüd veel plaanidesse puutub, siis ma leidsin küla pealt ühe vana musta värvi Ukraina klaveri (pianiino), mida - nagu lähemal uurimisel selgus - kellelgi vaja ei ole. Ja mul tekkis hirmus soov see klaver endale saada ja korda teha, et ühel päeval, kui oma majas või suuremas korteris elan, oleks ikka isiklik pill ka nurgas. Klaverimängul on väga rahustav mõju ja ma olen sellest hirmsasti puudust tundnud Tallinna-aastatel. Ema juures on klaver olemas, aga see kuulub sinna ja pole üldse minu isiklik. Nii et nüüd on vaja välja mõelda plaan, kuidas ja kuhu see suur ja ilus pill vahepealseks ajaks paigutada, sest praegune korter jääb tema jaoks pisut väikeseks - nii ruumi kui "kõlakoja" poolest. Kes kunagi elus on pidanud koos klaveriga kolima, see teab, et tegemist ei ole üldse lihtsa probleemiga, kuna pill on kokku pandud hunnikust metallist ja raskest puidust. Eks näis, mis sellest asjast saab. Head pilti ma siia juurde ei leidnud.
Ühesõnaga, põhirõhk on praegu eneseteostusel läbi loomingulise tegevuse. See kõlab nii hästi, ma püüan iseennast mitte alt vedada ja laiskusele vastu võidelda. Eriti kihvt oleks, kui varsti saaksin siia üles riputada pildi isetehtud uuest kampsunist ja klaverist. Hihii.
Sattusin ühele toredale blogile täna. Ma igaks juhuks ei viita sellele, kuna äkki autor ei taha. Igatahes teeb see inimene nii ilusat käsitööd, et ma pidin kadedusest lõhki minema. Heas mõttes muidugi, sest eelkõige oli see jälle väga inspireeriv, mida kõike on võimalik ise teha. Sealjuures ei tee ta midagi üle mõistuse keerulist, ma võiksin samamoodi mütse-sokke-kampsuneid kududa ja riideid õmmelda, asi on puhtalt pealehakkamises. Olen selles osas liiga mugavaks ja laisaks jäänud, aga tahan ennast parandada. Ostsin juba paar kuud tagasi ühe lõnga, et endale soe kampsun kududa talveks, aga siiamaani võtan ikka hoogu, et näputööga algust teha. Hetkel on küll üks kudumistöö mul pooleli. Kuna täditütar laupäeval pisikese pojakese sai, siis lubasin talle papud kududa. Sellega olen nüüd kaks õhtut tegelenud ja endale jälle meelde tuletanud, kui mõnus kudumine ikka tegelikult on. Ma panen siia väikese stiilinäite, millised need papud tulevad. Tegemist on proovitööga ja lõng on teine, aga natuke aimu saab asjast küll.
Täitsa nunnu minu meelest, kuigi kõik pisikesed asjad seda ju ongi.
Mis nüüd veel plaanidesse puutub, siis ma leidsin küla pealt ühe vana musta värvi Ukraina klaveri (pianiino), mida - nagu lähemal uurimisel selgus - kellelgi vaja ei ole. Ja mul tekkis hirmus soov see klaver endale saada ja korda teha, et ühel päeval, kui oma majas või suuremas korteris elan, oleks ikka isiklik pill ka nurgas. Klaverimängul on väga rahustav mõju ja ma olen sellest hirmsasti puudust tundnud Tallinna-aastatel. Ema juures on klaver olemas, aga see kuulub sinna ja pole üldse minu isiklik. Nii et nüüd on vaja välja mõelda plaan, kuidas ja kuhu see suur ja ilus pill vahepealseks ajaks paigutada, sest praegune korter jääb tema jaoks pisut väikeseks - nii ruumi kui "kõlakoja" poolest. Kes kunagi elus on pidanud koos klaveriga kolima, see teab, et tegemist ei ole üldse lihtsa probleemiga, kuna pill on kokku pandud hunnikust metallist ja raskest puidust. Eks näis, mis sellest asjast saab. Head pilti ma siia juurde ei leidnud.
