Usk ebausku

Olen alati väitnud, et ma ei ole usklik ega ebausklik, aga tegelikult on see vale. Ma usun paljudesse asjadesse ja ebausun vist isegi veel rohkem. See, et ma ei kummarda ühte kindlat jumalat, ei tähenda, et ma midagi pühaks ei pea, et ma ei pöördu kellegi või millegi poole, kui raske on. See, et mul puudub ebajumal, keda ülistada, ei näita, et suhtuksin hoolimatu ükskõiksusega enda tegudesse ja sõnadesse. Mulle ei meeldi enda mõtte- ja hingemaailma nii kitsalt piiritleda. Kui ütlen, et usun tõelisse armastusse ja sõprusesse, looduse tasakaalu ja headusesse, saatusesse ja karmasse, kas see kõlab siis klišeena?

Ma ei kõnni kunagi meeleldi ühe jalanõuga, sest vanaema ütles lapsepõlves, et see võib kaasa tuua ema-isa surma.

Ma ei möödu kunagi meeleldi sõbraga käies postist teiselt poolt kui sõber, see pidi tüli majja tooma.

Ma ei vilista kunagi toas, sest maja võib põlema minna (ja see on ebaviisakas).

Kui must kass üle tee läheb, tekitab see väga ebamugava tunde ja iga järgneva ebaõnnestumise saan selle kaela ajada.

Kui väidan midagi tuleviku suhtes, sülitan enamasti 3 korda üle õla, et vastupidi ei läheks.

Ma pigem ei väida midagi 100% tuleviku suhtes, et mitte ära sõnada.

Neid asju on veel. Ja veel. Ja veel. Mõned asjad olen ise ka välja mõelnud.

Mul ei ole taolisi rituaale tegelikult vaja, sest ma tean, et need on rahvalollused (mitte tarkused), mille eesmärk on olnud rumalaid hirmutada, lapsi korrale kutsuda ja enda ebaõnnestumisi õigustada/selgitada. Ma arvan, et mina ja miljonid teised inimesed sülitavad üle õla, sest see on sama automaatne liigutus kui hommikul hammaste pesemine. Kui ostad poest uue triikraua, siis usud, et oled teinud hea tehingu ja saanud väärt kauba, aga ometi annab kindlustunde teadmine, et vajadusel on sul garantiikiri, millega vigane kaup ümber vahetada. Samamoodi on sülitamisega - see on garantii, et isegi, kui usud sellesse, mida oled välja öelnud, ei pruugi see nii olla/minna. Vahetamisvõimalust küll ei ole, aga seljatagust oled kindlustanud igatahes!

Ma usun täpselt seda, mis mulle loogiline tundub ja millel on minu jaoks tähendus. Aga see on ilmselt ka täiesti loomulik. Face it: ma olen lihtsalt niivõrd loogiline ja loomulik inimene. Nali.

Kevad, sina vä?

Naljakas. Hommikul oli meil igareedene koosolek. Tunnistan ausalt, et on juhuseid, kus ma lihtsalt jään seal tukkuma, sest mõni teema ei puuduta mind ja reede hommikuti on väsimus juba nädalaga päris suureks muutunud. Siis nokin, pea kipub toks ja toks rinnale vajuma ja silmalaud on rasked nagu istuks keegi seal peal.

Täna ma magama ei jäänud, vaid hoopis tabasin ennast ebatavaliselt mõttelt. Vaatasin ruumisolevaid inimesi, enda kolleege, ja arutlesin isekeskis nende armuelu üle. Täpsemalt ma mõtlesin sellele, et kellel neist on kaaslane, kellel on lapsed, kes on armunud, keda armastatakse, mis toimub nende hinges. Üldjuhul inimesed ju töö juures enda isiklikku elu ei aruta, lähedasemate kollegidega võibolla küll, aga nii üleüldiselt. Samas kõigil meil on ju eraelu ka, jällegi, nii üleüldiselt, peaks ikkagi olema. Vaatasin ja mõtlesin, et kes neist magas öösel rahulikult kellegi kaisus, kes sai hommikukalli ja -musi, kes neist on tõeliselt õnnelik. Kui aus olla, siis pealtnäha ei olnud kellelgi suurt rõõmujoovastuse pilku silmis, mis iseenesest on ju natuke kurb. Ma tahaks näha mõnda inimest, kes on suurest õnnest lausa segane, uimane ja hajevil. Aga kas sellist filmides nähtud õnne üldse eksisteerib?

Mina olen küll õnnelik. Õnnelik, et täna on reede ja pool tööpäeva juba läbi saamas! Muud asjad teevad ka õnnelikuks, aga nagu inimesele sünnist saadik sisse on kodeeritud: ta tahab alati veel rohkem, kui tal juba olemas on. Ma püüan selle vastu võidelda, sisemiselt, nautida hetke ja inimesi enda ümber. Kusjuures ma pean kordama mõtet, mida on palju välja öeldud ja kirjutatud. Mõtet, et inimene on just nii õnnelik, kui ta ise laseb endal olla!

PS! Esimesed kevadekuulutajad on ametlikult väljas: Tüüpi on jälle linna peal liikumas nähtud, spordikotiga! Niisiis, ikkagi ei ole koondatud.

Pick Somebody Up!

Reedeti on hea kirjutada, sest reedeti on teine hingamine - mitte ainult minul, vaid kõikjal ümberringi. Ninas on juba vabaduse hõngu tunda, meeled on avatud, keha lõõgastunud... Viimased tund aega tööl mööduvad hea muusika saatel, inimesed on lõbusamad ja vallatumad, igal ühel oma nädalavahetuse plaan valmis mõeldud. Eksole?

Ma tellisin endale uue plaadi: Raul Midoni World Within a World - see on selline souli ja R´n´B segu, mis maitsestatud Ladina-Ameerika rütmidega. Ühes varasemas postituses olen tema video juba üles laadinud, siis ma ta avastasingi. Nüüd lisan stiilinäitena sellise loo:

Isamaalisus enne ja nüüd

Kaheksa aastat tagasi 13ndal aprillil kirjutasime mina ja tuhanded teised abituriendid oma lõpukirjandit - see oli päev, mida ma kunagi ei unusta. Kirjutamine on alati olnud üks mu lemmiktegevusi. Etteantud teemadel arutlemine, loetud raamatute analüüsimine, ühiskonnaprobleemide lahkamine ja muu selline on andnud võimaluse ennast paremini tundma õppida. See oli kooli ajal üks neid asju, mille õnnestumises sain peaaegu alati kindel olla ja mida tunnustati.

Me kirjutasime gümnaasiumis väga palju kirjandeid, kõiksugu teemadel, erinevates pikkustes ja vormides. Kohustuslike raamatute lugemisele järgnes alati mitu nädalat põhjalikke arutelusid ja analüüse, mille kokkuvõtteks igaüks enda mõtted paberile pidi panema. Ja see meeldis mulle.

13nda aprilli hommikul istusime kooli aulas, igaüks eraldi laua taga, kes täis ootusärevust ja põnevust, kes hirmu. Teemad loeti raadios ette ja need kõlasid üle vabariigi kõikjal ühel ajal. Iga kuuldud pealkirja järel ootasin, et järgmine oleks midagi minu jaoks, kuni viimase juures sain aru, et seda ei tulegi. See loetelu, mis tahvlile pandi, oli minu jaoks üks ühele kokkuvõte kirjanditest, mida viimase kolme aasta jooksul olime pidanud kirjutama. Paljudele õpilastele oli see kui taeva kingitus, aga mitte mulle. Ma ei suutnud korrata mõtteid, mida olin juba varem kasutanud, sest need ei olnud enam originaalsed - nad ei kõlanud enam nii nagu esimesel korral. Nelja tunni möödudes olin üritanud alustada kõiki teemasid, mis ette antud, aga nad jooksid järjest kinni. Selleks hetkeks olin emotsionaalselt täiesti liimist lahti, sest see ei saanud minuga juhtuda, kõik pidi hoopis teisiti minema, ma pidin seda päeva nautima.

Väljusin aulast, käisin tualetis ja viskasin endale külma vett näkku. Peeglisse vaadates mõistsin, et mu edasine tulevik sõltub allesjäänud kahest tunnist. Abituriendi jaoks on eksamid ju elulise tähtsusega, eriti need, mille tulemusest hiljem sõltub ülikooli saamine. Läksin tagasi oma laua taha, võtsin ette teema, mille kohta kõige rohkem punkte olin suutnud välja mõelda ja lihtsalt kirjutasin, nii kiiresti kui jaksasin. Kell 16.00 olin viimane abiturient, kes ruumist lahkus.

Tulemus, mis kaks kuud hiljem selgus, oli ootuspärane, kuid kurb. Pidin häbi tundma selle ühe asja pärast, milles enne olin saanud nii kindel olla - oskuses kirjutada. Kirjandieelsel õhtul olid toimunud sündmused, mis mind emotsionaalselt rivist välja lõid. Kas just seetõttu või lihtsalt suutmatusest pingelises olukorras iseendaks jääda ja hakkama saada, olin täielikult ebaõnnestunud. Ja kuigi praegu juba nii tähtsusetuks muutunud sündmus, jääb mulle ikkagi alatiseks meelde, kuidas kirjutasin lõpukirjandi teemal "Isamaalisus enne ja nüüd", kasutamata seal ühtegi tuntud tsitaati, mille olin eelnevalt spetsiaalselt Geisha šokolaadipaberile kritseldanud ja salaja kaasa võtnud.

Lambarokk

Peab tunnistama, et minu jaoks oli mini-Ott palju isikupärasem ja lahedam kui see Ott, keda praegu raadiost kuuleme ja EMT reklaamis näeme!

Tsitaat

Teadmine on saatuslik.
Just teadmatus on see, mis meid võlub.
Udu muudab asjad imeliseks.
Nii võib teelt eksida.
Kõik teed lõpevad ühes ja samas punktis.
Kus nimelt?
Purunenud illusioonide juures.

(Oscar Wilde, “Dorian Gray portree” , 1891)

Spots

(Ma pole ammu alustanud oma lugu sõnadega: eile käisin kepikõndi tegemas. Täna parandan selle vea.)

Eile käisin kepikõndi tegemas. Ilm oli lumiselt talvine, mis tähendab, et lumeräitsakad olid hiiglaslikud ja 5 minuti möödudes olid mu silmad ja suu ja ninasõõrmed nendega kaetud, rääkimata riietest. Aga mõnus oli ikka, sest värske õhk on nii vabastav ja kerge füüsiline koormus pühapäeva õhtupoolikul annab suurepärase enesetunde eesolevaks uueks nädalaks.

Mulle meeldib, et oma kepikõnni rännakutel näen ma ikka midagi uut ja huvitavat, mida meie väike külake endas peidab. Eile oli selline huvitav seik, et kõnnin mina mööda teed ja kõnnib mulle vastu üks tädi, ka mööda teed. Tädil on mobiil käes, lobiseb. Teises käes on tal rihm, aga eemalt vaadates ei ole rihma otsas midagi. Kuidas see võimalik on, mõtlen ma. Kõnnime natuke lähemale ja mis ma näen: tädi on, mobiil on, rihm on ja rihma otsas liigub mingi mustade täppide kogumik. Jõuame veel lähemale ja oh üllatust, rihma otsas on lisaks mustadele täppidele ka valge koer - dalmaatslane. Ma ütlen, see lumi ikka teeb trikke meile lihtsurelikele.

Maailma kõige suuremat koera nägin ka, minu meelest oli ta vahepeal veel suuremaks kasvanud. Või siis olen ma ise pisemaks jäänud. Paar kilo olen kaotanud küll, vbl olen pikkuses samuti kahanenud... peab mõõtma!

Hei, sinisilm!

Sõnadel on kohutavalt suur jõud, sõnu ei tohi alahinnata, sõnu ei tohi loopida, sõnu ei tohi kuritarvitada. Sõna maksab: hea sõna, kiitev sõna, motiveeriv sõna, toetav sõna, halvustav sõna, kritiseeriv sõna, hävitav sõna. SÕNA!

Mind on eluaeg kohutavalt häirinud igasugused kuulujutud, eriti muidugi need, mida enda kohta kuulen. Õnneks ei ole ma andnud väga palju kõneainet või vähemalt ei ole minuni jõudnud palju infot selle kohta, aga seda hullemad on need üksikud korrad, kui see juhtunud on. Kui püüad ise elada ausat ja õigemeelset elu, kellelegi pähe astumata ja tahtlikult liiga tegemata, parimate soovidega meelel, siis eeldad, et inimesed ümberringi on ka ilusad ja head - olgugi koos oma inimlike vigadega, aga ikkagi hinges head. Nii ebameeldiv on siis aeg-ajalt olla sunnitud tunnistama, et kõik seda ometi ei ole. Et on ka neid, kes saavad naudingu teiste eludele stsenaariumide kirjutamisest, pikkides sinna süžeedesse enda fantaasiaid ja oletusi, luues dramaatilisi stseene ja intriigirohkeid suhteid, vassimist, petmist, valetamist. See kõik on mulle ühest küljest nii võõras ja arusaamatu, ometi mõtlen ja arutlen paratamatult, mis viib inimese seisundisse, kus ta pigem pühendub teiste elude lahkamisele kui enda omaga toimetulemisele. On see rahulolematus, pettumus, tühipaljas rumalus või kalk õelus?

Nagu ma ütlesin, sõnadel on suur jõud. Seetõttu soovitan teil peeglisse vaadata järgmine kord, kui kellegi kohta midagi räägite, milles isegi kindel pole, ja mõelda, kas sealt vaatab vastu inimene, kes te tegelikult olla tahate - aus ja auväärne!

Marsilt ja Veenuselt

Tänase päevaga haakub üks teema, millele eile Eesti Naist lugedes peatuma jäin. Mart Helme on kirjutanud lehekülje pikkuse loo rubriiki "küpse pilguga", kus ta lahkab enda arengut poisist meheks ja seda, millise pilguga on näinud naisi ja suhteid sellel teekonnal. Samuti võrdleb ja vastandab ta kahe sugupoole käitumist erinevates olukordades, märkides ära, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt. Aga mis mulle eriti meeldis selle loo juures, on tõdemus, et tänapäeval kirjutatakse ja räägitakse meeste-naiste suhetest kõikjal, pole enam teemat, mida poleks läbi lahatud ja professionaalsete või isehakanud psühholoogide poolt analüüsitud. "Teadlasele või psühholoogile võib ratsionaalsetel uurimustel põhinev teave töös vältimatuks aluseks olla, kuid kahe sugupoole vaheline emotsionaalne suhe pole teadus. Ning mida kainemalt seda suhet paljaks kooritakse, seda kõledamaks see muutub. Kaob salapära, kaob avastamisrõõm. Nii kehaline, kui ka hingeline", kirjutab Helme. Ja mulle tundub ka, et meie esivanemad on kogenud armumist, esimest kontakti vastassooga ja kõike, mis sellega kaasneb, palju ehedamalt. Praegusel ajal on kõik teoorias juba ammu enne läbi nämmutatud, kui praktikas asjani jõutakse. Ja kui jõutakse, siis on juba ette analüüsitud kõik erinevad käitumismallid ja iseloomujooned, mis omakorda tähendab, et me ei anna vahel teisele inimesele võimalustki enda tegelikku olemust näidata, vaid riputame talle külge sildi omadustega, mida oleme kuskilt lugenud. Aga tagasiteed ei ole enam niikuinii, sest naisteajakirjad ja portaalid on otsast otsani täis suhete teemasid ja inimesed ahmivad seda informatsiooni endasse nagu svammid.

Loodan, et inimkond muutub seeläbi paremaks. Kindlasti mitte huvitavamaks ega salapärasemaks, aga vähemalt paremaks.

Damn Your Eyes!

Nr. 215

Eile sõitsin tavapäraselt marsaga peale tööd koju. Kui hommikuti on rahvast nii palju, et pooled seisavad püsti, siis õhtuti on üldiselt hea vaikne: vähe reisijaid ja saab ennast vabalt üle kahe pingi laiali laotada. Vajun siis harilikult sinna kössi, vahin aknast välja ja mõlgutan oma mõtteid. Täitsa mõnus lõõgastus selline. AGA EILE! Kõik algas nagu tavaliselt, ostsin oma 20-kroonise pileti ära ja sättisin ennast mõnusalt sisse, et 20 minutit ummikutes istumist võimalikult valutult ära kannatada. Minu kõrvalistmele potsatas üks neiu, natuke peale teda sisenes marsasse noormees, nad teretasid ja noormees istus neiu juurde. Ja siis hakkas pihta. Teatavasti on need minibussid tõesti väga minid ja kui keegi kellegagi midagi räägib, siis kõik kaasreisijad paratamatult kuulevad seda. Siit ka põhjus, miks ma kellegagi pikka juttu ei tee, kui mulle marsasõidu ajal helistatakse - pärast pool küla teab, millest rääkisin.

Igatahes pidi terve bussitäis rahvast osalema nende kahe noore vestluses. Tundus, et noormees oli väsinud ja mitte nii suhtlusaldis, aga samas väga viisakas. Tal olid ka kõrvaklapid peas, aga neiu muudkui üritas vestlust arendada: "Mattias! Mattias?! kuidas siis vend elab?", "kuidas õde elab?", "ah sul on kaks õde, tõesti? ja kuidas nemad elavad?", "aga kuidas sa ise elad?", "Mattias! Mattias?! mis seal keemia töös teilt küsiti?", "mitu punkti sa siis said?", "aga mitu küsimust oli ja kas sa küsimusi mäletad?", "ah, ei mäleta jah, no ma siis ei kiusa sind rohkem selle teemaga", "Mattias! Mattias?! kui kiiresti te remondi valmis saite oma kodus?", "me vedasime kelguga lund põllu peale, terve päev läks sellele, õudne", "Mattias! Mattias?! kas sa bändi ka praegu teed?" jne. Noormehe vastused kõikidele küsimustele olid paarisõnalised. Ja marsa muudkui seisis ummikutes. Võimatu on ennast välja lülitada, kui ümberringi valitseb vaikus ja seda rikuvad kaks häält, mis isegi sosistades tunduvad liiga valjud. Nii oli terve bussitäis inimesi sunnitud kuulama, kuidas Mattiast pinniti. Ausõna, minu meelest oli õhk pingest ja piinlikkusest paks. Piinlikkusest võõra inimese pärast.

Kui lõpuks oma peatuses maha sain, huugas mu pea otsas kõigist nendest küsimustest. Aga hirmuga lasin endale ligi ka mõtte, et kas olen ise kunagi samamoodi käitunud? Kas olen meeleheitlikult üritanud kellegagi vestlust arendada mõistmata, et see inimene ei taha minuga rääkida? Häbi tunnistada, aga ilmselt olen. Ja ma arvan, et Sina oled ka. Me kõik oleme. Aga pindu teise silmas näeme aegade lõpuni paremini kui palki enda omas.

Could it be that I am boring???

Vahel juhtun mõne inimese peale (kas Orkutis või Facebookis või Bloggeris või mõnes muus meediakanalis) ja satun täiesti vaimustusse sellest, kui mitmekülgne ja huvitav ta on, kui paljude asjadega jõuab tegeleda, kui palju andeid on ühele isikule antud. Ma imetlen neid, kes teevad midagi suure kirega, kes on leidnud väljundi kas fotograafia, kunsti, muusika, moe, spordi või jumal teab mille näol, ja on samal ajal selles ka edukad. Kusjuures absoluutselt kindlasti peitub edu võti armastuses enda tegevuse vastu. Õnnelikud inimesed, kes on suutnud ühildada töö ja hobi.

Mis minusse puutub, siis olen natuke hüpiknukk olnud eluaeg: tegelenud miljoni erineva asjaga, aga mitte millegagi piisavalt kaua, et olla väga edukas või midagi saavutada. Võib ju ka mõelda, et elu on selle võrra huvitavam, mida rohkem varjundeid tal on, aga jah, südames tunnen puudust suurest kirest ühe erilise asja vastu. Ei tea, kas mul on üldse lootust seda leida, kas näiteks 40,50 või 60 aastaselt võib enda jaoks avastada midagi täiesti uut ja ainulaadset, mida varem pole kohanud? No kindlasti on, aga kas see just minuga juhtub, eks aeg näitab.

Tahaksin olla huvitav inimene.

Kino minu magamistoas

Mul on praegu käimas PUFF ehk Põnevate Unenägude Filmifestival. Praegu käimas sellepärast, et see on mul perioodiline värk: mitu nädalat järjest võib vahemikus õhtul silmade sulgemisest hommikul nende avamiseni valitseda täielik pilkane pimedus, aga enemasti järgneb sellele pöörane mitu ööd kestev unenägude ralli. 25 ja poole aasta jooksul ei ole ma tegelikult veel aru saanudki, millest see oleneb. Aga vahet pole ka, muretsema hakkan siin, kui enam üldse und ei näe.

Täna öösel nägin õudusfilmi slash draamat. Kõik algas sellest, et mingid hirmsad verejanulised teravate kihvade ja vilavate silmadega neljajalgsed elukad jooksid mööda linna ringi ja sõid inimesi. Samal ajal oli käimas tantsupidu, mistõttu rahvast oli kõikjal palju ja ma lippasin ise ka rõõmsalt ringi. Kui asi hulluks hakkas minema, peitsime ennast (seltskonda ei mäleta) mingi kõrge kortermaja ülemisele korrusele ja vaatasime siis alla, kuidas tänavad olid täis märgi plekke kohtades, kus inimesed nahka olid pistetud. Ja siis tungisid need elukad lae kaudu ka meile kallale, millele järgnes obviously side lõpp.

Hetkeks oli reklaamipaus, sai võileiba teha ja pissil käia.

Unenägu jätkus sellega, et ma olin kuriteo toime pannud ja pidin vangi minema. Aga sellele eelnes mingisugune seminar või nõupidamine, kus mina ja kõik mu lähedased kohal olid. Teemasid ma üldse ei mäleta, aga meeleolu oli selline kummaline, sest kui ringi vaatasin, siis tundsin kõigist kohaletulnutest ainult ühte, teised olid täiesti võõrad. Mul oli seljas roosa särk ja lühikesed võimlemispüksid ja jalgade ümber lillad säärised: vabalt oleks võinud see uni üle minna mingiks Madonna muusikavideoks, aga kahjuks seda ei juhtunud. Juhtus hoopis see, et ma ei olnud üldse kurb vangimineku üle, sest mul oli kotitäis raamatuid kaasa võetud ja mõtlesin isegi rahuloluga, et saan 3 aastat veeta lugedes, käsitööd tehes ja magades. Uni oli sellega läbi, aga ma teen tagantjärgi ainult ühe järelduse: mul on puhkust vaja!

Unenägusid on alati põnevam ise vaadata kui ümber jutustada. Nagu filmegi. Tegelikult sai PUFF avapaugu juba eile öösel, aga kõik filmid ei kannata siin kajastamist - need on keelatud kõigile, kes ei ole mina!