Sky is the limit?!

Viimastel päevadel olen palju mõelnud sellele, kuidas mul tegelikult on elus vedanud. Kuidas head inimesed ja võimalused on ikka ja jälle ilmunud välja siis, kui neid kõige vähem olen oodanud, aga enim vajanud. Ma siiralt ja tõsiselt usun, et kui oleme ise optimistlikud, avatud ja mis peaasi - heatahtlikud - siis jõuavad needsamad positiivsed kiired, mida välja saadame, tagasi ka meie endani. Sama olulised on meie mõtted. Ei väsi kordamast sõnu, mida mulle endale viimase 8 kuu jooksul järjepidevalt on öeldud: see kõik on Sul peas kinni. Alguses ma pigem naersin nende sõnade peale ja protesteerisin, sest olgem ausad, on häirivaid ja ebameeldivaid olukordi, mis ei olene absoluutselt sellest, kas nad on sul peas kinni või mitte. Aga kui asjasse süübida, otsida tagamaid ja põhjuseid, siis jõuad lõpuks ikkagi arusaamiseni, et just sinna nad takerduvad - pähe!
Näiteid selle kohta, milles mul enda arvates vedanud on, ei pea otsima kaugelt. Mul on suurepärane töökoht, mis poolteist aastat tagasi piltlikult öeldes langes mulle peale selgest taevast ja just siis, kui olin sattunud olukorda, kus oleksin mõne nädala pärast olnud ilma tööta. MASU kui selline pidi niisiis minu ukse taga otsa ringi keerama, pole mina temaga silmitsi seisnud. Kui mõni aeg tagasi jõudsin punkti, kus arvasin, et see töökoht on ennast minu jaoks justkui ammendanud, siis täna võin öelda, et ma näen siin nii palju erinevaid võimalusi ja väljakutseid, et järjekordselt on mu palvetele (juhul, kui ma usuks jumalat ja palvetaks) vastatud. Pidin ainult silmad lahti tegema ja enda arvutiekraanist natuke eemale vaatama.
Samal ajal, kui vahetasin töökohta, muutus mu elus ka palju muud. Olnud ühel hetkel seisus, kus mul oli materiaalselt põhimõtteliselt kõik olemas, leidsin järgmisel hetkel ennast olukorrast, kus mul ei olnud mitte midagi. Mõnel õhtul, kui tühjas toas madratsile pikali viskasin, ei suutnud ma uskuda, kuhu olin jõudnud - kusjuures omal valikul. Tagantjärele mõeldes saan aru, kui vajalik see periood mulle oli. Nagu võõrutuslaager ja puhastustuli. Ja mul vedas jälle. Ma tutvusin inimesega, kes oli olnud mu jaoks eikeegi, kes tuli eikuskilt, aga oli täpselt selline, nagu ma tellisin. Ja eikellestki sai Keegi suure algustähega.
Ma usun tellimustesse, mida me mõttes teele saadame, nagu sõbranna ütleb - kosmosesse. Ma ei tea, kas ma seda viimast just usun, sest kes neid seal piiritus avaruses ometi kinni võiks püüda, aga oma peast, kus kõik alguse saab, laseme me need mõtted välja ja valla küll ning mingil moel suurem osa tellimusi alati täidetakse.
Ma arvan, et suuremad vedamised ja õnnestumised elus on veel ees. Sõbranna saatis kosmosesse tellimuse, et ta tahab abielluda. Mul on oma tellimus, aga seda ma kõva häälega välja ei ütle, sest tegelikult ei tea ma selle soovi täpset sõnastust ja sisu enne, kui ta on täidetud. Ja siis kuulete sellest niikuinii.

Hea on igav!

Üllatavalt pikk ajavahe tekkis viimasest postitusest tänaseni. Ilmselt ongi blogipidamine minu puhul selline nähtus, mis tuleb ja läheb. Alustasin kakukese-blogi tegelikult juba 2006ndal aastal - 9ndal veebruaril, kui täpsem olla. Siis olin esimest korda üle pika aja vaba ja vallaline, tundus, et maailm on mu ees valla ja nii palju uut ja põnevat ees ootamas. Tagasi mõeldes on muidugi naljakas, kuidas need emotsioonid alati siis võimust võtavad, kui on käsil järjekordne "iseseisvusperiood". Et mismoodi siis kõike teeks ja oleks ja käiks ja näeks ja kogeks - ja kui palju on siis kirjutamisainet. Justkui suhtes olles ei saaks ennast nii vabalt tunda ... aga tegelikult ju ei saagi.
Blogi on olnud mu parimaks kaaslaseks aegadel, mil olen üksi ja vajadus eneseväljenduse ja emotsioonide jagamise järgi on suurem. Mõnes mõttes on siis rohkem teemasid, millest ka võõrastele ei häbene kirjutada, sest suhtes olles on enamik probleeme/muresid/rõõme/tundeid kuidagi liiga isiklikud ja ei puuduta ainult mind ennast, vaid ka teist inimest mu kõrval. Kodurahu nimel jätan teinekord juba poolelioleva sissekande ikkagi avaldamata või ei hakka mõnda mõtet üldse kirja panemagi. Mitte, et mul oleks midagi hirmsat varjata, aga kõik mu mõtted ei pruugi alati olla nii üheselt mõistetavad või ei oska ma neid nii hästi selgitada ja ma ei taha, et keegi ennast kuidagi halvasti seetõttu peaks tundma.
Muidugi saab blogi pidada igal ajal, aga kuulen vahel nurinat, et lugeda ei ole enam nii huvitav. Ja ei saa ka pahaks panna, sest ilmselt ei ole lugu sellest, kuidas mulle meeldib triikida ja pesu pesta nii põnev kui seda oleks kirjutised mingitel hingevalu või eneseotsingute teemadel. Samas, kui ei ole hingevalu, siis millest siin ikka kirjutada. Kes teab, võib-olla pean blogi säilitamiseks ja lugejate püüdmiseks hakkama hoopis vürtsikamaid lugusid välja mõtlema...
Tegelikult olen kindel, et elul on nii mõndagi põnevat veel varuks mu jaoks ja kirjutamisainet leidub ka tulevikus. Nii et las ma siis olen mõnda aega igav, vähemalt on mul hea!