Mõni aeg tagasi kirjutasin, kui professionaalne kolija on minust Tallinnas elatud aastatega saanud. Ütlesin ka, et pakin asjad praeguses kohas lahti teadmisega, et mingi aja pärast tuleb need jälle kokku korjata ja edasi liikuda. Nojah, hetkel ma veel kuhugi minema ei hakka, aga viimased nädalad on minul ja Teisel Poolel suures osas möödunud kinnisvaraportaale uurides ja puurides, et leida meile see päris õige oma kodu - koht, kus oleks palju soojust, valgust, avarust, rohelust ja vaikust.
Kinnisvaralehekülgi esmapilgul vaadeldes tundus, et variante on nii palju, ainult vali üks välja ja mine kohale. Siiski, mida rohkem erinevatesse pakkumistesse ja piltidesse süveneda, seda keerulisemaks kogu protsess muutub. Esiteks puudub alguses täpne ettekujutus, milline uus kodu üldse olla võiks. Jah, muidugi, teatud parameetrid paned enda jaoks paika: minimaalse tubade arvu ja pindala, võimaliku asukoha, sauna ja rõdu olemasolu, parkimisvõimalused. Aga siis hakkad tutvuma ja selgub, et ühel korteril on ühed asjad, teisel teised olemas, igal omad plussid ja miinused. Edasi mõtled, et võib-olla korter ikkagi ei ole piisav, eriti ei tekita kodutunnet kuskil suuremas majas asuvad elukarbid, millel on küll rõdu ja saun ja õige tubade arv ja ruutmeetrid, aga puudub oma rohuplats, privaatsus ja eripära. Seetõttu hakkad huvi pärast otsima hoopis majaosi või kortereid vanemates majades, renoveeritud või renoveerimist vajavaid ajalooga objekte. Järsku leiad, et oled unustanud need esialgsed kipsplaaditud, krohvitud, pakettakendatud ühesugused klantskorterid ja avastanud täiesti uue maailma, kuhu kuuluvad puupliidid, vanad kahhelkiviahjud, laudpõrandad jms. Kui ühes sellises korteris ära käid, ei saa enam öösel magada ega päeval tööd teha, sest silme ees jooksevad lakkamatult pildid kõikvõimalikest lahendustest ja ideedest antud korteri koduks muutmisest. Olgugi, et mõistuse hääl käsib rahulikult võtta, veel otsida ja vaadata, ihkab hing juba pahtlilabida ja pintsli järele haarata. Õnneks on elu õpetanud, et mõistuse hääl on usaldusväärseim kaaslane ja niisama tühja ei lahmi - ma kuulan teda.
Ühte ma tean - ei ole mõtet osta korterit korteri või maja maja pärast. Lihtsalt, et oleks tehtud ja olemas. Meil on ka praegu elamiseks ilus koht, mistõttu järgmine kord kui kolin, kavatsen jääda pikemaks ajaks (kui mitte igaveseks). Kodu tunnen ära siis, kui sinna jõuan!
2 kommentaari:
Edu otsingutel! Kodu ostmine on üks igavesti emotsionaalne otsus tegelikult, mõistuse häält on raske kuulata kui mõni koht ikka südame kõvasti tuksuma paneb :)
Jah, naistel kipuvad need emotsioonid kuidagi kergemini kainet mõistust üle võtma ka. Hea, et on mehed, kes suudavad ikka kahe jalaga maa peal seista :D.
Postita kommentaar