Nii nagu pakatav suvi, on unustatud ka puhkus, mis kestis kõigest 3 kaunist nädalat. Elu on jälle täis tööd ja kohustusi, kella järgi käimisi, rutiini.
Augusti lõpp on minu jaoks alati täis ootusi. Kaunis soe sügis tundub väga ahvatlev ja uued projektid, värsked ideed, mis harilikult koos septembriga saabuvad, tunduvad nii põnevad. Selles osas suvi kui selline ongi ennast juba ammendanud. Kalendri järgi küll mitte, aga meeleolult küll. Kui puhkus on läbi ja inimesed vaikselt tööle tagasi tulevad, siis tahakski kiirelt uue lehekülje keerata. Võib-olla ka seetõttu, et nii saabub järgmine suvi kiiremini.
Kui septembriga jõuab kätte kooliaeg - nagu mul sel aastal - on põnevus laes. Ja kui sinna lisada veel uus töökoht (asutus jääb samaks, aga ametinimetus muutub), siis on erutus peaaegu talumatu. Viimati olin nii elevil vist 1990. aastal, kui esimesse klassi läksin ja 2002. aastal, kui ülikooli uksest sisse astusin. Uued algused on alati ääretult mõnusad minu jaoks, kes ma eriti pikalt ühe koha peal ei püsi - vaheldust on ikka vaja. Aga kui ma kuskil novembri keskel kirjutan blogisse, et kopp on ees ja enam ei jaksa, siis palun juhtige mu tähelepanu tänasele postitusele, et meelde tuletada, kuidas ma ise seda kõike ootasin.
Suvi on olnud pulmane ja homme tõmbame taaskord ilusad riided selga, et üks armas paar abiellu saata. Mul on seoses sellega üks lõbus pilt siia lõppu riputada, mis tehtud eelmisel reedel, kui pruut viimast korda vallalise naisena linnas ringi sai tuulutada.
2 kommentaari:
Liisi, mida Sa õppima lähed?
Väga põnev, igatahes!
Ma räägin oma õpingutest ka kindlasti lähiajal :)
Postita kommentaar