O tempora, o mores!

Oi, kui raske on ennast õhtul külma ja vihmase ilmaga õue minema sundida, aga sain sellega eile hakkama ja pärast tundsin loomulikult suurt uhkust ja rahulolu. Proovisin ka paari nippi, kuidas jooksmist pisut valutumaks muuta: hoolitsesin selle eest, et jalad soojas oleksid ehk kandsin sääriseid; jooksin rohkem päkkadel, et kannad vähem põrutada saaksid. Muidugi viimane abinõu mõjub väga tugevalt sääremarjalihastele, kuna need saavad suurema koormuse, aga kui pärast korralikult venitada, pole asi nii hull. Siiski on mul kavas endale korralikud jooksujalanõud osta.

Eile peale jooksmist tõmbasin villased sokid jalga, salli kaela, keetsin tassi teed ja hakkasin tegelema suguseltsi kroonikaga. Üks vanem naisterahvas on kirja pannud kõik mälestused ja aastate jooksul kogutud andmed enda esivanemate kohta, kellest mõned on ka minu vaarisad-emad. Mu ülesandeks on pisut tema teksti töödelda ja loetavamaks muuta, lisada mõned pildid ja lõpuks raamatuks köita. See protsess on palju aega nõudev, aga väga huvitav. Loodan veel selle aasta sees kroonika kaante vahele saada. Tulevikus tahaks ka enda lähisugulastelt mälestusi ja lugusid koguda ja järeltulevatele põlvedele jäädvustada.

Mis Sina eile huvitavat tegid?

Houston, we have a problem!

Ma käin nüüd jooksmas jälle. Kepikõnd on ka väga lahe ja mõnus, aga hakkasin jooksmisest puudust tundma ja üritan neid kahte nüüd kuidagi kombineerida. Kahjuks olen juba silmitsi ühe murega - meil puuduvad kodu ümbruses sportimiseks spetsiaalsed rajad, mistõttu peab silkama edasi-tagasi mööda maanteed. Teatavasti on viimased asfaltiga kaetud, mis tähendab, et jalad saavad jooksmis-aktsiooni käigus kõvasti põrutada. Üritan küll võimalikult tee servas joosta, et oleks liivane pind, aga paraku on too just sellel maanteel praktiliselt olematu. Siit ka minu mure - kui olen oma kilomeetrid seljatanud, jõuan koju päris suure valuga jalgades ja tean ju, et see on äärmiselt ebatervislik, tagajärjed võivad olla päris hullud. Ma nüüd ei teagi, mida teha. Üks variant on osta uued spetsiaalsed jalanõud, teine on vahetada rada ja kolmas on mitte joosta. Millise Sina valiksid?

Võtsin uue raamatu käsile. Mulle väga meeldis Paulo Coelho Alkeemik, mistõttu otsustasin ka kõik tema ülejäänud teosed läbi lugeda ja ostsin endale järgmise, mille pealkiri on Brida. Coelho raamatute puhul on huvitav, et tema kirjutised on müstilised, aga samal ajal nii elulise sisuga. Ta räägib maagiast ja üleloomulikest jõududest ja isegi jumalast, aga sellesse kõigesse on äratuntavalt ja realistlikult sisse pikitud nii inimeste igapäevased probleemid kui ka teemad, mis juba sajandeid on aktuaalsed. Kes tahab, võib tema raamatut lugeda kui muinasjuttu, aga kes viitsib natuke kaugemale minna ja ridade vahele peidetud mõtetest aru saada, see avastab läbi Coelho midagi uut või unustatut ka enda kohta. See on mu tagasihoidlik arvamus ja mina saan Paulo Coelho raamatutest suure naudingu.

Just selgus, et tõenäoliselt on lähiajal oodata minu muusikalist elluärkamist. Pean oma lauluhääle, mis on vahepeal juba ämblikuvõrkude ja roostekihi alla kattunud, jälle läikima lööma ja sisse määrima, sest meie vana punt on kutsutud oktoobris taas lavale. See kõlas praegu nii hästi, et ma vabandan, kui natuke liialdasin. Lava suhtes ma pole tegelikult nii kindel, aga esinemine tuleb igal juhul. Nii rõõmustav!

Hommikune palvus

Tuleb kahetseda asju, mis on tegemata jäänud, mitte neid, mis tehtud. Ja nüüd kordame seda lauset senikaua, kuni seda uskuma ka hakkame!

Reedene lustikummut

Biorütmid. Kunagi koolis räägiti sellest, kuidas meil on elus vaheldumisi perioodid, kus oleme kas vaimselt või füüsiliselt tõusuvees ja et igaühe bioloogiline kell tiksub omas rütmis. Tegelikult jagunesid need lained veel kuidagi keerulisemalt - et teatud aeg on armastuse, teatud aeg töö jaoks, siis veel uute teadmiste omandamiseks soodsamad hetked, tervise seisukohast paremad-halvemad perioodid jne. Ehk siis kõike, millest meie elu koosneb, saab joonistada üles mingites graafikutes ja jagada tõusudeks ja mõõnadeks. Ka see on ju erinev, mis on kellegi jaoks parim aeg puhkamiseks - on õhtu- ja on hommikuinimesi, on neid, kes vajavad ainult 5h und igal öösel, aga on ka neid, kellele isegi 10h väheks jääb. Me ei saa kedagi hukka mõista selle eest, kui tal on meist erinevad vajadused, sest lõpuks saame kõik erimeelsused ajada biorütmide süüks. Ja palun väga, jälle olen toonud teieni ühe suurepärase eneseõigustamise iidse meetodi.

Ma arvan, et ma olen praegu vaimsel tõusulainel. Uusi ja häid ideid pritsib mul suust-silmist-kõrvust-käest ja ma ei jõua ühte mõtet veel ära lõpetada, kui järgmine juba tekib. Huhh. Jama on ainult see, et suuga võin suure linna teha küll, aga kes selle kõik ära jõuab realiseerida?! Päris pilvebaleriin ka olla ei taha, et ainult kujutlusvõimel ennast toita lasen. Ma olen ikka mõelnud, et peaks endale ühe wishlisti kokku panema asjadest, mida näiteks aastal 2010 kindlasti ära tahan teha. Ja siis ma peaks selle siia üles ka panema, et oleks rohkem motivatsiooni, sest siis on ju piinlikum, kui midagi tegemata jääb, kui olen juba avalikkust sellest teavitanud. Nagu valimislubadused või nii. Kusjuures, võibolla peaks iga inimene panema kirja enda valimislubadused ja need siis kuskile külmkapi peale riputama või veel parem kodulähedasse bussi-, trolli- või trammipeatusesse, sest seal peab nagunii passima ja siis oleks hea endale aeg-ajalt meelde tuletada, et näiteks oled lubanud igal hommikul vähemalt kaks peatusevahet jalgsi käia.

Seis on nüüd selline, et tööpäeva on kohe-kohe läbi. Tööpäevale järgneb vahetult üks pidu. Ja peole järgneb ka loodetavasti midagi. Loodan, et see midagi ei ole pohmell.

Meloodia jääb alati meelde, sõnad peaaegu mitte kunagi

Ma sõidan nüüd iga päev trammiga. Naljakas. Veel paar nädalat tagasi oleks võinud kahe käe peal kokku lugeda korrad, kui olen trammi kasutanud. Ma tean, et see on äärmiselt kummaline, aga mulle meeldib ühistranspordiga liigelda, eriti kesklinnas. Nii huvitav on jälgida erinevaid inimesi, nende käitumismaneere, riietust, näoilmeid; püüda ära arvata, millest nad mõtlevad või kuhu kiirustavad. Ja ma ei tea miks, see kõlab äärmiselt imelikult, aga minu meelest on trammiga sõitmises midagi romantilist.

Üleeile nägin tänaval kahte vanameest - üks oli valgete juuste ja habemetuustiga, seljas määrdunud teksatagi ja heledad viigipüksid, kaenlas kulunud portfell; teine oli pisut noorem, väljakasvanud habemetüüka ja eelmise sajandi viimase kümnendi algusest pärit kiledressidega, käes Maxima kilekott. Harilikult  mu pilk sellistel tüüpidel kaua ei peatu, aga seekord märkasin midagi ebaharilikku - mõlemal mehel oli vasakus kõrvas ehe, ühel kuldne rõngas, teisel helkiv kivike. Mulle meenus, et kunagi, kui noorem olin, peeti sellist tundemärki homoseksuaalidele omaseks. Tänapäeval on muidugi kõrvarõngas meesterahva puhul täiesti normaalne nähtus ja mingeid eelarvamusi see minus ei tekita. Aga antud härrade puhul oli see kogu ülejäänud komplektist nii selgelt eristuv ja silmapaistev, et mõtetes tembeldasin nad homodeks. Elu on selline?!

Sügis on nüüd ametlikult käes. Palju õnne! Oleme nii head, et ei lase pimedatel õhtutel ja märgadel hommikutel enda tuju rikkuda. Pole mõtet masenduda asjade pärast, mida me muuta ei saa. Pealegi, igas olukorras peitub üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks! Tuleb see ainult üles leida.

25

Balleti õppimiseks, jah, juba liiga vana. Muidu siiski veel päris noor.

Krooks

Eile ajas jumalast närvi, aga täna olen marurahulik. Vähemalt nii kaua, kui ma esimese kohvi joodud saan. Aga see pole üldse teema praegu.

Eile oli kepikõnni õhtu. Ja ühe korra võite arvata, mis sellest õhtust EI puudunud. Kõik, kes vastasid KONN, võivad endale musi teha. Ainult et seekord oli konn elus, mis iseenesest oli täitsa märkimisväärne sündmus, kuna siiamaani olen ainult surnult neid näinud (kui välja arvata see, kes algul elas, aga kelle ma ise autoga alla ajasin). See konn oli igavene suur mölakas ja seisis täpselt keset teed. Mind nad eriti ei hirmuta, aga sõbranna suust kostis isegi väike kiljatus, kui vedrukoib tee pealt õhku kargas ja muru sisse maandus. Ma usun, et nüüd hakkab see konnahooaeg vaikselt läbi ka saama ja mul õnnestub enda lugudesse uus peategelane leida!

Aa, seoses konnadega tuli mul just selline mõte, et muinasjuttudes on nad ju nõiutud printsid. Ehk siis on väga suur tõenäosus, et ma olen asjale täiesti valesti lähenenud. Aga ma pean selle üle nüüd natuke põhjalikumalt järele mõtlema enne, kui mingeid lõplikke järeldusi teen. Las ta praegu jääb.

Ma kirjutan pärast veel, praegu pean lõpetama.

Asi, mis ajab jumalast närvi.

Jumalast närvi ajab üks asi. Ma ei saa öelda, misasi, aga jumalast närvi ajab.

Loodusõpetus

Minu tähelepanu juhiti ühele huvitavale faktile. Tuli välja, et õnneämblik, kellest ma kunagi juttu tegin, ei olegi üldse ämblik. Tegemist on koibikulisega, kelle nimi on ... koibik.
Enamusel koibikulistel on väga pikad jalad. Nende ovaalne keha moodustab ühe terviku. Eeskeha katab tugev kilp. Tagakeha on lüliline ja liitub eeskehale laialt, mitte varrekese abil nagu ämblikel. Koibiku lõugtundlad on varustatud sõrgadega. Koibikute pikkadel jalgadel on väga palju käpalülisid. Koibiku jalad tulevad enesekaitseks kergesti keha küljest lahti. Koibikud on enamuses röövtoidulised, süües väikeseid putukaid ja maismaatigusid. Lisaks sellel söövad koibikud lagunevat loomset ainet ja taimi. Erinevalt ämblikest saab koibik alla neelata ka tahkeid toiduosakesi. Parasvöötmes kestab koibikute areng üks aasta. Talvituvad munad ja noorloomad. Mõned liigid jõuavad läbida selle aja jooksul kaks põlvkonda. Emane koibik muneb pika sissetõmmatava muneti abil pinnasesse. Munadest koorunud koibikud on täiskasvanute sarnased. Tekst pärineb siit.



Peab tunnistama, et peale nende faktide lugemist ei ole ma sellest elukast enam üldse nii heal arvamusel. Üllatav on, et me nimetame teda õnneämblikuks, kuigi ta samal ajal toitub teistest putukatest ja maismaatigudest (???). Ma tahaks väga näha, kuhu see tigu mahub... Nojah, looduses toimub igasuguseid kummalisi asju. Nii kaua, kui nad maismaainimest süüa ei taha, võivad nad mu toas ringi liikuda, vähemalt tigudest peaks siis õhk puhas olema.

Juu Tuu

Vaata siia. Päris hea ju!

Live is life, na-naa-naa-na-naa

Ajasin ükspäev konna alla. Autoga. Päris piinlik lugu peale kõiki mu konnaheietusi siin blogis, aga ma ei suutnud piisavalt kiirelt reageerida, sest väljas oli pime ja ta hüppas jumal-teab-kust mulle järsku ette. Kadunukest nende vabandustega muidugi tagasi ei too. Mõelda vaid, et nüüd on tema laip laiakslitsutult ja liikumatult kuskil tee peal ja keegi jookseb võibolla samamoodi iga õhtu sellest mööda ning heietab samu mõtteid kui mina mõni aeg tagasi ühe teise konna suhtes.

Ma tahtsin eelmise peatüki lõppu kirjutada: midagi pole teha, elu on selline. Õigemini ma kirjutasingi ja siis hakkasin mõtlema, et mis kuradi lause see üldse on? Elu on selline! Milline? Kas peaks järeldama, et kõigil on ühesugune või? Ja see tähendab, et absoluutselt kõiki olukordi saab niimoodi välja vabandada? Et ajan kellegi autoga alla (nagu näiteks konna), aga pole viga, sest elu on selline. Jama puha, ma ütlen, elu on täpselt selline, milliseks me ise ta teeme või laseme teha. Ja kui valesti käitume, siis peame ise tagajärgede eest vastutama, sest hoopis selline on elu. (Konna surma eest võtan täis vastutuse enda kanda. Küsimuste või süüdistuste korral pöörduda minu juristi poole. Siinjuures kuulutan välja konkursi endale juristi leidmiseks.)

Põhjus, miks ma üldse pimedas mööda kõrvalteid ukerdasin, oli see, et ma käisin teisipäeva õhtul ujumas. Väike vaheldus kepikõnnile, mida nüüd on saanud ikka kõvasti praktiseerida. Väga mõnus oli, soovitan kõigile. Üleüldse soovitan õhtuti sporti teha teleka vaatamise asemel! Just nii!

Lugu ka (sest see on naljakas):

Magushapu

Tegelikult nägin täna öösel jälle und. See oli üks selline, millest olen kunagi ammu unistanud, aga mis ei saa kunagi teoks, ja mis kummitab pärast veel mitu päeva. Sellised unenäod on mõnusad, kuni nende sees oled, aga reaalsuses tuletavad nad ainult meelde kõike seda, mida sul tegelikult ei ole ja ilmselt ei saagi olema. Parem siis juba mitte midagi näha või kui näha, siis mitte mäletada.

The great escape

Aasta 1995. Sügis. Istun esimest päeva Paide Lastehaigla Pärnu tänava poolse akna all voodil ja vaatan kurvalt möödakõndivaid inimesi. Peale minu pole neljakohalises palatis kedagi. Kuna valitseb täielik vaikus, võiks arvata, et olen üksi terves selles masendavas haigust täis hoones. Kõrval on koolimaja, vahetundidel käivad klassikaaslased mind akna taga vaatamas ja nalja tegemas, kogu suhtlemine käib paberi ja pliiatsi abil. Nemad on väljas vabaduses, mina lõksus. Kui sõbrad lahkuvad, valdab mind üleüldine frustratsioon ja stress. Otsustan, et põgenen.
Hakkan plaani välja mõtlema. Tean täpselt, kus mu üleriideid hoitakse, tean, mis aegadel õed koridorides liiguvad, tean, kus saan salaja riideid vahetada, tean, millisest uksest välja minna ja tean, mis kell läheb teiselt poolt teed buss, mis mind koju viib. Paigas. Kui õde on palatis ära käinud, rohud toonud ja lahkunud, asun tegutsema. Hiilin mööda pimedat koridori vastuvõtutuppa, kus keegi on sobivalt jätnud kapi lukustamata. Haaran oma asjad ja hiilin pesuruumi (musta pesu hoidmise ruum), mis asub täpselt minu palati ja varuväljapääsu vahel. Kiirelt asendan haiglapidzaama enda riietega, teen kindlaks, et kedagi ei tule, avan varuväljapääsu võtmega, mis on sinna ette jäetud (!) ja olengi tänaval. Kohe on peatuses kella kolmene buss ja paarikümne minuti pärast astun juba mööda tuttavat külateed kodu suunas. Ma olen 11aastane ja see ei ole unenägu.

I had a dream last night. You were there.

Millegipärast ei juhtu väga tihti, et ma öösel und näen ja hommikul seda mäletan. Täna juhtus. Marje tuli USAst Eestisse, oli jõulude-eelne aeg. Lennuk, millega ta saabus, maandus mu tagahoovis ja ta väljus sealt nagu 60ndate aastate muuvistaar kärbsemustad prillid peas ja õrn siidisall tuules lehvimas. Ta tõi kingitusi ja see oli kõige kummalisem osa unenäost, kuna ma sain topsiku mokatubakat. Ja mitte ainult mina, vaid ka näiteks mu ema ja Marje õde. Tean inimesi, kelle jaoks see oleks olnud tõeline soovunelm, aga mul on mokatubakaga sama vähe ühist kui trollibussil Kapa-Kohilaga. Ühesõnaga unenägu ise oli suhteliselt sisutu, aga tore oli Marjega kohtuda!

Hommik oli paras nali. Kõigepealt magasin 30 minutit sisse. Linna sõites läksid absoluutselt kõik foorid mul nina ees punaseks ja igal pool oli hunnik autosid, kes just minu ette tahtsid ümber reastuda. Bussist jäin nii napilt maha, et ta sõitis mul praktiliselt üle varvaste. Ja asi lõppes sellega, et hilinesin 20 minutit tööle. Vahel lihtsalt ei vea.

Täna on maagiline kuupäev. See tähendab, et kindlasti sõlmitakse palju mõttetuid abielusid, mida hiljem saab lahutada. Ausalt öeldes mulle kogu see kuupäevade teema peale ei lähe. Mina tahaks abielluda just täiesti mõttetute numbritega päeval ja täiesti mõttetul kellaajal, see oleks palju erilisem ja huvitavam. Seda muidugi juhul, kui ma üldse abiellun, sest läbirääkimised selles osas pole isegi alanud veel. Oh, well.

Love is a scary animal

Eile tegime sõbrannaga 10 000 sammu kepikõndi ja loksutasime ühtlasi mõned maailma mured paika. The usual. Pärast oli jälle väga hea olla, elu ilus.

Kodu poole sõites oli väljas juba hämar ja kuulasin ühte oma lemmikplaatidest - Duffy Rockferry. Ma ei hakka jälle pikalt jaurama, kui väga mulle õhtupimeduses meeldib autoga sõita, aga üks põhjus, miks see nii mõnus on, on see, et mul tulevad siis igasugused huvitavad mõtted pähe. Eilne mõte ei olnud tegelikult üldse originaalne, aga ma tundsin, et see puudutab mind. Jõudsin järeldusele, et kõige geniaalsemad kunstiteosed läbi aegade on sündinud südamevalust. Eriti muusikas. Igatsus, kurbus, pettumus - need kõik on teatud mõttes vabastavad emotsioonid ja mis seal salata, need kõik seostuvad ühe suurema tundega, mida me nimetame armastuseks. Ja mis on kõige populaarsem teema, millest lauldakse, kirjutatakse raamatuid, vändatakse filme, voolitakse skulptuure, luuakse tantse, maalitakse jne? Muidugi, armastus! Inimestele meeldib traagika, mis sellega kaasneb. Armastus sõja ajal, armukolmnurgad, keelatud armastus, vastamata armastus, õnnetu armastus jne. Need teemad on põnevad, nendest saab kirjutada ja luua, seal on palju nüansse, närvikõdi. Ja on äratundmist.

Millal iganes olen kurb või pettunud, tunnen, et tahan seda väljendada. Oli aeg, kus ma istusin kodus klaveri taha, kõrvus hakkas kumisema mingi meloodia ja ma panin kirja kõik mõtted, mis pähe tulid. Aastate jooksul kogunes mul ühte kaustikusse mitmeid laule. Kui neid praegu loen või ümisen, siis meenub mulle alati emotsioon, mis mind valdas selle loo sündimise ajal. See on nagu päevik, kus on kronoloogiliselt kirjas minu eneseavastamised ja läbielamised. Eriline on see kaustik seetõttu, et keegi teine ei oska seda niimoodi lugeda kui ma ise.

Käesoleva loo pealkiri on pärit ühest Belinda Carlisle laulust, mida hommikul raadiost mängiti. See mõte meeldis mulle, sest armastus on tõesti üks hirmuäratav loom. Muidugi on kõik armastused alguses väga armsad, mõnusalt pehmed ja sõltuvust tekitavad, aga mõni neist kasvab suureks ja hakkab enda hambaid, küüsi teritama ja ründab sind täiesti ootamatul hetkel. Kui suudad sellest esimesest kuidagi vabaneda, siis paratamatult järgmist valides oled juba väga skeptiline. Mis garanteerib, et järgmisest pisikesest nunnust armastusest samasugust koletist ei kasva? Seda garantiid ei olegi. Ja sa võid enne mitmeid kordi vale valiku teha, kui lõpuks leiad "looma", kes on seest sama pehme ja armas kui väljast.

Täna leidsin sellise loo:

...

See eelmine postitus oli lihtsalt väike meeldetuletus iseendale. Põhimõtteliselt on see sama, kui kuskile külmkapi peale jäetud märkus "Kasta laupäeval lilli!" või "Võta enne magamaminekut läätsed silmast ära!" jne. Siinkohal peab mainima, et see viimane korraldus vajaks tõesti neoontulesid, kuna eile ma läksingi läätsedega magama. Uskuge mind, unenäod ei läinud sellest selgemaks, hommikul olid hoopis silmad punased ja maailm udune.
Mul on ka kurbi uudiseid. Leidsin eile toanurgast õnneämbliku laiba. Järelikult oli olukord ikka nii lootusetu, et tema jõud sellest üle ei käinud. Ma arvan, et järgmiseks ma lõhun ajaviiteks mõne peegli ära...
Tegelikult on mul praegu kiire, nii et ma jätkan seda postitust natuke hiljem. Ilusat tööpäeva!

Ära ela minevikus.

ÄRA ela minevikus. Ära ELA minevikus. Ära ela MINEVIKUS.

Piiks...piiks...piiks...

Mul piiksub täna hommikul. Aga mitte ainult mul, vaid kõigil, kes kuskil Pärnu mnt alguses viibivad. Kuna kõrval on linnavalitsus, siis tekkis mõte, et äkki on härra linnapea pulss kõikidele kuulamiseks välja pandud. Samas tähendaks see, et ta on maru rahulik täna hommikul, süda lööb väga stabiilselt umbes iga 3 sekundi tagant. Kui aus olla, siis ma tegelikult ei tea, mis normaalne on, sest mulle tundub, et minu süda lööb vahel ka valsitaktis ja vahel peksab üldse segast.
Kujutate pilti, mul oli eile õnneämblik kodus. Teate, see meetriste koibadega must täpike, keda harilikult kuskil lae all seinal võib kohata ja kes vahel näiteks kolm päeva liikumatult ühe koha peal konutab ja olukorda jälgib. Minu eilne ämblik oli enda kohta uskumatult aktiivne. Ta seisis põrandal (!) magamis- ja vannitoa ukse vahel, sirutas ja saputas seal oma jalgu ja mulle nagu tundus, et ta ei suutnud otsustada, kuhu poole minna. Lasin tal rahulikult toimetada, möödaminnes isegi vabandasin viisakalt. (Ikkagi õnneämblik ju, neid peab austusega kohtlema!) Mõne aja pärast läksin magamistuppa ja oleks äärepealt peale astunud talle. Ämblikul ei ole ju pimedas helkurit küljes... Aga läks õnneks, ta jäi ellu, ja natukese aja pärast oli kadunud ka. Nüüd jääb ainult üle loota, et ta kuskil läheduses siiski veel viibib, võibolla HIILIB näiteks kapi alt, ja toob mulle õnne ka. Hea märk on see, et ta magamistoa valis, mitte vannitoa! Vannitoas olen üksi ka õnnelik...
Parkisin täna oma auto uude kohta. Üks meesterahvas oli endale kenasti vana diivani vedanud sinna platsi serva ja nautis kella 8 ajal mõnusalt hommikust odekolonnipohmelli. Huvitav, kas diivaniga parkimise eest ka trahvi võib saada? Võimalik, et see polnud ka ainuke koht, kus ta täna peatub, esimesed 15 minutit on ju linnas tasuta, ta võib igal pool väikseid uinakuid teha. Ma soovin talle kõike paremat, aga kui mu auto rehvi peal pärast mingi märg loik peaks olema, siis ma otsin selle diivani üles!
And the peep goes on...

Kõnnime!

Olen nüüd õhtuti kepikõndi harrastanud jooksmise asemel. Poolteist tundi intensiivset liikumist annab väga hea enesetunde, rääkimata sellest, et lisaks jalgadele saavad ka käed koormust ja ma viibin värskes õhus. Eks mingi aeg tüdinen ka sellest ja kuna ilmad järjest külmemaks lähevad, siis tuleb kuskile siseruumi ennast paigutada. Ma pole veel täpselt otsustanud, kuhu minna, aga valikuid õnneks on mitmeid: tantsutrennid niikuinii ja lisaks siis mingi väike aeroobika või jõusaal või ujumine (miks ka mitte?!).
Kuulasin eile kõndimise ajal muusikat. Sedasi on väga kerge kaotada aja- ja ruumitaju, sest väliseid helisid ei kuule. Samas tõstab see oluliselt tuju ja annab energiat. Oli juba täitsa hämar, kui mööda maanteed tagasi Peetri küla poole läksin ja raadiost hakkas mängima Shakira lugu She wolf - uskumatult kaasahaarava rütmi ja meloodiaga lugu, aga mis põhiline, see tempo on käimiseks ideaalne. Hea, et keegi mind kõrvalt ei näinud, sest ma sain sellest olukorrast tõelise kaifi ja mul oli vähemalt 5 minutit (kuni lugu kestis) järjest ebaloomulikult suur naeratus näol. Just sellised asjad tekitavad sõltuvust ja on põhjuseks, miks ma ootan juba järgmist võimalust kepid haarata ja minna-minna-minna.



Üllatav on näha, kuidas õhtul järjest varem väljas pimedaks läheb. Käin enam-vähem ühel ajal alati kõndimas ja kui nädal tagasi jõudsin veel hämaras tuppa, siis eile oli juba täiesti kottpime. Samas on see just kihvt. Mulle on lapsest peale hirmsasti meeldinud tänavalampide valgus, eriti see soe punakas-kollakas valgus, milles on omajagu romantikat ja muinasjutulisust.
Praegune aastaaeg mõjub mulle hästi. Hilissuvi ja varasügis on mõnusad, kuna päeval on veel parajalt soe, aga öösel on jahe ja värske, ei ole seda lämmatavat palavust, mis öösel teki alla poeb ja magada ei lase. Ühtlasi on september ju uue hooaja algus. Isegi, kui enam kooli ei pea minema, on harjumuspärane rütm sees alustada kõike otsast ja seada uusi eesmärke. Jah, mulle meeldib sügis väga!