Teise Poolega on minusugusel väga vedanud, sest ükskõik, mis hull mõte mul pähe tuleb, ta ei löö kunagi risti ette. (Näiteks ärkan ma pühapäeva hommikul üles ja otsustan, et magamistoa kummut tuleks üle värvida. Milles küsimus?! Aga sellest juba mõnes järgmises postituses.) Ehk siis juba olimegi me ehituspoes ja ostsime kokku tarvilikke vahendeid uste korrastamiseks.
Alguses järgisime hoolega Nipiraamatu juhendit. Seal oli soovitatud vana värvi eemaldamiseks kasutada keemilist vahendit. Meie leidsime kohalikust Orissaare ehituspoest Wenfexi nimelise toote. Iseenesest ju lihtne - pintseldad keemia ukse peale, ootad 5-10 minutit ja kraabid kortsutõmmanud värvikoorikud pahtlilabidaga maha. Tõepoolest, kui kõrvale jätta kohutav kõrvetav tunne, mida pintseldamisel kehale sattuvad pritsmed tekitavad ja vastik hais, on esimene värvikiht täitsa lahkelt nõus eemalduma. Aga edasi läheb juba keeruliseks. Purgil on öeldud küll, et iga kihi jaoks tuleb uuesti keemiat pintseldada, aga pole sõnagi selle kohta, mida teha siis, kui kõige alumine kiht, mis miljon aastat tagasi otse puitpinnale on kantud, hoopis nätsu kombel venima ja kleepuma hakkab ning ei kavatsegi ukse pealt lahkuda. Sest siis sa nühid nii, et käsi krampis, aga tatt lahti ei tule.
Nagu ikka sellistel puhkudel, tuli appi sõber Google ja leidsime, et tegelikult on palju mõttekam kasutada vana värvi eemaldamiseks kuumapuhurit. Kuna selline peen vahend meie kodusest arsenalist veel puudus, seadsime sammud Kuressaare ehituspoodidesse. Puhureid oli meie üllatuseks väga erinevates hindade ja karakteristikutega. Olles tutvunud nii kõige odavamate kui ka kallimatega, valisime lõpuks soodsaima hinnaga eksemplari. Sest kui tihti seda puhurit siis ikka vaja on ühes majapidamises. Meie oma valikut kahetsema ei pidanud. Seekord olime ehituspoes juba pooleldi profid ja valisime lisaks ka spetsiaalsed värvikaabitsad, sest pahtlilabidas on mõeldud siiski pahteldamiseks - uskuge mind!
Puhuriga hakkas töö palju libedamalt minema ja kuigi mul õnnestus hulgaliselt närvirakke säästa, ei ole päris ilma miinusteta ka see töö. Kuum õhk, mis "föönist" väljub, on umbes 600 kraadi Celsiuse skaalas ja see ei ole mitte kerge soe tuuleiil vaid ikka põletavalt tuline, lisaks on kärssava värvi aurud päris vinged. Paremal juhul teevad need uimaseks, halvemal juhul kaasneb peavalu. Proovisin ka respiraatorit, aga kuumal suvepäeval on see absoluutselt vastunäidustatud. Ja nüüd tähelepanu, naised - kaabitsaga värvi maha nühkimine on ilmselt parim rinnalihase trenn üldse. Kahju, et ma seda tööd ainult parema käega oskasin teha...
Puhuritöö oli põhiliselt minu pärusmaa, aga Teine Pool puhastas ära kõik metallist detailid - vanad ukse hinged ja lingid (mida veel päästa andis).
Kui mul pool ukse värvi puhuriga oli eemaldatud, sai Teine Pool hakata lihvima. Märkuseks siinkohal, et versioone puidult vana värvi eemaldamise erinevate etappide kohta on vist nii palju kui on inimesi, kes seda tööd teinud. Nõuandeid on seinast seina. Meie otsustasime peale puhuriga värvi eemaldamist lihvida puitpinda algul jämeda (40-60) ja seejärel peenikese (120) liivapaberiga. Kuna alumine värvikiht oli uksesse nii kiindunud, et päris maha seda mõnest kohast ei saanudki, siis oli liivapaberist kuigi palju kasu, aga kokkuvõttes otsustasime, et vanad uksed ongi oma ajalooga ja pole mõtet neid päris puhtaks nühkida.
Nagu isegi näete, uks tegi läbi totaalse muutumise. Tegelikult jõudsime puhkuse ajal kaks ust ära puhastada, aga lõppviimistlus on veel tegemata. Värvi eemaldamine ühelt ukselt puhuriga võtab vilunud töölisel (pean nüüd ennast silmas) umbes 6 tundi mõlemalt poolt - oleneb, kui kinni värvikihid on (nagu mainisin, meil oli alumine kümne küünega kinni). Kuna esimese ukse kallal pusisime algul keemiaga, läks selle puhastamise peale kokku 3 päeva. Puhuri ja kaabitsaga töötamine on küllaltki kurnav, seetõttu tuleb juurde arvestada ka mõned puhkepausid. Näiteks palaval suveilmal ei saa kuidagi ilma külma õlle või siidri joomiseta. Värvi eemaldamisele järgnev lihvimine võttis ka omajagu aega, seega, kui keegi mõtleb, et tal on paar tundi vaba aega, puhastaks mõne ukse värvist, siis unustagu ära, lihtsam on osta uus uks.
Ühel päeval saavad kõik uksed meie Saaremaa kodus olema vanast värvist vabastatud. Olenevalt ruumist kavatseme neid kas ainult linaõli või Pinotex Interior puidukaitsevahendiga katta. Et jääks võimalikult puidune ja ilus lõpptulemus. Kui see ükskord tehtud, lisan ka pildi. Praegu mõtlen tagasi selle raske töö peale ja tunnen, et haaraks kasvõi kohe jälle puhuri-kaabitsa kätte ja hakkaks nühkima, sest eesmärk pühitseb abinõud. Ja see eesmärk on kogu vaeva väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar