Riikka Pulkkinen

Alati, ikka kõige kiiremal ajal, kui peaks tegelema kõige muuga, tekib mul tahtmine raamatuid lugeda. Ja mitte erialaseid või teaduslikke, vaid ikka ilukirjandust. Nii avastasin ma aasta lõpus poeriiulilt juhuslikult noore soome kirjaniku Riikka Pulkkineni teose "Tõde" ja ostsin ta suhteliselt pimesi endale ära. Tunnistan ausalt, et ma ilmselt ei ole kunagi ühtegi teist raamatut nii suure innu ja kirega lugenud. Selles, kuidas ta kirjutab, on midagi nii kütkestavat, traagilist, südamlikku ja sügavat. Ma olin lummatud.
Teadsin kohe, et pean kõik tema teosed läbi lugema, nii vähe või palju kui neid on (ilmselt pigem vähe, sest ta on alles 33 aastane). Selgus, et isegi parem raamat kui "Tõde", on teos pealkirjaga "Piir", mis oli tema esimene romaan ja võitis kriitikute sooja poolehoiu. Eile ma siis käisingi jälle raamatupoes ja tõin ta omale koju, "Piiri".

Kohe esimesest peatükist leidsin ühe mõtte, mida jagada:

Toona oli ta pidanud seda hirmuks, aga nüüd teadis ta, mis see oli olnud: tasane teadmine sellest, et õnn õilmitseb kõige vägevamalt võimaluses, selles hetkes, kus kõik on käeulatuses, aga midagi pole veel lubatud. Ja kui sa sirutad õnne järele käed ja julged sellest haarata, juba siis tõstab pead teadmine selle ajutisusest.
R. Pulkkinen "Piir"

Kommentaare ei ole: