Ühel öösel nägin unes oma tulevase lapse nime. See oli justkui punaselt trükitähtedega ette kirjutatud (nagu Mõmmibeebil) ja kajas kõrvus nii selgelt. Nagu tõenäoliselt miljonid naised enne ja pärast mind, olen ma juba väiksest peale mõelnud välja nimesid, mida oma tulevastele lastele panna võiks. Eks need sõltuvad pisut ka sellest, kellesse parasjagu armunud oled või nüüd juba sellest, kes reaalselt laste isa olla võiks. Kindlaid variante mul ei ole siiamaani, pole ju ka kedagi veel, kellele neid külge pookida (vabandan jämeda väljenduse pärast). Aga see nimi, mida unes nägin, see pole mul kunagi isegi pähe löönud ja ausalt öeldes, kuigi tean inimesi, kes seda kannavad, ei ole ma kunagi arvanud, et tegemist oleks mingi väga loomingulise või kauni nimega. Seda naljakam, et nüüd ma mõtlen, et kuna ikka unenäos ette öeldi, siis peab sellel mingi tähendus olema ja ausalt öeldes ta klapib mitme kriteeriumiga, mida olen oluliseks pidanud.
Ma ei saa ilmselgelt seda nime praegu välja öelda. Ja ma pidevalt analüüsin, mis tema puhul mulle meeldib või mis häirib. Eriti, kuna nimi ju on otseselt seotud ka lapse sooga. Kordan veelkord, et pole kedagi isegi tulemas hetkel, aga mina juba mõtlen selliseid asju. Samas, ega ma ei tellinud taolist unenägu, täiesti tühjast kohast järsku kargas mulle ette üks tähekombinatsioon ja ma ütlesin ta ise kõva häälega välja. On ju kummaline?!
Maitse üle ei vaielda ja taevas teab, et see on inimestel kohati ikka nii kummaline ja uskumatu, et hoia peast ja varvasest kinni. Lastele pandud nimede järgi on kindlasti võimalik vanemaid iseloomustada - ma usun, et see on lausa omaette teadus. Tänapäeval ju tahetakse üldse inimesi igasuguste erinevate harjumuste ja eelistuste järgi kastidesse panna. Et kuidas sa kohvi jood, mis asendis magad, seksid, potil istud, kus õlal käekotti kannad jne. Kui vanemad panevad lapsele nimeks Ants või Mann, siis on selge, et nad pooldavad maalähedast elu, sorteerivad korralikult prügi, kodu on neil tõenäoliselt renoveeritud looduslähedaste materjalidega mõnest vanast elumajast, ise on viisakad ja intelligentsed ja väga võimalik, et nad kohtusid Teeme ära talgutel. Aga kui lapsele pannakse nimeks Christinette-Cheline (häädlust ma ei hakka üldse pakkumagi) või Denim-Pardel (peaks olema poisi nimi, aga kuramus seda teab), siis mida me võime nende vanemate kohta öelda? Ilmselgelt on tegu kergelt hälvikutega, kes elavad enda piiratud fantaasiaid lapse peal välja, mõtlemata, et see laps peab kogu elu kõikidele seletama, kuidas tema nime täpselt kirjutatakse. Lisaks peab ta kogu aeg kordama, et ei, ma ei tee nalja, see ongi mu nimi, mu vanemad olid lihtsalt tropid.
Selle kõige valguses on see nimi, mis mulle unes ilmus, täitsa tavaline keskmine eesti nimi ja sobib minu (ja ma usun, et ka Teise Poole) iseloomu ja ellusuhtumisega küll, mis on täitsa mõjus argument tegelikult, kui ühel päeval tõesti valiku peaks tegema. Aga seda ei tea küll keegi ennustada, millal teda vaja võiks minna. Ja võimalik, et siis oleks vaja unes hoopis ühte pisut naiselikumat nime näha!
Kuhu on kadunud julgus?
Ma lugesin paari huvitavat artiklit Eesti Päevalehe arvamusrubriigist ja need panid mind mõtlema. Esiteks ei saa jätta ütlemata, et Andres Maimiku sõnaseadmisoskus on lihtsalt kadestusväärne. Mul oli terve loo vältel tunne, et see kirjatükk ongi minu piibel - ma usun seda, mida ta kirjutab, aga mitte sellesse, millest ta kirjutab. Mulle meeldib Jaak Urmeti rämps- ja väärteestlaste kirjeldamine. Olgugi, et see viimane sõnakasutus on pisut kandiline ja julge, olen ma absoluutselt nõus, et laias laastus just niimoodi eestlased jagunevadki.
(Panen siia postitusse kirja mõtted, mis ei ole otseselt nende artiklite teemaarendused, aga mul just järgnevad mõtted tekkisid. Kardam, et ühe postitusega ei saagi hakkama...)
See pole mingi uudis, kuna olen korduvalt varemgi öelnud, et mul on väga suuri raskusi rumalate inimeste talumisega ja veel enam nendega suhtlemisega. Aga kuidas defineerida rumalat inimest? See on päris keeruline, sest millegipärast ei saada tihtipeale aru, mida ma mõtlen ja pigem jääb mulje, et ma seostan rumalust otseselt haridustaseme või vanuse vms. Jah, tõesti, haridustasemel ja vanusel ongi väga suur roll inimese eneseväljendusoskuses ja silmaringis, aga nende vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Küsimus on pigem intelligentsis, viisakuses, kombekuses ja veel miljonis muus detailis, mis mõjutavad inimese olekut ja mõtteviisi, olenemata eelpool nimetatud teguritest. Ja kui täpsemalt peaks selgitama, siis paluksingi lugeda Jaak Urmeti artiklit, milles on väga hästi, minu arvates, kirjeldatud n-ö väärt- ja temale vastanduvad rämpseestlast.
Hakkasin mõtlema, kuidas olen erinevates olukordades käitunud viimastel aastatel ja kuidas oleksin käitunud näiteks 10-15 aastat tagasi. Ma olin lapsena väga julge - mulle ei valmistanud probleemi võõraste inimestega rääkimine, enda arvamuse välja ütlemine, kelleltki abi palumine, õigluse eest välja astumine (kui kellelegi silmnähtavalt liiga tehti), üle järve ujumine (kui minust suuremad seda teha ei söandanud), surnud hiire üleskorjamine kooli koridorist jne-jne. Ma nautisin väljakutseid ja eriti tegevusi, mida teised (peamiselt tüdrukud) teha ei julgenud. Seda nimetatakse vist ka nooruse uljuseks, mis iseloomustab perioodi, kui täiskasvanulik alalhoiuinstinkt pole veel välja arenenud. Mõned paremad sõbrad, kes mind sellest ajast mäletavad, ütlevad siiamaani, et Liisi on ju julge, küll tema teeb või küsib vms. Kahjuks nad ei tea, et endisest Liisist ei ole selles osas enam palju alles jäänud. Minust on saanud arg, kalkuleeriv, pabistav täiskasvanu, kes peab ennast alati väga veenvalt sundima selleks, et mõnda suuremat vaprust nõudvat ülesannet täita.
No näiteks. Mõni nädal tagasi käisin lõunal ja kõndides tagasi tööle, möödusin ühest koolimajast. Seal ees oli kamp väikseid poisse (u. vanuses 10), kes tirisid kotist ühte eakaaslast. Nad madistasid seni, kuni see kotiomanik lendas kõhuli porisele kõnniteele. Kiirelt sai ta püsti ja rabas ühelt kiusajalt vihiku, joostes ise pisut eemale. Verejanuline seltskond järgnes talle vilavate silmadega ja see rahmeldamine, mida saatis sõim ja ropendamine, jätkus seal veel tükk aega. Kogu tegevus oli trollipeatuse kõrval, kus seisis üle tosina inimese - noori ja vanu - kellest iga viimne jälgis poiste võimuvõitlust punnis silmadega. Aga mitte keegi, kaasa arvatud ma ise, ei öelnud ühtegi sõna ega teinud ainsatki liigutust selleks, et poistele vahele minna või kiusatavat aidata. Te ei kujuta ette, mis mu sees toimus. Ma absoluutselt jälestan olukordi, kus kambakesi minnakse ühe vastu, kes ilmselgelt on nõrgem ja antud juhul ka pisut nohikliku olekuga (tõenäoliselt tänu prillidele). Mul oli enda pärast häbi, et ei suutnud midagi ette võtta peale asjaosalistele hukkamõistva pilgu saatmise. Sest kuigi esimene reaktsioon oli, et see on ju vale, ma olen täiskasvanu ja peaksin kuidagi reageerima - sai võitu mõte, et mida ma neile siis ütlen ja miks nad üldse peaksid mind kuulama? Ja muidugi põhiline - mida ümberringi inimesed minust arvavad? Tõenäoliselt, kui oleksin ise lapsevanem, oskaksin taolises situatsioonis paremini käituda. Siiralt loodan, et siis lööb esile mingi emalik kaitserefleks, mis aitab nõrgemate eest seista.
Aga kui tavakodanik, nähes kõrvalt ilmselget ülekohut, ei suuda õigesti käituda (või ongi ignoreerimine õige??), siis miks üldse imestada, et koolivägivald aina kasvab ja noortest, kes selle all kannatavad, sirguvad ebaterve psüühika ja väära ellusuhtumisega inimesed. Kas on üldse võimalik, et neist saaksid kunagi väärteestlased? Kiusajate näol on muidugi veel tõenäolisemalt tegemist rämpseestlaste pealekasvuga, kellele vanemad on suurepärast eeskuju näidanud. Mõelda vaid, et võib-olla oleks ainsa inimese (näiteks minu) sekkumisest vähemalt keegi nendest väikestest poistest midagi õppinud või mõtlema hakanud, aga seda ei juhtunud, sest puudus julgus. Ja keda nendest kõrvalvaatajatest saab siis nimetada väärteestlaseks, kui keegi polnud valmis astuma võitlusse noorte rumaluse ja ülbusega...
Kirjeldatud olukord on ainult üks paljudest juhtudest, kus oleks pidanud enda suu lahti tegema. Intelligentse inimese miinuseks võibki vahel pidada seda, et ta kaalub rohkem oma sõnu ja tegusid ning jätabki tihtipeale hoopis ütlemata. Seevastu rumalaid ja räuskavaid inimesi on alati ja igal pool - vaadake kasvõi meie veebikülgede kommentaatoreid. Öeldakse ju ka, et pole üldse mõtet neid arvamusi lugeda, kuna ükski mõistlik inimene sinna ei kirjuta. No miks ometi? Miks ei kuule me rohkem nende inimeste mõtteid, kellel tõesti ka on midagi öelda? Tagasihoidlikkus on voorus - sellepärast! See mõtteviis on mulle küll kuidagi omaseks saanud, et konflikti vältimiseks jätan tihtipeale palju asju ütlemata või tegemata. Targem annab ju järele ja tark eestlane eriti.
Andres Maimiku usu-teema oli ka äärmiselt huvitav, eeskätt lõpus välja toodud eestlaste meelisusundid. Kõrvaltvaatajana (kui püüan ennast kuskil puuladvas ette kujutada) olen neid samu asju mõelnud ja omaette muianud. Üksikult ei ole mul mõtet nende asjade üle enam arutada (kuna Maimik on seda juba nii hästi teinud), aga on üks üldine nimetaja, mis minu arvates eestlasi nii hästi kirjeldab - see on karilooma iseloom. See tähendab vajadust teha asju ühtemoodi ja järgida (et mitte öelda ahvida) kogu aeg teisi. Erinemine tähendaks seda, et peaks hakkama ise mõtlema, samuti tooks see kaasa tähelepanu. Teisitimõtlejate elu on ju läbi ajaloo olnud käänulisem kui nendel, kes järgivad üldist voolu. Nii et miks üldse teha midagi erilist, kui on lihtsam lasta kõik enda eest ära otsustada.
Toon jälle ühe näite. Tänapäeval on sisustuspoodidest või internetist võimalik tellida endale ükskõik millist mööblit, kangast, nipsasjakesi jms. Ometi, kui käite külas tuttavatel, kes on hiljuti kodu ostnud ja sisustanud, siis kui tihti te kohtate ühesuguseid tapeete, diivaneid, serviise, kardinaid jms? Ma nimetan selliseid kodusid kataloogikodudeks, kus püütakse iga hinna eest trende järgida. Tegelikult meenutab see natuke nõukogude aega, kus olidki kõigil kodus ühesugused läikivad sektsioonkapid, kõvade käetugedega diivanid ja tugitoolid, magamistoakomplekt "Riina" jms. Praeguse aja võimaluste juures ei ole endiselt inimestel rohkem fantaasiat, kui sisustuspoes ülespandud näidistoad, naabri korter või klantsajakirjad ette näitavad. Ja oleks siis, et tehakse maitsekalt. EI, püütakse lahedad olla ja keeratakse täielik jura kokku. Muidugi on põhiline, et inimene ise ennast oma kodus hästi tunneks, aga selline suhtumine kandub ju kõikjale - riietusest kõnemaneerini välja. Kui inimesed oleksid loomingulisemad ja püüaksid rohkem mõelda, mis neile tegelikult (kohe päriselt) meeldiks, oleks elu palju huvitavam - mitte ainult nende enda vaid ka teiste jaoks. Ja jälle jõuame me minu arvates välja selle esialgse teemani, et on olemas väärt- ja rämpseestlased. Esimesed on need, kellel on huvi ja soov midagi uut teha, teised tahavad mugavalt läbi ajada.
Te saate ju aru, et eelnev jutt on mu järjekordne püüa ennast innustada. Isegi, kui arvan, et võin mõnes asjas ennast teistele eeskujuks seada, ei ole mul mingeid volitusi selleks, et kedagi õpetada ja näpuga näidata. Ma kirjutan, kuidas on ja kuidas peaks olema. Ka mu enda jaoks. Ja palun (ei, mitte jumalat või kõikvõimsat taevast) iseennast, et oleksin piisavalt motiveeritud, tugev ja edasipüüdlik, et keegi ei saaks kunagi minu kohta "rämps" öelda.
(Panen siia postitusse kirja mõtted, mis ei ole otseselt nende artiklite teemaarendused, aga mul just järgnevad mõtted tekkisid. Kardam, et ühe postitusega ei saagi hakkama...)
See pole mingi uudis, kuna olen korduvalt varemgi öelnud, et mul on väga suuri raskusi rumalate inimeste talumisega ja veel enam nendega suhtlemisega. Aga kuidas defineerida rumalat inimest? See on päris keeruline, sest millegipärast ei saada tihtipeale aru, mida ma mõtlen ja pigem jääb mulje, et ma seostan rumalust otseselt haridustaseme või vanuse vms. Jah, tõesti, haridustasemel ja vanusel ongi väga suur roll inimese eneseväljendusoskuses ja silmaringis, aga nende vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Küsimus on pigem intelligentsis, viisakuses, kombekuses ja veel miljonis muus detailis, mis mõjutavad inimese olekut ja mõtteviisi, olenemata eelpool nimetatud teguritest. Ja kui täpsemalt peaks selgitama, siis paluksingi lugeda Jaak Urmeti artiklit, milles on väga hästi, minu arvates, kirjeldatud n-ö väärt- ja temale vastanduvad rämpseestlast.
Hakkasin mõtlema, kuidas olen erinevates olukordades käitunud viimastel aastatel ja kuidas oleksin käitunud näiteks 10-15 aastat tagasi. Ma olin lapsena väga julge - mulle ei valmistanud probleemi võõraste inimestega rääkimine, enda arvamuse välja ütlemine, kelleltki abi palumine, õigluse eest välja astumine (kui kellelegi silmnähtavalt liiga tehti), üle järve ujumine (kui minust suuremad seda teha ei söandanud), surnud hiire üleskorjamine kooli koridorist jne-jne. Ma nautisin väljakutseid ja eriti tegevusi, mida teised (peamiselt tüdrukud) teha ei julgenud. Seda nimetatakse vist ka nooruse uljuseks, mis iseloomustab perioodi, kui täiskasvanulik alalhoiuinstinkt pole veel välja arenenud. Mõned paremad sõbrad, kes mind sellest ajast mäletavad, ütlevad siiamaani, et Liisi on ju julge, küll tema teeb või küsib vms. Kahjuks nad ei tea, et endisest Liisist ei ole selles osas enam palju alles jäänud. Minust on saanud arg, kalkuleeriv, pabistav täiskasvanu, kes peab ennast alati väga veenvalt sundima selleks, et mõnda suuremat vaprust nõudvat ülesannet täita.
No näiteks. Mõni nädal tagasi käisin lõunal ja kõndides tagasi tööle, möödusin ühest koolimajast. Seal ees oli kamp väikseid poisse (u. vanuses 10), kes tirisid kotist ühte eakaaslast. Nad madistasid seni, kuni see kotiomanik lendas kõhuli porisele kõnniteele. Kiirelt sai ta püsti ja rabas ühelt kiusajalt vihiku, joostes ise pisut eemale. Verejanuline seltskond järgnes talle vilavate silmadega ja see rahmeldamine, mida saatis sõim ja ropendamine, jätkus seal veel tükk aega. Kogu tegevus oli trollipeatuse kõrval, kus seisis üle tosina inimese - noori ja vanu - kellest iga viimne jälgis poiste võimuvõitlust punnis silmadega. Aga mitte keegi, kaasa arvatud ma ise, ei öelnud ühtegi sõna ega teinud ainsatki liigutust selleks, et poistele vahele minna või kiusatavat aidata. Te ei kujuta ette, mis mu sees toimus. Ma absoluutselt jälestan olukordi, kus kambakesi minnakse ühe vastu, kes ilmselgelt on nõrgem ja antud juhul ka pisut nohikliku olekuga (tõenäoliselt tänu prillidele). Mul oli enda pärast häbi, et ei suutnud midagi ette võtta peale asjaosalistele hukkamõistva pilgu saatmise. Sest kuigi esimene reaktsioon oli, et see on ju vale, ma olen täiskasvanu ja peaksin kuidagi reageerima - sai võitu mõte, et mida ma neile siis ütlen ja miks nad üldse peaksid mind kuulama? Ja muidugi põhiline - mida ümberringi inimesed minust arvavad? Tõenäoliselt, kui oleksin ise lapsevanem, oskaksin taolises situatsioonis paremini käituda. Siiralt loodan, et siis lööb esile mingi emalik kaitserefleks, mis aitab nõrgemate eest seista.
Aga kui tavakodanik, nähes kõrvalt ilmselget ülekohut, ei suuda õigesti käituda (või ongi ignoreerimine õige??), siis miks üldse imestada, et koolivägivald aina kasvab ja noortest, kes selle all kannatavad, sirguvad ebaterve psüühika ja väära ellusuhtumisega inimesed. Kas on üldse võimalik, et neist saaksid kunagi väärteestlased? Kiusajate näol on muidugi veel tõenäolisemalt tegemist rämpseestlaste pealekasvuga, kellele vanemad on suurepärast eeskuju näidanud. Mõelda vaid, et võib-olla oleks ainsa inimese (näiteks minu) sekkumisest vähemalt keegi nendest väikestest poistest midagi õppinud või mõtlema hakanud, aga seda ei juhtunud, sest puudus julgus. Ja keda nendest kõrvalvaatajatest saab siis nimetada väärteestlaseks, kui keegi polnud valmis astuma võitlusse noorte rumaluse ja ülbusega...
Kirjeldatud olukord on ainult üks paljudest juhtudest, kus oleks pidanud enda suu lahti tegema. Intelligentse inimese miinuseks võibki vahel pidada seda, et ta kaalub rohkem oma sõnu ja tegusid ning jätabki tihtipeale hoopis ütlemata. Seevastu rumalaid ja räuskavaid inimesi on alati ja igal pool - vaadake kasvõi meie veebikülgede kommentaatoreid. Öeldakse ju ka, et pole üldse mõtet neid arvamusi lugeda, kuna ükski mõistlik inimene sinna ei kirjuta. No miks ometi? Miks ei kuule me rohkem nende inimeste mõtteid, kellel tõesti ka on midagi öelda? Tagasihoidlikkus on voorus - sellepärast! See mõtteviis on mulle küll kuidagi omaseks saanud, et konflikti vältimiseks jätan tihtipeale palju asju ütlemata või tegemata. Targem annab ju järele ja tark eestlane eriti.
Andres Maimiku usu-teema oli ka äärmiselt huvitav, eeskätt lõpus välja toodud eestlaste meelisusundid. Kõrvaltvaatajana (kui püüan ennast kuskil puuladvas ette kujutada) olen neid samu asju mõelnud ja omaette muianud. Üksikult ei ole mul mõtet nende asjade üle enam arutada (kuna Maimik on seda juba nii hästi teinud), aga on üks üldine nimetaja, mis minu arvates eestlasi nii hästi kirjeldab - see on karilooma iseloom. See tähendab vajadust teha asju ühtemoodi ja järgida (et mitte öelda ahvida) kogu aeg teisi. Erinemine tähendaks seda, et peaks hakkama ise mõtlema, samuti tooks see kaasa tähelepanu. Teisitimõtlejate elu on ju läbi ajaloo olnud käänulisem kui nendel, kes järgivad üldist voolu. Nii et miks üldse teha midagi erilist, kui on lihtsam lasta kõik enda eest ära otsustada.
Toon jälle ühe näite. Tänapäeval on sisustuspoodidest või internetist võimalik tellida endale ükskõik millist mööblit, kangast, nipsasjakesi jms. Ometi, kui käite külas tuttavatel, kes on hiljuti kodu ostnud ja sisustanud, siis kui tihti te kohtate ühesuguseid tapeete, diivaneid, serviise, kardinaid jms? Ma nimetan selliseid kodusid kataloogikodudeks, kus püütakse iga hinna eest trende järgida. Tegelikult meenutab see natuke nõukogude aega, kus olidki kõigil kodus ühesugused läikivad sektsioonkapid, kõvade käetugedega diivanid ja tugitoolid, magamistoakomplekt "Riina" jms. Praeguse aja võimaluste juures ei ole endiselt inimestel rohkem fantaasiat, kui sisustuspoes ülespandud näidistoad, naabri korter või klantsajakirjad ette näitavad. Ja oleks siis, et tehakse maitsekalt. EI, püütakse lahedad olla ja keeratakse täielik jura kokku. Muidugi on põhiline, et inimene ise ennast oma kodus hästi tunneks, aga selline suhtumine kandub ju kõikjale - riietusest kõnemaneerini välja. Kui inimesed oleksid loomingulisemad ja püüaksid rohkem mõelda, mis neile tegelikult (kohe päriselt) meeldiks, oleks elu palju huvitavam - mitte ainult nende enda vaid ka teiste jaoks. Ja jälle jõuame me minu arvates välja selle esialgse teemani, et on olemas väärt- ja rämpseestlased. Esimesed on need, kellel on huvi ja soov midagi uut teha, teised tahavad mugavalt läbi ajada.
Te saate ju aru, et eelnev jutt on mu järjekordne püüa ennast innustada. Isegi, kui arvan, et võin mõnes asjas ennast teistele eeskujuks seada, ei ole mul mingeid volitusi selleks, et kedagi õpetada ja näpuga näidata. Ma kirjutan, kuidas on ja kuidas peaks olema. Ka mu enda jaoks. Ja palun (ei, mitte jumalat või kõikvõimsat taevast) iseennast, et oleksin piisavalt motiveeritud, tugev ja edasipüüdlik, et keegi ei saaks kunagi minu kohta "rämps" öelda.
Vene keele puudega
Tere, mina olen Liisi ja mul on vene keele puue.
Mul on seda alati piinlik tunnistada ja pigem eelistan öelda, et ma saan vene keelest aru. Sest nii see ongi, ma saan väga hästi aru peaaegu kõigest, mida üks venelane mulle räägib (kui see pole tuumafüüsika, elektrotehnika vms), aga ma olen automaatselt krampis, kui pean midagi vastama. Õnneks tuleb mu töös neid hetki vähe ette, kui naaberkeele oskust vaja läheb, aga see ei tähenda, et ma olen valmis probleemile käega lööma.
Minu ja vene keele ajalugu on umbes-täpselt 13 aastat pikk, alates hetkest, kui põhikoolis seda õpetama hakati. Alguses läks mul väga hästi, sest keelte peale on mul sünni poolest suhteliselt hea anne ja see nõuab ju ainult loogikat ja mälu. Siiski, umbes teisel õppeaastal jõudsin ma puberteedi kõrgperioodi ja ei tahtnud enam teha ega näha midagi, mis oli kohustuslik. Teistes ainetes sain normaalselt läbi ja kõik oli korras, aga vene keele tunnis sai ainult nalja tehtud ja itsitatud - ühesõnaga tehtud kõike seda, mis pärssis õppimist. Kes seda enam teab, mis ime läbi mul vene keel 9. klassi lõputunnistusel 4 oli, aga siiski, ma ei jõua ennast ära kiruda, et nii loll sain olla.
Gümnaasiumis sai valida vene ja saksa keele vahel ja ma muidugi mõtlesin, et rohkem on ikka uhkem - valisin selle teise. Alles ülikoolis oli jälle võimalus vanad teadmised tolmu alt välja tuua ja natuke vene keelt meelde tuletada. Paraku jäi sellest ikkagi väheks.
Nüüd olengi sellises tobedas seisus, et vene keelt ei oska ja kui ka tegelikult tean sõnu, siis ei julge neid kasutada, sest äkki ma teen ennast lolliks. See viimane on ka muidugi eriti tobe põhjus, aga hirmust üle saamine on ilmselt paljudele tuttav teema. Kaasa aitaks praktika, sest kuiva teooriat võin jäädagi endale pähe taguma, see ei toimi minu puhul.
Ja see piinlikkus, kui keegi midagi küsib ja ma ei oska vastata. Muidu ma ju oskan nii paljusid asju ja nüüd selline suur komistuskivi ees - no vihale ajab lihtsalt!
Mul on seda alati piinlik tunnistada ja pigem eelistan öelda, et ma saan vene keelest aru. Sest nii see ongi, ma saan väga hästi aru peaaegu kõigest, mida üks venelane mulle räägib (kui see pole tuumafüüsika, elektrotehnika vms), aga ma olen automaatselt krampis, kui pean midagi vastama. Õnneks tuleb mu töös neid hetki vähe ette, kui naaberkeele oskust vaja läheb, aga see ei tähenda, et ma olen valmis probleemile käega lööma.
Minu ja vene keele ajalugu on umbes-täpselt 13 aastat pikk, alates hetkest, kui põhikoolis seda õpetama hakati. Alguses läks mul väga hästi, sest keelte peale on mul sünni poolest suhteliselt hea anne ja see nõuab ju ainult loogikat ja mälu. Siiski, umbes teisel õppeaastal jõudsin ma puberteedi kõrgperioodi ja ei tahtnud enam teha ega näha midagi, mis oli kohustuslik. Teistes ainetes sain normaalselt läbi ja kõik oli korras, aga vene keele tunnis sai ainult nalja tehtud ja itsitatud - ühesõnaga tehtud kõike seda, mis pärssis õppimist. Kes seda enam teab, mis ime läbi mul vene keel 9. klassi lõputunnistusel 4 oli, aga siiski, ma ei jõua ennast ära kiruda, et nii loll sain olla.
Gümnaasiumis sai valida vene ja saksa keele vahel ja ma muidugi mõtlesin, et rohkem on ikka uhkem - valisin selle teise. Alles ülikoolis oli jälle võimalus vanad teadmised tolmu alt välja tuua ja natuke vene keelt meelde tuletada. Paraku jäi sellest ikkagi väheks.
Nüüd olengi sellises tobedas seisus, et vene keelt ei oska ja kui ka tegelikult tean sõnu, siis ei julge neid kasutada, sest äkki ma teen ennast lolliks. See viimane on ka muidugi eriti tobe põhjus, aga hirmust üle saamine on ilmselt paljudele tuttav teema. Kaasa aitaks praktika, sest kuiva teooriat võin jäädagi endale pähe taguma, see ei toimi minu puhul.
Ja see piinlikkus, kui keegi midagi küsib ja ma ei oska vastata. Muidu ma ju oskan nii paljusid asju ja nüüd selline suur komistuskivi ees - no vihale ajab lihtsalt!
Ühe nädalavahetuse saavutused
Esmaspäeval jõudsin lõpuks ometi nii kaugele, et käisin tutt-uut naabrinnat vaatamas. Et mitte tühjade kätega kohale ilmuda, astusin reede õhtul Abakhanist läbi ja haarasin sealt kaasa pisut kangast, vatiini jms. Nädalavahetusel jõudsin idee ellu viia ja nii valmis minu elu esimene lapitekk. Alustuseks oli hea, et mõõdud suhteliselt väiksed (~110 x 120 cm) olid ja kangad rõõmsad - kogu protsess oli selle võrra meeldivam. Ise jäin tulemusega ka rahule, väikestel tüdrukutel peab ikka kodus midagi roosat ja kollast olema. Loodan, et uuel omanikul on mu kingitusest palju rõõmu ja tal koguneb selle teki all või peal palju imelisi mälestusi. Tekile boonuseks tegin padja ka, õigemini padjapüüri.
Muusika on rõõmu jaoks!
Kui juba muusikasse minek jutuks tuli, siis pean tunnistama, et ma tunnen praegusel eluhetkel muusikast väga puudust. Ja olgugi, et igaüks on oma õnne sepp, ei oska ma selles osas kohe midagi peale ka hakata. Need, kes mind paremini tunnevad, teavad vast, et esimesed 18 aastat oma elust olin ma läbi ja lõhki kogu aeg laulmise ja pillimängu sees: alguses tänu emale, kes lisaks sellele, et ta mu esimene muusikaõpetaja oli, mind ka järjepidevalt kõikide oma ansamblite (jah, neid oli korraga mitu) proovidesse ja esinemistele kaasa võttis. Suuremana sain ka ise mõnes laulus kaasa lüüa suurte tädidega. Edasi tuli muusikakool ja kooris laulmine, kulminatsiooniks võiks pidada kvartetis laulmist, mis oli tegelikult muusikalises mõttes kõige ilusam aeg mu elus. Aga nagu ikka, saavad kõik head asjad kord otsa ja ülikooli tulles ei leidnud ma enam seda õiget kohta "muusikaelu" elamiseks. Pool aastat käisin TTÜ kammerkooris, aga see ei olnud päris minu teetass ja edasi teavad jällegi paljud, et sattusin hoopis rahvatantsu tantsima, laulmine jäi tahaplaanile.
Nüüd tunnen, et tahaks jälle laulda ja olla lihtsalt muusika sees. Kahjuks on mu pillimängu oskused vägagi rooste läinud, seega pole tõenäoliselt erilist lootust kunagi kuskil koosseisus näiteks viiulit mängida (ja kas ma seda tahakski), aga oma lõbuks võiks kääksutada küll. Oleks mul ainult endal viiul. Teine asi on klaver, millest väga suurt puudust tunnen. Nooremana oli klaver mulle oluline kaaslane - võib ka öelda, et lohutaja. Piisas ainult klaveri taha istumisest ja natukesest klimberdamisest, kui tuju läkski palju paremaks: panin oma emotsioonid ja mõtted meloodiasse ning sain sedasi justkui vabaks. Muusikateraapia, kui selline, on tegelikult ikka väga võimas asi. Klaverit ei ole mul nüüd juba aastaid käepärast olnud, aga ma südamest loodan, et õige pea ta seda jälle on.
Kui räägin muusikast puudust tundmisest, siis tegelikult ongi pigem igatsus emotsiooni järele, mida selle sees olemine pakub. Mul ei ole absoluutselt mingit lapsikut unistust kuskil suurel laval laulja olla, tahaks puhtalt naudingu pärast jälle kellegagi koos musitseerida, kasvõi ainult iseenda jaoks. Nüüd olen vist nii palju küpsem, et ka suuremas kooris laulmine tundub aktsepteeritav - mõni aeg tagasi ei tahtnud ma seda üldse. Siit mu üleskutse: kui keegi teab mõnda toredat koori, kuhu ma võiksin sobida, siis andke teada. Sügisest võiks kuskil oma häälepaelu vabastada ja treenida küll ning lisaks tantsupeole võiks üle pika aja ka laulupeole jälle minna.
Nüüd tunnen, et tahaks jälle laulda ja olla lihtsalt muusika sees. Kahjuks on mu pillimängu oskused vägagi rooste läinud, seega pole tõenäoliselt erilist lootust kunagi kuskil koosseisus näiteks viiulit mängida (ja kas ma seda tahakski), aga oma lõbuks võiks kääksutada küll. Oleks mul ainult endal viiul. Teine asi on klaver, millest väga suurt puudust tunnen. Nooremana oli klaver mulle oluline kaaslane - võib ka öelda, et lohutaja. Piisas ainult klaveri taha istumisest ja natukesest klimberdamisest, kui tuju läkski palju paremaks: panin oma emotsioonid ja mõtted meloodiasse ning sain sedasi justkui vabaks. Muusikateraapia, kui selline, on tegelikult ikka väga võimas asi. Klaverit ei ole mul nüüd juba aastaid käepärast olnud, aga ma südamest loodan, et õige pea ta seda jälle on.
Kui räägin muusikast puudust tundmisest, siis tegelikult ongi pigem igatsus emotsiooni järele, mida selle sees olemine pakub. Mul ei ole absoluutselt mingit lapsikut unistust kuskil suurel laval laulja olla, tahaks puhtalt naudingu pärast jälle kellegagi koos musitseerida, kasvõi ainult iseenda jaoks. Nüüd olen vist nii palju küpsem, et ka suuremas kooris laulmine tundub aktsepteeritav - mõni aeg tagasi ei tahtnud ma seda üldse. Siit mu üleskutse: kui keegi teab mõnda toredat koori, kuhu ma võiksin sobida, siis andke teada. Sügisest võiks kuskil oma häälepaelu vabastada ja treenida küll ning lisaks tantsupeole võiks üle pika aja ka laulupeole jälle minna.
Muusikasse minnes
Mõnda lugu kuulates on tunne, et tahaks sinna sisse minna või tahaks selle ära süüa või puruks kallistada. Selline hästi viimase vindi peal tunne on. Eriti, kui mingil põhjusel reaalsus on hetkel nii igav.
Kuulame koos:
Kuulame koos:
Kassiarmastaja käsitööminutid
Käsitööga on minu meelest nii, et kõige põnevam on alati see tegemise protsess. Valmistööd on küll ilus vaadata, aga siis on temaga justkui kõik, siis on vaja uut projekti. Sellepärast on täiesti inimlik vajadus jagada valmisprodukti teistega, et sellest oleks veel kestvat rõõmu. Ja sellepärast "eputavadki" nii paljud inimesed blogides enda kätetööga. Ma teen samamoodi ja tutvustan teile meie pisikese Kunni-Kusti uut trooni, mis eile lõpuks valmis sai.
Kõik sai alguse tikkimisest. Kuna ma olen seda tüüpi käsitööline, kes kõike enda pisikese mõistusega püüab lahendada ja välja mõelda (ja vahel seetõttu mõnda asja 10 korda kauem teen), siis tikkimiseks ma mingit mustrit ette ei joonistanud ega traageldanud. Panin umbes paika algus- ja lõpp-punkti ja märkisin enam-vähem kõrguse. Hakkasin lihtsalt otsast minema, natuke vahepeal harutasin ka, aga valmis ta lõpuks sai. Kollane lõng osutus palju õhemaks kui punane, mistõttu tegin selle pärast veel teist korda üle.
See lilleke, mida te i-täpi kohal näete, kaob sealt kohe esimesel võimalusel. Kusti avastas esimese asjana, et see on üks jube hea mummuke, millele kihvad taha lüüa ja otsast harutama hakata. Ma loodan, et ülejäänud tikand tema huvi nii ei köida. Üldiselt paistis kunnile uus troon sobivat. Tegelikult kasutas Kusti juba enne padja valmimist igat võimalust, et selle tikitud riidetüki peal lesida, seega ju ta sai kohe aru, et see tema oma on :).
Kõik sai alguse tikkimisest. Kuna ma olen seda tüüpi käsitööline, kes kõike enda pisikese mõistusega püüab lahendada ja välja mõelda (ja vahel seetõttu mõnda asja 10 korda kauem teen), siis tikkimiseks ma mingit mustrit ette ei joonistanud ega traageldanud. Panin umbes paika algus- ja lõpp-punkti ja märkisin enam-vähem kõrguse. Hakkasin lihtsalt otsast minema, natuke vahepeal harutasin ka, aga valmis ta lõpuks sai. Kollane lõng osutus palju õhemaks kui punane, mistõttu tegin selle pärast veel teist korda üle.
Mõni aeg tagasi tõstsime natuke tuba ümber ja need punutud kastid jäid nüüd keset tuba/seina laiutama. Kusti kasutas kohe võimalust ja leidis, et sealt pealt avaneb väga hea ülevaade ja vahelduseks oma pukile on see täitsa mõnus koht lesimiseks. Et tema elu pisut mugavamaks teha, otsustasin sinna padja meisterdada.
See lilleke, mida te i-täpi kohal näete, kaob sealt kohe esimesel võimalusel. Kusti avastas esimese asjana, et see on üks jube hea mummuke, millele kihvad taha lüüa ja otsast harutama hakata. Ma loodan, et ülejäänud tikand tema huvi nii ei köida. Üldiselt paistis kunnile uus troon sobivat. Tegelikult kasutas Kusti juba enne padja valmimist igat võimalust, et selle tikitud riidetüki peal lesida, seega ju ta sai kohe aru, et see tema oma on :).
Kui mina hakkan nokitsemaie..
Olen nüüd jälle käsitöölainel. Kodus on üks asi pooleli, mida hetkel jagada ei saa ega taha, aga meenus, et mõni aeg tagasi tegin ühe armsa kaardi töökaaslase poja katsikuks. Poiss ise on muidugi kõige nunnum kogu selle asja juures, aga tööjuures käepärastest vahenditest kokku pandud kaart tuli ka täitsa asjalik. Kõik osapooled jäid rahule!
"Emal on üks väike uba..." kuulub minu ema luuleklassika hulka. Ta pole seda küll ise välja mõelnud, aga minu jaoks on see ikka täitsa tema oma. Ja jube vahva luuletus, kas pole?!
Kahjuks on pildid mobiiliga tehtud, seega kvaliteet ei kannata mingit kriitikat.
Kui oled kass...
Väga mõnus nädalavahetus oli!
Pöördumine
Palun!
Anna mulle mõte, mis on suurem kui taevas.
Anna mulle usk, et mind miski ei vaevaks.
Tee mu eest valik, mis kohe oleks õige,
aita leida tee, mis viiks kõrgemale kõigest.
Võta ära hirm, mis on pikalt kuklas tuksun´d.
Vastu kingi tarkus, et too kindlameelsust kutsuks.
Minema löö kahtlused, mis minule ei kuulu.
Poeta põue kübekene kõigest, mis veel puudu.
Tänan!
Anna mulle mõte, mis on suurem kui taevas.
Anna mulle usk, et mind miski ei vaevaks.
Tee mu eest valik, mis kohe oleks õige,
aita leida tee, mis viiks kõrgemale kõigest.
Võta ära hirm, mis on pikalt kuklas tuksun´d.
Vastu kingi tarkus, et too kindlameelsust kutsuks.
Minema löö kahtlused, mis minule ei kuulu.
Poeta põue kübekene kõigest, mis veel puudu.
Tänan!
Maale!
Ma ei tea, kas see on tingitud kevadest või millestki muust, aga praegu - rohkem kui kunagi varem - tunnen, et ma ei taha elada keset suurt linna, kus mind ümbritseb ainult betoon, asfalt ja lõputu liiklusmüra. Olen maal sündinud ja veetnud seal enda n-ö kujunemisaastad, mil kuskile sügavale mu sisse kinnistus suur armastus vabaduse, rohumaade, põldude, puude, lindude jms vastu (kusjuures, ma ei saa aru, miks eesti keeles öeldakse "armastus millegi vastu", armastus peaks ikka poolt olema). Ma ei vaja ega kasuta suuremat osa nendest võimalustest, mida suures linnas elamine peaks endaga kaasa tooma. Vastupidi - ma tunnen nii suurt puudust hoopis maal elamisega kaasnevatest mõnudest. Ja tegelikult on Eesti suurust arvesse võttes nagunii kogu aeg enamik hüvesid - kui neid niimoodi nimetada - kiviga visata.
Võib tegelikult öelda, et ainuke, mis mind Tallinnas kinni hoiab, on töö. Sest töö tähendab raha. Ja raha tähendab "ära elamist" (jällegi üks väljend meie kaunis emakeeles, milles puudub loogika, aga mis on ka ÕS-s täitsa olemas). Samas, see "ära elamine" ongi lihtsalt mugav eksisteerimine ja leppimine sellega, mis olemas on. Aga ilma rahata ära ei ela - seda õpime me teoorias maast madalast ja praktiseerime täiskasvanutena elukoolis. Niisiis on ainukeseks variandiks leida mingi kompromiss, kuidas raha jääks alles, aga suure betoonist linna vari mu kohalt kaoks. Ja kui kellelgi nüüd tekkis küsimus, kas sõbrad siis ei hoiagi mind siin kinni, siis võin näiteks öelda, et mu parim sõbranna elab juba peaaegu 5 aastat teisel pool maakera, aga ta on endiselt mu parim sõbranna. Kui vahemaa on ainult maksimaalselt 100 km, siis ei näe ma selles absoluutselt mingit probleemi. Ma usun, et kohtumised muutuksid hoopis selle võrra kvaliteetsemaks, et neid rohkem ette peaks planeerima.
Hiljuti lugesingi ühte blogi, mille omanik oli päeva pealt teinud otsuse perega maale kolida - Tallinnast Lõuna-Eesti metsade vahele. Ta ütles, et see kõik sai võimalikuks tänu sellele, et ühel hetkel kadus tema sõnavarast fraas "see pole võimalik!" Ma olen täpselt sama usku olnud juba mõnda aega nüüd ja olen ju kirjutanud ka mõttejõust ning selle võluvõimest :). Kui avad oma meeled unistustele ja eesmärkidele, siis neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tõeks saada. Ma ei ütle nüüd, et tahangi "pärapõrgusse" metsiku looduse keskele kolida, aga kindlasti on ka kuskil siinsamas lähedal variante, mida ma praegu lihtsalt veel ei tea, sest ma olen mõelnud, et nagunii ei ole need minu jaoks. See enda mõtlemise ümberkujundamine võtab parasjagu aega, kui oled pikalt elanud suhteliselt ennastsalgava mõtteviisiga, aga ma liigun vaikselt õiges suunas.
Oleme juba mõnda aega nüüd püüdnud endale uut kodu leida, keskendudes peamiselt ikkagi Tallinna erinevatele vaiksematele piirkondadele või linna lähiümbrusele. Ja no tee või tina, ei ole seda õiget asja lihtsalt olemas, sest igal pool leiame ikka vigu ja põhjuseid, miks üks või teine ei sobi. Kes teab, võib-olla ärkame ka meie ühel hommikul üles ja otsustame, et kolime hoopis Saaremaale, saagu mis saab. Aga praegu on see veel ilus unistus - ärgata ühel hommikul ENDA maja päiksepoolses toas, astuda uksest paljajalu otse ENDA murule ja nautida suvist hommikukohvi keset ENDA õunapuid ja lillepeenraid.
Võib tegelikult öelda, et ainuke, mis mind Tallinnas kinni hoiab, on töö. Sest töö tähendab raha. Ja raha tähendab "ära elamist" (jällegi üks väljend meie kaunis emakeeles, milles puudub loogika, aga mis on ka ÕS-s täitsa olemas). Samas, see "ära elamine" ongi lihtsalt mugav eksisteerimine ja leppimine sellega, mis olemas on. Aga ilma rahata ära ei ela - seda õpime me teoorias maast madalast ja praktiseerime täiskasvanutena elukoolis. Niisiis on ainukeseks variandiks leida mingi kompromiss, kuidas raha jääks alles, aga suure betoonist linna vari mu kohalt kaoks. Ja kui kellelgi nüüd tekkis küsimus, kas sõbrad siis ei hoiagi mind siin kinni, siis võin näiteks öelda, et mu parim sõbranna elab juba peaaegu 5 aastat teisel pool maakera, aga ta on endiselt mu parim sõbranna. Kui vahemaa on ainult maksimaalselt 100 km, siis ei näe ma selles absoluutselt mingit probleemi. Ma usun, et kohtumised muutuksid hoopis selle võrra kvaliteetsemaks, et neid rohkem ette peaks planeerima.
Hiljuti lugesingi ühte blogi, mille omanik oli päeva pealt teinud otsuse perega maale kolida - Tallinnast Lõuna-Eesti metsade vahele. Ta ütles, et see kõik sai võimalikuks tänu sellele, et ühel hetkel kadus tema sõnavarast fraas "see pole võimalik!" Ma olen täpselt sama usku olnud juba mõnda aega nüüd ja olen ju kirjutanud ka mõttejõust ning selle võluvõimest :). Kui avad oma meeled unistustele ja eesmärkidele, siis neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tõeks saada. Ma ei ütle nüüd, et tahangi "pärapõrgusse" metsiku looduse keskele kolida, aga kindlasti on ka kuskil siinsamas lähedal variante, mida ma praegu lihtsalt veel ei tea, sest ma olen mõelnud, et nagunii ei ole need minu jaoks. See enda mõtlemise ümberkujundamine võtab parasjagu aega, kui oled pikalt elanud suhteliselt ennastsalgava mõtteviisiga, aga ma liigun vaikselt õiges suunas.
Oleme juba mõnda aega nüüd püüdnud endale uut kodu leida, keskendudes peamiselt ikkagi Tallinna erinevatele vaiksematele piirkondadele või linna lähiümbrusele. Ja no tee või tina, ei ole seda õiget asja lihtsalt olemas, sest igal pool leiame ikka vigu ja põhjuseid, miks üks või teine ei sobi. Kes teab, võib-olla ärkame ka meie ühel hommikul üles ja otsustame, et kolime hoopis Saaremaale, saagu mis saab. Aga praegu on see veel ilus unistus - ärgata ühel hommikul ENDA maja päiksepoolses toas, astuda uksest paljajalu otse ENDA murule ja nautida suvist hommikukohvi keset ENDA õunapuid ja lillepeenraid.
Tellimine:
Postitused (Atom)