Vahemärkus
Sagedased muudatused blogi välimuses viimastel päevadel on tingitud uutest võimalusest, mida Blogger nüüd pakub disaini osas, ja ühtlasi lugejate kriitikast. Nimelt kommid (või kivikesed), mille algul siia taustaks valisin, osutusid liiga kirjuks ja tumedaks. Otsustasin nüüd ilusa ja rahuliku vee kasuks. Sest vesi meile meeldib ;)
Mis on kodu? Kus on kodu?
Paari kuu pärast möödub mul kaheksa aastat Tallinnasse kolimisest. Selle aja jooksul on mu koduks olnud 11 erinevat kohta, mille hulgas ühikad, üürikorterid, sugulaste ja tuttavate elamised. Kahes kohas olen elanud päris omaette, need on olnud mu "iseseisvusperioodid". Kokkuvõttes olen kolinud keskmiselt kord aastas ja algusaegadel ka pisut sagedamini, mistõttu võib öelda, et olen sel alal kogenud spetsialist.
Tegelikult on see täiesti normaalne, et kui päris oma kodu veel ei ole soetatud, peab käima mööda teiste elamisi ja püüdma ennast igas uues kohas võimalikult hästi tunda. Nii koguneb juurde tarbeesemeid, nipsasjakesi, mööblit jne. Ja kui ka alustad kahe kotiga käeotsas, siis peagi on tulemuseks hunnik kaste ja kappe-riiuleid-toole-tumbasid, mille transportimiseks vaja rohkem kui enda pisikest sõiduautot ja kahte kätt. Sealjuures kaasneb igale kolimisele sorteerimiseprotsess, mille käigus saab kõrvaldada ebaolulise ja võtta kaasa ainult vajaliku. Õigemini peaks teoorias asi nii toimima, aga tegelikult tassid ikka äärmisel juhul väikse sentimentaalse väärtusega mõttetuid ja tarbetuid asju ühest kohast teise ja loodad, et äkki kunagi läheb vaja või äkki kuskil on selle jaoks just õige koht ootamas. Harilikult muidugi ei ole, ja lõpuks, kui oled mõnda asja umbes 5 aastat kaasa vedanud talle kasutust leidmata, suudad asja ehk ka minema visata. Aga seda rõõmu pole kauaks, sest vahepealse aja jooksul on jõudnud juurde tekkida veel miljon vidinat, mida igaks juhuks alles hoida.
Mingi aeg olin kolimisest väga vaimustuses. Mu püsimatu hing nautis vaheldust, uusi algusi, värskeid vaateid ja ruumilahendusi. Põnev oli uues kohas asju lahti pakkida, sättida ja süsteeme luua. See andis võimaluse ka enda juures midagi muuta, muidugi lootuses paremale tulevikule. Kui neid uusi algusi ja võimalusi aga väga palju koguneb, siis muutub see väsitavaks. Tekib tunne, et ainult alustad ja unistadki, jõudmata midagi lõpule viia. Ja siis kaob ka vaimustus. Praeguseks hetkeks olen kolimisest nii tüdinenud, et pole suutnud peale viimast korda asju lahtigi pakkida. Alles siis, kui midagi vaja, otsin eseme kastinurgast välja ja asetan pärast kasutamist uuele kohale.
Tean juba ette, et ka praegune elukoht ei ole lõplik - varem või hiljem tuleb sealt ühel või teisel põhjusel edasi kolida. Aga kas peaks siis jätmagi asjad kastidesse, et pärast lihtsam oleks? Nii ka ei saa, sest elu tahab elamist siin ja praegu. Seetõttu võtan juba täna õhtul tahtejõu kokku ja laotan oma kastidesse pakitud osa elust riiulitele ja kappidesse laiali, samamoodi kui mitmeid kordi varem olen seda teinud, lootuses, et seekord jään ehk kauemaks...
Tegelikult on see täiesti normaalne, et kui päris oma kodu veel ei ole soetatud, peab käima mööda teiste elamisi ja püüdma ennast igas uues kohas võimalikult hästi tunda. Nii koguneb juurde tarbeesemeid, nipsasjakesi, mööblit jne. Ja kui ka alustad kahe kotiga käeotsas, siis peagi on tulemuseks hunnik kaste ja kappe-riiuleid-toole-tumbasid, mille transportimiseks vaja rohkem kui enda pisikest sõiduautot ja kahte kätt. Sealjuures kaasneb igale kolimisele sorteerimiseprotsess, mille käigus saab kõrvaldada ebaolulise ja võtta kaasa ainult vajaliku. Õigemini peaks teoorias asi nii toimima, aga tegelikult tassid ikka äärmisel juhul väikse sentimentaalse väärtusega mõttetuid ja tarbetuid asju ühest kohast teise ja loodad, et äkki kunagi läheb vaja või äkki kuskil on selle jaoks just õige koht ootamas. Harilikult muidugi ei ole, ja lõpuks, kui oled mõnda asja umbes 5 aastat kaasa vedanud talle kasutust leidmata, suudad asja ehk ka minema visata. Aga seda rõõmu pole kauaks, sest vahepealse aja jooksul on jõudnud juurde tekkida veel miljon vidinat, mida igaks juhuks alles hoida.
Mingi aeg olin kolimisest väga vaimustuses. Mu püsimatu hing nautis vaheldust, uusi algusi, värskeid vaateid ja ruumilahendusi. Põnev oli uues kohas asju lahti pakkida, sättida ja süsteeme luua. See andis võimaluse ka enda juures midagi muuta, muidugi lootuses paremale tulevikule. Kui neid uusi algusi ja võimalusi aga väga palju koguneb, siis muutub see väsitavaks. Tekib tunne, et ainult alustad ja unistadki, jõudmata midagi lõpule viia. Ja siis kaob ka vaimustus. Praeguseks hetkeks olen kolimisest nii tüdinenud, et pole suutnud peale viimast korda asju lahtigi pakkida. Alles siis, kui midagi vaja, otsin eseme kastinurgast välja ja asetan pärast kasutamist uuele kohale.
Tean juba ette, et ka praegune elukoht ei ole lõplik - varem või hiljem tuleb sealt ühel või teisel põhjusel edasi kolida. Aga kas peaks siis jätmagi asjad kastidesse, et pärast lihtsam oleks? Nii ka ei saa, sest elu tahab elamist siin ja praegu. Seetõttu võtan juba täna õhtul tahtejõu kokku ja laotan oma kastidesse pakitud osa elust riiulitele ja kappidesse laiali, samamoodi kui mitmeid kordi varem olen seda teinud, lootuses, et seekord jään ehk kauemaks...
Mees ja Naine - ikkagi Inimesed!
Pühendusega Ilusale Helenale - minu koleerikust ja saatusekaaslasest sõbrannale, kes päevas 10 korda mu blogi loeb ja teisipäeviti auto kojamehe vahele armastuskirju jätab. Helenale, kes elab mu südame päiksepoolses vatsakeses!
Inimene, eriti Naine, on üks uudishimulik elusolend. Kui Meest huvitavad ainult teemad, mis teda ennast puudutavad (ja autod), siis Naine tahab teada kõiki üksikasju nii enda, oma mehe, sõprade, tuttavate, mehe sõprade, mehe tuttavate ja ERITI nii enda kui mehe eks-partnerite kohta. Iga Naise mälus on spetsiaalne salv, kuhu ta konservib igasuguse informatsiooni, mis temani jõuab. Vajalikul hetkel on Naine võimeline just selle õige kompoti sealt salvest välja otsima ja avama. Mehe mälu seevastu on hästi läbimõeldud ja -toimiv ladu, sinna jäävad pidama ainult vajalikud infokillud, kõik ebaoluline sorteeritakse välja. Suure osa laost täidavad teadmised autodest ja spordist, nimed ja kuupäevad on harilikult tõstetud ülemistele riiulitele tolmu koguma.
Inimene, eriti Naine, vajab informatsiooni Teise Inimese sõprade, armusuhete, edu ja muu taolise kohta, sest lisaks infosalvele on tal kuklas üks Tabel, kuhu kõik nimetatud parameetrid kirja pannakse. Esimeses tulbas on hinnang Teise Inimese parameetritele, kõrval Naise enda omadele. Tabeli all on joondiagramm, kus joonistuvad välja nii Naise kui Teise Inimese jõujooned vastavalt antud hinnangutele ja selle järgi on täpselt selge, milles Naine rohkem pingutama või arenema peab ja milles ta juba on parem kui Teine Inimene. Kusjuures, eesmärk on iga hinna eest Teisest Inimesest parem olla!
Mees, ka inimene, töötleb Teise Inimese kohta saadud informatsiooni Uhkuse Säilitamise meetodil. Tal on samamoodi Tabel, aga sinna kirjutatakse ainult parameetrid, milles Mees on juba parem kui Teine Inimene. Tabeli all on joondiagramm, milles ülemine joon on alati Mehe oma, alumine Teise Inimese oma. Selle järgi on täpselt selge, milliseid parameetreid peab mees säilitama ja veel paremaks lihvima. Mida keegi aga ei tea, on see, et Mehel on ka teine Tabel, mida ta külastab hästi salaja. Seal on kirjas parameetrid, milles Mees Teisele Inimesele alla jääb. Neid näitajaid üritab ta pidevalt parandada, et siis esimesel võimalusel esimesse Tabelisse kanda. Eesmärk on iga hinna eest Teisest Inimesest parem olla!
Inimesed, nii Mees kui Naine, tegutsevad (ala)teadlikult selle nimel, et olla vähemalt sama hea, kuid pisut paremgi kui Teine Inimene. Sealjuures ei tule nad aga enamasti selle pealegi, et kellegi jaoks on ka Mees või Naine ise Teine Inimene. Tulemuseks on ideaalmaailm.
SUVEVAHEAEG!
"Nagu nii imelik on, et suvi hakkas!"
"Jaa, nagu hommikul alles pidi kooli minema ja nüüd mingi on vaheaeg!"
Eelmisel reedel kaks neiut kõndisid minu ees - tunnistused käes ja kõpskingad jalas - ja õhkasid rõõmsalt koolivaheaja alguse üle. Mul ei ole tõenäoliselt enam kunagi koolivaheaega, mitte sellisel kujul vähemalt, aga olin koos nendega õnnelik, sest suvi on ka mul ja puhkus tuleb ka, isegi mitu tükki!
Kuna blogipidamiseks on viimasel ajal väga vähe aega olnud, siis oleks siinkohal õigem ka kirjutamisele suvevaheaeg välja kuulutada. Tõenäoliselt tuleb mul vahel mõni hoog peale ja paar rida isegi kriban, aga tõsisemalt võtaks bloginduse jälle sügisel ette.
Soovin kõigile ime-imelist suve!
"Jaa, nagu hommikul alles pidi kooli minema ja nüüd mingi on vaheaeg!"
Eelmisel reedel kaks neiut kõndisid minu ees - tunnistused käes ja kõpskingad jalas - ja õhkasid rõõmsalt koolivaheaja alguse üle. Mul ei ole tõenäoliselt enam kunagi koolivaheaega, mitte sellisel kujul vähemalt, aga olin koos nendega õnnelik, sest suvi on ka mul ja puhkus tuleb ka, isegi mitu tükki!
Kuna blogipidamiseks on viimasel ajal väga vähe aega olnud, siis oleks siinkohal õigem ka kirjutamisele suvevaheaeg välja kuulutada. Tõenäoliselt tuleb mul vahel mõni hoog peale ja paar rida isegi kriban, aga tõsisemalt võtaks bloginduse jälle sügisel ette.
Soovin kõigile ime-imelist suve!
Tellimine:
Postitused (Atom)