Mõni aeg tagasi kirjutasin, kui professionaalne kolija on minust Tallinnas elatud aastatega saanud. Ütlesin ka, et pakin asjad praeguses kohas lahti teadmisega, et mingi aja pärast tuleb need jälle kokku korjata ja edasi liikuda. Nojah, hetkel ma veel kuhugi minema ei hakka, aga viimased nädalad on minul ja Teisel Poolel suures osas möödunud kinnisvaraportaale uurides ja puurides, et leida meile see päris õige oma kodu - koht, kus oleks palju soojust, valgust, avarust, rohelust ja vaikust.
Kinnisvaralehekülgi esmapilgul vaadeldes tundus, et variante on nii palju, ainult vali üks välja ja mine kohale. Siiski, mida rohkem erinevatesse pakkumistesse ja piltidesse süveneda, seda keerulisemaks kogu protsess muutub. Esiteks puudub alguses täpne ettekujutus, milline uus kodu üldse olla võiks. Jah, muidugi, teatud parameetrid paned enda jaoks paika: minimaalse tubade arvu ja pindala, võimaliku asukoha, sauna ja rõdu olemasolu, parkimisvõimalused. Aga siis hakkad tutvuma ja selgub, et ühel korteril on ühed asjad, teisel teised olemas, igal omad plussid ja miinused. Edasi mõtled, et võib-olla korter ikkagi ei ole piisav, eriti ei tekita kodutunnet kuskil suuremas majas asuvad elukarbid, millel on küll rõdu ja saun ja õige tubade arv ja ruutmeetrid, aga puudub oma rohuplats, privaatsus ja eripära. Seetõttu hakkad huvi pärast otsima hoopis majaosi või kortereid vanemates majades, renoveeritud või renoveerimist vajavaid ajalooga objekte. Järsku leiad, et oled unustanud need esialgsed kipsplaaditud, krohvitud, pakettakendatud ühesugused klantskorterid ja avastanud täiesti uue maailma, kuhu kuuluvad puupliidid, vanad kahhelkiviahjud, laudpõrandad jms. Kui ühes sellises korteris ära käid, ei saa enam öösel magada ega päeval tööd teha, sest silme ees jooksevad lakkamatult pildid kõikvõimalikest lahendustest ja ideedest antud korteri koduks muutmisest. Olgugi, et mõistuse hääl käsib rahulikult võtta, veel otsida ja vaadata, ihkab hing juba pahtlilabida ja pintsli järele haarata. Õnneks on elu õpetanud, et mõistuse hääl on usaldusväärseim kaaslane ja niisama tühja ei lahmi - ma kuulan teda.
Ühte ma tean - ei ole mõtet osta korterit korteri või maja maja pärast. Lihtsalt, et oleks tehtud ja olemas. Meil on ka praegu elamiseks ilus koht, mistõttu järgmine kord kui kolin, kavatsen jääda pikemaks ajaks (kui mitte igaveseks). Kodu tunnen ära siis, kui sinna jõuan!
Mis seis on?
Ma pidin omale ju tätoveeringu tegema. Sellise ilusa ja mittestandardse. Pilt oli juba välja valitud ja puha. Aga nüüd ma ei tea enam, kas see sobiks mulle. Ma olen kuidagi liiga pehme selle jaoks vist. Kasvatan kassi ja unistan abiellumisest, kodu ostmisest ja lastest. Ma kardan, et see rokitsikk, kes mingi hetk minus pead tõstis, on olnud sunnitud taanduma. Muusikamaitse on muidugi jäänud. Ja mootorrattalube tahaks ka kunagi ikkagi teha - tõenäoliselt siis, kui keskea kriis peale tuleb ja ma totaalselt segi keeran. Ja tegelt tahaks seda piiiisikest tätoveeringut ka, aga kõik peab loomulikult olema maitsekas ja pigem mulle endale teadmiseks. Hoian väljavalitud pildi alles, nii igaks juhuks, kui võimalus tekib või tahtmine ületab mugavuse.
Aasta algus on olnud samamoodi ärev kui 2010ndal. Tookord tähendas see head, huvitav, kas ka seekord?! Päris kurnav on olla kogu aeg erutatud, kui isegi ei tea täpselt, mis seda põhjustab. Mul on raskusi keskendumisega ja ühel kohal istumisega ja mitte miski ei paku täit rahuldust. Julgeks täitsa väita, et mingi pisike kass on selga roninud (ja ma ei mõtle siinkohal Kustit). Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt tüdinenud ja väsinud, aga õnneks leevendab seda peagi saabuv puhkus. Lisaks üritan ennast kogu aeg veenda, et kõik on hästi ja trillallaa-trullallaa, sest ega otseselt midagi halvasti ei olegi. Ma ei teagi, mida ma virisen. Ma nüüd lõpetan selle ja lähen koju.
Muide, tänasega on pühad ametlikult läbi. Võite oma kuivand kuuserootsud välja viia ja okkad ka järgi visata. Aeg on jälle tõsiseks hakata. Mul õnneks on ainult 2 ehet ruloo küljest ära korjata. Üks tuledes täheke on ka aknal, aga keegi pole öelnud, et seda ainult jõulude ajal seal hoida võib, nii et ma arvan, et tema töökohustused ei ole veel lõppenud. Ilusat argipäeva!
Aasta algus on olnud samamoodi ärev kui 2010ndal. Tookord tähendas see head, huvitav, kas ka seekord?! Päris kurnav on olla kogu aeg erutatud, kui isegi ei tea täpselt, mis seda põhjustab. Mul on raskusi keskendumisega ja ühel kohal istumisega ja mitte miski ei paku täit rahuldust. Julgeks täitsa väita, et mingi pisike kass on selga roninud (ja ma ei mõtle siinkohal Kustit). Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt tüdinenud ja väsinud, aga õnneks leevendab seda peagi saabuv puhkus. Lisaks üritan ennast kogu aeg veenda, et kõik on hästi ja trillallaa-trullallaa, sest ega otseselt midagi halvasti ei olegi. Ma ei teagi, mida ma virisen. Ma nüüd lõpetan selle ja lähen koju.
Muide, tänasega on pühad ametlikult läbi. Võite oma kuivand kuuserootsud välja viia ja okkad ka järgi visata. Aeg on jälle tõsiseks hakata. Mul õnneks on ainult 2 ehet ruloo küljest ära korjata. Üks tuledes täheke on ka aknal, aga keegi pole öelnud, et seda ainult jõulude ajal seal hoida võib, nii et ma arvan, et tema töökohustused ei ole veel lõppenud. Ilusat argipäeva!
Brrrrr....
Ma olen muutunud. Vanasti mõtlesin, et miks inimesed virisevad talve ja külma üle ja tahavad sõita soojale maale ja igatsevad suve. Mulle on alati kõik aastaajad meeldinud. Aga praegu olen ise ka hakanud igatsema soojust, sest mul on lihtsalt kogu aeg nii külm.
Ükskõik, mis riietega ma tööle tulen, ikka lõdisen siin ja päeva lõpuks näpud vaevu liiguvad. Kontor iseenesest on soe, aga ma istun seljaga akende poole, nii et kahest suunast puhub külma õhku ja kuigi radikas on ka tooli taga, ei päästa see millegipärast olukorda. Lõuna ajal ei taha enam üldse väljas käia, sest kui toas on juba külm nii nahavahele pugenud, siis tundub õueminek meeletu eneseületamisena. Õhtul trammi oodates on jälle õudukas, kui see masinavärk ei juhtu kohe tulema, siis lõdise ja kannata. Eile juhtus veel nii, et sain küll trammi peale, aga järgmises peatuses oli täpselt rööbastel toimunud liiklusõnnetus ja sarvik edasi ei sõitnud. Kõmpisin lähimasse bussipeatusesse ja pidin veel 15 minutit ootama. Kojujõudes varbaid ja sõrmi ei tundnud.
Ma tean muidugi, et liigutades hakkab soe ja veri tuleb käima saada, aga see talv on läinud nii, et olen üldse suhteliselt vähe õues olnud (kui välja arvata kohustuslikud käigud tööle, poodi jne). Talv iseenesest on siiamaani kuidagi kähku läinud. Ma loodan seda viga parandada ja moosisin Teist Poolt, et läheks laupäeval Nõmmele suusatama. Eks näis, kas õnnestub. Võibolla on mul jälle nii külm, et ei taha üldse nina välja pista.
Vahepeal on mul uudiseid ka kudumise vallast. Olen nüüd mitu õhtut, kui sõrmed kodus üles on soojenenud, titeteki kallal nokitsenud. Ma vist reklaamisin selle millalgi juba välja ka, kui papudest juttu oli. Igatahes, vahepeal jäi see mul unarusse seoses jõulude ja muude pidustustega ja tundus nii lõputu projekt. Nüüd olen järjepidev olnud ja võin öelda, et lõpp juba paistab. Küll ma siis uhkustan ka, kui valmis on.
Hammaste plaginal asun nüüd jälle töö kallale.
Ükskõik, mis riietega ma tööle tulen, ikka lõdisen siin ja päeva lõpuks näpud vaevu liiguvad. Kontor iseenesest on soe, aga ma istun seljaga akende poole, nii et kahest suunast puhub külma õhku ja kuigi radikas on ka tooli taga, ei päästa see millegipärast olukorda. Lõuna ajal ei taha enam üldse väljas käia, sest kui toas on juba külm nii nahavahele pugenud, siis tundub õueminek meeletu eneseületamisena. Õhtul trammi oodates on jälle õudukas, kui see masinavärk ei juhtu kohe tulema, siis lõdise ja kannata. Eile juhtus veel nii, et sain küll trammi peale, aga järgmises peatuses oli täpselt rööbastel toimunud liiklusõnnetus ja sarvik edasi ei sõitnud. Kõmpisin lähimasse bussipeatusesse ja pidin veel 15 minutit ootama. Kojujõudes varbaid ja sõrmi ei tundnud.
Ma tean muidugi, et liigutades hakkab soe ja veri tuleb käima saada, aga see talv on läinud nii, et olen üldse suhteliselt vähe õues olnud (kui välja arvata kohustuslikud käigud tööle, poodi jne). Talv iseenesest on siiamaani kuidagi kähku läinud. Ma loodan seda viga parandada ja moosisin Teist Poolt, et läheks laupäeval Nõmmele suusatama. Eks näis, kas õnnestub. Võibolla on mul jälle nii külm, et ei taha üldse nina välja pista.
Vahepeal on mul uudiseid ka kudumise vallast. Olen nüüd mitu õhtut, kui sõrmed kodus üles on soojenenud, titeteki kallal nokitsenud. Ma vist reklaamisin selle millalgi juba välja ka, kui papudest juttu oli. Igatahes, vahepeal jäi see mul unarusse seoses jõulude ja muude pidustustega ja tundus nii lõputu projekt. Nüüd olen järjepidev olnud ja võin öelda, et lõpp juba paistab. Küll ma siis uhkustan ka, kui valmis on.
Hammaste plaginal asun nüüd jälle töö kallale.
Tähelepanu!
Armsad sõbrad, lubage ennast õnnitleda uude aastasse astumise puhul! Uus kümnend on alanud ja ma usun, et see tuleb suurepärane - sulle, mulle, meile kõigile!
Tellimine:
Postitused (Atom)