Viimastel päevadel olen palju mõelnud sellele, kuidas mul tegelikult on elus vedanud. Kuidas head inimesed ja võimalused on ikka ja jälle ilmunud välja siis, kui neid kõige vähem olen oodanud, aga enim vajanud. Ma siiralt ja tõsiselt usun, et kui oleme ise optimistlikud, avatud ja mis peaasi - heatahtlikud - siis jõuavad needsamad positiivsed kiired, mida välja saadame, tagasi ka meie endani. Sama olulised on meie mõtted. Ei väsi kordamast sõnu, mida mulle endale viimase 8 kuu jooksul järjepidevalt on öeldud: see kõik on Sul peas kinni. Alguses ma pigem naersin nende sõnade peale ja protesteerisin, sest olgem ausad, on häirivaid ja ebameeldivaid olukordi, mis ei olene absoluutselt sellest, kas nad on sul peas kinni või mitte. Aga kui asjasse süübida, otsida tagamaid ja põhjuseid, siis jõuad lõpuks ikkagi arusaamiseni, et just sinna nad takerduvad - pähe!
Näiteid selle kohta, milles mul enda arvates vedanud on, ei pea otsima kaugelt. Mul on suurepärane töökoht, mis poolteist aastat tagasi piltlikult öeldes langes mulle peale selgest taevast ja just siis, kui olin sattunud olukorda, kus oleksin mõne nädala pärast olnud ilma tööta. MASU kui selline pidi niisiis minu ukse taga otsa ringi keerama, pole mina temaga silmitsi seisnud. Kui mõni aeg tagasi jõudsin punkti, kus arvasin, et see töökoht on ennast minu jaoks justkui ammendanud, siis täna võin öelda, et ma näen siin nii palju erinevaid võimalusi ja väljakutseid, et järjekordselt on mu palvetele (juhul, kui ma usuks jumalat ja palvetaks) vastatud. Pidin ainult silmad lahti tegema ja enda arvutiekraanist natuke eemale vaatama.
Samal ajal, kui vahetasin töökohta, muutus mu elus ka palju muud. Olnud ühel hetkel seisus, kus mul oli materiaalselt põhimõtteliselt kõik olemas, leidsin järgmisel hetkel ennast olukorrast, kus mul ei olnud mitte midagi. Mõnel õhtul, kui tühjas toas madratsile pikali viskasin, ei suutnud ma uskuda, kuhu olin jõudnud - kusjuures omal valikul. Tagantjärele mõeldes saan aru, kui vajalik see periood mulle oli. Nagu võõrutuslaager ja puhastustuli. Ja mul vedas jälle. Ma tutvusin inimesega, kes oli olnud mu jaoks eikeegi, kes tuli eikuskilt, aga oli täpselt selline, nagu ma tellisin. Ja eikellestki sai Keegi suure algustähega.
Ma usun tellimustesse, mida me mõttes teele saadame, nagu sõbranna ütleb - kosmosesse. Ma ei tea, kas ma seda viimast just usun, sest kes neid seal piiritus avaruses ometi kinni võiks püüda, aga oma peast, kus kõik alguse saab, laseme me need mõtted välja ja valla küll ning mingil moel suurem osa tellimusi alati täidetakse.
Ma arvan, et suuremad vedamised ja õnnestumised elus on veel ees. Sõbranna saatis kosmosesse tellimuse, et ta tahab abielluda. Mul on oma tellimus, aga seda ma kõva häälega välja ei ütle, sest tegelikult ei tea ma selle soovi täpset sõnastust ja sisu enne, kui ta on täidetud. Ja siis kuulete sellest niikuinii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar