Ma olen väga suur nostalgik. ÕS-i järgi sellist sõna ei eksisteeri, aga ma ei oska paremat nimetust küll anda inimesele, kellele meeldivad nostalgiat tekitavad hetked, esemed, haistingud jms. Ajalugu üleüldiselt on väga huvitav, mulle meeldib salapära, mis sellega kaasneb. Nostalgia on nagu üks väike mutter suures ajaloomasinas - emotsioon (ma usun, et nostalgiat võib emotsiooniks nimetada), mis saab toidetud mu enda mälestustest ja võtab võimust hetkedel, mil miski olevikus viib mind sähvatusena tagasi minevikku. See on lüli, mis ühendab erinevaid perioode minu elus.
Tunnen nostalgiat, kui lähen oma lapsepõlvekoju. Ükskõik, kui tihti ma seal käin, alati leian midagi, mis meenutab hetki ajast, mil olin väike ja muretu põnn. Vahel tabab mind kurbus, sest aastate taha on jäänud ka omajagu valu ja pettumusi. Minu mälestused ongi segu magusast valust ja piiritust õnnest-vabadusest, mis kokku moodustavad ühe erilise ja nauditava tunde. August Gailit on kirjutanud: "Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti."
Selle teema juurde sattusin tegelikult, kuna Raadio 2-l on 17. sünnipäev ja täna on eetris endised saatejuhid aastatetaguse programmiga. Ma ei olnud küll ise 90ndatel väga suur Raadio 2 fänn, kuna olin laps ja mul olid muud huvid ja tegevused, aga mäletan selgelt, et kui meil kodus raadio mängis, siis oli see alati just Raadio 2 sagedusel. Nii möödusid suved koduaias alati muusika ja tuttavate häälte saatel - stereomakk oli keset õue kaevu peal ja rõkkas hommikust õhtuni. Mõnus mälestus - nostalgia.
Kas teile on kunagi öeldud: "Ära ela minevikus!"? Mulle on, väga teravalt ja solvavalt. Kohati on see ju tõsi, et on neid hetki ja inimesi, mille ja kelle külge ei tohi klammerduda, aga ilma minevikuta ei oleks me need, kes oleme. Nii et, kui keegi järgmine kord mulle seda ütleb, tahaksin vastata Lennart Meri sõnadega: "Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on."
Ilus karu
L. ütleb:
http://pehk.blogspot.com/2010/04/peeter-sauteri-jutustus.html
leidsin sellise asja. kuidagi sarnane minu eilsele postitusele :D
A.N. ütleb:
:D:D:D kuidas see võimalik on??? :D
L. ütleb:
ma ei tea
A.N. ütleb:
küsi teise blogi käest!
L. ütleb:
mida?
tema kirjutas selle enne kui mina. aga ma alles praegu nägin
A.N. ütleb:
ja see pilt!!!! :D
L. ütleb:
pilt ongi põhiline. ma leidsin täna oma mõtte üles. Karu mõte oli. :D
http://pehk.blogspot.com/2010/04/peeter-sauteri-jutustus.html
leidsin sellise asja. kuidagi sarnane minu eilsele postitusele :D
A.N. ütleb:
:D:D:D kuidas see võimalik on??? :D
L. ütleb:
ma ei tea
A.N. ütleb:
küsi teise blogi käest!
L. ütleb:
mida?
tema kirjutas selle enne kui mina. aga ma alles praegu nägin
A.N. ütleb:
ja see pilt!!!! :D
L. ütleb:
pilt ongi põhiline. ma leidsin täna oma mõtte üles. Karu mõte oli. :D
Mõttetu mõte mõttega mõttest
Olen otsinud mõtet. Käisin ära Saaremaal, käisin Järvamaal, jõudsin tagasi Harjumaale, aga mõtet ei kuskil. Eile lootsin kepikõnnist inspiratsiooni saada. Harilikult toimib, seekord mitte. Seda mõtet lihtsalt ei ole. SEDA MÕTET. Muid on igasuguseid, igavaid ja mittemidagiütlevaid. Nagu see, mida praegu kirjutan.
