Tekkis väike paus töö juures, mida - uskuge või mitte - pole ikka väga ammu juhtunud. Ma lihtsalt naudin nabani seda, kui mul on kogu aeg midagi teha ja sealjuures veel põnev ka. Olen oma motivatsioonisoolika jälle üles leidnud või oli ta vahepeal lihtsalt nii umbes, et energia ei mahtunud sealt läbi voolama. Igatahes, praegu on SEE periood mu jaoks! Jei!
Rääkisin ühel õhtul oma ämerikäniseerunud sõbranjega (enamik teist teab teda küll) ja nagu tavaliselt, sain jälle positiivse energialaengu. Sellele sõbrannale on antud nii palju sihikindlust, tahtejõudu, elujanu ja veel palju-palju muud (loe: vedamist), et ka ainult kord kuus läbi Skype´i suheldes suudab ta natuke sellest kõigest minusse süstida, et järgmise kuu ilusti vastu peaksin. Lihtsalt suurepärane on omada sellist sõpra!
Aga muidugi me rääkisime sellest, kui oluline on saada kiitust tehtud töö eest. Ma olen alati seda usku olnud, et laitmine/riidlemine/kritiseerimine ei vii kedagi nii hästi sihile, kui seda teeb kiitmine. Näiteks laste puhul. Lausa vastik on kuulata, kuidas mõni vanem oma võsukese kallal ainult viriseb ja võtab, toob välja nõrkuseid ja oskamatust. Kuigi samas, kui ta innustaks ja ütleks mõne hea sõna, pingutaks see pisike inimene palju rohkem selle nimel, et mitte pettumust valmistada ja ikka veel rohkem kiita saada.
Mina olen kasvanud kiidukoori saatel ja tunnistan, et eks mingi hetk see mõjus mulle hoopis nii, et ajasin nina püsti. See oli periood, kus ma ei adunud nii hästi ümbritsevat maailma ja seda, et teistel inimestel võib olla teistmoodi. Ma ei saanud aru, miks mõni ei oska näiteks laulda või tantsida või joonistada. Või ei saa aru lihtsast matemaatikast. Miks ei oska õigekirja või loomulikust intelligentsist inglise keelt rääkida. Ärge saage valesti aru, ma ei ole kunagi tahtlikult või teadlikult kellegi suhtes üleolev olnud, sest nagu ingl.keeles öeldakse: that´s not who I am. Pigem jätsin ma vahel sellise mulje, kui rõõmustasin enda järjekordse kordamineku üle. Lapsena ei saanud ma lihtsalt aru.
Aga nüüd, täiskasvanuna, on mul endiselt vajadus kiituse järele, sest see on parim motivatsioon üldse. Ühtlasi on sellel kohutavalt suur mõju töö kvaliteedile ja tulemusele, sest paneb rohkem pingutama. Ja mis selles siis halba on? Praegusel ajal on hea sõna vajalik just mulle endale, mitte selleks, et minna seda kuskile kuulutama. Muidugi, peab tunnistama, et kui midagi on hästi tehtud, tahaks, et kõik sellest teaksid. Aga siinjuures tuleb nüüd juba kasuks elukogemus, et harilikult see nii lähebki, sest kordaminekuid märgatakse enamasti ka ilma, et peaksid ise endal nina püsti ajama. Praegusel eluhetkel on kõige tähtsam sisemine rahulolu, mitte väline kuulsus.
Huvitav, kas keegi arvab nüüd, et ma olin lapsena egoistlik ambitsionist? Ja kes ma siis praegu olen?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar