Paari kuu pärast möödub mul kaheksa aastat Tallinnasse kolimisest. Selle aja jooksul on mu koduks olnud 11 erinevat kohta, mille hulgas ühikad, üürikorterid, sugulaste ja tuttavate elamised. Kahes kohas olen elanud päris omaette, need on olnud mu "iseseisvusperioodid". Kokkuvõttes olen kolinud keskmiselt kord aastas ja algusaegadel ka pisut sagedamini, mistõttu võib öelda, et olen sel alal kogenud spetsialist.
Tegelikult on see täiesti normaalne, et kui päris oma kodu veel ei ole soetatud, peab käima mööda teiste elamisi ja püüdma ennast igas uues kohas võimalikult hästi tunda. Nii koguneb juurde tarbeesemeid, nipsasjakesi, mööblit jne. Ja kui ka alustad kahe kotiga käeotsas, siis peagi on tulemuseks hunnik kaste ja kappe-riiuleid-toole-tumbasid, mille transportimiseks vaja rohkem kui enda pisikest sõiduautot ja kahte kätt. Sealjuures kaasneb igale kolimisele sorteerimiseprotsess, mille käigus saab kõrvaldada ebaolulise ja võtta kaasa ainult vajaliku. Õigemini peaks teoorias asi nii toimima, aga tegelikult tassid ikka äärmisel juhul väikse sentimentaalse väärtusega mõttetuid ja tarbetuid asju ühest kohast teise ja loodad, et äkki kunagi läheb vaja või äkki kuskil on selle jaoks just õige koht ootamas. Harilikult muidugi ei ole, ja lõpuks, kui oled mõnda asja umbes 5 aastat kaasa vedanud talle kasutust leidmata, suudad asja ehk ka minema visata. Aga seda rõõmu pole kauaks, sest vahepealse aja jooksul on jõudnud juurde tekkida veel miljon vidinat, mida igaks juhuks alles hoida.
Mingi aeg olin kolimisest väga vaimustuses. Mu püsimatu hing nautis vaheldust, uusi algusi, värskeid vaateid ja ruumilahendusi. Põnev oli uues kohas asju lahti pakkida, sättida ja süsteeme luua. See andis võimaluse ka enda juures midagi muuta, muidugi lootuses paremale tulevikule. Kui neid uusi algusi ja võimalusi aga väga palju koguneb, siis muutub see väsitavaks. Tekib tunne, et ainult alustad ja unistadki, jõudmata midagi lõpule viia. Ja siis kaob ka vaimustus. Praeguseks hetkeks olen kolimisest nii tüdinenud, et pole suutnud peale viimast korda asju lahtigi pakkida. Alles siis, kui midagi vaja, otsin eseme kastinurgast välja ja asetan pärast kasutamist uuele kohale.
Tean juba ette, et ka praegune elukoht ei ole lõplik - varem või hiljem tuleb sealt ühel või teisel põhjusel edasi kolida. Aga kas peaks siis jätmagi asjad kastidesse, et pärast lihtsam oleks? Nii ka ei saa, sest elu tahab elamist siin ja praegu. Seetõttu võtan juba täna õhtul tahtejõu kokku ja laotan oma kastidesse pakitud osa elust riiulitele ja kappidesse laiali, samamoodi kui mitmeid kordi varem olen seda teinud, lootuses, et seekord jään ehk kauemaks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar