Pühadevahe!

 Ma olen juba 5ndat päeva nii suures nohus, et siga ka ei näksi. Enamasti on kõikidel mingi üks haigus, mis neid elus kõige rohkem on kimbutanud või kiusanud. Kui 10 aastat tagasi oli minu pidevaks probleemiks angiin, siis praegu ma isegi ei mäleta enam väga täpselt, mida see endast kujutas (tean, et väga jube oli ja sülitan nüüd 3 korda üle vasaku õla). Küll aga tean ma ülimalt hästi, mis on nohu. Ja mitte lihtsalt nohu, vaid NOHU!!! See tähendab konstantset õhupuudust, peavalu, uimasust ja väsimust, rääkimata punaseks ja narmendama nuusatud ninast. Ja selle nohu poolest võid sa kasvõi käte peal käia ja saltosid visata, tema juba paigalt ei liigu!

Seekord on siis sellised pühad. Oma kanguses ma muidugi ei kavatsegi midagi tegemata jätta nohu pärast. Jõulude ajal sai ikka maal käidud ja aastavahetusel lähen ka pittu, mõelgu see ninakoll, mida tahab. Kaks päeva olen nüüd kodus ka istunud, isu on täitsa täis juba. Selline kasutu ja laiskleja tunne tekib, mis mulle teps mitte ei meeldi. Kui mõni haigus on selline, et saab ikkagi kodus toimetada, siis praegu ma teen küll ainult esmavajaliku ja ülejäänud aja vedelen kas voodis või diivanil, endal suu lahti, silmad vidukil ja kass külje all. Lisaks läigib süda mee söömisest, mis on üks igavene magus värk, aga ilma milleta ka hakkama ei saaks. Ei ole kerge haige olla!

Ma mõtlen, et siinkohal on hea nõu küsida, et milliseid ravinippe teie nohu korral rakendate?

Südamest südamesse

Kaduvat aastat nii vaadates aimad – aeg surub takka ju sinulgi.

Täna veel jõuad, täna veel jaksad rõõmuga astuda edasi.

Kuulata vaikust, mis sosistab targalt: “Pöördu, saad aidata kedagi!”

Kasuta päeva, ta lühikest valgust, siis jõuad rohkem ja enamgi…

Võta enne aasta lõppu veel aeg korraks maha ja mõtle, kas saad teha midagi head ja armsat kellegi heaks, kes seda nii väga vajab. Olgu see siis kallistus, ilusad sõnad, väike kingitus või midagi muud, mis tuleb südamest ja läheb südamesse.

Soovin kõikidele kallitele ja headele inimestele, kes mu blogisse aeg-ajalt sisse piiluvad ja sooja sõnaga toetavad, aga ka neile, kes konstruktiivset kriitikat jagavad - imeilusaid, rahulikke ja armastust täis pühi!

PS!

Üks eriline jõuluime, kes selle nädala esmaspäeval sündis, kannab nime Else! Else on meie uus naabrinna ja ootan juba põnevusega, millal temaga tutvuda saan :)!

Talvevõlumaal

Elus juhtub kummalisi asju. See, kuidas mingid olukorrad ja võimalused ennast mu ette seavad, paneb vahel ikka üllatusest käsi kokku lööma. Ma ei tea, kas teistel ka nii on või on asi minus? Muidugi ainuüksi võimaluste tekkimine ei tähenda, et nad iseenesest ka realiseeruvad, millekski enamaks muutuvad, iga uue väljakutsega peab ju vaeva nägema ja oma panuse andma. Aga see just ongi põnev!

Või äkki ongi pigem küsimus selles, kas kõik inimesed tunnevad üldse ära neid võimalusi, mis neile antakse. Sest eks see ole ka omamoodi oskus hüpata võõras kohas pea ees vette. Paljud inimesed väldivad iga hinna eest muutusi ja uuendusi, kardavad tundmatut. Ma ei saa väita, et mingi meeletu avantürist oleksin, aga mulle meeldib hirmsasti ennast proovile panna mingite ülesannete täitmisel, mida paljud teised võimatuks või keeruliseks võivad pidada. Ma isegi ei tea, kuidas seda täpselt seletada, võibolla on see seotud vajadusega silma paista või kiita saada - ilmselt ongi - aga mingi sõnulseletamatu soov on teha kogu aeg midagi enamat. See muidugi ei tähenda, et ma seda kogu aeg ka teeksin. Vastupidi, ma tunnen hoopis alalõpmata, et võiksin teha nii palju rohkem, kui ei oleks mingit nähtamatut ahelat, mis mind kammitseb. Selline raiskamise tunne on vahel. Elu raiskamise tunne.

Novot, aga kui mingid suurepärased võimalused mulle ette paisatakse, siis soov ennast tõestada on jälle nii-nii suur, et mine või lõhki. Praegu ongi selline tunne. Tegelikult, ega keegi otseselt mulle ei olegi midagi suunanud, aga vahel piisab ainult väikesest vihjest või pilgust, et süda sees puperdama hakkaks ja pea pilvedesse veniks. Isegi kui kõik unistused ei realiseeru, on ütlemata tore, kui nad halli argipäeva natuke elevust toovad. Ja kui üks idee iseenesest ei teostu, võib ta alati viia järgmiseni, mis juba teostub!

Kusjuures, uskuge või mitte, head asjad juhtuvad inimestega, kes neisse usuvad. Samamoodi ka imed! Mina usun...

---------------

Kui ma umbes 10-aastane olin, kirjutasin jõuluvanale kirja. Soovisin midagi suhteliselt ebatavalist lapse kohta ja muidugi ei saanud seda. Mäletan, et kuuse all oli tookord täpselt õige suurusega kingipakk, mis osutus hoopis mikrolaineahjuks. Olin väga nördinud, aga oi, milliseid maitsvaid sooje saiu sai selles ahjus tehtud ja aastaid teenis too masin meid truult. Igatahes, olin kirja täitsa unustanud ja nüüd, kui sellele peale sattusin, oli see nagu omamoodi väike ime. Ma ei mäletanud enam, et mulle juba nii noorelt meeldis lugusid kirjutada - inimese mälu on ikka lühike. Aga see andis mulle usku endasse, et tegelikult olen alati sisimas tundnud, mida tegema pean selleks, et õnnelik olla. See tuletas ühtlasi meelde, millest lapsena unistasin ja ma siiralt usun, et need unistused on harilikult kõige puhtamad ja õigemad - neid ei tohiks unustada!

Kuidas Kitseküla naine vanalinnas peol käis...

Erinevalt sadadest Padaoru kannatajatest ja teistest lumeohvritest pääsesin mina Monikast seekord kuiva jalaga. Küll aga pidin rinda pistma sellega, mis temast maha oli jäänud. Kohe kõigest täpsemalt.

Laupäeva õhtul käisin vanalinnas jõulupidutsemas. Kõik oli vahva selle hetkeni, kuni tuli soov hakata koju minema - nii öösel 2 paiku. Esimese asjana uurisin Teise Poole käest, kas ta viitsiks mulle järele tulla, et raha jääks peresse, mitte taksojuhi taskusse. Mõte oli muidugi hea, aga osutus teostamatuks, kuna parkla tõkkepuu oli katki läinud ja meie auto selle taga kinni. Teine Pool sai seega magusalt edasi magada ja mina liikusin edasi plaani "Ela ise ja lase taksojuhil rikastuda" juurde. Kui sinnamaani olin alati ilma eriliste probleemideta saanud takso ka siis, kui kellelgi teisel see ei õnnestu, oli seekord Fortuna mu kõrvalt lahkunud ja mitte ühtegi vastust dispetšeri hüüdele: "Ja kjes võttab Lasste Mailm?" ei tulnud. Mõtlesin, et ma ei kavatse olla nagu need hääletajad, kes meetritki edasi liikumata mitu tundi ühe koha peal seisavad ja kätt tõstavad. Niisiis, näpud valisid üha uusi takso numbreid ja jalad võtsid samal ajal suuna kodu poole.

Loomulikult, kui olin kõiki kümmet numbrit, mis mu mobiilis eesnime Takso kannavad, kümme korda valinud, oli aeg ettevõtmisest loobuda. Selleks hetkeks oli selge, et kojuminek toimub kas jalgsi või ei toimu üldse. Ja viimane ei olnud variant. Teie asemel mõtleks ka mina siinkohal, et no mida kuradit, 3 km on ju nagu lumme lasta, mis seal siis kõndida ei ole. Ja tõepoolest, ma olen ka ise korduvalt väga meeleldi seda teed jalgsi läbinud, aga siis pole mul all olnud 7 cm kontsi ja kõnniteedel pole olnud põlvini lund. Ausõna, peale 100 meetrit kõndimist olin valmis saapad jalast ära võtma ja sukkis edasi minema, sest kontsadel lumes edasisaamine on kohutavalt närvesööv tegevus - põhimõtteliselt on see varvastel tippimine, kuna kontsad kaovad põhjatusse lumme nii, nagu neid poleks kunagi all olnudki.

Kesklinnas olid tänavad veel enam-vähem, kohati oli isegi sahk just käinud, aga mida kaugemale, seda hullemaks asi läks. Pärnu mnt viadukti peal olin tõesõna põlvini lumes, sest sealt oli enne mind ainult Monika üle läinud.

Pärnu mnt. viadukt peale Monikat ja enne mind

Tegelikult nägin kodupoole rühkides ka ühte tühja taksot mööda sõitmas, aga tema ette teele viskumine tundus liiga meeleheitlik liigutus ja see poleks üldse õnnelikult pruukinud lõppeda. Pealegi, minus lõi leegitsema saare esivanematelt päritud kangus, mis muutis jalgsi kojujõudmise juba põhimõtteliseks eesmärgiks, tõestamaks jumal-teab-kellele, et ma ei ole mingi könn ja ma saan hakkama! Ja saingi!

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et laupäeva öösel enam eriti ei tuisanud, natuke lund ainult sadas ja see säras tänavatulede valguses nii kaunilt. Üllataval kombel ma külma ei tundnud (oli see siis tänu joodud kokteilidele, sissetantsitud soojale või normaalsele õhutemperatuurile), mistõttu lumes sumpamine oli täitsa huvitav elamus ja lõpuks voodisse vajudes tuli uni ikka väga magus. Sellistel hetkedel saab eriti hästi aru, milline õnn on, kui sul on oma kodu. Erinevalt sellest vanahärrast, kes mul pool koduteed sabas püsis ja minu järelt kõik tühjad pudelid ära korjas. Ühel hetkel ta kadus, aga ma loodan, et mitte kuskile külma lumehange.

15,6466

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul isiklikult on väga kurb, et juba loetud päevade pärast eesti krooniga hüvasti peame jätma. Minu meelest on oma raha riigile sama tähtis kui oma keel, kultuur, lipp jms, mis teevad meid omanäoliseks ja eristavad massist. Ma ei ole kunagi olnud Euroopa Liidu vastane, aga peab tunnistama, et olen pisut nõus nendega, kes nördinult väidavad, et alles see oli, kui ühest liidust läbi raskuste välja saime, üürikest aega oma vabadust ja iseseisvust nautisime, ning siis suure hurraaga uude liitu astusime. Jälle peame täitma mingeid ettekirjutisi, vastama (kohati absurdsetele) standarditele, järgima kellegi teise reegleid. Muidugi on erinevused Nõukogude ja Euroopa Liidu vahel grandioossed, aga mõningad ühisjooned neil ju siiski on. Mis puutub igasugustesse ühtlustamistesse (nagu seda on euroopa ühtse valuutasüsteemi loomine ja sinna kuulumine), siis olgugi, et ma mõistan selle positiivseid külgi, on minu jaoks tegemist sammuga, mille tagajärjel kaotame ühe osa enda identiteedist. Eesti kroon on ilus ja võiks meid veel kaua teenida!

Euro. Mulle tundub, et üleminek saab päris keeruline ja väsitav olema. Seda põhjusel, et ma olen nii mitmetes kohtades harjunud kindlate numbrikombinatsioonidega. Pelgalt peale vaadates võin ma praegu öelda, kas piimapakk on liiga kallis või kas palk on see kuu liiga väike. Ja selle järgi oskan kohe ka arvestada, milliseid väljaminekuid endale lubada võin. Eurodega on - vähemalt minu jaoks - kõik üks pudru ja kapsad, olgugi, et võrdlevad hinnad juba ammu erinevatel kaupadel juures on. Ma tunnen üha enam, et meie peres saab eurokalkulaator olema minu taskus. Olgugi, et pidasin ennast üle keskmise osavaks peastarvutajaks, peale pikka tööpäeva toidupoodi jõudes ei ole mu ajurakud lihtsalt nõus tegema tehteid, mille üks osa on 15,6466. Ja esialgu ei ole kindlasti võimalik muud moodi hindadest sotti saadi, kui neid järjepidevalt selle arvuga läbi korrutades. Üldse ei imestaks, kui aasta alguses hakkan unes nägema, kuidas ma muudkui arvutan ja arvutan ja korrutan - samamoodi kui vanasti peale Tetrise mängimist terve öö unes kuubikuid hunnikusse seadsin. Silme ees on siis selline säbruline ekraan ja suur punane 15,6466 nagu Mõmmibeebil, kui ta tähti õppis. Kõrvus aga kõlisevad sendid...

Uus on alati huvitav, seega mingit põnevust tekitab euro tulek ka minus. Samas on mul hea meel, et jõulukingid kõik veel kroonides ära saab teha, sest vastasel juhul läheksin vist küll enne pühi hulluks. Ja kindlasti ei oleks ma ainuke: poed oleks täis närviliselt eurokalkulaatoreid toksivaid (ja sõimavaid) segaseid eesti päritolu euroopaliitlasi.

Rahulikku jõuluaega!

Vahekokkuvõte

Ma sain need papud juba paar nädalat tagasi valmis, aga tüüpilise minana unustasin enne ärakinkimist pilti teha. Nüüd käisin pisikesel Aleksandril (poiss sai meie vana-vanaisa järgi nime) külas ja tegin endale ikka väikese jäädvustuse ka. Papud muide on täiskohaga kasutuses, olgugi, et põnnile nad mitu numbrit suured veel on.

Saage tuttavaks - papud!

Kudusin papud valgest lõngast ja pärast tikkisin punase ja rohelise lõngaga rõõmsamaks - no et oleks natuke pühadehõngulised ka. Pildi tegemiseks täitsin sussikesed mandariinidega, seega on kindlaks tehtud, et neid võib kasutada ka päkapikkude meelitamiseks. Täiesti multifunktsionaalsed papud!

Papude juurde hakkasin tekki kuduma, aga ma kardan, et see on üks nendest asjadest, mis kunagi valmis ei saa, sest ma üritasin kasutada ära olemasolevaid lõngu ja nüüd mulle tundub, et asi sai natuke liiga kirju. Pealegi edeneb see nii aeglaselt, et ma jõuan vahepeal juba 10 korda mõelda, mida teistmoodi tahaks teha ja ma ei ole enam üldse rahul selle esialgse ideega. Eks näis, mis ma kokkuvõttes välja võlun, sest lubatud on, et jõuluvana kingikotis on papudele väike lisa tulemas.

Nagu mul nende kudumistega tegevust vähe oleks, eelmisel nädalal töötasin paar päeva kodukontoris ja vahele jõudsin mõned lumehelbekesed heegeldada. Tegin sellised nagu seal viimasel pildil on. Ausalt öeldes on heegeldamine minu jaoks paras tuumafüüsika - õigemini oli ta seda kuni esimese helbekese valmimiseni, sest viimati hoidsin heegelnõela käes kooli tööõpetuse tunnis ja seal sai ka rohkem Meie Meele lugemisega tegeletud kui käsitööga. Seega kõik tingmärgid, silmused jms olid vahepeal meelest pühitud. Õnneks on meie põlvkonda õnnistatud sellise nähtusega nagu Googel, mistõttu kõik probleemid leidsin lahenduse ja sain näpud jälle heegeldamisega soojaks. Pilte helvestest veel ei ole, sest need on hetkel kuskil käsitöökorvi põhjas, pressimata ja kaunistamata.

Nagu mul nende kudumiste ja heegeldamistega tegevust vähe oleks, nädalavahetusel tuli Teine Pool mõttele, et ostaks ühe suure puzzle, mille kokkupanemine on igati mõnus kodune tegevus pimedatel talveõhtutel. Tegelikult oleks ta seda veelgi enam, kui meil poleks kodus kassipoega, kelle lemmiktegevusi ma kirjeldasin juba eelmises sissekandes. Puzzle kokkupanek saab toimuma niisiis kuskil lae all, sest Kusti ei kavatse kohe kindlasti rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas mõnusad pisikesed ja värvilised papist vidinad tema nina all maas vedelevad, sest need on ju PAPIST ja VÄRVILISED!

Esimene hirm seoses Kusti ja jõuluehetega sai ka juba teoks. Panin magamistoa akna peale jõulutuled (sellised küünalde moodi), mis kiisule hirmsat moodi huvi pakkusid, sest nende ümber olid väga näritavad ja lutsutatavad kunst-kuuseoksad. Üldiselt on meil õhtuti kodus nii, et Kusti hiilib vaikselt mööda tuba ja ise laulab:

Pere uinub, tuled kustund juba, kustund juba,

rahus maja, vaikne iga tuba, iga tuba.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Kuulge, kes säält köögist tuleb vargsi, tuleb vargsi,
see ju Kusti liginemas argsi, üsna argsi.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Aknalaual mäng siis läheb lahti, mäng mul lahti,

kuni selleks koit veel annab mahti, annab mahti.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Novot, muudkui laulab ja turnib aknalaual. Ja ühe turnimise käigus leidis lõpu ka meie kaunis aknaküünalde kompositsioon. Kusti oli ilmselt ise ka kurb, sest nüüd ei ole enam midagi lakkuda ega närida, kõrval on ainult vana igav potilill, mida ta juba miljon korda on läbi otsinud.

Praegu ootan hirmsasti tööpäevalõppu, et saaks minna koju puzzletama. Aga mis siis kudumisest ja heegeldamisest saab???

Tiliseb, tiliseb aisakell... ja Kusti teeb ampsti!

Mul pole ammu-ammu ühtegi kodulooma olnud, seega puutun nüüd pidevalt kokku uute teemadega, mis tänu kassiga kooselamisele lahendust vajavad. Kass teadupärast on loom, kes vähemalt teatud vanuseni tahab iga viimase kui mööblieseme otsa ronida ning eranditult kõikide rippuvate, sädelevate, krõbisevate, värisevate ja liikuvate vidinatega mängida. Meie Kusti erilisteks lemmikuteks on potililled, mida väike neljakäpaline botaanik igal võimalusel kobestab ja harvendab. Samuti on südamelähedased rulood, mille taha saab ennast pressida nii, et iga käpp erinevast vahest välja vajub - samal ajal käib ju kõva klõbin, mis on äärmiselt põnev. Põhimõtteliselt pole asja, mis Kustile huvi ei pakuks ja milles ta ei tahaks osaleda - olgu see siis tema liivakasti puhastamine, ristsõna lahendamine, arvutil klõbistamine, musta pesu sorteerimine, voodipesu vahetamine, dushi all käimine vms.

Väikese huvilise tõttu olen ma sel aastal tõsise dilemma ees, kuidas meie kodu jõulumeeleollu viia. Kui me nüüd hetkeks mõtleme jõulukaunistuste peale, siis on need kas mingid sädelevad või värvilised vidinad, mis erinevad muudest sisekujunduselementidest oma pidulikkuse poolest ja on väga "söödava" välimusega. Või on tegemist mingite looduslike ehete-ikebaanadega, mis näiteks kassile paistavad mõnusa närimis- ja kraapimisatribuutikana. Siis on muidugi kuusk või mingid oksad, mis käpa all ägedalt vingerdavad ja hammaste vahelt välja hüppavad, kusjuures - kui sinna veel ehted külge riputada, on tegemist tõelise kiisuatraktsiooniga. Seega, kui ma just ei taha oma kodu kiisu-miisu tivoliks muuta, on ees-seisev kodukaunistamise ülesanne paras pähkel.
Hetkel olen mõelnud sellistele võimalikele lahendustele:
- varuda suurem kogus jõulukangast ja õmmelda köögirätikuid, linikuid, padjakatteid;
- muretseda aknalauale mingisugused jõuluküünlad(tuled) (soovitavalt mitte need kolmnurksed, mis iga teise akna peal on, vaid midagi pisut huvitavamat või teistsugust);
- paigutada kuskile mingi jõululõhnaline küünal (kuusekäbi või piparkoogi vms)
- heegeldada mõned lumehelbekesed vms, mida Kusti võib vajadusel nätsutada seni, kuni tüdineb.

Kui kellelgi on veel häid mõtteid, mida üldse jõulude ajal kodus teha võiks, siis andke teada. Ma ei ole üldiselt kulla-karra inimene ja eelistangi lihtsaid ja ilusaid lahendusi, aga natuke pidulikkust peaks selles jõuluajas siiski olla, seega pisut sädelust siin-seal ei tee paha :). Loodan, et Kusti on järgneva kuu aja jooksul hea poiss, arvates, et päkapikud jälgivad teda ja kui ta pahandust ei tee, siis tuleb jõuluvana ja toob talle terve hunniku mõnusaid krõbisevaid hiiri!

Avameelselt abielust

Ma olen väiksest peale teadnud, et tahan abielluda. Tegelikult olen elu jooksul ainult 2-3 pulmas käinud, sealhulgas gümnaasiumis peetud klassipulm. Ma ei ole kunagi isegi unistanud mingist suurest uhkest peost, valgest kleidist ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Minu jaoks on palju olulisem olnud, et ühel päeval olen koos inimesega, kellega jagan kõike: armastust, lapsi, kodu, sõprust, elu. Abielu on ilus ja püha kinnitus soovile veeta oma elu koos selle ühe erilise inimesega: olla koos nii heas kui halvas. Ma saan aru, et kõike seda võib ka niisama lubada ja mõelda, aga abielludes annad oma sõnadele palju sügavama tähenduse, sest tunnistad oma tundeid põhimõtteliselt kogu maailma ees. See nõuab julgust ja kindlameelsust, mis teeb pulmade ja abielu tähenduse veel sügavamaks.

Lugesin kuskilt, et statistika järgi 100st abielust 70 lahutatakse. Aga need ei ole numbrid, millest võib lasta ennast hirmutada või heidutada, sest ülejäänud 30 ju peavad vastu. Kusjuures nendest vastupidajatest vähemalt pooled on kindlasti väga õnnelikus abielus. Kui mõtleksime iga otsuse juures, mis on võimalikud tagasilöögid või ebaõnnestumised, jääks nii palju asju elus tegemata. Kas pole mitte tore eesmärk püüda olla nende 15% abiellujate hulgas, kes naudivad kooselu ja austavad teineteisele antud lubadusi.

Minu vanemad ei olnud abielus. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks ma abiellumist oluliseks pean. Ma tean, kuidas teeb lapse elu keerulisemaks see, et tal on teine perekonnanimi kui ta emal ja õel - nagu see minu puhul oli. Ma tean ka, et ema jaoks on see kohati raske olnud, kui võõrad ei oska seostada teda tema tütrega. Miks panna ennast ja oma last sellisesse olukorda? Siinjuures ei pea ma ka normaalseks seda, et lapsed ei kanna isa perekonnanime või miks peaks üks normaalne isa sellega üldse nõus olema?

Kui jätta kõrvale kogu emotsionaalne külg abiellumise juures, tuleb arvestada ka majanduslikku aspekti. Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei alusta kooselu (või abielu) teadmisega, et mõne aja pärast minnakse lahku. Samas on see ju nii igapäevane nähtus ja me peame arvestama tõenäosusega, et ühel päeval tuleb kooselu jooksul soetatud vara omavahel jagada. Kogu see sulle-mulle-omale protsess on väga ängistav, aga eriti jama on asi siis, kui näiteks suuremad varad nagu korter, maja, auto jms on ainult ühe osapoole nimel. Mis garanteerib mõlemale osapoolele võrdsed võimalused? Ka seda jagamise protsessi olen ma oma silmaga kõrvalt näinud ja kogenud mõningat ebaõiglust, sest mida sa palud või nõuad, kui seaduse järgi õigused puuduvad.

Tegelikult mulle see majanduslik külg abiellumise juures üldse ei meeldi. Olen alati ise hakkama saanud ja saan ka tulevikus. Aga oluliseks saab see teema pigem siis, kui koos on elatud 10-20-30 aastat. Vabaabielu kui selline seaduse mõistes ikkagi mingeid õiguseid ei anna, selleks tuleb siis koostada juba muud lepingud-dokumendid. Aga miks see kokkuvõttes parem on? Vastata võiksid need, kes ütlevad, et abiellumine on ainult mingi paberi saamine.

Just see viimane mõte - abielu on ainult paber - ajab mind eriti marru. Mulle pigem tundub, et need, kes abielluda ei taha, kardavad ennast siduda. Ja veel usun ma, et kui sa oled täiesti kindel, et armastad inimest enda kõrval ja tahad temaga ja ainult temaga koos olla, tuleb abiellumise soov iseenesest ja südamest, kuna on kõrgeim vorm kinnitamaks armsamale oma tundeid. Pulmadesse ja abielusse ei tohiks suhtuda pealiskaudselt ja ükskõikselt. Ja eriti ei tohiks abielluda valedel alustel ega kiirustades - selleks olgu oma aeg ja koht.

Järgnev teema meenus veel seoses pulmadega. Üks ettekääne, mida tuuakse mitte-abiellumiseks, on see, et läheb hirmus kalliks ja kust see raha võetakse?! Ma tegelikult ei mõista neid paare, kes põhimõtteliselt tahavad hiiglasuuri pulmi, kuhu kutsutakse kõik endised lasteaia-, kooli-, töökaaslased, mitmenda põlvkonna lehmalellepojad ja jumal teab mis tundmatud inimesed veel. Ja siis võetakse mingi hirmus laen kaela, et saaks ikka võimsama peo maha pidada. Kusjuures külalistel lastakse kinkida endale ainult hunnikutes raha, et mingi osagi laenust peale pulmi tagasi maksta või vähemalt järgmiseks aastaks ajaks söögiraha tagasi teenida. See kõik on ajuvaba ja ausalt öeldes ma kahtlen, et taoline pingutus ennast hilisemas elus ära tasub. Mulle tundub, et need, kes suurte pulmade pärast abiellumisega kiirustavad, on just nimelt paarid, kes esimestena lahku lähevad. Nii et, ei, ma ei taha abielluda peo pärast!

Ma tahan, et mul oleks tulevikus üks eriline päev - päev ainult mulle, minu kallimale ja kõige lähedasematele inimestele. Ma tahan, et kased lõhnaksid nurgas ja mul oleks seljas ema õmmeldud valge kleit. Aga mul ei ole sellega kiire, sest see kõik tuleb niikuinii siis, kui aeg on küps. Õnneks on vaja ainult natukene.

Töö käib!

Kudumisprotsess on mul nüüd täies hoos. Kuna lõpptulemust pole veel ette näidata, siis panen hoopis üles pildi meie pere kõige suuremast käsitööhuvilisest, kelle valvsa pilgu (ja käpa) alt kõik lõngakerad, vardad ja heegelnõelad läbi peavad käima.

Siin testib Kusti lõnga pehmust - paistis sobivat

Helesinine kadedus ja roosad unistused

Mida teha, kui sul on nii palju unistusi, soove, ideid ja plaane, aga kuidagi ei oska ega suuda neid teoks teha? See on minu igipõline probleem, et ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga tegudeni jõudmine võtab alati liiga palju aega. Ma ei teagi, kas asi on väheses enesekindluses või ei ole mul piisavalt konkreetseid soove, aga kuskile on see koer maetud ja ma tahaks hirmsasti teda üles kaevata. Ma mõtlen, et kui ma sellest kirjutan, siis ehk tõukab see mulle natuke jälle hoogu sisse ja tuletab meelde, mida võiksin/peaksin tegema. Nii et see siin on väike memo mulle endale!

Sattusin ühele toredale blogile täna. Ma igaks juhuks ei viita sellele, kuna äkki autor ei taha. Igatahes teeb see inimene nii ilusat käsitööd, et ma pidin kadedusest lõhki minema. Heas mõttes muidugi, sest eelkõige oli see jälle väga inspireeriv, mida kõike on võimalik ise teha. Sealjuures ei tee ta midagi üle mõistuse keerulist, ma võiksin samamoodi mütse-sokke-kampsuneid kududa ja riideid õmmelda, asi on puhtalt pealehakkamises. Olen selles osas liiga mugavaks ja laisaks jäänud, aga tahan ennast parandada. Ostsin juba paar kuud tagasi ühe lõnga, et endale soe kampsun kududa talveks, aga siiamaani võtan ikka hoogu, et näputööga algust teha. Hetkel on küll üks kudumistöö mul pooleli. Kuna täditütar laupäeval pisikese pojakese sai, siis lubasin talle papud kududa. Sellega olen nüüd kaks õhtut tegelenud ja endale jälle meelde tuletanud, kui mõnus kudumine ikka tegelikult on. Ma panen siia väikese stiilinäite, millised need papud tulevad. Tegemist on proovitööga ja lõng on teine, aga natuke aimu saab asjast küll.

Täitsa nunnu minu meelest, kuigi kõik pisikesed asjad seda ju ongi.

Mis nüüd veel plaanidesse puutub, siis ma leidsin küla pealt ühe vana musta värvi Ukraina klaveri (pianiino), mida - nagu lähemal uurimisel selgus - kellelgi vaja ei ole. Ja mul tekkis hirmus soov see klaver endale saada ja korda teha, et ühel päeval, kui oma majas või suuremas korteris elan, oleks ikka isiklik pill ka nurgas. Klaverimängul on väga rahustav mõju ja ma olen sellest hirmsasti puudust tundnud Tallinna-aastatel. Ema juures on klaver olemas, aga see kuulub sinna ja pole üldse minu isiklik. Nii et nüüd on vaja välja mõelda plaan, kuidas ja kuhu see suur ja ilus pill vahepealseks ajaks paigutada, sest praegune korter jääb tema jaoks pisut väikeseks - nii ruumi kui "kõlakoja" poolest. Kes kunagi elus on pidanud koos klaveriga kolima, see teab, et tegemist ei ole üldse lihtsa probleemiga, kuna pill on kokku pandud hunnikust metallist ja raskest puidust. Eks näis, mis sellest asjast saab. Head pilti ma siia juurde ei leidnud.

Ühesõnaga, põhirõhk on praegu eneseteostusel läbi loomingulise tegevuse. See kõlab nii hästi, ma püüan iseennast mitte alt vedada ja laiskusele vastu võidelda. Eriti kihvt oleks, kui varsti saaksin siia üles riputada pildi isetehtud uuest kampsunist ja klaverist. Hihii.

Kui juba teha, siis teha hästi!

Tekkis väike paus töö juures, mida - uskuge või mitte - pole ikka väga ammu juhtunud. Ma lihtsalt naudin nabani seda, kui mul on kogu aeg midagi teha ja sealjuures veel põnev ka. Olen oma motivatsioonisoolika jälle üles leidnud või oli ta vahepeal lihtsalt nii umbes, et energia ei mahtunud sealt läbi voolama. Igatahes, praegu on SEE periood mu jaoks! Jei!

Rääkisin ühel õhtul oma ämerikäniseerunud sõbranjega (enamik teist teab teda küll) ja nagu tavaliselt, sain jälle positiivse energialaengu. Sellele sõbrannale on antud nii palju sihikindlust, tahtejõudu, elujanu ja veel palju-palju muud (loe: vedamist), et ka ainult kord kuus läbi Skype´i suheldes suudab ta natuke sellest kõigest minusse süstida, et järgmise kuu ilusti vastu peaksin. Lihtsalt suurepärane on omada sellist sõpra!

Aga muidugi me rääkisime sellest, kui oluline on saada kiitust tehtud töö eest. Ma olen alati seda usku olnud, et laitmine/riidlemine/kritiseerimine ei vii kedagi nii hästi sihile, kui seda teeb kiitmine. Näiteks laste puhul. Lausa vastik on kuulata, kuidas mõni vanem oma võsukese kallal ainult viriseb ja võtab, toob välja nõrkuseid ja oskamatust. Kuigi samas, kui ta innustaks ja ütleks mõne hea sõna, pingutaks see pisike inimene palju rohkem selle nimel, et mitte pettumust valmistada ja ikka veel rohkem kiita saada.

Mina olen kasvanud kiidukoori saatel ja tunnistan, et eks mingi hetk see mõjus mulle hoopis nii, et ajasin nina püsti. See oli periood, kus ma ei adunud nii hästi ümbritsevat maailma ja seda, et teistel inimestel võib olla teistmoodi. Ma ei saanud aru, miks mõni ei oska näiteks laulda või tantsida või joonistada. Või ei saa aru lihtsast matemaatikast. Miks ei oska õigekirja või loomulikust intelligentsist inglise keelt rääkida. Ärge saage valesti aru, ma ei ole kunagi tahtlikult või teadlikult kellegi suhtes üleolev olnud, sest nagu ingl.keeles öeldakse: that´s not who I am. Pigem jätsin ma vahel sellise mulje, kui rõõmustasin enda järjekordse kordamineku üle. Lapsena ei saanud ma lihtsalt aru.

Aga nüüd, täiskasvanuna, on mul endiselt vajadus kiituse järele, sest see on parim motivatsioon üldse. Ühtlasi on sellel kohutavalt suur mõju töö kvaliteedile ja tulemusele, sest paneb rohkem pingutama. Ja mis selles siis halba on? Praegusel ajal on hea sõna vajalik just mulle endale, mitte selleks, et minna seda kuskile kuulutama. Muidugi, peab tunnistama, et kui midagi on hästi tehtud, tahaks, et kõik sellest teaksid. Aga siinjuures tuleb nüüd juba kasuks elukogemus, et harilikult see nii lähebki, sest kordaminekuid märgatakse enamasti ka ilma, et peaksid ise endal nina püsti ajama. Praegusel eluhetkel on kõige tähtsam sisemine rahulolu, mitte väline kuulsus.

Huvitav, kas keegi arvab nüüd, et ma olin lapsena egoistlik ambitsionist? Ja kes ma siis praegu olen?

Sky is the limit?!

Viimastel päevadel olen palju mõelnud sellele, kuidas mul tegelikult on elus vedanud. Kuidas head inimesed ja võimalused on ikka ja jälle ilmunud välja siis, kui neid kõige vähem olen oodanud, aga enim vajanud. Ma siiralt ja tõsiselt usun, et kui oleme ise optimistlikud, avatud ja mis peaasi - heatahtlikud - siis jõuavad needsamad positiivsed kiired, mida välja saadame, tagasi ka meie endani. Sama olulised on meie mõtted. Ei väsi kordamast sõnu, mida mulle endale viimase 8 kuu jooksul järjepidevalt on öeldud: see kõik on Sul peas kinni. Alguses ma pigem naersin nende sõnade peale ja protesteerisin, sest olgem ausad, on häirivaid ja ebameeldivaid olukordi, mis ei olene absoluutselt sellest, kas nad on sul peas kinni või mitte. Aga kui asjasse süübida, otsida tagamaid ja põhjuseid, siis jõuad lõpuks ikkagi arusaamiseni, et just sinna nad takerduvad - pähe!
Näiteid selle kohta, milles mul enda arvates vedanud on, ei pea otsima kaugelt. Mul on suurepärane töökoht, mis poolteist aastat tagasi piltlikult öeldes langes mulle peale selgest taevast ja just siis, kui olin sattunud olukorda, kus oleksin mõne nädala pärast olnud ilma tööta. MASU kui selline pidi niisiis minu ukse taga otsa ringi keerama, pole mina temaga silmitsi seisnud. Kui mõni aeg tagasi jõudsin punkti, kus arvasin, et see töökoht on ennast minu jaoks justkui ammendanud, siis täna võin öelda, et ma näen siin nii palju erinevaid võimalusi ja väljakutseid, et järjekordselt on mu palvetele (juhul, kui ma usuks jumalat ja palvetaks) vastatud. Pidin ainult silmad lahti tegema ja enda arvutiekraanist natuke eemale vaatama.
Samal ajal, kui vahetasin töökohta, muutus mu elus ka palju muud. Olnud ühel hetkel seisus, kus mul oli materiaalselt põhimõtteliselt kõik olemas, leidsin järgmisel hetkel ennast olukorrast, kus mul ei olnud mitte midagi. Mõnel õhtul, kui tühjas toas madratsile pikali viskasin, ei suutnud ma uskuda, kuhu olin jõudnud - kusjuures omal valikul. Tagantjärele mõeldes saan aru, kui vajalik see periood mulle oli. Nagu võõrutuslaager ja puhastustuli. Ja mul vedas jälle. Ma tutvusin inimesega, kes oli olnud mu jaoks eikeegi, kes tuli eikuskilt, aga oli täpselt selline, nagu ma tellisin. Ja eikellestki sai Keegi suure algustähega.
Ma usun tellimustesse, mida me mõttes teele saadame, nagu sõbranna ütleb - kosmosesse. Ma ei tea, kas ma seda viimast just usun, sest kes neid seal piiritus avaruses ometi kinni võiks püüda, aga oma peast, kus kõik alguse saab, laseme me need mõtted välja ja valla küll ning mingil moel suurem osa tellimusi alati täidetakse.
Ma arvan, et suuremad vedamised ja õnnestumised elus on veel ees. Sõbranna saatis kosmosesse tellimuse, et ta tahab abielluda. Mul on oma tellimus, aga seda ma kõva häälega välja ei ütle, sest tegelikult ei tea ma selle soovi täpset sõnastust ja sisu enne, kui ta on täidetud. Ja siis kuulete sellest niikuinii.

Hea on igav!

Üllatavalt pikk ajavahe tekkis viimasest postitusest tänaseni. Ilmselt ongi blogipidamine minu puhul selline nähtus, mis tuleb ja läheb. Alustasin kakukese-blogi tegelikult juba 2006ndal aastal - 9ndal veebruaril, kui täpsem olla. Siis olin esimest korda üle pika aja vaba ja vallaline, tundus, et maailm on mu ees valla ja nii palju uut ja põnevat ees ootamas. Tagasi mõeldes on muidugi naljakas, kuidas need emotsioonid alati siis võimust võtavad, kui on käsil järjekordne "iseseisvusperiood". Et mismoodi siis kõike teeks ja oleks ja käiks ja näeks ja kogeks - ja kui palju on siis kirjutamisainet. Justkui suhtes olles ei saaks ennast nii vabalt tunda ... aga tegelikult ju ei saagi.
Blogi on olnud mu parimaks kaaslaseks aegadel, mil olen üksi ja vajadus eneseväljenduse ja emotsioonide jagamise järgi on suurem. Mõnes mõttes on siis rohkem teemasid, millest ka võõrastele ei häbene kirjutada, sest suhtes olles on enamik probleeme/muresid/rõõme/tundeid kuidagi liiga isiklikud ja ei puuduta ainult mind ennast, vaid ka teist inimest mu kõrval. Kodurahu nimel jätan teinekord juba poolelioleva sissekande ikkagi avaldamata või ei hakka mõnda mõtet üldse kirja panemagi. Mitte, et mul oleks midagi hirmsat varjata, aga kõik mu mõtted ei pruugi alati olla nii üheselt mõistetavad või ei oska ma neid nii hästi selgitada ja ma ei taha, et keegi ennast kuidagi halvasti seetõttu peaks tundma.
Muidugi saab blogi pidada igal ajal, aga kuulen vahel nurinat, et lugeda ei ole enam nii huvitav. Ja ei saa ka pahaks panna, sest ilmselt ei ole lugu sellest, kuidas mulle meeldib triikida ja pesu pesta nii põnev kui seda oleks kirjutised mingitel hingevalu või eneseotsingute teemadel. Samas, kui ei ole hingevalu, siis millest siin ikka kirjutada. Kes teab, võib-olla pean blogi säilitamiseks ja lugejate püüdmiseks hakkama hoopis vürtsikamaid lugusid välja mõtlema...
Tegelikult olen kindel, et elul on nii mõndagi põnevat veel varuks mu jaoks ja kirjutamisainet leidub ka tulevikus. Nii et las ma siis olen mõnda aega igav, vähemalt on mul hea!

Keep your friends close, and your enemies even closer!

Mõte vaenlasest enda külje all ei ole sugugi meeldiv, aga oma tõetera selles ütluses siiski on. Muud ma praegu ei ütle. Las laagerdub.

Kuidas pime-kanast kotkasilm sai!

Nüüd on see siis tehtud. 12 aasta pikkune prillide ja läätsedega žongleerimine sai lõpu paar päeva tagasi, kui osav laser lihvis mu silmi nii, et punane jutt ees ja kärsahais taga - tulemuseks uus elukvaliteet. Protseduur iseenesest oli väga mugavaks tehtud ja möödus kiirelt, tunda võis vaid natuke survet, silmatilkade niiskust ja juba mainitud kärsahaisu. Samal ajal oli võimalik jälgida toimuvat niivõrd, kui sellesama silma kaudu näha oli, millega tegeleti, sest teine oli kinni teibitud. Kõigepealt lõigati sarvkesta pinnal lahti 0,25 mm paksune lapp, mis tõsteti enne laseriga töötlemist ühest servast üles (nagu raamatu lehhekülg keerati lahti). Seda lapi tõstmist ma nägin, pilt muutus siis ühtlaselt uduseks. Läbi udu ilmus laseri punane kiir, mis suristas umbes 20 sekundit ja selle aja sees oli tunda ka kärssamist, mis meenutas natuke hambaarsti juures puurimisel tekkivat haisu. Seejärel paigutati lapike täpselt oma endisele kohale tagasi, arst silus seda mingi pintslikesega ja oligi korras. Teise silmaga tehti samad toimingud ja mõne hetke pärast võisingi juba omal jalal silmakeskusest välja astuda. Esimesed 4 tundi pidin muidugi kodus pikali olema ja iga 20 minuti tagant silmi niisutama, aga 3 tunni möödudes suutsin eemalt raamaturiiulilt juba ka kõige peenemat pealkirja lugeda.

Tasapisi läheb ikka veel nägemine paremaks, kuigi tundub, et enam ei ole ju kuhugi minna, ma juba näen niiiii hästi. See on ülimalt suurepärane tunne, kui hommikul silmi avades ei pea esimese asjana jooksma vannituppa läätsesid paigaldama, vaid näen kohe kõike - selgelt. Sügav kummardus KSA silmakeskusele ja dr. Ants Haavelile, kes tegid selle kõik võimalikuks! Ma näen elu nüüd täiesti uue külje pealt!

Man, I feel like a woman!

Tere.
Ma olen üritanud ka ajaga kaasas käia ja lisada blogile juurde mingeid asju, mida bloggeri-rahvas nimetab gadget-iteks, aga no kui ikka ei ole antud seda küberneetilist-infotehnoloogilist mõtlemist (või kuidas iganes kirjeldada inimest, kes mõistab arvuteid ja nende hingeelu), siis seda lihtsalt ei ole antud! Tegelikult mulle tundus, et asi pole ainult minus, sest tegin kõik juhise järgi, aga mõnda asja polnudki mul võimalik üldse valida. Ja omast arust on mul bloggerist küll viimane versioon olemas. Ühesõnaga, siit väike üleskutse kallitele asjatundlikumatele blogijatest sõpradele: kuidas ma saan oma blogile lisada nimekirja teiste lehekülgedest, mida jälgin ja külastan?!
___________

Imeilus ilm on väljas - just praegu avastasin, kui pilk aknast välja naabermaja katuse kohale eksis ja tavapärase hallikas-valge värvuse asemel säravsinine toon vastu vaatas. Jah, just sellist sügist me tahtsimegi!

Mul on üks teema mõned päevad peas kummitanud ja nüüd on vist paras aeg oma mõtted kirja panna. Sattusin hiljuti lugema arvamuslugu, kus autor püüdis vastata küsimusele "Millal me lakkasime olemast naine?" arutledes, missugune on nn nõrgema sugupoole roll tänapäeva ühiskonnas ja et tegelikult ei olegi enam ammu tegemist NÕRGEMA sugupoolega, sest kõikjal kutsutakse naisi üles olema iseseisvad, ettevõtlikud, julged, ambitsioonikad jne.

Mina ei pea ennast selles kontseptsioonis übermoodsaks naiseks. Mind on kasvatatud põhimõtete järgi, et naine on kodu hoidja, kehtides ka kõige selle kohta, mis on kodu sees: mina ise, mees, lapsed, toit, riided jne. See ei tähenda, et mul puuduksid karjäärialased ambitsioonid, soov ennast ehtida ja poputada, vajadus n-ö oma ajale või soov aeg-ajal lihtsalt laiselda ja mitte midagi teha. Söögitegemine, pesupesemine, triikimine, koristamine - kellegi või millegi eest hoolitsemine - see on mulle vajalik, et tunneksin ennast naisena.

Inimesed on erinevad - see on selge kui seebivesi ja ei vaja isegi kirjapanemist. Mõni naine vihkab koduseid töid, õhtuti käib ta mööda trendikaid söögikohti, kauplusi, trenne; ta ootab pikisilmi nädalavahetusi, et sõbrannadega klubisid väisata, rohkelt alkoholi tarbida ja suhelda-suhelda-suhelda. Mõni pühendab ennast tööle: teeb ületunde, mis pidevalt haaravad enda alla nädalavahetused; loobub perekondlikest või sõpruskonna ettevõtmistest, et valmistuda tähtsaks koosolekuks; edu nimel ignoreerib enda "bioloogilist kella", lükates püsisuhte ja lastesaamise määramatusse tulevikku.

Eelnevad kirjeldused olid äärmused, nagu mulle ikka meeldib neid välja tuua. Lisaks neile on normaalsed inimesed, kes teevad suuremal või vähemal määral kõike: on tööalaselt tublid ja edukad, vabal ajal seltskondlikud ja aktiivsed, jõuavad hoolitseda enda, kodu, laste, vanavanemate, suvila jms eest. Sest kes teeb, see jõuab. Kui on tahe.

Aga on veel ka inimesed, kes ei vaja nii palju. Kes teevad oma tööd hästi ja kohusetundlikult, kellel on palju häid tuttavaid ja mõned väga lähedased sõbrad, kes võivad olla sotsiaalselt üpris aktiivsed ja ettevõtlikud, kellel on mitmeid hobisid ja unistusi, kuid kes vajavad väga palju rahu ja vaikust, kes tunnevad ennast kõige paremini siis, kui nad on enda kodus. Mina olen see viimane tüüp. Mulle tõesti meeldib vahel sõbrannadega väljas käia ja lõbutseda, tööl vaeva näha, häid tulemusi saavutada ja kõik muu eelpool nimetatu, aga üle kõige meeldib mulle omaette nokitsedes veeta vaikne hubane õhtu (või nädalavahetus) kodus.

Tänapäeva mõistes ei ole ma niisiis moodne naine, sest mu hobideks (nagu Teine Pool mind armsalt norib) on triikimine, pesupesemine, söögitegemine, koristamine, kudumine jms. Ja olgugi, et ma pooldan võrdõiguslikkust, on siiski asju, mis peaksid jääma ainult meeste või naiste rollideks. Koostegemine on alati teretulnud ja soovituslik nähtus, aga ma ei ootaks eluski, et mu mees igal õhtul mulle süüa teeks, pesu peseks ja triigiks, kui mina samal ajal diivanil telekat vahin või sõbrannadega lobisen. Sest mina ei kipu garaaži autot parandama või katkiseid torusid vahetama. Igipõlised rollijaotused on need, mis teevad mehest mehe ja naisest naise, olgu nad siis lihtsalt väikeste mugandustega tänapäeva.

Kui minevik tuleb külla

Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem koguneb talle mälestusi teistest inimestest, kohtumistest, sündmustest, tähtpäevadest, rõõmudest, muredest - ühesõnaga kõigest, mida elus läbi on elatud. Meil on kogu aeg olevik ja loodetavasti oleme alati hetkel just seal, kus enim olla tahame, iga järgnev moment on eelmisest parem. Nii saame olla kindlad, et minevikus läbielatu on viinud edasi, arendanud ja õpetanud, kuidas olla õnnelikum, ilusam inimene.

Teisalt on mälestustega tihti selline kummaline lugu, et mida vanemaks nad saavad, seda magusamaks muutuvad. Lapsepõlv on tagasi vaadates imeline muretu aeg, teismeiga murdeline ja tundeküllane, ülikooli periood põnev ning avastusterohke. Sündmused nagu esimene armumine, suudlus, seks, pettumine - need paigutuvad erilisele kohale. Ja olgu praegune hetk kui hea tahes, möödunut meenutades valdab hinge ikka heldimus ja väike igatsus. Kusjuures kuigi kõla poolest meeldivad, ei mõju nad inimesele sugugi alati postitiivselt.

Miks ma sellest kirjutan? Sest vahel satuvad meie teele varjud minevikust. Täiesti ootamatult, juhuslikult, soovimatult, jahmatavalt, laotades mäletaja pea kohale tükiks ajaks rusuva tumeda loori. Eriti osavalt kirjutavad nad ennast sisse unenägudesse ja mitte ainult ühe vaid mitme seriaali jagu. Täiesti kutsumata ja tahtmatult võivad minevikuvarjud mitmeks päevaks võtta üle inimese muidu absoluutselt laitmatu ja suurepärase elu, kruttides tema närve, kannatust ja enesekindlust kõige osavamal moel. Seda seni, kuni olevik kogu oma täiuslikkuses minevikust võitu saab ja vari unustuse hõlma turvalisse rüppe läheb. Et sealt siis mõne aja pärast jälle välja hüpata ja tavapärast terroriakti korrata.

Tegelikult on hea, et inimesele aeg-ajalt meelde tuletatakse, kust ta on tulnud, et jõuda praegusesse hetke. Sest muidu on oht unustada elu tähtsaid õppetunde ja nendest saadud kogemusi. Ja hea on ka see, et mõni mõru-magus mälestus imalaks muutuda võivat rahulolu lurri vahel vürtsitab.

Money (In God We Trust)

Kõigepealt kuula seda:



Olen pisut murelik, sest eilne tellimus Bingo loto võidu suhtes ei saanud täidetud. Üldse on see üks mõttetu mäng, sest ma ei võida seal kunagi midagi. See, et umbes kolm korda aastas ainult pileti ostan, ei puutu asjasse... Sest näe, Vurri kiirloteriid oleme (mina ja Teine Pool) ka ainult kahel korral mänginud: esimene toitis pere hoiupõrsast 100, teine 500 krooniga , kusjuures ostud sai tehtud päevase vahega. 500 tuli puhtalt tellimise peale, mistõttu on mul väike usk sellesse meetodisse. Muidugi päris puhtaks sai ta alles siis, kui ma eile peale pesupesemist need viis sajakroonist pesumasina trumlist koos Teise Poole märgade pükstega kokku korjasin. Koidula ei lõhnanud tõenäoliselt oma eluajal ka nii hästi, kui eile nendel rahatähtedel. 

Muidugi mõnes mõttes on hea, et Bingo tellimust seekord ei täidetud, sest täismängu võit oli suhteliselt väike ja jacks pots - nagu lätlased ütlevad - oli ka tillukene. Nii et tegelikult peab hoopis rõõmustama, et me seda kommiraha ei saanud. Lisaks on Fortuna meie vastu isegi lahke olnud viimastel päevadel, ei maksa teda ära kurnata ega kuritarvitada. Iganädalaseks Binxi mängimiseks pean ma meid veel liiga nooreks, nii et millalgi talvel, kui kaasmaalased Eesti Loto varasalve piisavalt täis on kogunud, proovime uuesti.

Homne tähtpäev meenutab mulle mu lõpukirjandit "Isamaalisus enne ja nüüd", aga seda lugu te juba teate...

Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida!

Mulle meeldib väga, et sügis on juba õhus. Suvi on tore ja vajalik, aga pisut väsitav. Külmal ja pimedal ajal on elutempo aeglasem ja korrapärasem, mulle sobib see. Lisaks valdab mind sügise saabudes kerge rahutus ja ärevus, sest algab uus hooaeg ja tekib kõiksugu erinevaid mõtteid enesearendamise seisukohalt. Ideede genereerimises olen ma osav, teostus on see, millega aeg-ajalt jänni jään. Iga sügis annab jälle uue võimaluse ennast proovile panna.

Tahtsin midagi õppima minna, aga nii palju küsimusi ja kahtlusi kerkis sellega seoses üles. Ühest küljest on mul ju kõrgharidus käes, seega pole otsest vajadust kogu seda kadalikku uuesti läbi teha. Tahaksin teadmisi omandada ja neid tulevikus realiseerida sootuks teises valdkonnas kui erialal, milles omandasin magistrikraadi või kus praegu töötan, aga uuesti ülikooli astumine tähendaks enese sidumist mitmeks aastaks, rääkimata pommi panemist rahakotile ja mõningatele teistele plaanidele, mis vanuse poolest oluliseks ja vajalikuks hakkavad muutuma.

Olen palju mõelnud sellele, kui ebaküps ja teadmatuses on inimene 18-aastaselt. Ja just siis, peale gümnaasiumi lõpetamist, peab ta langetama otsuse, mida ülejäänud eluga peale hakata. Muidugi on neid, kes juba 10-aastaselt teavad, et tahavad juuksuriks, pankuriks või turvameheks saada, aga palju suurem enamus ei oma mingit aimu sellest, mis valdkond neile sobiks ja meeldiks. Seda juba ainuüksi sellepärast, et tänapäeval on võimalusi mustmiljon. Kui mina otsustasin ülikooli ehitust õppima minna, oli see ühest küljest mõjutatud valdkonna populaarsusest, praktilisusest ja kaasnevatest perspektiividest, teisalt mulle lasteaias koostatud psühhoanalüüsist, mille alusel võiks minust suurena arhitekt saada. Olgugi tobe, kummitas tolle analüüsi tulemus mind terve kooliaja ja usun, et alateadlilkult just sellepärast tundsin, et huvitun ehitamisest ja joonestamisest. Kui oleks ennustatud, et võin arstiks saada, opereeriksin ilmselt praegu kellegi pimesoolt, mitte ei kirjutaks siin blogisse.

Kui nüüd jäi mulje, et ülikoolis veedetud aastad ja õpitud eriala mulle üldse korda ei lähe, siis see kindlasti tõele ei vasta. Ehitusvaldkond on minu jaoks endiselt väga põnev ja kodune. Aga ma ei sündinud ehitusinseneriks ja nii lihtne see ongi. Ma sündisin hoopis millekski muuks ja selle äratundmine on võtnud aega. Kõik seniomandatud teadmised ja kogemused on mind kujundanud ja viinud mõistmiseni, mida tegelikult tahan. Niisiis, alles nüüd, paar aastat peale ülikooli lõpetamist, töötades hoopis teisel alal, usun, et olen leidnud enda jaoks selle, mis ühendaks kõiki mu oskusi ja huvisid, pakuks toitu hingele ja vaimule, võimaldaks kasutada ja realiseerida fantaasiaid, oleks praktiline. Mõelda vaid, et see oli kogu aeg minu sees olemas, ma lihtsalt ei osanud lahtiseid otsi omavahel ühendada.

Kaldun arvama, et kooli see unistus mind enam ei vii, aga olen kindel, et mu võimalus tuleb, sest ma andsin tellimuse* selleks juba sisse. Jääb üle ainult natukene oodata ja valmistuda.

________________________________
* Tellimuse sisseandmine tähendab, et mõttejõud on tugevam kõigest muust. Kui midagi väga soovid, siis see saab teoks. Tuleb ainult uskuda!

Hot and fun!

Ennast (ja puhkust) kokku võttes

Mingil põhjusel on viimasel ajal nii, et päeva jooksul lidub miljon väikest mõttemehikest mu peast läbi, aga nad ei lasku kuidagi alla sõrmedesse, et sealt edasi blogisse jõuda. On lootust, et tänane päev erineb teistest.

Puhkus oli muidugi suurepärane - 3 nädalat täielikku sõltumatust tööst ja kohustustest, lisaks veel kaunid ilmad ja parim kaaslane. Sellist patareide laadimist mäletan ma vist viimati kooliajast, kui suvi tähendaski 3 vabadusekuud. Tööinimesena pole ma kunagi saanud suve nautida rohkem kui paar nädalat korraga ja ka siis on pool sellest läinud erinevate tantsuürituste või veel hullem - haiguste nahka. Nüüd tunnen, et olen ometi ka normaalne inimene, sain lõpuks puhata.

Eelmine sissekanne jäi pooleli ujumise teemal. Tol õhtul käisime Sõrve Sääres, kus ujujad ujusid ja pealtvaatajad vaatasid pealt, trotsides vihma ja pisut jahedamat ilma. Vastuvõtt oli äärmiselt soe ja mõnus - nüüd juba mõnda aega Sõrves elanud, kuid aastaid pealinnas juristiametit pidanud Marje, võõrustas meid oma pisikeses majapidamises sooja tee, küpsiste ning jutustustega enda ja poolsaare elust-olust. Kuna järgmisel päeval ootas ees suurem katsumus - Väikse Väina ujumine, siis pikka pidu tol õhtul siiski ei olnud.

Laupäeval, 24. juulil, saatsin ujujad Muhu saarelt merelainetesse ja sõitsin ise autoga Illiku sadamasse neid vastu võtma. Peale 2,4 kilomeetrit ja pooletunnist ujumist tulidki kangelased veest välja ja said õnnestumiste nimekirja ühe kordamineku juurde märkida. Hiljem kostitati kohalviibijaid suupistetega ning kohalik kapell mängis tantsumuusikat. Avaveeujumisega oli selleks korraks ühel pool, aga ei saa märkimata jätta, et kaldalt ei olnud kindlasti pooltki nii tore seda üritust jälgida kui vees ise kõike kogeda. Seega võin oma pisikest bucket-listi täiendada reaga "ujuda Muhumaalt Saaremaale!".

117 vaprat ujujat stardis, et ületada Väike Väin

Kuna ma ei armasta väga lugusid stiilis "siis käisime seal, siis tegime seda, siis nägime toda", ei hakka ma meie puhkusest üksikasjalikku ülevaadet andma. Põhiline on see, et külastatud sai kohti, mis olid kõige olulisemad ja hingelähedasemad; kohtutud sai inimestega, kes on kõige kallimad; ja tehtud sai just täpselt nii palju, kui ise vajalikuks pidasime ja tahtsime. Kokkuvõtvalt oli imetore puhkus ja peale seda tööl tagasi olla on ikka viisakalt öeldes pagana tüütu, sest suvi ju väljas veel kestab!

Saaremaa vaarikad, mis kohalike herilaste arvates neile kuulusid ja millest nad sugugi kergelt polnud nõus loobuma ;). Aga ära tõime!

Ikkagi on internet!

Puhkus Saaremaal on saanud hoo sisse. Ilmataat on meid hellitanud sinise taeva, suure kollase päikese ja mõnusa sooja meretuulega. Eile päeval tõmbas korraks küll pea kohal tumehalliks, müristas natuke ja ähvardas mõne vihmapiisaga, aga midagi hullu sellest siiski ei tulnud, õhtuks oli taevas jälle selge. Ega ilma koha pealt poleks põhjust viriseda nagunii, sest puhkus on igal juhul üks ütlemata meeldiv ja hingekosutav üritus ja tulgu rahet, lund või piksenooli, mingi rahuldust pakkuva tegevuse suudab üks normaalselt funktsioneeriv ja mõtlev inimene ikka leida. Näiteks sombuse ilmaga on väga mõnus toas raamatut lugeda või ristsõna lahendada, hea seltskonnaga lauamängu või kaarte mängida, kärbseid tappa, kallima kaisus mõnuleda, margikollektsiooni korrastada, magada jne. Võimalusi on tegelikult mustmiljon pluss üks.

Nagu öeldud, siiamaani pole me pidanud tubaseid tegevusi eriti harrastama, kuna meid on konstantselt saatnud päikesepaiste ja juulikuumus – just selline, nagu ma lapsepõlvest mäletan. Olgugi, et lause „vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem“ kõlab kulunud klišeena, on see täiesti tõele vastav väide. Ma mäletan selgelt, et veetsin kõik oma lapsepõlve suved paljajalu murul joostes, päeva jooksul kolm korda (üks kord kestis 2-3 tundi) maja taga järves ujumas käies, kartuleid kõblates, marju korjates, külalastega uka-ukat mängides, jalgrattaga sõites ja kõikvõimalikke muid lastetegevusi tehes. Ja ma ei mäleta, et oleksin pidanud keset suve talvejopes lõdisema või põhjatuuli trotsima. Viimasel ajal on see suhteliselt tavaline nähtus, kui mõned üksikud päevad leitsakut igal suvel välja arvata. Käesolevat suve nimetaks ma erandiks, mis kinnitab reeglit. Väga mõnusaks erandiks sealjuures.

Mulle meeldib suvi maal, värske heina lõhn, rohutirtsude laul, puulatvade kohin, loojuva päikese kuma viljapõllul, varahommikune kaste murul, õietolmu koguvad mesilased. Isegi kärbsed meeldivad mulle, kuigi nad on ühed kõige tüütumad väiksed tiivulised siinkandis. Aga ka nende olemasolu annab mõista, et olen maal ja just siin on nende koht. Eriti mõnus on suvitada kuskil, kus peenral kasvavad maasikad ja aed on täis mustsõstra-, tikri- ja vaarikapõõsaid, mis laiuvad ümber õuna- ja pirnipuude. Maasikapeenra keskel sirutuvad päikese poole sibulapundid ja porrulauguvarred. Aia servas on kasvuhoone, mille klaaside taga punavad prisked tomatid ja madalamal lavatsil suurte lehtede all peidavad end kollaste tuttidega kurgijurakad. Kui sealt uksest sisse astuda, lööb ninna magus-lämbe mulla ja viljade valmimise lõhn. Kes seda tundnud, teab, millest ma räägin.

Kahel õhtul oleme sõitnud jalgratastega 4 km kaugusele Orissaare sadamasse ujuma. Uskumatult mõnus on teekond sinna ja sihtpunkt muidugi veel enam. Õhtupäikeses on väike jahisadam mõnusalt intiimne ja romantiline koht. Isegi, kui seal on peale meie veel kohalikud noored, Rootsi lippu kandvad väikesed purjekad, lähedal kõrtsis tantsulkat pidavad suvepäevalised ja võrkpalli taguvad kahemeetriste jalgadega pruunid spordijeesused. Ikkagi on see koht nii armsalt väike, kodune ja rahulik. Peale ujumist veest välja tulles võiks jäädagi kaile paigutatud puupingile istuma ja ümbrust nautima. 

Selle loo tõmban nüüd kokku, sest minuni jõuavad magusad grill-liha aroomid ja peagi võtame ette teekonna Sõrve sääre poole, kus Teine Pool ja Sõber J võtavad ette märja teekonna ümber Kreeka laeva vraki. Aga sellest kõigest räägin täpsemalt juba järgmisel korral.

Let the fun begin!

Meil (minul ja Teisel Poolel) hakkas puhkus - kauaoodatud ja kaunikene! Esimesed 4 päeva on möödunud sünnipäeva pidades ja niisama vedeledes. Kusjuures vedelemist tulebki võtta sõna-sõnalt, sest eile  näiteks ei saanud ma isegi toast välja. Magasin poole lõunani, siis lugesin, vahtisin telekat ja tegelesin natuke koduste toimetustega.
Tänasest peaks hakkama õige puhkuse nautimine, sest sõidame Saaremaale. Kodu sai kiirelt korda tehtud, nüüd veel asjad pakkida, rattad autole selga siduda ja siis - minek! Saare kodus internetti ei ole, aga kavatsen muude asjade kõrvalt veeta aega lugedes ja kirjutades, mistõttu on lootust, et panen hiljem siia ka mõne põhjalikuma loo üles.

Kohtumiseni!

26

No mul siin oli sünnipäev vahepeal. Ja nüüd ma pean selle postituse pooleli jätma, sest ma sulasin just ära.

Pidu läks käima!

Vahepealne pikk paus kirjutamises oli muuseas tingitud tihedast nädalast, mis möödus Kalevi staadionil päikesevanne võttes ja võimeldes. 3. juulil toimus suur võimlemisüritus "Pidu läheb käima" koos Tanel Padari ja The Suniga ning sellele eelnes 4 päeva treeninguid. Kokkuvõttes oli väga põletav ja kurnav nädal, aga sellest hoolimata on muljed tagantjärgi ainult positiivsed!

Kuljuse naised enne rongkäiku ...

...ja rongkäigus

Teised :)

Tants "Pidu läheb käima"

Lõpuakordid

Meie vahvad ja armsad mudilased

Pidu läks käima!

Vahemärkus

Sagedased muudatused blogi välimuses viimastel päevadel on tingitud uutest võimalusest, mida Blogger nüüd pakub disaini osas, ja ühtlasi lugejate kriitikast. Nimelt kommid (või kivikesed), mille algul siia taustaks valisin, osutusid liiga kirjuks ja tumedaks. Otsustasin nüüd ilusa ja rahuliku vee kasuks. Sest vesi meile meeldib ;)

Mis on kodu? Kus on kodu?

Paari kuu pärast möödub mul kaheksa aastat Tallinnasse kolimisest. Selle aja jooksul on mu koduks olnud 11 erinevat kohta, mille hulgas ühikad, üürikorterid, sugulaste ja tuttavate elamised. Kahes kohas olen elanud päris omaette, need on olnud mu "iseseisvusperioodid". Kokkuvõttes olen kolinud keskmiselt kord aastas ja algusaegadel ka pisut sagedamini, mistõttu võib öelda, et olen sel alal kogenud spetsialist.

Tegelikult on see täiesti normaalne, et kui päris oma kodu veel ei ole soetatud, peab käima mööda teiste elamisi ja püüdma ennast igas uues kohas võimalikult hästi tunda. Nii koguneb juurde tarbeesemeid, nipsasjakesi, mööblit jne. Ja kui ka alustad kahe kotiga käeotsas, siis peagi on tulemuseks hunnik kaste ja kappe-riiuleid-toole-tumbasid, mille transportimiseks vaja rohkem kui enda pisikest sõiduautot ja kahte kätt. Sealjuures kaasneb igale kolimisele sorteerimiseprotsess, mille käigus saab kõrvaldada ebaolulise ja võtta kaasa ainult vajaliku. Õigemini peaks teoorias asi nii toimima, aga tegelikult tassid ikka äärmisel juhul väikse sentimentaalse väärtusega mõttetuid ja tarbetuid asju ühest kohast teise ja loodad, et äkki kunagi läheb vaja või äkki kuskil on selle jaoks just õige koht ootamas. Harilikult muidugi ei ole, ja lõpuks, kui oled mõnda asja umbes 5 aastat kaasa vedanud talle kasutust leidmata, suudad asja ehk ka minema visata. Aga seda rõõmu pole kauaks, sest vahepealse aja jooksul on jõudnud juurde tekkida veel miljon vidinat, mida igaks juhuks alles hoida.

Mingi aeg olin kolimisest väga vaimustuses. Mu püsimatu hing nautis vaheldust, uusi algusi, värskeid vaateid ja ruumilahendusi. Põnev oli uues kohas asju lahti pakkida, sättida ja süsteeme luua. See andis võimaluse ka enda juures midagi muuta, muidugi lootuses paremale tulevikule. Kui neid uusi algusi ja võimalusi aga väga palju koguneb, siis muutub see väsitavaks. Tekib tunne, et ainult alustad ja unistadki, jõudmata midagi lõpule viia. Ja siis kaob ka vaimustus. Praeguseks hetkeks olen kolimisest nii tüdinenud, et pole suutnud peale viimast korda asju lahtigi pakkida. Alles siis, kui midagi vaja, otsin eseme kastinurgast välja ja asetan pärast kasutamist uuele kohale.

Tean juba ette, et ka praegune elukoht ei ole lõplik - varem või hiljem tuleb sealt ühel või teisel põhjusel edasi kolida. Aga kas peaks siis jätmagi asjad kastidesse, et pärast lihtsam oleks? Nii ka ei saa, sest elu tahab elamist siin ja praegu. Seetõttu võtan juba täna õhtul tahtejõu kokku ja laotan oma kastidesse pakitud osa elust riiulitele ja kappidesse laiali, samamoodi kui mitmeid kordi varem olen seda teinud, lootuses, et seekord jään ehk kauemaks...

Mees ja Naine - ikkagi Inimesed!

Pühendusega Ilusale Helenale - minu koleerikust ja saatusekaaslasest sõbrannale, kes päevas 10 korda mu blogi loeb ja teisipäeviti auto kojamehe vahele armastuskirju jätab. Helenale, kes elab mu südame päiksepoolses vatsakeses!

Inimene, eriti Naine, on üks uudishimulik elusolend. Kui Meest huvitavad ainult teemad, mis teda ennast puudutavad (ja autod), siis Naine tahab teada kõiki üksikasju nii enda, oma mehe, sõprade, tuttavate, mehe sõprade, mehe tuttavate ja ERITI nii enda kui mehe eks-partnerite kohta. Iga Naise mälus on spetsiaalne salv, kuhu ta konservib igasuguse informatsiooni, mis temani jõuab. Vajalikul hetkel on Naine võimeline just selle õige kompoti sealt salvest välja otsima ja avama. Mehe mälu seevastu on hästi läbimõeldud ja -toimiv ladu, sinna jäävad pidama ainult vajalikud infokillud, kõik ebaoluline sorteeritakse välja. Suure osa laost täidavad teadmised autodest ja spordist, nimed ja kuupäevad on harilikult tõstetud ülemistele riiulitele tolmu koguma.

Inimene, eriti Naine, vajab informatsiooni Teise Inimese sõprade, armusuhete, edu ja muu taolise kohta, sest lisaks infosalvele on tal kuklas üks Tabel, kuhu kõik nimetatud parameetrid kirja pannakse. Esimeses tulbas on hinnang Teise Inimese parameetritele, kõrval Naise enda omadele. Tabeli all on joondiagramm, kus joonistuvad välja nii Naise kui Teise Inimese jõujooned vastavalt antud hinnangutele ja selle järgi on täpselt selge, milles Naine rohkem pingutama või arenema peab ja milles ta juba on parem kui Teine Inimene. Kusjuures, eesmärk on iga hinna eest Teisest Inimesest parem olla!

Mees, ka inimene, töötleb Teise Inimese kohta saadud informatsiooni Uhkuse Säilitamise meetodil. Tal on samamoodi Tabel, aga sinna kirjutatakse ainult parameetrid, milles Mees on juba parem kui Teine Inimene. Tabeli all on joondiagramm, milles ülemine joon on alati Mehe oma, alumine Teise Inimese oma. Selle järgi on täpselt selge, milliseid parameetreid peab mees säilitama ja veel paremaks lihvima. Mida keegi aga ei tea, on see, et Mehel on ka teine Tabel, mida ta külastab hästi salaja. Seal on kirjas parameetrid, milles Mees Teisele Inimesele alla jääb. Neid näitajaid üritab ta pidevalt parandada, et siis esimesel võimalusel esimesse Tabelisse kanda. Eesmärk on iga hinna eest Teisest Inimesest parem olla!

Inimesed, nii Mees kui Naine, tegutsevad (ala)teadlikult selle nimel, et olla vähemalt sama hea, kuid pisut paremgi kui Teine Inimene. Sealjuures ei tule nad aga enamasti selle pealegi, et kellegi jaoks on ka Mees või Naine ise Teine Inimene. Tulemuseks on ideaalmaailm.

SUVEVAHEAEG!

"Nagu nii imelik on, et suvi hakkas!"
"Jaa, nagu hommikul alles pidi kooli minema ja nüüd mingi on vaheaeg!"

Eelmisel reedel kaks neiut kõndisid minu ees - tunnistused käes ja kõpskingad jalas - ja õhkasid rõõmsalt koolivaheaja alguse üle. Mul ei ole tõenäoliselt enam kunagi koolivaheaega, mitte sellisel kujul vähemalt, aga olin koos nendega õnnelik, sest suvi on ka mul ja puhkus tuleb ka, isegi mitu tükki!

Kuna blogipidamiseks on viimasel ajal väga vähe aega olnud, siis oleks siinkohal õigem ka kirjutamisele suvevaheaeg välja kuulutada. Tõenäoliselt tuleb mul vahel mõni hoog peale ja paar rida isegi kriban, aga tõsisemalt võtaks bloginduse jälle sügisel ette.

Soovin kõigile ime-imelist suve!

See lugu läks mulle naha alla :)

Akna taga

Aknast välja vaadates tervitab mind kaunis leherüüs hiiglaslik pärn. Ootasin kaua aega, et tühjad oksad rohelusse mattuksid ja pisut rõõmsamaks muudaksid vaadet, mis muidu avaneb 20m kõrgusele telliskiviseinale ja lagunenud sammaldunud eterniitkatusele. Nüüd näen ainult pärna ja linde, kes vahel mõne lagedama oksa peal istet võtavad ja tiiba puhkavad. Taustal on endiselt valge kivisein, kuid läbi roheluse kumades tundub see hoopis rõõmsam ja kodusem kui hallil aastaajal. Pärnalehed värisevad ja laperdavad tuule käes, puu elab ja tahab jutustada mulle oma lugu.

Kunagi on keegi selle puu siia istutanud - ajal, mil külm asfalt ei katnud ümbritsevat hoovi. Mul pole aimugi, kaua on pärnal võtnud aega, et sirutuda üle katuseharja ja näha, mis toimub väljaspool seda hoonetega piiratud puuri, kuhu ta kord aheldati. Või milliseid jutte võiks ta rääkida inimestest, kes nende akende taga oma elusid on mööda saatnud, kui palju rõõmsaid ja kurbi hetki on ta koos nendega veetnud samuti kui praegu - vaikides ja õrnalt tuules laperdades. Ja kui palju tal veel nägemata on.

Kas teadsite, et pärn on rõõmu ja armastuse puu? Rahvasuu räägib, et pärna sees elavad haldjad ja päkapikud ning seepärast peab puu eest hästi hoolitsema. Ma usun nüüd, et tegelikult ei olegi tuul see, mis pärnaoksi liigutab, vaid need samad haldjad, kes meie üle valvavad ja oma tantsuga paha energia eemale peletavad. Loodus on imeline, isegi siis, kui seda on vaid piisake keset kivist linna.

PS! Hariliku pärna rahvakeelsed nimetused on niinepuu, lõhmus, pähn ja jalakas.

Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis!

Kas te olete midagi nii armsat enne näinud???

Suur suvi on tulnud eestlaste õuele. Minu meelest kohati isegi liiga suur, sest 25-26 kraadi Celsiuse järgi on minu kehale juba tõeline piin. Seda eriti, kui peab kontoririietes ringi käima, mitte ei saa rannal päikest võtta ja külma Mojitot või Sex on the beachi libistada. Nii et töölkäimiseks eelistaks ma umbes 20-kraadist soojust.

Nädalavahetusel oli asja Pärnusse. Muidugi, nagu sellistel puhkudel ikka, kohalejõudmise ajaks oli taevas juba pilves ja peagi hakkas ka vihma kallama. Õnneks ei läinud me sinna pelgalt randa külastama, eesmärgiks oli hoopis Endla teater ja etendus nimega "Tiramisu". "Tegemist on avameelse näidendiga naistest. Ühes reklaamibüroos töötab seitse naist ja neid kõiki ühendab soov karjääri teha. Peidus pinna all on aga igaühel oma isiklikud ja isesugused probleemid, igatsused ja ühine hirm läbi põruda – nii töös kui eraelus. Osades Karin Tammaru, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Kaili Närep, Triin Lepik ja Kaili Viidas."  Täitsa tore etendus oli, kuigi ootused sisu ja teemaarenduse osas olid pisut kõrgemad.

Eile oli kepikõnni õhtu ja uus marsruut kulgeb mul nüüd hoopis Nõmmel, täpsemalt Harku metsas. Kui aus olla, siis eks ma viskan need kepid kohe-kohe nurka ka, sest kuigi kepi-pensionäridest tuhisen nagu tuulispask mööda, ei jõua ma jooksjate või jalgratturitega sammu pidada ja tekib kange tahtmine ka ise kiiremini edasi saada. Seal ei teki ka seda probleemi, et jalad joostes valusaks jääksid nagu asfaldil - metsarada on pehme, pealegi saepuruga kaetud. Rattaotsingud on mul samuti peaaegu lõpule jõudnud, nüüd on vaja ainult järgmine palgapäev ära oodata. Nii põnev!

PS1! Kui ma Nõmmel edasi käin, siis pean praeguse blogi nime "Läbi sääsesilma" vastu välja vahetama, sest igas kohas omad asukad ja Peetri konnad Nõmmele ei trügi - seal on sääskede valitsemisala.

PS2! Kui poe aknal on silt "Siin maksab Liisi!", siis palun ärge mulle helistage!

Elagu Littera!

Paide gümnaasiumi ajaleht Littera tõi Eesti koolimeedia konkursilt koju esikoha ja tegi seega silmad ette kümnetele teistele koolilehtedele... Edasi loe siit.

Tunnen uhkust ja rõõmu Littera tegijate üle, aastaid tagasi kirjutasin isegi Paide Gümnaasiumi koolilehes. Õnnesoovid Ülle Rohtmale ja kõigile noortele-vanadele leheneegritele, kes andnud oma panuse sellesse, et Littera ajatormidele vastu on pidanud ja aastatega aina paremaks muutunud! Hurraa!

Vihje!

Ma armastan nartsisse!

Ealised iseärasused

Kiire arvutus näitab, et juba 2 kuu pärast saan ma 26-aastaseks. Kuidagi kurb on mõelda, et mitte kunagi enam ei ole ma 16, 18 või 21 ja 62 päeva pärast on ka 25 igaveseks unustatud. Teistpidi võttes, ma ei ole veel kunagi olnud 30 või 37 või 42 ja need on ju kõik alles ees. Ehk siis tahaks loota, et oodata on palju rohkem, kui juba mööda saadetud.

Üks vahva töökaaslane, naisterahvas, tähistas täna 40ndat juubelit. Teda vaadates ei ole minu meelest üldse vahet, kas nulli ees on 2, 3, 4 või 5 - ta on üks nendest aegumatu ilu ja särtsuga inimestest, kes aastatega üha kihvtimaks muutuvad. Vanus, kui selline, on ju kõigest üks arv pikas jadas, mis algab kõige väiksema võimaliku ajaühikuga ja lõpeb mingeid aastaid tähistavate numbrite kombinatsiooniga. Kõik, mis sinna vahele jääb, on sulle antud aeg, mida tuleks maksimaalselt ja võimalikult hästi ära kasutada. 

Sellepärast paneb arv 26 mind mõtlema, et on asju, mida ei tohiks ega tahaks enam edasi lükata. Igas vanuses on mingid tegevused või plaanid, mis tuleks teoks teha, kuna järgmises vanuses nad enam lihtsalt ei pruugi sobida või õnnestuda. Kõige halvem tunne tekib teadmisest, et miski oli sulle nii lähedal ja sa lasid sellel minema libiseda. Miks hoiame unistusi liiga kaua ainult mõtte kujul, kahtleme enda soovide võimalikkuses, kardame? Kui õnn on tõepoolest meie oma kätes, siis ärme luba sellel higiste pihkude vahel hallitama minna, laseme parem õnne lendu, naudime seda ja jagame teistega.

Aeg on koostada bucket-list*.
_________________
* Nimekiri asjadest, mida tahad elu jooksul kindlasti teha.

Peksab - järelikult armastab! (Vene rahva vanasõna)

Mees ajab hommikul enne tööleminekut habeme ära, silub soengu ja lõhnastab ennast. Vaatab seejärel peeglisse ja ütleb: "Täna peaks küll laineid lööma!" Naine sealjuures muigab kõrval ja patsutab Meest toetavalt õlale. Mees on üllatunud Naise reaktsioonist ja küsib: "Kas see sind murelikuks ei teegi?" Naine jääb rahulikuks, muigab veelkord ja vastab eitavalt, kuid lisab hetke pärast: "Kas oleks põhjust?" Mees naeratab kavalalt, võtab Naise käte vahele ja suudleb teda kirglikult. "Ei, ei ole põhjust ... aga natuke võiks ikkagi muret tunda."

***

Armukadedus - see on nagu sool, mis suhtele maitset lisab. Kui teda liiga vähe on, jääb "supp" magedaks ja imalaks, kui liiga palju, kaovad muud maitsed täielikult ja jääb ainult kibe-põletav mekk. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset retsepti suhtesupi kohta ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on nagu mõõtühik tõeliste tunnete hindamiseks. Kui ta puudub täielikult, ei saa me rääkida armastusest, kui teda on üle mõistuse palju, muutub armastuse idee hoopis kinnisideeks. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset valemit armastuse mõõtmiseks ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on nagu lumepall, mis veeredes kasvab. Kui üks "kahtlusepallike" mõttes kokku mätsitakse ja liikuma lastakse, võib see endaga kaasa tuua tõelise suhtelaviini. Kui see õigel hetkel partneri poole visatakse, võib asi piirduda väikse lumesõjaga või veel paremal juhul väikse lumevallatusega. Aga kuidas tunda ära see õige kogus, kui universaalset suurust "kahtlusepalli" ohutu läbimõõdu kohta ei ole võimalik kirja panna?

Armukadedus - see on Usalduse kaaslane, just nagu Kuu Maale. Kui Armukadedus jääb Usalduse ja Armastuse (=Päike) vahele, võib tagajärjeks olla Armastusevarjutus. Usaldus ilma Armukadeduseta jääks pilkasesse pimedusse hetkedel, mil Armastus vaatevälja ei ulatu. Aga millises suhtes peaks Usaldus ja Armukadedus omavahel olema, et Usaldusest hoopis Armukadeduse kaaslast ei saaks?

Neile ja paljudele teistele küsimustele ootan Teie vastuseid ja mõtteid kommentaariumisse!