Ühesõnaga, põhirõhk on praegu eneseteostusel läbi loomingulise tegevuse. See kõlab nii hästi, ma püüan iseennast mitte alt vedada ja laiskusele vastu võidelda. Eriti kihvt oleks, kui varsti saaksin siia üles riputada pildi isetehtud uuest kampsunist ja klaverist. Hihii.
Kui juba teha, siis teha hästi!
Tekkis väike paus töö juures, mida - uskuge või mitte - pole ikka väga ammu juhtunud. Ma lihtsalt naudin nabani seda, kui mul on kogu aeg midagi teha ja sealjuures veel põnev ka. Olen oma motivatsioonisoolika jälle üles leidnud või oli ta vahepeal lihtsalt nii umbes, et energia ei mahtunud sealt läbi voolama. Igatahes, praegu on SEE periood mu jaoks! Jei!
Rääkisin ühel õhtul oma ämerikäniseerunud sõbranjega (enamik teist teab teda küll) ja nagu tavaliselt, sain jälle positiivse energialaengu. Sellele sõbrannale on antud nii palju sihikindlust, tahtejõudu, elujanu ja veel palju-palju muud (loe: vedamist), et ka ainult kord kuus läbi Skype´i suheldes suudab ta natuke sellest kõigest minusse süstida, et järgmise kuu ilusti vastu peaksin. Lihtsalt suurepärane on omada sellist sõpra!
Aga muidugi me rääkisime sellest, kui oluline on saada kiitust tehtud töö eest. Ma olen alati seda usku olnud, et laitmine/riidlemine/kritiseerimine ei vii kedagi nii hästi sihile, kui seda teeb kiitmine. Näiteks laste puhul. Lausa vastik on kuulata, kuidas mõni vanem oma võsukese kallal ainult viriseb ja võtab, toob välja nõrkuseid ja oskamatust. Kuigi samas, kui ta innustaks ja ütleks mõne hea sõna, pingutaks see pisike inimene palju rohkem selle nimel, et mitte pettumust valmistada ja ikka veel rohkem kiita saada.
Mina olen kasvanud kiidukoori saatel ja tunnistan, et eks mingi hetk see mõjus mulle hoopis nii, et ajasin nina püsti. See oli periood, kus ma ei adunud nii hästi ümbritsevat maailma ja seda, et teistel inimestel võib olla teistmoodi. Ma ei saanud aru, miks mõni ei oska näiteks laulda või tantsida või joonistada. Või ei saa aru lihtsast matemaatikast. Miks ei oska õigekirja või loomulikust intelligentsist inglise keelt rääkida. Ärge saage valesti aru, ma ei ole kunagi tahtlikult või teadlikult kellegi suhtes üleolev olnud, sest nagu ingl.keeles öeldakse: that´s not who I am. Pigem jätsin ma vahel sellise mulje, kui rõõmustasin enda järjekordse kordamineku üle. Lapsena ei saanud ma lihtsalt aru.
Aga nüüd, täiskasvanuna, on mul endiselt vajadus kiituse järele, sest see on parim motivatsioon üldse. Ühtlasi on sellel kohutavalt suur mõju töö kvaliteedile ja tulemusele, sest paneb rohkem pingutama. Ja mis selles siis halba on? Praegusel ajal on hea sõna vajalik just mulle endale, mitte selleks, et minna seda kuskile kuulutama. Muidugi, peab tunnistama, et kui midagi on hästi tehtud, tahaks, et kõik sellest teaksid. Aga siinjuures tuleb nüüd juba kasuks elukogemus, et harilikult see nii lähebki, sest kordaminekuid märgatakse enamasti ka ilma, et peaksid ise endal nina püsti ajama. Praegusel eluhetkel on kõige tähtsam sisemine rahulolu, mitte väline kuulsus.
Huvitav, kas keegi arvab nüüd, et ma olin lapsena egoistlik ambitsionist? Ja kes ma siis praegu olen?
Tellimine:
Postitused (Atom)