Kruuvisime Lõuna-Eestis

Möödunud nädalavahetuse veetsime Lõuna-Eestis avaveeujumise viimastel etappidel: laupäeval Elvas Verevi järve ääres, pühapäeval Otepääl ja Pühajärve ääres. Kui esimesel päeval oli ideaalne suveilm (välja arvatud meeletu vihmavalang, mis saatis meie varast lõunasööki Põhjaka mõisa välitelgis), siis pühapäeva hommikul tervitas meid pilvine taevas, seenevihm ja vaevalt 17 soojakraadi. Mehed (Teine Pool ja tema sõber K) olid vaprad ja otustasid igal juhul viimase etapi ära ujuda, seega jäi meil, naistel, üle vaid neid kaldal ergutada ja oodata. Kõik tublid ujujad, kes starti olid tulnud, trotsisid koledat ilma ja jõudsid edukalt finishisse. Meie kamp siirdus sealt otse Pühajärve Spaasse sauna ja mullivanni. Kokkuvõttes oli ikka üks mõnus nädalavahetus küll.

Laupäev Verevi järves

Pühapäev Pühajärves

Muide, laupäeval oli tore kokkusattumus. Verevi järve ääres kohtasin Kruuvi poisse ja muidugi nende seas sõber H-d. Kruuvil oli mõni tund vaja parajaks teha enne pulmas esinemist. Aga tore seejuures ongi see, et nii mina kui H olime Verevi järve ääres elus esimest korda. Siiamaani oleme ikka pigem Tarbja järve ääres kohtunud. Sain ka väga toredaid uudiseid, aga neid ei hakka blogis kuulutama.
PS! H on raudselt üks minu lemmik-inimesi, lisaks sellele, et ta on ka maailma parim meeslaulja.

Teine puhkusenädal algas Saaremaal, aga sellest kirjutan juba mõne aja pärast. Praegu kuulake parem Kruuvi.

Hei-hoo-hei-hoo, käib töö ja vile koos!

Oleme alustanud puhkust minu vanemate juures. Hetkel on käsil sauna töökorda saamise projekt ja nagu ikka sellistel puhkudel, oleme pidanud silmitsi seisma mitme tagasilöögiga. 80ndate lõpus ehitatud hoone on nii kindlalt kokku mätsitud, et kõik torud ja juhtmed jms on seinte ja põrandate alla kindlalt ära peidetud, see tähendab - sisse valatud. Lisaks on sel ajal käepärast olnud materjalid ja meetodid pisut kaheldavad.
Eile näiteks pidime korstnasse lohakusest jäetud pilu parandama, mis asus täpselt laetalade ja korstna ristumiskohas, kuhu keeruline ligi pääseda. Tegime seda pööningu lae ja korstna vahelise ava kaudu, mis oli u 2 cm lai. Pilu asus mõnekümne sentimeetri sügavusel, nii et käsi sinna ei ulatanud. Ohh, see oli paras udjamine, aga tehtud saime. Eriti "meeldiv" oli see, et pööningule sarikate vahele armastavad herilased ja muud sumisejad/põrisejad pesasid teha ja ma vannun, et meie pea kohal tiirutasid vaablase mõõtu jurakad elukad. Kui töö valmis, siis ma olin sealt lakast nii kiiresti all, et ämber mördiga lendas laias kaares luugist välja ja ise põhimõtteliselt lasin redelist liugu. Ma olen seda pööningut lapsest saadik peljanud.
Teine suur probleem, mis sauna töötamist pärssis, oli kuskil maapinnas asuv veetoru, mis talvel külmaga katki löönud. Vesi oli sisse unustatud ja oligi korras. Jällegi on keegi tark kunagi nõukaaja lõpus toru enne hoone alla paigutamist liiga maapinna lähedale toonud ja nüüd oleks vaja pool õue üles kaevata, et katkine koht üles leida. On küll aimdus, kus see koht olla võiks, aga kindel ei saa olla. Seda tööd me hetkel ette ei võta, seega tuleb vesi mõnda aega voolikuga sauna vedada. Aga ka selle töö juures tuli tagasilööke, kuna selgus, et toru, mille kaudu külm vesi sauna ahju voolab, kus see soojaks köetakse, on samuti katki. Kui kraani lahti keerasime, oli hetkega pool lavaruumi vett lahinal täis. Tulemus see, et vaja on muretseda hoopis uus boiler, et vesi ei peaks enam üldse läbi saunaahju käima. Miks? Sest ka neid torusid, mis ahju suunduvad, ei ole võimalik korda teha - kogu vaev ei ole seda lihtsalt väärt, boileriga on lihtsam.
Positiivne kogu asja juures on see, et põhimõtteliselt on kõik vead (pöidlad pihku) nüüd tuvastatud ja osa neist juba ka parandatud (näiteks korsten). Boileri paigaldamine on eesseisev suurem töö, aga nii tublide töömeeste käes nagu minul on, käib see kindlasti ludinal. Ootan huviga, et saaks juba laval leili visata.

Maal on ikka nii mõnus...

See päev

Kui hingel on mure, siis mõni päev on raskem kui teine. Kui murega harjuda, siis ta enam nii tihti ei kummita, kuigi on alateadvuses kogu aeg olemas ja võib ootamatul hetkel jälle pinnale kerkida. Heatujulise loomuga inimene pikalt ei kurvasta, ta tegutseb. Ja ta teab, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Vihmased ilmad on ilmselt pisut mõtlikumad kui päikesepaistelised, eriti suvel. Päikesel on see eriline omadus kõik halb minema pühkida, eks ta ole ka lootuse sümboliks. Aga vahel kohe tahaks ennast haletseda ja tahaks, et kõik teised ka sind haletseksid, justkui sellest midagi paremaks muutuks?! Kui see hoog peale tuleb, siis on mõistlik kohe prauhti kõik välja lasta, kasvõi nutta. Jah, eriti nutta, sest see on parim antidepressant. Nutad kõvasti, südamest, pikalt - kui vaja - ja ongi jälle parem olla.

Täna ma ei nuta, aga raske on küll. Raskem kui oli eile ja võib-olla raskem kui on homme. See on lihtsalt üks nendest päevadest...

Vanast uus vol2 - Kommikirst

Nädalavahetus Saaremaal oli suurepärane. Tallinnast sõitsime mustade pilvede ja plädiseva vihma saatel välja ja rohkem sademeid ei näinud ka - kaks päeva päike lõõskas ja sauna polnud vajagi, sest õhk oli särisevalt kuumaks köetud.
Palavust trotsides möödus nädalavahetus töö tähe all. Teine Pool küll tuletas mulle iga natukese aja tagant meelde, et aitab küll, puhka ka, aga ausalt öeldes see oligi mu jaoks puhkus. Füüsiline töö, kui seda nii vähe ja harva saab teha, on väga värskendav ja mõnus.

Et mis ma siis ikkagi tegin?

Lugesin ju reedel ette mõned projektid, mis on ootele pandud, aga läks hoopis nii, et laupäeval aida all tuhnides leidsime sealt ühe vana kirstu - väidetavalt Teise Poole vanavanaema Anna kirst, kus sees olevat tal alati kommi olnud. Selline pisemat kasvu kirst, mis aja(ja hiire)hamba poolt korralikult puretud. Kahtluseuss oli esialgu küll sees, et kas tasub üldse ette võtta selle mööblitüki taastamist, aga uudishimu sai ikkagi võitu. Huvi selle vastu, mis temast saada võiks. Mul on kodus suur vajadus ühe lisa panipaiga järgi, mistõttu oli otsus pusima hakata veelgi kindlam.

Siin nüüd mõned pildid sarjast "ENNE". 

Anna kommikirst

 

Kahe päevaga seda projekti valmis ei saa, aga kuigi palju siiski. Kõik pinnad saime vanast värvist ja mustusest ära puhastatud/lihvitud, mõned katkised kohad ära parandatud. Vaja on veel kirstu kaas korda teha - sellel oli üks laud keskel kannatada saanud. Lõppviimistlusena kasutame ilmselt linaõli, sest mingi värvi alla seda ilusat puitu küll peita ei tahaks. Mõne pildi poolikust produktist saan lisada, "PÄRAST" seeria pildid loodetavasti augusti lõpus.

 

 

 

 

Töövahendid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Poole peal :)

Asjad-mis-vajavad-tegemist-nimekiri

Täiesti uskumatult mõnusa võnkega lugu...

Täna on reede, sõidame Saaremaale. See suvi on kahjuks läinud nii, et oleme ainult ühe korra sinna jõudnud - jaanipäeval. Nüüd siis teine katse ja nädala pärast, kui hakkab puhkus, läheme ilmselt kolmandale ringile. Ja siis ongi suvi läbi. Eelmisel aastal alustatud uste renoveerimise projektiga (kirjutasin sellest siin) seega lõpule vist veel ei jõua, kuigi jaanipäeval tegime küll nii palju, et värvisime need eelmisel suvel puhastatud ja lihvitud kaks ust ära. Mul kahjuks hetkel pilti pole, aga katsun meeles pidada ja nädalavahetusel teha.

Lisaks ustele olen leidnud veel mitmeid ägedaid ajale jalgu jäänud esemeid, mida tahaks korda teha: isa juures vana sahtlitega kirjutuslaud, Saaremaal (kui ma ei eksi, siis Teise Poole vanaisa tehtud) seljatoega tool, öökapp, telekalaud... Lisaks on mul vaja millalgi jõuda tumba meisterdamiseni. Ma nimelt tahtsin ühel kunagi Jyskist ostetud tumbal punutud pealiskihi maha võtta ja kangaga asendada, aga lammutamise käigus selgus, et selle konstruktsioon on juba nii läbi omadega, et lõpuks viisin ta kogu täiega prügimäele. No välja arvatud pealmise plaadi, mida kavatsen uue tumba kaanena kasutada. Selle projektiga pidime isaga koos tegelema, aga jälle pole kuidagi jõudnud. Ma ei tea, kas mulle tundub või elu lihtsalt lendab käest.

Õnneks on 1/3 suvest veel ees, sealhulgas ka kahenädalane puhkus, seega olen optimistlik ja loodan, et vähemalt mõne eelpool nimetatud projektidest jõuame teostada. Sest lisaks olen ma täiega õmblemislainel ja maeiteamillal ma kõik need kangad ja mõtted, mis juba reas on ootamas, reaalseteks riideesemeteks suudan teostada. Selles osas on algus vähemalt tehtud, ühe kleidi teen kindlasti valmis, kui rohkem ei jõua.

Nii, aga kuulake seda lugu, päriselt on hea. Ja siis kuulake veel teist korda ja kolmandat korda ja neljandat korda ja ... nagu mina praegu.

Jagatud rõõm on vähemalt kaks rõõmu

Jagan teiega enda viimase aja lemmikblogisid.

Esimene neist on Cotton & Curls . Blogi autor Liz tuletas mulle meelde, kui tore on õmmelda ja kui lihtne on tegelikult mõne liigutusega muuta vana, väsinud, moest läinud, halvasti istuv vms riideese jälle kantavaks ja ägedaks. Sain tema blogist nii palju innustust, et jooksin kohe kangapoodi ja otsisin kodus kapist välja riided, mis vajavad ka natuke refashioning´i.

Truu kaaslane iga tegevuse juures

Teine on Design Sponge, kust leiab palju ägedaid ideid kodusistustuse kohta. Eriti meeldib mulle seal see before & after rubriik. Ma tahan enda kodus ka pisut ümberkorraldusi teha, aga võimalikult väikese eelarvega, seega otsin ideid. Mõned mõtted on juba tekkinud, mingi hetk pean need ainult Teisele Poolele maha müüma...

Nende blogide vahel ma pendeldan. Alguses oli muidugi eriti põnev, nüüd olen juba suure osa postitustest läbi käinud ja ootan pingsalt, et uusi peale tuleks. Aga inspiratsiooni ja innustuse saamiseks piisab enamasti väga vähesest. Tegelikult on seal esimeses blogis selline koht nagu Refashion Nation, kus on terve nimekiri blogisid, mida on põnev sirvida. See on lõputu tegevus...

Asi on nii

Käin enda blogist läbi mitu korda päeva jooksul, aga kirjutanud pole siia väga ammu mitte midagi. Asi pole selles, et mul ei ole enam midagi kirjutada või et mul ei teki mõtteid, mille üle arutleda... Pigem on asi selles, et need mõtted, mis viimased 3-4 kuud on minu jaoks prioriteetsed olnud, on liiga isiklikud ja ma ei saa ega oska nende üle siin arutleda. Olen alustanud mitmeid postitusi ja ikka on nad jäänud mustandina seisma.
Viimastel kuudel on mu elus palju toimunud, üks ehmatav tõsiasi muutis mind ja minu lähedasi, mõjutas meie tulevikuplaane ja loksutas paika mitmed väärtushinnanguid. Ma ei hakka seda salapärast juttu pikalt siin venitama, sest asja ivani ma niikuinii ei jõuaks. Küll aga tahtsin anda väikese vihje seoses tähelepanekuga, mille nii mõnigi minu kohta on teinud: "Liisi, sa oled nii muutunud." Ma loodan ise, et need muutused on ajutised ja ei mõjuta mind või minu lähedasi kuidagi negatiivselt. Tegelikult olen tasapisi üle saanud esimesest ehmatusest ja tõsi ta on, et inimene harjub kõigega.

Tahan hirmsasti kirjutada ja nüüd, kui olen selle teema (vähemalt mingil moel) seljatanud, saan ehk jätkata ka pisut asjalikumalt :)