Olen nüüd maru rahulik ja ootan, et õige mõte minu juurde tuleks. Võib-olla on ilm tema jaoks liiga tuuline olnud, sest mõte on kerge ja hõlpsasti minemalendav. Kusssss...
Mul hakkavad pealkirjaideed otsa saama
See on tõsi, et parimad ideed kirjutamiseks tulevad kas õhtul enne uinumist, kerges - soovitavalt veini või mõne muu lahjema alkoholi - joobes või looduses viibides. Minu puhul toimib hästi ka tänaval kõndimine ja inimeste jälgimine. Sel juhul saan püüda kinni võnked ja vibratsioonid, mida erinevad tüübid endast väljutavad. Kunagi enne olen ka mõelnud ja arutlenud võimaluse üle, et kui suur hulk inimesi on kokku pressitud ühte pisikesse ruumi (näiteks ühistransporti või lifti vms), siis nende aurad segunevad ja saavad osaks teineteisest. Et just sellepärast tulevad trammis või bussis vahel väga kummalised mõtted pähe, mis kuuluksid justkui kellelegi teisele.
Jätkates eelmise postituse teemat "mis mul viga on?", annan järgnevalt lühiülevaate seikadest, mis minuga viimasel ajal juhtunud on.
Punkt 1. Eelmisel nädalal pakuti mulle võimalust sõita võõra autoga. Algul küll kahtlesin, et äkki on enda oma ikka tuttavam ja mugavam, kuid lõpuks langesin siiski suuruse ja võimsuse ohvriks, mida teine auto pakkus. Käisin Paides, sõit oli mõnus ja kõik sujus hästi. Olles koju tagasi jõudnud, tekkis mõte teha veel üks tiir lähedale toidupoodi. Maja ümber on meil aed, sealt väljasaamiseks pean helistama lühinumbrile ja väravad avanevad. Terve talv oli nendega üks jama: kord läksid lahti, kord mitte, kord seisid harali mitu nädalat järjest. Igatahes, seekord tundus kõik tip-top, väravad avanesid ilusti ja alustasin sealt vahelt läbisõitu. Olnud umbes poole peale jõudnud, otsustasid väravad aga järsku kinni hakata minema ja pigistasid mind autoga mõnusalt enda vahele. Kõik see käis nii kiirelt ja ma ei pannud kohe tähele, mistõttu sõitsin ikkagi edasi, tulemuseks terve trobikond kriime auto paremal küljel, VÕÕRA AUTO paremal küljel! Kirusin ennast ja väravat maapõhjani ja helistasin sõiduki omanikule, kes jäi maru rahulikuks ja on seda kuni siiamaani. Minu suurim austus! Loo moraal on aga see, et oleksin pidanud kuulama oma sisetunnet, mis andis märku, et parem oleks jääda enda autole truuks, sest võõraste asjadega alati juhtub - eriti, kui su nimi on Liisi.
Punkt 2. Praadisin eile sõrnikuid. Kui olin lõpetanud, kiirustasin välja. Mõne aja pärast sain telefonikõne, et sõrnikud on küll imehead, aga pliidi oleks võinud ka kinni keerata. Arrgghhhhh!
Punkt 3. Läksin täna lõuna ajal Viru keskuse toidupoodi. Allaminnes kasutan alati treppi. Poole peal komistasin, konts jäi astme taha kinni ja king lendas kolinal jalast, alla toidupoodi. Hakkasin kõva häälega naerma, üks naine kohmetus kõrval ja küsis, kas saan ise.. Muidugi ma sain, hüppasin ühel jalal trepist alla poodi, kingale järgi. No mis sa teed, esimest päeva julgesin täna ilma saabasteta toast välja tulla ja kohe selline lops. Kusjuures, ega mind ei üllata, ma olen nende kingadega korduvalt niimoodi kõndinud, et astun-astun ja järsku olen paljajalu kõnniteel, astun-astun, king meeter maad tagapool. Nii et täiesti tavaline päev oli täna.
Õnneks on soe.
Jätkates eelmise postituse teemat "mis mul viga on?", annan järgnevalt lühiülevaate seikadest, mis minuga viimasel ajal juhtunud on.
Punkt 1. Eelmisel nädalal pakuti mulle võimalust sõita võõra autoga. Algul küll kahtlesin, et äkki on enda oma ikka tuttavam ja mugavam, kuid lõpuks langesin siiski suuruse ja võimsuse ohvriks, mida teine auto pakkus. Käisin Paides, sõit oli mõnus ja kõik sujus hästi. Olles koju tagasi jõudnud, tekkis mõte teha veel üks tiir lähedale toidupoodi. Maja ümber on meil aed, sealt väljasaamiseks pean helistama lühinumbrile ja väravad avanevad. Terve talv oli nendega üks jama: kord läksid lahti, kord mitte, kord seisid harali mitu nädalat järjest. Igatahes, seekord tundus kõik tip-top, väravad avanesid ilusti ja alustasin sealt vahelt läbisõitu. Olnud umbes poole peale jõudnud, otsustasid väravad aga järsku kinni hakata minema ja pigistasid mind autoga mõnusalt enda vahele. Kõik see käis nii kiirelt ja ma ei pannud kohe tähele, mistõttu sõitsin ikkagi edasi, tulemuseks terve trobikond kriime auto paremal küljel, VÕÕRA AUTO paremal küljel! Kirusin ennast ja väravat maapõhjani ja helistasin sõiduki omanikule, kes jäi maru rahulikuks ja on seda kuni siiamaani. Minu suurim austus! Loo moraal on aga see, et oleksin pidanud kuulama oma sisetunnet, mis andis märku, et parem oleks jääda enda autole truuks, sest võõraste asjadega alati juhtub - eriti, kui su nimi on Liisi.
Punkt 2. Praadisin eile sõrnikuid. Kui olin lõpetanud, kiirustasin välja. Mõne aja pärast sain telefonikõne, et sõrnikud on küll imehead, aga pliidi oleks võinud ka kinni keerata. Arrgghhhhh!
Punkt 3. Läksin täna lõuna ajal Viru keskuse toidupoodi. Allaminnes kasutan alati treppi. Poole peal komistasin, konts jäi astme taha kinni ja king lendas kolinal jalast, alla toidupoodi. Hakkasin kõva häälega naerma, üks naine kohmetus kõrval ja küsis, kas saan ise.. Muidugi ma sain, hüppasin ühel jalal trepist alla poodi, kingale järgi. No mis sa teed, esimest päeva julgesin täna ilma saabasteta toast välja tulla ja kohe selline lops. Kusjuures, ega mind ei üllata, ma olen nende kingadega korduvalt niimoodi kõndinud, et astun-astun ja järsku olen paljajalu kõnniteel, astun-astun, king meeter maad tagapool. Nii et täiesti tavaline päev oli täna.
Õnneks on soe.
12. aprill
Palju räägitakse kevadisest rahutusest, ärevusest, väsimusest ja muust taolisest. Olen seda isegi korduvalt tundnud ja tean täpselt, mida üks või teine nimetatud tunne endast kujutab. Aga kummalisel kombel mul sel kevadel on kõik hoopis teistmoodi ja emotsionaalne breakdown oli ära seal kuskil novembris-detsembris. Siis oli küll tunne, et lähen lõhki, kui kohe kedagi või midagi täiesti uut ja huvitavat mu ellu ei tule. Õnneks polnud vaja kaua oodata, minu jõulusoov täitus küll väikse hilinemisega, kuid aasta algas imehästi ja on siiamaani olnud suurepärane. Mul ei ole kevad mitte ainult südames, vaid ka ninas, kõrvas, püksitaskus ja talla all! Vot nii, nüüd on see välja öeldud ja teadmiseks võetud (ja loodan, et ma midagi ära ei sõnanud).
Mõtlesin, et uue hooaja tähistamiseks lähen täna õhtul jooksma. Olen esialgu optimistlik! Ja siis kuskil mais tahan endale jalgratta osta. Ammu juba unistan sellest, aga igal aastal on mingid ootamatud väljaminekud, muutused elukorralduses ja mis kõik veel takistuseks saanud. Nüüd aitab, ma tahan jalgratast, kohe päris enda isiklikku! TAHAN-TAHAN-TAHAN!
Üks teema veel. Ma juba ükspäev enne tahtsin sellest kirjutada. Et kui ma näiteks tänaval või kaubanduskeskuses käin, siis mul on tunne, et kõik inimesed, kes vastu tulevad, vaatavad mind. Ma ei tea, kas see on mingi egoprobleem või liiga elav kujutlusvõime või tegelikult täiesti normaalne nähtus??? Sest mul tekib sealjuures ainult üks küsimus: mis mul viga on? Kas seelik on tagant värvli vahele kinni jäänud? Kas kuskilt on katki midagi? Äkki olen veetseepaberi talla alla tõmmanud? Kas mul on huulepulk või ripsmetušš laiali? Kas olen meeskolleegi jope kogemata selga pannud? Ehk siis: see ei ole alati positiivne, kui võõra pilgu endal taban, ma olen liiga paranoiline. Ärge vaadake mind niimoodi! (Sest ometi ei ole ju võimalik, et keegi mind sellepärast vaatab, et ma nii ilus ja tore olen. Ei ole ju...?!)
12. aprill oli omal ajal minu kalendris punane püha. Sel aastal on ta veel õrnalt roosakas, aga vaikselt tuhmub seegi.
Mõtlesin, et uue hooaja tähistamiseks lähen täna õhtul jooksma. Olen esialgu optimistlik! Ja siis kuskil mais tahan endale jalgratta osta. Ammu juba unistan sellest, aga igal aastal on mingid ootamatud väljaminekud, muutused elukorralduses ja mis kõik veel takistuseks saanud. Nüüd aitab, ma tahan jalgratast, kohe päris enda isiklikku! TAHAN-TAHAN-TAHAN!
Üks teema veel. Ma juba ükspäev enne tahtsin sellest kirjutada. Et kui ma näiteks tänaval või kaubanduskeskuses käin, siis mul on tunne, et kõik inimesed, kes vastu tulevad, vaatavad mind. Ma ei tea, kas see on mingi egoprobleem või liiga elav kujutlusvõime või tegelikult täiesti normaalne nähtus??? Sest mul tekib sealjuures ainult üks küsimus: mis mul viga on? Kas seelik on tagant värvli vahele kinni jäänud? Kas kuskilt on katki midagi? Äkki olen veetseepaberi talla alla tõmmanud? Kas mul on huulepulk või ripsmetušš laiali? Kas olen meeskolleegi jope kogemata selga pannud? Ehk siis: see ei ole alati positiivne, kui võõra pilgu endal taban, ma olen liiga paranoiline. Ärge vaadake mind niimoodi! (Sest ometi ei ole ju võimalik, et keegi mind sellepärast vaatab, et ma nii ilus ja tore olen. Ei ole ju...?!)
12. aprill oli omal ajal minu kalendris punane püha. Sel aastal on ta veel õrnalt roosakas, aga vaikselt tuhmub seegi.
No las ma räägin
Ma saan aru, et see on juba mu kolmas postitus täna, aga kannatage ära. Ma ju ei ole oma teatrielamusi veel kommenteerinud!
Nii. Teeme lühidalt. Istusin esimeses reas nii, et kõik Eesti kuumimad meesnäitlejad hingasid mulle näkku ja ma vannun, et Rasmus Kaljujärv vaatas mulle mitu korda sügavalt silma sisse. Nojah. Ja nii naljakas oli, et ma naersin kõht kõveras, silmad märjad ja tilgad püksis. Sisu jäi väheks, teist korda ei läheks. Aga muidu hirmus hea!
Ja nüüd siis nädalavahetust pidama. Kes, kuhu - head teed!
Nii. Teeme lühidalt. Istusin esimeses reas nii, et kõik Eesti kuumimad meesnäitlejad hingasid mulle näkku ja ma vannun, et Rasmus Kaljujärv vaatas mulle mitu korda sügavalt silma sisse. Nojah. Ja nii naljakas oli, et ma naersin kõht kõveras, silmad märjad ja tilgad püksis. Sisu jäi väheks, teist korda ei läheks. Aga muidu hirmus hea!
Ja nüüd siis nädalavahetust pidama. Kes, kuhu - head teed!
!!!
Nagu isegi näete, ma tuunisin oma blogi välimust natuke. Kuna ma kõigest veel aru ei saa, siis võib tulemus natuke konarlik olla - aga live and learn. Põnev igal juhul!
Teemalugu:
Teemalugu:
Mass stressi, stress massi!
No kurivaim, kui sa tuled mulle tänaval vastu ja ma JUBA kõnnin nii seina ääres kui võimalik, kas sa siis PEAD minu ja seina vahelt veel läbi mahtuma??? Näe, mõni peab. Mind ajab nii marru, kui satun lõunalt tagasi tulema samal ajal, kui tramm on meie maja ees peatunud. Siis terve see mass tuleb nagu merelaine mulle vastu ja vaadaku ma siis ise, kust läbi saan. Enamasti siis litsungi ennast vastu seina ja liigun külg ees.
Mul aeg-ajalt lööb üldse välja selline inimeste-allergia. Õigemini on see vastumeelsus suurte inimgruppide ja trügimise suhtes. Näiteks talvel, kui lumi on poolde säärde tänavatel ja pead seal sumpama nii, et vere maitse suus. Ja siis mingid tropid on sul veel kogu aeg ees, mööda ei saa, edasi ei saa, kõht on tühi, külm näpistab. Oehh, don´t even get me started, okay?! No ja nüüd kevadel, kaubamajas on roosad päevad. Mul oli vaja juuksepalsamit osta, eksole. Läksin lõuna ajal, et teen kiire põike ilumaailma ja siis laskun alla toidupoodi. Selleks, et üldse õige leti juurde pääseda, pidin ma ennast läbi murdma naiste hordidest, kes olid kogunenud ümber meigi- ja lõhnariiulite, kus anti proovida, jagati tasuta, poolmuidu jne "head ja paremat". Aga NAISED - need lähevad ju kurjaks, kui midagi niisama antakse. Nad muutuvad koletisteks, kelle pilk halvab, keel salvab ja ninast lööb tuld. Sest kõik NAISED teavad, et võidab see, kellel on surres rohkem asju!
Mina seekord pääsesin eluga, aga ma ei ole ka NAINE, kes viitsiks oma liigikaaslastega odavama huuleläike või šampoonipudeli pärast võidelda. Võin maksta kaks korda kallima hinna, kui saan oma ostu sooritada rahus ja vaikuses. Palsamiga oli kahjuks emergency situation, nii et ma pidin enda põhimõtted alla neelama. Kusjuures minu palsam ei olnud sentigi alla hinnatud, aitäh!
PS! Kui kellelgi on täpselt 679 krooni üle, ei oska sellega midagi ette võtta ja armastab loomi (soovitavalt koer-loomi), siis võtke minuga ühendust!
Mul aeg-ajalt lööb üldse välja selline inimeste-allergia. Õigemini on see vastumeelsus suurte inimgruppide ja trügimise suhtes. Näiteks talvel, kui lumi on poolde säärde tänavatel ja pead seal sumpama nii, et vere maitse suus. Ja siis mingid tropid on sul veel kogu aeg ees, mööda ei saa, edasi ei saa, kõht on tühi, külm näpistab. Oehh, don´t even get me started, okay?! No ja nüüd kevadel, kaubamajas on roosad päevad. Mul oli vaja juuksepalsamit osta, eksole. Läksin lõuna ajal, et teen kiire põike ilumaailma ja siis laskun alla toidupoodi. Selleks, et üldse õige leti juurde pääseda, pidin ma ennast läbi murdma naiste hordidest, kes olid kogunenud ümber meigi- ja lõhnariiulite, kus anti proovida, jagati tasuta, poolmuidu jne "head ja paremat". Aga NAISED - need lähevad ju kurjaks, kui midagi niisama antakse. Nad muutuvad koletisteks, kelle pilk halvab, keel salvab ja ninast lööb tuld. Sest kõik NAISED teavad, et võidab see, kellel on surres rohkem asju!
Mina seekord pääsesin eluga, aga ma ei ole ka NAINE, kes viitsiks oma liigikaaslastega odavama huuleläike või šampoonipudeli pärast võidelda. Võin maksta kaks korda kallima hinna, kui saan oma ostu sooritada rahus ja vaikuses. Palsamiga oli kahjuks emergency situation, nii et ma pidin enda põhimõtted alla neelama. Kusjuures minu palsam ei olnud sentigi alla hinnatud, aitäh!
PS! Kui kellelgi on täpselt 679 krooni üle, ei oska sellega midagi ette võtta ja armastab loomi (soovitavalt koer-loomi), siis võtke minuga ühendust!
Ma olen ise ka kultuuriinimene
Mul on mõnusalt kiire nädal käimas. Esmaspäeval-teisipäeval olid trennid, eile toimetasin kodus, täna lähen teatrisse, homme sünnipäevale, laupäeval küpsetan ja mõnnatan niisama ja pühapäeval on suvise võimlemispeo ülevaatus. Selline aktiivne programm on mõnus, kui kõik tegevused on nii meeldivad, ja seda nad kahtlemata on! Pealegi, mida kiiremini päevad lähevad, seda parem, sest järgmisest reedest hakkab mul nädalane puhkus ja see on esimene omalaadne peale aastast töölkäimist (tantsupeo nädal eelmisel suvel ja sellele järgnenud haigus ei lähe arvesse).
Tänane teatriõhtu on NO99-s ja etendus on "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Olen kindel, et tegemist on äärmiselt hea tükiga, aga täpsemaid muljeid kuulete hiljem!
Tänane teatriõhtu on NO99-s ja etendus on "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Olen kindel, et tegemist on äärmiselt hea tükiga, aga täpsemaid muljeid kuulete hiljem!
Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat!
Mul sai täna aasta, ma sain aastaseks, olen töötanud siin nüüd täpselt 1 aasta! Vorpisin eile uhke hapukoorehalvaaküpsisetordi, täna ostsin veini ja viinamarju juurde - tähistasime kolleegidega üheskoos teineteiseleidmist. Olen rahul. Muidugi, kui pealelõunal töö juures veini lürpida (ja üksi umbes pool pudelit või natuke rohkem ära juua), jätab see ka oma märgi. Seega olen ma hetkel suhteliselt lõbusas tujus ja mitte-töö-lainel. Can You blame me?
Frog-alert! Frog-alert! Hakkab pihta! Ma ju rääkisin, kuidas eelmisel nädalal meie küla kohale tiik tekkis?! Novot, siis pole ka imestada, et kui vesi alanes, järgnes totaalne konnauputus. Peab tunnistama, et nii vara poleks ma neid küll oodanud, aga midagi pole teha - pühapäeval ajasin autoga selle kevade kaks esimest krooksujat alla. Lisaks nägin veel vähemalt tosinat! Õnneks ma viimasel ajal jõuan koju suhteliselt harva, seega konnadel ka kergem hingata.
Ma olen väsinud. Vein.
Frog-alert! Frog-alert! Hakkab pihta! Ma ju rääkisin, kuidas eelmisel nädalal meie küla kohale tiik tekkis?! Novot, siis pole ka imestada, et kui vesi alanes, järgnes totaalne konnauputus. Peab tunnistama, et nii vara poleks ma neid küll oodanud, aga midagi pole teha - pühapäeval ajasin autoga selle kevade kaks esimest krooksujat alla. Lisaks nägin veel vähemalt tosinat! Õnneks ma viimasel ajal jõuan koju suhteliselt harva, seega konnadel ka kergem hingata.
Ma olen väsinud. Vein.
Elu Veneetsias
Eile käisin jälle korvpalli vaatamas, seekord Kalevi hallis. Ja no minge pekki, kes mulle vastu tuli - TÜÜP!!! Ta on ikkagi algusest peale nii tuttava näoga olnud (selles mõttes, et juba esimene kord oli mul kahtlus, et nagu oleks teda kuskil enne ka näinud), et mul on selline kuri karvane tunne, et äkki ma teangi teda seoses korvpalliga. Ise olen ma muidugi nii kõva kossuäss, et tunnen kõiki selle ringkonna inimesi, eksole. Aga kui ma nüüd veel teda mõnikord näen, siis võtan taskust telefoni ja teen pilti. Ja mind ei huvita, mis ta mõtleb.
Sellega muidugi ei olnud üllatused lõppenud. Vaatasin rahulikult ja süvenenult mängu, kui pilk eksis korraks üle platsi publiku sekka. Ja mis ma näen - Mister Män!!! Nagu minu blogitegelaste kokkutulek oleks olnud, ainult konnakostüümis Lady Gaga ja Maailma Kõige Suurem Koer olid veel puudu!
Aga ei, täitsa tore üritus oli. Õhtu lõppes muidugi sellega, et sõitsin koju ja avastasin, et olen vahepeal saarele kolinud, sest meie maja ümbritses umbes 20cm sügavune vesi. Sõitsin autoga välisukse trepi ette, sain sealt enam-vähem kuiva jalaga tuppa, toas panin kummikud jalga, läksin parkisin auto kõhuni vette ja sulistasin sealt siis jälle kaldale. Ajuvaba. Aa, maja taga, kus muidu on suur rohuplats, on hetkel soo! Kes teab, vbl saan sealtsamast jõhvikaid ja murakaid jms korjata sügisel.
Noh, olge siis mõnusad! Ja kõik turule mune ostma!
Sellega muidugi ei olnud üllatused lõppenud. Vaatasin rahulikult ja süvenenult mängu, kui pilk eksis korraks üle platsi publiku sekka. Ja mis ma näen - Mister Män!!! Nagu minu blogitegelaste kokkutulek oleks olnud, ainult konnakostüümis Lady Gaga ja Maailma Kõige Suurem Koer olid veel puudu!
Aga ei, täitsa tore üritus oli. Õhtu lõppes muidugi sellega, et sõitsin koju ja avastasin, et olen vahepeal saarele kolinud, sest meie maja ümbritses umbes 20cm sügavune vesi. Sõitsin autoga välisukse trepi ette, sain sealt enam-vähem kuiva jalaga tuppa, toas panin kummikud jalga, läksin parkisin auto kõhuni vette ja sulistasin sealt siis jälle kaldale. Ajuvaba. Aa, maja taga, kus muidu on suur rohuplats, on hetkel soo! Kes teab, vbl saan sealtsamast jõhvikaid ja murakaid jms korjata sügisel.
Noh, olge siis mõnusad! Ja kõik turule mune ostma!
Tellimine:
Postitused (Atom)