Pane lugu käima ja siis loe:
Palun öelge mulle, mis nipiga jõuavad mõned inimesed tööl ja trennis käia, kokata, käsitöötada, lugeda ja muid koduseid toimetusi teha? Kas minu ööpäev on lühem kui mõnel teisel? Või ongi nii, et iga asjaga peaks tegelema ainult natukene, et siis jõuaks rohkem erinevaid valdkondi korraga haarata? Sest näiteks, kui ma võtan mingi kudumistöö ette, siis ma ju tahan, et see võimalikult ruttu valmis saaks. Aga õhtuti jääb käsitöö jaoks kõigi muude liigutuste/liikumiste kõrvalt ainult paar tundi (kui sedagi). Samas tahaks ju lugeda ka, hunnik raamatuid juba ootab, et neid mitte ainult voodi kõrval kapil ei imetletaks vaid vahel ka kätte võetaks. Aga nende omanik on ilmselgelt liiga halb aja planeerija, sest voodisse jõudes on kell alati juba liiga palju selleks, et mõte veel raamaturidadega sammu jõuaks pidada.
Kas teie lubate endale peale tööd ka mõne sellise hetke, kus te mitte midagi ei tee - et lihtsalt istute (või lamate) ja puhkate? Ja kui pikk üks selline hetk olla võib enne, kui ta laiskuseks muutub?
Ikka ja jälle jõuan ma selle teemani tagasi. Kuidas sundida ennast rohkem tegutsema ja vähem niisama olema, et jõuaks kõiki neid meelepäraseid asju teha, mis kuskil silma või kõrvu on jäänud ja huvitavad tunduvad?! Kui teada saate, öelge mulle ka. Seniks püüan kuidagimoodi poolelioleva kudumistöö valmis saada ja kõrvale ka Kristina raamatu ära lõpetada. Õhtusöögiks on purgisupp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar