Pühadevahe!

 Ma olen juba 5ndat päeva nii suures nohus, et siga ka ei näksi. Enamasti on kõikidel mingi üks haigus, mis neid elus kõige rohkem on kimbutanud või kiusanud. Kui 10 aastat tagasi oli minu pidevaks probleemiks angiin, siis praegu ma isegi ei mäleta enam väga täpselt, mida see endast kujutas (tean, et väga jube oli ja sülitan nüüd 3 korda üle vasaku õla). Küll aga tean ma ülimalt hästi, mis on nohu. Ja mitte lihtsalt nohu, vaid NOHU!!! See tähendab konstantset õhupuudust, peavalu, uimasust ja väsimust, rääkimata punaseks ja narmendama nuusatud ninast. Ja selle nohu poolest võid sa kasvõi käte peal käia ja saltosid visata, tema juba paigalt ei liigu!

Seekord on siis sellised pühad. Oma kanguses ma muidugi ei kavatsegi midagi tegemata jätta nohu pärast. Jõulude ajal sai ikka maal käidud ja aastavahetusel lähen ka pittu, mõelgu see ninakoll, mida tahab. Kaks päeva olen nüüd kodus ka istunud, isu on täitsa täis juba. Selline kasutu ja laiskleja tunne tekib, mis mulle teps mitte ei meeldi. Kui mõni haigus on selline, et saab ikkagi kodus toimetada, siis praegu ma teen küll ainult esmavajaliku ja ülejäänud aja vedelen kas voodis või diivanil, endal suu lahti, silmad vidukil ja kass külje all. Lisaks läigib süda mee söömisest, mis on üks igavene magus värk, aga ilma milleta ka hakkama ei saaks. Ei ole kerge haige olla!

Ma mõtlen, et siinkohal on hea nõu küsida, et milliseid ravinippe teie nohu korral rakendate?

Südamest südamesse

Kaduvat aastat nii vaadates aimad – aeg surub takka ju sinulgi.

Täna veel jõuad, täna veel jaksad rõõmuga astuda edasi.

Kuulata vaikust, mis sosistab targalt: “Pöördu, saad aidata kedagi!”

Kasuta päeva, ta lühikest valgust, siis jõuad rohkem ja enamgi…

Võta enne aasta lõppu veel aeg korraks maha ja mõtle, kas saad teha midagi head ja armsat kellegi heaks, kes seda nii väga vajab. Olgu see siis kallistus, ilusad sõnad, väike kingitus või midagi muud, mis tuleb südamest ja läheb südamesse.

Soovin kõikidele kallitele ja headele inimestele, kes mu blogisse aeg-ajalt sisse piiluvad ja sooja sõnaga toetavad, aga ka neile, kes konstruktiivset kriitikat jagavad - imeilusaid, rahulikke ja armastust täis pühi!

PS!

Üks eriline jõuluime, kes selle nädala esmaspäeval sündis, kannab nime Else! Else on meie uus naabrinna ja ootan juba põnevusega, millal temaga tutvuda saan :)!

Talvevõlumaal

Elus juhtub kummalisi asju. See, kuidas mingid olukorrad ja võimalused ennast mu ette seavad, paneb vahel ikka üllatusest käsi kokku lööma. Ma ei tea, kas teistel ka nii on või on asi minus? Muidugi ainuüksi võimaluste tekkimine ei tähenda, et nad iseenesest ka realiseeruvad, millekski enamaks muutuvad, iga uue väljakutsega peab ju vaeva nägema ja oma panuse andma. Aga see just ongi põnev!

Või äkki ongi pigem küsimus selles, kas kõik inimesed tunnevad üldse ära neid võimalusi, mis neile antakse. Sest eks see ole ka omamoodi oskus hüpata võõras kohas pea ees vette. Paljud inimesed väldivad iga hinna eest muutusi ja uuendusi, kardavad tundmatut. Ma ei saa väita, et mingi meeletu avantürist oleksin, aga mulle meeldib hirmsasti ennast proovile panna mingite ülesannete täitmisel, mida paljud teised võimatuks või keeruliseks võivad pidada. Ma isegi ei tea, kuidas seda täpselt seletada, võibolla on see seotud vajadusega silma paista või kiita saada - ilmselt ongi - aga mingi sõnulseletamatu soov on teha kogu aeg midagi enamat. See muidugi ei tähenda, et ma seda kogu aeg ka teeksin. Vastupidi, ma tunnen hoopis alalõpmata, et võiksin teha nii palju rohkem, kui ei oleks mingit nähtamatut ahelat, mis mind kammitseb. Selline raiskamise tunne on vahel. Elu raiskamise tunne.

Novot, aga kui mingid suurepärased võimalused mulle ette paisatakse, siis soov ennast tõestada on jälle nii-nii suur, et mine või lõhki. Praegu ongi selline tunne. Tegelikult, ega keegi otseselt mulle ei olegi midagi suunanud, aga vahel piisab ainult väikesest vihjest või pilgust, et süda sees puperdama hakkaks ja pea pilvedesse veniks. Isegi kui kõik unistused ei realiseeru, on ütlemata tore, kui nad halli argipäeva natuke elevust toovad. Ja kui üks idee iseenesest ei teostu, võib ta alati viia järgmiseni, mis juba teostub!

Kusjuures, uskuge või mitte, head asjad juhtuvad inimestega, kes neisse usuvad. Samamoodi ka imed! Mina usun...

---------------

Kui ma umbes 10-aastane olin, kirjutasin jõuluvanale kirja. Soovisin midagi suhteliselt ebatavalist lapse kohta ja muidugi ei saanud seda. Mäletan, et kuuse all oli tookord täpselt õige suurusega kingipakk, mis osutus hoopis mikrolaineahjuks. Olin väga nördinud, aga oi, milliseid maitsvaid sooje saiu sai selles ahjus tehtud ja aastaid teenis too masin meid truult. Igatahes, olin kirja täitsa unustanud ja nüüd, kui sellele peale sattusin, oli see nagu omamoodi väike ime. Ma ei mäletanud enam, et mulle juba nii noorelt meeldis lugusid kirjutada - inimese mälu on ikka lühike. Aga see andis mulle usku endasse, et tegelikult olen alati sisimas tundnud, mida tegema pean selleks, et õnnelik olla. See tuletas ühtlasi meelde, millest lapsena unistasin ja ma siiralt usun, et need unistused on harilikult kõige puhtamad ja õigemad - neid ei tohiks unustada!

Kuidas Kitseküla naine vanalinnas peol käis...

Erinevalt sadadest Padaoru kannatajatest ja teistest lumeohvritest pääsesin mina Monikast seekord kuiva jalaga. Küll aga pidin rinda pistma sellega, mis temast maha oli jäänud. Kohe kõigest täpsemalt.

Laupäeva õhtul käisin vanalinnas jõulupidutsemas. Kõik oli vahva selle hetkeni, kuni tuli soov hakata koju minema - nii öösel 2 paiku. Esimese asjana uurisin Teise Poole käest, kas ta viitsiks mulle järele tulla, et raha jääks peresse, mitte taksojuhi taskusse. Mõte oli muidugi hea, aga osutus teostamatuks, kuna parkla tõkkepuu oli katki läinud ja meie auto selle taga kinni. Teine Pool sai seega magusalt edasi magada ja mina liikusin edasi plaani "Ela ise ja lase taksojuhil rikastuda" juurde. Kui sinnamaani olin alati ilma eriliste probleemideta saanud takso ka siis, kui kellelgi teisel see ei õnnestu, oli seekord Fortuna mu kõrvalt lahkunud ja mitte ühtegi vastust dispetšeri hüüdele: "Ja kjes võttab Lasste Mailm?" ei tulnud. Mõtlesin, et ma ei kavatse olla nagu need hääletajad, kes meetritki edasi liikumata mitu tundi ühe koha peal seisavad ja kätt tõstavad. Niisiis, näpud valisid üha uusi takso numbreid ja jalad võtsid samal ajal suuna kodu poole.

Loomulikult, kui olin kõiki kümmet numbrit, mis mu mobiilis eesnime Takso kannavad, kümme korda valinud, oli aeg ettevõtmisest loobuda. Selleks hetkeks oli selge, et kojuminek toimub kas jalgsi või ei toimu üldse. Ja viimane ei olnud variant. Teie asemel mõtleks ka mina siinkohal, et no mida kuradit, 3 km on ju nagu lumme lasta, mis seal siis kõndida ei ole. Ja tõepoolest, ma olen ka ise korduvalt väga meeleldi seda teed jalgsi läbinud, aga siis pole mul all olnud 7 cm kontsi ja kõnniteedel pole olnud põlvini lund. Ausõna, peale 100 meetrit kõndimist olin valmis saapad jalast ära võtma ja sukkis edasi minema, sest kontsadel lumes edasisaamine on kohutavalt närvesööv tegevus - põhimõtteliselt on see varvastel tippimine, kuna kontsad kaovad põhjatusse lumme nii, nagu neid poleks kunagi all olnudki.

Kesklinnas olid tänavad veel enam-vähem, kohati oli isegi sahk just käinud, aga mida kaugemale, seda hullemaks asi läks. Pärnu mnt viadukti peal olin tõesõna põlvini lumes, sest sealt oli enne mind ainult Monika üle läinud.

Pärnu mnt. viadukt peale Monikat ja enne mind

Tegelikult nägin kodupoole rühkides ka ühte tühja taksot mööda sõitmas, aga tema ette teele viskumine tundus liiga meeleheitlik liigutus ja see poleks üldse õnnelikult pruukinud lõppeda. Pealegi, minus lõi leegitsema saare esivanematelt päritud kangus, mis muutis jalgsi kojujõudmise juba põhimõtteliseks eesmärgiks, tõestamaks jumal-teab-kellele, et ma ei ole mingi könn ja ma saan hakkama! Ja saingi!

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et laupäeva öösel enam eriti ei tuisanud, natuke lund ainult sadas ja see säras tänavatulede valguses nii kaunilt. Üllataval kombel ma külma ei tundnud (oli see siis tänu joodud kokteilidele, sissetantsitud soojale või normaalsele õhutemperatuurile), mistõttu lumes sumpamine oli täitsa huvitav elamus ja lõpuks voodisse vajudes tuli uni ikka väga magus. Sellistel hetkedel saab eriti hästi aru, milline õnn on, kui sul on oma kodu. Erinevalt sellest vanahärrast, kes mul pool koduteed sabas püsis ja minu järelt kõik tühjad pudelid ära korjas. Ühel hetkel ta kadus, aga ma loodan, et mitte kuskile külma lumehange.

15,6466

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul isiklikult on väga kurb, et juba loetud päevade pärast eesti krooniga hüvasti peame jätma. Minu meelest on oma raha riigile sama tähtis kui oma keel, kultuur, lipp jms, mis teevad meid omanäoliseks ja eristavad massist. Ma ei ole kunagi olnud Euroopa Liidu vastane, aga peab tunnistama, et olen pisut nõus nendega, kes nördinult väidavad, et alles see oli, kui ühest liidust läbi raskuste välja saime, üürikest aega oma vabadust ja iseseisvust nautisime, ning siis suure hurraaga uude liitu astusime. Jälle peame täitma mingeid ettekirjutisi, vastama (kohati absurdsetele) standarditele, järgima kellegi teise reegleid. Muidugi on erinevused Nõukogude ja Euroopa Liidu vahel grandioossed, aga mõningad ühisjooned neil ju siiski on. Mis puutub igasugustesse ühtlustamistesse (nagu seda on euroopa ühtse valuutasüsteemi loomine ja sinna kuulumine), siis olgugi, et ma mõistan selle positiivseid külgi, on minu jaoks tegemist sammuga, mille tagajärjel kaotame ühe osa enda identiteedist. Eesti kroon on ilus ja võiks meid veel kaua teenida!

Euro. Mulle tundub, et üleminek saab päris keeruline ja väsitav olema. Seda põhjusel, et ma olen nii mitmetes kohtades harjunud kindlate numbrikombinatsioonidega. Pelgalt peale vaadates võin ma praegu öelda, kas piimapakk on liiga kallis või kas palk on see kuu liiga väike. Ja selle järgi oskan kohe ka arvestada, milliseid väljaminekuid endale lubada võin. Eurodega on - vähemalt minu jaoks - kõik üks pudru ja kapsad, olgugi, et võrdlevad hinnad juba ammu erinevatel kaupadel juures on. Ma tunnen üha enam, et meie peres saab eurokalkulaator olema minu taskus. Olgugi, et pidasin ennast üle keskmise osavaks peastarvutajaks, peale pikka tööpäeva toidupoodi jõudes ei ole mu ajurakud lihtsalt nõus tegema tehteid, mille üks osa on 15,6466. Ja esialgu ei ole kindlasti võimalik muud moodi hindadest sotti saadi, kui neid järjepidevalt selle arvuga läbi korrutades. Üldse ei imestaks, kui aasta alguses hakkan unes nägema, kuidas ma muudkui arvutan ja arvutan ja korrutan - samamoodi kui vanasti peale Tetrise mängimist terve öö unes kuubikuid hunnikusse seadsin. Silme ees on siis selline säbruline ekraan ja suur punane 15,6466 nagu Mõmmibeebil, kui ta tähti õppis. Kõrvus aga kõlisevad sendid...

Uus on alati huvitav, seega mingit põnevust tekitab euro tulek ka minus. Samas on mul hea meel, et jõulukingid kõik veel kroonides ära saab teha, sest vastasel juhul läheksin vist küll enne pühi hulluks. Ja kindlasti ei oleks ma ainuke: poed oleks täis närviliselt eurokalkulaatoreid toksivaid (ja sõimavaid) segaseid eesti päritolu euroopaliitlasi.

Rahulikku jõuluaega!

Vahekokkuvõte

Ma sain need papud juba paar nädalat tagasi valmis, aga tüüpilise minana unustasin enne ärakinkimist pilti teha. Nüüd käisin pisikesel Aleksandril (poiss sai meie vana-vanaisa järgi nime) külas ja tegin endale ikka väikese jäädvustuse ka. Papud muide on täiskohaga kasutuses, olgugi, et põnnile nad mitu numbrit suured veel on.

Saage tuttavaks - papud!

Kudusin papud valgest lõngast ja pärast tikkisin punase ja rohelise lõngaga rõõmsamaks - no et oleks natuke pühadehõngulised ka. Pildi tegemiseks täitsin sussikesed mandariinidega, seega on kindlaks tehtud, et neid võib kasutada ka päkapikkude meelitamiseks. Täiesti multifunktsionaalsed papud!

Papude juurde hakkasin tekki kuduma, aga ma kardan, et see on üks nendest asjadest, mis kunagi valmis ei saa, sest ma üritasin kasutada ära olemasolevaid lõngu ja nüüd mulle tundub, et asi sai natuke liiga kirju. Pealegi edeneb see nii aeglaselt, et ma jõuan vahepeal juba 10 korda mõelda, mida teistmoodi tahaks teha ja ma ei ole enam üldse rahul selle esialgse ideega. Eks näis, mis ma kokkuvõttes välja võlun, sest lubatud on, et jõuluvana kingikotis on papudele väike lisa tulemas.

Nagu mul nende kudumistega tegevust vähe oleks, eelmisel nädalal töötasin paar päeva kodukontoris ja vahele jõudsin mõned lumehelbekesed heegeldada. Tegin sellised nagu seal viimasel pildil on. Ausalt öeldes on heegeldamine minu jaoks paras tuumafüüsika - õigemini oli ta seda kuni esimese helbekese valmimiseni, sest viimati hoidsin heegelnõela käes kooli tööõpetuse tunnis ja seal sai ka rohkem Meie Meele lugemisega tegeletud kui käsitööga. Seega kõik tingmärgid, silmused jms olid vahepeal meelest pühitud. Õnneks on meie põlvkonda õnnistatud sellise nähtusega nagu Googel, mistõttu kõik probleemid leidsin lahenduse ja sain näpud jälle heegeldamisega soojaks. Pilte helvestest veel ei ole, sest need on hetkel kuskil käsitöökorvi põhjas, pressimata ja kaunistamata.

Nagu mul nende kudumiste ja heegeldamistega tegevust vähe oleks, nädalavahetusel tuli Teine Pool mõttele, et ostaks ühe suure puzzle, mille kokkupanemine on igati mõnus kodune tegevus pimedatel talveõhtutel. Tegelikult oleks ta seda veelgi enam, kui meil poleks kodus kassipoega, kelle lemmiktegevusi ma kirjeldasin juba eelmises sissekandes. Puzzle kokkupanek saab toimuma niisiis kuskil lae all, sest Kusti ei kavatse kohe kindlasti rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas mõnusad pisikesed ja värvilised papist vidinad tema nina all maas vedelevad, sest need on ju PAPIST ja VÄRVILISED!

Esimene hirm seoses Kusti ja jõuluehetega sai ka juba teoks. Panin magamistoa akna peale jõulutuled (sellised küünalde moodi), mis kiisule hirmsat moodi huvi pakkusid, sest nende ümber olid väga näritavad ja lutsutatavad kunst-kuuseoksad. Üldiselt on meil õhtuti kodus nii, et Kusti hiilib vaikselt mööda tuba ja ise laulab:

Pere uinub, tuled kustund juba, kustund juba,

rahus maja, vaikne iga tuba, iga tuba.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Kuulge, kes säält köögist tuleb vargsi, tuleb vargsi,
see ju Kusti liginemas argsi, üsna argsi.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Aknalaual mäng siis läheb lahti, mäng mul lahti,

kuni selleks koit veel annab mahti, annab mahti.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Novot, muudkui laulab ja turnib aknalaual. Ja ühe turnimise käigus leidis lõpu ka meie kaunis aknaküünalde kompositsioon. Kusti oli ilmselt ise ka kurb, sest nüüd ei ole enam midagi lakkuda ega närida, kõrval on ainult vana igav potilill, mida ta juba miljon korda on läbi otsinud.

Praegu ootan hirmsasti tööpäevalõppu, et saaks minna koju puzzletama. Aga mis siis kudumisest ja heegeldamisest saab???