Ma pidin omale ju tätoveeringu tegema. Sellise ilusa ja mittestandardse. Pilt oli juba välja valitud ja puha. Aga nüüd ma ei tea enam, kas see sobiks mulle. Ma olen kuidagi liiga pehme selle jaoks vist. Kasvatan kassi ja unistan abiellumisest, kodu ostmisest ja lastest. Ma kardan, et see rokitsikk, kes mingi hetk minus pead tõstis, on olnud sunnitud taanduma. Muusikamaitse on muidugi jäänud. Ja mootorrattalube tahaks ka kunagi ikkagi teha - tõenäoliselt siis, kui keskea kriis peale tuleb ja ma totaalselt segi keeran. Ja tegelt tahaks seda piiiisikest tätoveeringut ka, aga kõik peab loomulikult olema maitsekas ja pigem mulle endale teadmiseks. Hoian väljavalitud pildi alles, nii igaks juhuks, kui võimalus tekib või tahtmine ületab mugavuse.
Aasta algus on olnud samamoodi ärev kui 2010ndal. Tookord tähendas see head, huvitav, kas ka seekord?! Päris kurnav on olla kogu aeg erutatud, kui isegi ei tea täpselt, mis seda põhjustab. Mul on raskusi keskendumisega ja ühel kohal istumisega ja mitte miski ei paku täit rahuldust. Julgeks täitsa väita, et mingi pisike kass on selga roninud (ja ma ei mõtle siinkohal Kustit). Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt tüdinenud ja väsinud, aga õnneks leevendab seda peagi saabuv puhkus. Lisaks üritan ennast kogu aeg veenda, et kõik on hästi ja trillallaa-trullallaa, sest ega otseselt midagi halvasti ei olegi. Ma ei teagi, mida ma virisen. Ma nüüd lõpetan selle ja lähen koju.
Muide, tänasega on pühad ametlikult läbi. Võite oma kuivand kuuserootsud välja viia ja okkad ka järgi visata. Aeg on jälle tõsiseks hakata. Mul õnneks on ainult 2 ehet ruloo küljest ära korjata. Üks tuledes täheke on ka aknal, aga keegi pole öelnud, et seda ainult jõulude ajal seal hoida võib, nii et ma arvan, et tema töökohustused ei ole veel lõppenud. Ilusat argipäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar