Aga mulle meeldib

Tundub, et viimasel ajal on päevad nii tihedalt tegemisi-käimisi täis, et blogis polegi olnud mahti pikemalt peatuda. Teisalt ei ole mul olnud ka eriti häid mõtteid, mida tasuks kirja panna ja mingit tulemit käsitöö, küpsetamise või muus vallas pole ette näidata. Siiski, lootus on, et kohe varsti üht-teist tuleb.

See on huvitav, kuidas käsitöö viimasel ajal üle-üldiselt populaarsust on võitnud, vähemalt minu tutvusringkonnas. Muidugi mängib oma rolli siin ka asjaolu, et blogindus on hoo sisse saanud ja need, kes varem omaette kodus nokitsesid, on nüüd usinalt asunud enda töid eksponeerima. Mulle see meeldib, sest teiste tegemistest saab alati inspiratsiooni koguda ja häid ideid kõrvale panna. Enamasti vaatan ma suure imestuse ja kerge kadedustundega, kui imelisi asju mu sõbrad ja tuttavad - aga ka mittetuttavad - luua oskavad. Ma tean, et on palju neid, kes silmaotsaski ei salli laste- või käsitööblogisid, aga meil valitseb demokraatia ja kõigil on vabadus kirjutada ja lugeda endale meelepärast. Valik peaks tänapäeval olema ju enam kui piisav.

Tegelikult häirib mind väga, kui avaldatakse negatiivset arvamust teemadel, mis kommenteerija enda jaoks tühised ja tähtsusetud, aga paljude inimeste jaoks hingelähedased on. Näiteks toimus möödunud nädalavahetusel Paides suur rahvatantsupidu, kus ka mul oli au osaleda. Üle Eesti olid kogunenud erinevad tantsurühmad ja -ansamblid, kokku üle 800 tantsija. Tegemist oli tõeliselt suure talvise rõõmupeoga. Täna hommikul sattusin kohalikku ajalehte, Järva Teatajat, sirvima ja loomulikult oli seal ka nupuke laupäeval toimunud ürituse kohta. Kommentaare ei olnud just palju (täpsemalt 7), aga umbes pooled neist olid äärmiselt negatiivsed ja solvavad, ühes näiteks nimetati rahvatantsijaid tühikargajateks ja kästi koju tagasi minna. Ma saan aru, et kes iganes selle kirjutas, ei tea rahvatantsust kui kunstist mitte midagi, tema jaoks piirdubki asi ilmselt Kaera-Jaaniga, mida kunagi lasteaias vastu tahtmist pidi tantsima. Aga sellegipoolest tegi see mind äärmiselt kurvaks.

Minu esimene tõeline kontakt rahvatantsuga oli ülikooli teisel kursusel, kui pika veenmistöö tulemusena otsustasin liituda TTÜ rahvatantsuansambliga Kuljus. Enne seda pidasin ka mina rahvatantsu millekski lihtsaks ja tavaliseks, mida igas külas üks punt aktiviste vaba aja sisustamiseks harrastab. Õigemini, ma ei mõelnud kunagi sellele, mis teeb sellest kunstist tegelikult kunsti. Kummaline on võibolla see, et olemata kunagi enne sammugi rahvatantsu tantsinud, võeti mind vastu (õigem oleks küll öelda: lubati jääda) Kuljusesse, mis/kes juba üle poole sajandi vaieldamatult eesti tantsuansamblite paremikku kuulub. Rahvatantsuansamblit peaks eristama igast teistest tantsurühmast see, et tegeletakse n-ö lavatantsuga, kus pannakse väga suurt rõhku tehnilisele korrektsusele ja kvaliteedile, aga samas ka emotsioonidele ja loo edasiandmisele. Mainimata ei saa jätta traditsioone, käitumisreegleid jms, mida iga Kuljuse liige auga peab järgima.

Terve selle aja, kui olen tantsimisega tegelenud, olen pidanud pidevalt kaitsma ja selgitama rahvatantsu tegelikku olemust. Ikka on vaja inimesi veenda kontserdile tulema ja nautima meie oma rahvakultuuri, mis tegelikult on väga värvikas ja mitmekülgne. Samuti olen ma lugematutel kordadel pidanud vastu vaidlema väitele, et rahvatants - see on ju imelihtne. Arvatakse, et trennis ei tee me muud, kui nühime susse vastu põrandat ja jalutame ühest saali otsast teise. Tegelik elu on midagi hoopis muud, hästi sobiks siinkohal ütlus: raske treeningutel, kerge lahingus. Üks täiskoormusega Kuljuses tantsiv tegelane teab, mida tähendavad higi ja pisarad, mis eelnevad perfektsele lavalisele esitusele.

Ma ei tahtnud tegelikult selle jutuga Kuljust ülistada, kuigi, minu jaoks rahvatants = Kuljus ja on võimatu rääkida ühest, mainimata teist. Ma tahtsin väljendada enda suurt austust rahvatantsu kui kunsti vastu ja avaldada austust inimestele, kes sellega tegelevad. Lõppkokkuvõttes on ju oluline, et igaüks tegeleks sellega, mis talle hingelähedane. Sama tähtis on austada teiste inimeste valikuid, soove, tegevusi ja kõike muud, mis teeb neist just need inimesed, kes nad on. Me peaks imetlema inimest, kellel on anne midagi eriliselt teha. Me peaksime rohkem kiitma nii iseennast kui teisi!