Tume
Nagu arvata võis, tõi nädalavahetusel toimunud koolikokkutulek nostalgianoodi kõrvu ja meeltesse. Peale selliseid üritusi on alati imelik olla - nagu oleks ajamasinas väikse reisi teinud. Väliselt on vana koolimaja palju, võiks isegi öelda, et kohati tundmatuseni, muutunud. Aga õhkkond, mille eelkõige loovad inimesed ja mälestused, on säilinud. Tean, et olen alles noor ja see polnudki nii ammu, kui ise gümnaasiumis käisin, ometi on tunne, nagu see oleks toimunud mingil muul eluajal, kellegi teisega. Kummaline.
Mõnes mõttes on kahju, et kokkutulek ainult kord 5 aasta jooksul on. Aga kui oleks igal aastal, siis ei oleks ka sellega kaasnev emotsioon nii tugev ja eriline. Seega ilmselt on antud variant ikkagi kõige parem. Tuleb see järgmine kord ära oodata.
Ma olen tegelikult täna kurb. Mitmed asjaolud on kokku langenud ja selline tunne on, et kogu maailma raskus on minu õlgadel. Mõte läheb tihti sellele, kas olen teinud õigeid valikuid ja kas üldse tean, kuhu jõuda tahan. Eile alanud ametlik jõuluaeg võimendab kurbust veelgi, sest nagu täna ka Mister Mäniga ühisele äratundmisele jõudsime: jõulud, nagu sõbrapäevgi, on eelkõige armunute ja paarikeste püha. Kui ei ole erilist inimest, kellega kõike seda ilusat jagada, siis ei ole nendel pühadel mingit mõtet. Ja ometi olen ma ise olnud alati üks suurimaid jõulude fänne...
Ma jäin täna ilma millestki väga olulisest. Tundest, millele mul enam ammu õigust ei ole. Lootusest. Ja armastusest. Valus on.
Mõnes mõttes on kahju, et kokkutulek ainult kord 5 aasta jooksul on. Aga kui oleks igal aastal, siis ei oleks ka sellega kaasnev emotsioon nii tugev ja eriline. Seega ilmselt on antud variant ikkagi kõige parem. Tuleb see järgmine kord ära oodata.
Ma olen tegelikult täna kurb. Mitmed asjaolud on kokku langenud ja selline tunne on, et kogu maailma raskus on minu õlgadel. Mõte läheb tihti sellele, kas olen teinud õigeid valikuid ja kas üldse tean, kuhu jõuda tahan. Eile alanud ametlik jõuluaeg võimendab kurbust veelgi, sest nagu täna ka Mister Mäniga ühisele äratundmisele jõudsime: jõulud, nagu sõbrapäevgi, on eelkõige armunute ja paarikeste püha. Kui ei ole erilist inimest, kellega kõike seda ilusat jagada, siis ei ole nendel pühadel mingit mõtet. Ja ometi olen ma ise olnud alati üks suurimaid jõulude fänne...
Ma jäin täna ilma millestki väga olulisest. Tundest, millele mul enam ammu õigust ei ole. Lootusest. Ja armastusest. Valus on.
Yesterday...
Töökaaslane tuli Taist. Tõi igasuguseid kuivatatud ja pakendatud puuvilju. Sõin. Nüüd kõhus keerab. Süda on paha.
Homme on Paide Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Kuna see toimub ainult kord viie aasta jooksul, siis minu arvates on kohalolek kohustuslik. Kahjuks olen ma tõbine, ja õde, kellega koos pidime minema, meeletult pidutsema, jooma ja lahedad olema, on päris haige. See on ikka nii tüüpiline, ma ütlen. Nüüd ei tundu see üritus enam üldse nii ahvatlev kui varem. Eks ma muljetan täpsemalt hiljem.
Üldiselt on need koolikokkutulekud ühed kummalised asjad, eriti, kui nii harva aset leiavad. Väga palju on inimesi - klassikaaslasi, keda kohtangi nüüd ainult iga viie aasta tagant, aga mõelge, mis selle ajaga kõik inimese elus võib toimuda. Ja siis on alati lisapinge sellest, et tahaks endast ju hea mulje jätta. Sest teistele jääb sinust mälupilt selle ühe korra põhjal ja kui midagi totaalselt vussi keerad, oledki nende meelest üks paras susserdis järgmised viis aastat, kuni tuleb uus võimalus ennast tõestada. Naljakas mõte muidugi, aga nii see on, olgem ausad.
Ja nüüd lõunale!
Homme on Paide Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Kuna see toimub ainult kord viie aasta jooksul, siis minu arvates on kohalolek kohustuslik. Kahjuks olen ma tõbine, ja õde, kellega koos pidime minema, meeletult pidutsema, jooma ja lahedad olema, on päris haige. See on ikka nii tüüpiline, ma ütlen. Nüüd ei tundu see üritus enam üldse nii ahvatlev kui varem. Eks ma muljetan täpsemalt hiljem.
Üldiselt on need koolikokkutulekud ühed kummalised asjad, eriti, kui nii harva aset leiavad. Väga palju on inimesi - klassikaaslasi, keda kohtangi nüüd ainult iga viie aasta tagant, aga mõelge, mis selle ajaga kõik inimese elus võib toimuda. Ja siis on alati lisapinge sellest, et tahaks endast ju hea mulje jätta. Sest teistele jääb sinust mälupilt selle ühe korra põhjal ja kui midagi totaalselt vussi keerad, oledki nende meelest üks paras susserdis järgmised viis aastat, kuni tuleb uus võimalus ennast tõestada. Naljakas mõte muidugi, aga nii see on, olgem ausad.
Ja nüüd lõunale!
Gripp ahju!
Üldiselt mulle ei meeldi kirjutada teemadel, mida nagunii nämmutatakse hommikust õhtuni igas meediakanalis. Teemadel nagu poliitika ja seagripp. Nüüd aga olen sunnitud natuke enda põhimõtete vastu minema, kuna ma olen lihtsalt nii pissed off.
Need kuramuse haigused hiilivad ja varitsevad meid nüüd kõikjal. Mul tuleb silme ette kohe üks tualetipuhastusvahendi reklaam, kus mingid jõledad ligased ebaproportsionaalsed elukad nõu peavad, kuidas nad vallutavad terve vannitoa. Õnneks reklaamis tehakse neile flush. Reaalsus on see, et kõiksugu viiruste mikromölakad klammerduvad praegu iga uksenupu ja käsipuu külge, lendavad suust suhu, ninast ninna ja pääsu ei ole mitte kellelgi. Kui just 24/7 üksinda kodus ei vahi kuni järgmise suveni välja, aga seda pean ma ebatõenäoliseks.
Mis mind eriti närvi ajab kogu selle teema juures, on see, et inimesed käivadki haigetena ringi, aevastavad, kus jumal juhatab ja suur osa ei vaevu isegi kätt suu ette panema. See peaks ju täiesti automaatselt käima, peaks olema emapiimaga sisse söödetud. Ja teine asi - kätepesemine. Täiesti arusaamatu on minu jaoks, et inimene näiteks käib tualetis ja ei pese pärast seda käsi. Või tuleb õuest, olles eelnevalt käinud kuskil kaubanduskeskuses või sõitnud ühistranspordiga, ja asub siis näiteks saiakesi või krõpse sööma. Vahepeal tõmbab aga rõõmsalt näppe läbi suu puhtaks, ilma, et oleks neid eelnevalt pesnud. ÖÄK!
Ma lähen nüüd linna ja lasen gripil enda peale tulla. Vastik mõelda, aga loodan, et mu immuunkomando suudab piisavalt hästi vastu võidelda ja ma tulen sellest eluga välja...
PS! Lund ja miinuskraade tahaks. Nii väga! Aitäh!
Pildi autor: Riho Lepik :)
Need kuramuse haigused hiilivad ja varitsevad meid nüüd kõikjal. Mul tuleb silme ette kohe üks tualetipuhastusvahendi reklaam, kus mingid jõledad ligased ebaproportsionaalsed elukad nõu peavad, kuidas nad vallutavad terve vannitoa. Õnneks reklaamis tehakse neile flush. Reaalsus on see, et kõiksugu viiruste mikromölakad klammerduvad praegu iga uksenupu ja käsipuu külge, lendavad suust suhu, ninast ninna ja pääsu ei ole mitte kellelgi. Kui just 24/7 üksinda kodus ei vahi kuni järgmise suveni välja, aga seda pean ma ebatõenäoliseks.
Mis mind eriti närvi ajab kogu selle teema juures, on see, et inimesed käivadki haigetena ringi, aevastavad, kus jumal juhatab ja suur osa ei vaevu isegi kätt suu ette panema. See peaks ju täiesti automaatselt käima, peaks olema emapiimaga sisse söödetud. Ja teine asi - kätepesemine. Täiesti arusaamatu on minu jaoks, et inimene näiteks käib tualetis ja ei pese pärast seda käsi. Või tuleb õuest, olles eelnevalt käinud kuskil kaubanduskeskuses või sõitnud ühistranspordiga, ja asub siis näiteks saiakesi või krõpse sööma. Vahepeal tõmbab aga rõõmsalt näppe läbi suu puhtaks, ilma, et oleks neid eelnevalt pesnud. ÖÄK!
Ma lähen nüüd linna ja lasen gripil enda peale tulla. Vastik mõelda, aga loodan, et mu immuunkomando suudab piisavalt hästi vastu võidelda ja ma tulen sellest eluga välja...
PS! Lund ja miinuskraade tahaks. Nii väga! Aitäh!
Anomaalia
Peategelased: Mina. Teisipäeva hommik. Tramm nr 4 liinil Ülemiste-Tondi. Roosa vahumütsiga tüdrukutirts.
Kõrvaltegelased: Mina. "daki.elab.siin". Pisiasjad.
Eellugu: See hommik oli eelmistest pisut erinev, kuna öösel lugesin läbi Dagmar Reintami "daki.elab.siin", mis on väidetavalt ühe Eesti loetavama internetipäeviku kildudest kokku pandud raamat. Kohati oli seda lugedes tunne, et jutt käib minust endast, et mul on olnud need samad mõtted ja emotsioonid, äratundmist oli meeletult palju. Ja see oli inspireeriv. "daki.elab.siin" mõjus mulle niivõrd, et ma arvan, et mu nägemine ja ümbruse tajumine muutus sellest kordades detailsemaks. Mulle meeldivad pisiasjad, meeldisid enne ja tundub, et aja jooksul meeldivad üha enam. Selleks, et saada ühte suurt tervikut, on vaja miljoneid mikrodetaile.
Lugu: Tavapärane hommik. Olles ärganud 40 minutit plaanitust hiljem, olen kimanud üle linnapiiri, suutnud tabada ainult rohelisi foore ja parkinud auto just nii täpselt, et otse trammile astuda. Trammile nr 4, mis on sügiseselt rõske ja haisev ning mille aknad on läbipaistmatud. See viimane asjaolu on äärmiselt ebamugav. Trammis on kümned teineteisele võhivõõrad inimesed, kes üritavad vältida omavahelist silmsidet, et jumala eest ei peaks kellelegi naeratama või tere ütlema. Aga kui ühestki aknast pole võimalik välja näha, siis muutuvad nende inimeste pilgud klaasistunuks ja klaustrofoobiliseks, sest kujutage ette kedagi, kes vahib tühja seina... Jah, ühistransport on minus alati tekitanud kummalisi mõtteid, see on täiesti omaette maailm, sellest peaks raamatu kirjutama.
Keskturu peatuses siseneb trammi pisike tüdruk. Ta taarub nagu vana mees oma hiigelsuure seljakoti raskuse all ja leiab siis sobiva koha istmel, mille kõrval ma seisan. Minu pilku tabab koheselt tirtsu tumeroosa müts, millel on pealaele kootud mummud ja nende peale tikitud pisikesed pärlid, ümber pea jookseb põimitult roosakas-kollakas pael, mis on otsaette lipsuks seatud. Tal on loomulikult seljas roosa tepitud kilejope, käes roosad kindad ja ka seljakott, mis kaalub umbes tonni, on roosa. Mul on selle roosamanna kohta tugev isiklik arvamus, aga kirjutan sellest millalgi eraldi loo.
Ma juba kujutan ette, et kogu tema koti sisu - alustades õpikukaantest lõpetades joonlauaga - on täis roosasid esemeid, sest ilmselgelt kogu tema elu ongi üleni roosa. Aga siis avab tirts oma seljakoti ja tõmbab sealt välja õpiku, mille paber on must. Ja nagu sellest üksi ei piisaks, et mu illusiooni lõhkuda, sellel paberil on peal muster, mille läbiv motiiv on pealuu (teate küll seda mereröövlite märki). Ta tõmbab kotist välja vihiku, millel on samuti peal seesama idiootne paber - mustal taustal kümned erivärvi pealuud. Roosa pilv, mis vahepeal meie ümber oli tekkinud ja magusalt suhkruvati järgi lõhnas, imetakse järsku suurde pimedasse auku. Ja muidugi, mina süüdistan lapsevanemaid.
Kõrvaltegelased: Mina. "daki.elab.siin". Pisiasjad.
Eellugu: See hommik oli eelmistest pisut erinev, kuna öösel lugesin läbi Dagmar Reintami "daki.elab.siin", mis on väidetavalt ühe Eesti loetavama internetipäeviku kildudest kokku pandud raamat. Kohati oli seda lugedes tunne, et jutt käib minust endast, et mul on olnud need samad mõtted ja emotsioonid, äratundmist oli meeletult palju. Ja see oli inspireeriv. "daki.elab.siin" mõjus mulle niivõrd, et ma arvan, et mu nägemine ja ümbruse tajumine muutus sellest kordades detailsemaks. Mulle meeldivad pisiasjad, meeldisid enne ja tundub, et aja jooksul meeldivad üha enam. Selleks, et saada ühte suurt tervikut, on vaja miljoneid mikrodetaile.
Lugu: Tavapärane hommik. Olles ärganud 40 minutit plaanitust hiljem, olen kimanud üle linnapiiri, suutnud tabada ainult rohelisi foore ja parkinud auto just nii täpselt, et otse trammile astuda. Trammile nr 4, mis on sügiseselt rõske ja haisev ning mille aknad on läbipaistmatud. See viimane asjaolu on äärmiselt ebamugav. Trammis on kümned teineteisele võhivõõrad inimesed, kes üritavad vältida omavahelist silmsidet, et jumala eest ei peaks kellelegi naeratama või tere ütlema. Aga kui ühestki aknast pole võimalik välja näha, siis muutuvad nende inimeste pilgud klaasistunuks ja klaustrofoobiliseks, sest kujutage ette kedagi, kes vahib tühja seina... Jah, ühistransport on minus alati tekitanud kummalisi mõtteid, see on täiesti omaette maailm, sellest peaks raamatu kirjutama.
Keskturu peatuses siseneb trammi pisike tüdruk. Ta taarub nagu vana mees oma hiigelsuure seljakoti raskuse all ja leiab siis sobiva koha istmel, mille kõrval ma seisan. Minu pilku tabab koheselt tirtsu tumeroosa müts, millel on pealaele kootud mummud ja nende peale tikitud pisikesed pärlid, ümber pea jookseb põimitult roosakas-kollakas pael, mis on otsaette lipsuks seatud. Tal on loomulikult seljas roosa tepitud kilejope, käes roosad kindad ja ka seljakott, mis kaalub umbes tonni, on roosa. Mul on selle roosamanna kohta tugev isiklik arvamus, aga kirjutan sellest millalgi eraldi loo.
Ma juba kujutan ette, et kogu tema koti sisu - alustades õpikukaantest lõpetades joonlauaga - on täis roosasid esemeid, sest ilmselgelt kogu tema elu ongi üleni roosa. Aga siis avab tirts oma seljakoti ja tõmbab sealt välja õpiku, mille paber on must. Ja nagu sellest üksi ei piisaks, et mu illusiooni lõhkuda, sellel paberil on peal muster, mille läbiv motiiv on pealuu (teate küll seda mereröövlite märki). Ta tõmbab kotist välja vihiku, millel on samuti peal seesama idiootne paber - mustal taustal kümned erivärvi pealuud. Roosa pilv, mis vahepeal meie ümber oli tekkinud ja magusalt suhkruvati järgi lõhnas, imetakse järsku suurde pimedasse auku. Ja muidugi, mina süüdistan lapsevanemaid.
Iha
Mittekellestki. Mittekellelegi. Mittekelleltki.
Ta teab, mis on iha. Ta teab, mis nime see kannab. Aga ta ei kirjuta seda kunagi kuhugi ega lausu iial kellelegi, sest paberit on lihtne kopeerida ja hääl kandub tuulega ka kõige uskumatumatesse kaugustesse. See nimi jääb ta sisse, ilmselt veel kauaks, võibolla igaveseks. Tema iha ei saa iial rahuldatud, see on ta karistus ja piin, ta lohutus ja kaunis unelm. Magus valu, mis verd kiiremini südamesse pumpab ja hinge kriibib, mis pisaraid neelama paneb ning reaalsuse viivudeks seljatab. See on midagi, mis kuulub vaid talle. Tema õnnetus ja õnn – tema Iha.
See pole esimene kord, kui ta Ihale nime annab. Seda on juhtunud ka mitmel korral enne, aga kunagi varem pole see olnud nii vaikne ja loomulik, omaette hingitsev. See on eksisteerinud läbi valu, pisarate, pettumuse, enesehaletsuse, teadmatuse ja alati leidnud lõpu uue Iha näol, mis sarnane eelmisega - sümptomite ja tähenduse poolest. Minevikku jäävad Ihad mõttetutena, kuid osana tema arengust. Jah, aeg-ajalt need veel kummitavad teda, aga üksnes varjudena kujutlustes. Sest süda veel mäletab.
Ta teab, mis on iha. Ta teab, mis nime see kannab. Aga ta ei kirjuta seda kunagi kuhugi ega lausu iial kellelegi, sest paberit on lihtne kopeerida ja hääl kandub tuulega ka kõige uskumatumatesse kaugustesse. See nimi jääb ta sisse, ilmselt veel kauaks, võibolla igaveseks. Tema iha ei saa iial rahuldatud, see on ta karistus ja piin, ta lohutus ja kaunis unelm. Magus valu, mis verd kiiremini südamesse pumpab ja hinge kriibib, mis pisaraid neelama paneb ning reaalsuse viivudeks seljatab. See on midagi, mis kuulub vaid talle. Tema õnnetus ja õnn – tema Iha.
See pole esimene kord, kui ta Ihale nime annab. Seda on juhtunud ka mitmel korral enne, aga kunagi varem pole see olnud nii vaikne ja loomulik, omaette hingitsev. See on eksisteerinud läbi valu, pisarate, pettumuse, enesehaletsuse, teadmatuse ja alati leidnud lõpu uue Iha näol, mis sarnane eelmisega - sümptomite ja tähenduse poolest. Minevikku jäävad Ihad mõttetutena, kuid osana tema arengust. Jah, aeg-ajalt need veel kummitavad teda, aga üksnes varjudena kujutlustes. Sest süda veel mäletab.
Rimismaatik
Käin Rimis. Vanasti käisin ainult Selveris, aga kahjuks ei jää enam ühtegi tee peale ja pidin kauplust vahetama. Pole hullu, inimene harjub kõigega, isegi sellega, et Rimist Selveri apelsinimahla ei saa osta, ja sellest oli alguses ikka väga kahju.
Aga rääkides ostmisest, siis eile tegin ühe tavapärase tiiru Ülemiste toidupoes, kuhjasin korvi mõned puuviljad ja paki tualettpaberit. Mul midagi erilist vaja ei olnud, aga nii seltskonna mõttes (muidu elan ju üksi) käisin ikka korraks rahva seas ka. Nii, ja kassas siis kaup läbi löödud, tuli arve - 97 krooni kopikatega. No mida kuradit? Päev enne seda oli arve 95 ja veel enne seda 93 krooni. Palju ma jaksan neid nätsupakke pärast tühjaks närida? Sest asi on ju selles, et 100-kroonise ostu korral antakse ilus värviline kleepekas ka! Ja mida sa sealt kassast siis ikka haarad - 6.50 nätsupaki!
Nädalate peale on Orbiti pakke ohtralt kogunenud, kõik kohad on neid täis - kotisahtlid, jopetaskud, kodus köögikapipealne... Ja sel nädalal mõtlesin, et aitab, ma ei lange enam massipsühhoosi ohvriks, mul ei ole iga hinna eest vaja kvaliteetset leivaküpsetusvormi, mille muretsemiseks nagunii ainult kleepsudest ei piisa, pean peale maksma. Seda enam, et hetkel kasutan 30-kroonist vormi, mis isegi veel ei roosteta! Lisaks mõtlesin, et lasen asjadel omasoodu minna. Kui saatus nii tahab, siis ma saan need kleepsud ka loomulikul viisil kätte.
Pigistasin eile hambad kokku ja asusin pin-koodi toksima, silme ees endiselt 97-kroonine arve virvendamas. Hetkeks tõin kuuldavale kerge ohke ning langetasin pea. JA MIS MA NÄEN? Otse minu kummiku kõrval maas 3 (!!!) helkivat-sätendavat Rimi kleepsu. Vilksti käisid mu silmad paremale-vasakule (et ega keegi ei näe või samuti nende poole siruta) ja juba olidki sädelevad iludused kindlalt mu rahakoti sendisahtlis koos teiste endasugustega. Ja tulge mulle nüüd ütlema, et siin ei olnud saatuse sõrm, see vana kavalpea, mängus!
Täpsustuseks muidugi pean lisama, et olles kasvatatud ausaks ja õiglaseks inimeseks, käis mu peast läbi ka mõte anda kleepsud kassapidaja Natašale, sest ÄKKI keegi tuleb kaotatud varandusele järgi. Aga see mõte kadus sama kiiresti kui tuli, sest ma olen 100% kindel, et need värvilaigud oleksid jõudnud kassapidaja Nataša enda kleepsuvoldiku peale.
Vot selline lugu. Kes nätsu tahab?
Mozzarella
Kui ma teile tänaval vastu peaks tulema ja te imestate, miks ma selline tuust-juust välja näen, siis vabandan juba ette ära, mul on väga pingeline ja töine aeg käimas. Ühtlasi võin ma tavalisest kergemini ärrituda või lihtsalt täiesti tähele panemata jätta ümberringi toimuva, mul on 15 magamata ööd seljataga. Kui see kõik kõrvale jätta, on elu vinks-vonks ja lilled õitsevad ja päike ja heinamaa ja kodu ja värk. Et ilus!
Järgmise 20 minuti jooksul on väga suur tõenäosus mulle kuskil Solarise kandis tänaval vastu tulla, seega võibolla sätite oma käimise natuke hilisemaks, kui te just peate sinna minema. Igatahes on teid hoiatatud!
Järgmise 20 minuti jooksul on väga suur tõenäosus mulle kuskil Solarise kandis tänaval vastu tulla, seega võibolla sätite oma käimise natuke hilisemaks, kui te just peate sinna minema. Igatahes on teid hoiatatud!
Igavese elu eliksiir
Mister Män ilmutas ennast taas, juhtides mu tähelepanu järgnevale:
Pastöriseeritud piim, põldmarja-vaarikalisand (sisaldab: suhkrut, põldmarju, vaarikaid, paksendajat (modifitseeritud tärklis), happesuse regulaatorit (naatriumtsitraat), lõhna- ja maitseained, säilitusainet (kaaliumsorbaat)), lõssipulber, juuretis. Tootes on 2% põldmarju ja 2% vaarikaid. Toodet hoida temperatuuril +2…+6 C. Kinnine pakk säilib “kõlblik kuni” kuupäevani (k.a), märgitud pakendi ülaservas. Mida sina täna hommikuks sõid?
Olen peaaegu kindel, et ma just seda sõingi. Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et huvitav, kaua mina siis säilin? MM teadis selle kohta öelda, et tuleb kokku liita kõik päevad, mis üle jäävad. Ehk siis, kui täna on 16 ja realiseerimisaeg lõpeb 18, ja ma täna ära söön jogurti, siis hopsti - 2 päeva on kohe minu säilimisajal juures. Daa, loogika!
Pastöriseeritud piim, põldmarja-vaarikalisand (sisaldab: suhkrut, põldmarju, vaarikaid, paksendajat (modifitseeritud tärklis), happesuse regulaatorit (naatriumtsitraat), lõhna- ja maitseained, säilitusainet (kaaliumsorbaat)), lõssipulber, juuretis. Tootes on 2% põldmarju ja 2% vaarikaid. Toodet hoida temperatuuril +2…+6 C. Kinnine pakk säilib “kõlblik kuni” kuupäevani (k.a), märgitud pakendi ülaservas. Mida sina täna hommikuks sõid?
Olen peaaegu kindel, et ma just seda sõingi. Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et huvitav, kaua mina siis säilin? MM teadis selle kohta öelda, et tuleb kokku liita kõik päevad, mis üle jäävad. Ehk siis, kui täna on 16 ja realiseerimisaeg lõpeb 18, ja ma täna ära söön jogurti, siis hopsti - 2 päeva on kohe minu säilimisajal juures. Daa, loogika!
Sahtlipõhjast
Mitte ükski asi, mitte kunagi, mitte kuskil, mitte kellegi jaoks ei ole lõplik. Peale surma. Ja isegi see pole lõplik, kui uskuda Piiblit või ümbersündi või lugusid eelmistest eludest. Me satume keerulistesse olukordadesse, oleme meeleheitel, kannatame, põeme ja langeme, ja siis paraneme, lahendame, tõuseme, loodame, saame üle. Ja arvame, et enam see ei kordu. Me eksime.
Päike tõuseb ja loojub, lumi sajab ja sulab, sest „what goes up, must come down“. Ja ta tuleb alati alla, et siis jälle üles minna, et siis jälle langeda ja jälle tõusta... Me usaldame ja usume, pettume ja petame, süüdistame ja süütame, põgeneme ja põeme, kannatame ja kanname, anname ja võtame, vigastame ja ravime, me oleme inimesed ja meil on inimlikud vead.
Kui oleme ausad, siis meid ei mõisteta, kui hoiame endale, oleme isekad ja valelikud. Kui teeme, teeme endale, kui anname, anname teistele. Kui meile mõtetest ja fantaasiatest enam ei piisa, leiame ja loome olukordi. Ja kahetseme pärast, sest unistused reaalsuse paberil ei ole enam need, mis unenäos. Siis saavad neist hoopis luupainajad.
Ja siis on kurbus. Tehtud ja tegemata asjade, öeldud ja ütlemata sõnade, unustuste ja unistuste pärast. Hirm teadmisest, et see, mis on olnud, ei tule enam kunagi endisel kujul tagasi ja see, mis tuleb, ei pruugi enam olla nii hea.
Päike tõuseb ja loojub, lumi sajab ja sulab, sest „what goes up, must come down“. Ja ta tuleb alati alla, et siis jälle üles minna, et siis jälle langeda ja jälle tõusta... Me usaldame ja usume, pettume ja petame, süüdistame ja süütame, põgeneme ja põeme, kannatame ja kanname, anname ja võtame, vigastame ja ravime, me oleme inimesed ja meil on inimlikud vead.
Kui oleme ausad, siis meid ei mõisteta, kui hoiame endale, oleme isekad ja valelikud. Kui teeme, teeme endale, kui anname, anname teistele. Kui meile mõtetest ja fantaasiatest enam ei piisa, leiame ja loome olukordi. Ja kahetseme pärast, sest unistused reaalsuse paberil ei ole enam need, mis unenäos. Siis saavad neist hoopis luupainajad.
Ja siis on kurbus. Tehtud ja tegemata asjade, öeldud ja ütlemata sõnade, unustuste ja unistuste pärast. Hirm teadmisest, et see, mis on olnud, ei tule enam kunagi endisel kujul tagasi ja see, mis tuleb, ei pruugi enam olla nii hea.
When will it be raining men?
Täna hommikul olime trammipeatuses mina ja 10 meest. Kahjuks oli suurem osa neist keskealised või üle selle, paljudel olid vuntsid. Naljakas sellegipoolest. Mõtlesin, et jube lahe oleks näiteks, kui jõuaks niimoodi tööle, et ei näekski ühtegi naist vahepeal. Et peatuses ainult mehed, trammis ainult mehed, tänavatel ainult mehed. Juhuslikult. Ja ilusad mehed. Aga noh, sellised asjad juhtuvad ainult unenäos. Pealegi on ilmselt kolm kohta, kust ei maksa endale meest otsida: ööklubi, trammipeatus ja Abja-Paluoja jaanituli.
Aga nüüd vahele midagi meeleolukamat. Nimelt on meie vahvasse toimetusse (loe: msn-i kaudu Minu vastuvõetud failid kausta) jõudnud esimene lugejakiri. See on siis nüüd midagi sellist nagu vanal heal ajal, kui Tähekese ajakirjale sai lugusid kirjutada ja pilte joonistada. Ka minu blogi on avatud kõigile loomingulistele inimestele. Lugeja, kellele me ühise arutelu tagajärjel panime nimeks Mister Man, soovib kõigiga jagada järgnevat luuleüllitist:
vana sõber
kord kohtusin enda vana sõbraga
keda polnud näinud peale keskkooli lõppu
ta polnud üldse muutunud
kui mitte arvestada neid kortse tema otsaesisel
tema jutu järgi olid tulnud liigsest pingutamisest
ta jutt oli sama igav ja ta vehkis ikka kätega kui rääkis
ma pakkusin välja et võtame ühe tilga viskit ja ta ei vaielnud vastu
see oli halb otsus
ta rääkis et elu on ilus, elu on valus
sama jutt mis aastaid tagasi
võtsin lonksu ja ta vastas samaga
kui ma haarasin sigareti järele tegi ta sama
ma suitsetan üldse palju
igasugust sitta
paus
ma ütlesin et tead mis on valus
noh?
valus on see kui sa oled nädal aega saia söönud
ja su kõht on nii kinni et sittumise ajal tulevad sulle pisarad silma
vot see on valus
ta vaatas mulle lolli näoga otsa
mulle aitas
ta on ikka samasugune mölakas
tõusin peegli eest püsti ning läksin magama
Ilusat päeva!
Aga nüüd vahele midagi meeleolukamat. Nimelt on meie vahvasse toimetusse (loe: msn-i kaudu Minu vastuvõetud failid kausta) jõudnud esimene lugejakiri. See on siis nüüd midagi sellist nagu vanal heal ajal, kui Tähekese ajakirjale sai lugusid kirjutada ja pilte joonistada. Ka minu blogi on avatud kõigile loomingulistele inimestele. Lugeja, kellele me ühise arutelu tagajärjel panime nimeks Mister Man, soovib kõigiga jagada järgnevat luuleüllitist:
vana sõber
kord kohtusin enda vana sõbraga
keda polnud näinud peale keskkooli lõppu
ta polnud üldse muutunud
kui mitte arvestada neid kortse tema otsaesisel
tema jutu järgi olid tulnud liigsest pingutamisest
ta jutt oli sama igav ja ta vehkis ikka kätega kui rääkis
ma pakkusin välja et võtame ühe tilga viskit ja ta ei vaielnud vastu
see oli halb otsus
ta rääkis et elu on ilus, elu on valus
sama jutt mis aastaid tagasi
võtsin lonksu ja ta vastas samaga
kui ma haarasin sigareti järele tegi ta sama
ma suitsetan üldse palju
igasugust sitta
paus
ma ütlesin et tead mis on valus
noh?
valus on see kui sa oled nädal aega saia söönud
ja su kõht on nii kinni et sittumise ajal tulevad sulle pisarad silma
vot see on valus
ta vaatas mulle lolli näoga otsa
mulle aitas
ta on ikka samasugune mölakas
tõusin peegli eest püsti ning läksin magama
Ilusat päeva!
Ekskjuus mii!
Hehee, nüüd tuleb välja, et lugejad muutuvad juba nõudlikuks. Et kui mõnda aega ei kirjuta ja teen kahesõnalise sissekande, on rahvas rahutu. Tahavad lugusid, millele saaks nö. kaasa mõelda. Päris alguses lubasin, et väga isiklikke asju siia ei kirjuta. See teeb mind hetkel sõnatuks, kuna ma olen emotsionaalselt natuke liimist lahti ja mõtted kisuvad kõik ühte teemasse. Ma pole kindel, et peaksin neid mõtteid siia salvestama. Let me think about it.
Mõtlesin. Ei salvesta.
Teeme nii, et järgmine kord, kui kirjutan, teen nalja ka. Seniks aga kuulake lugu:
Mõtlesin. Ei salvesta.
Teeme nii, et järgmine kord, kui kirjutan, teen nalja ka. Seniks aga kuulake lugu:
Sellest, kui haige ma olen ja midagi teha ei jaksa. Ja trammisõidust.
Ähh, ma olen tõbine, nii tüütu on. Käin vägisi tööl edasi, mõtlen, et kui ma sellest haigusest eriti välja ei tee, äkki ta tüdineb ja läheb mujale. Kärss veel kärnas ei ole ja saba rõngas ka mitte, seega on lootust. Peab tunnistama, et haiglasena on eriti nõme ühistranspordis liigelda. Siis oled ju topelt vastuvõtlik kõigele ja iga kord, kui keegi kuskil aevastab või löristab, on tunne, et ta teeb seda sulle otse näkku. Ma tahaks hinge kinni hoida, kui trammiga sõidan, aga natuke liiga pikk maa on selleks - et kui pisikute kätte ei sure, siis suren õhupuudusesse. No vaatab seda asja, äkki peksan õhtul sidruni ja küüslauguga ikka tõve eemale, sest nii närvi ajab, et trenni ei saa minna ja midagi muud ka teha ei jaksa, isegi mitte kirjutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)