Mul on üks unistus juba pikka aega, mille saabuval kevadel lootsin teoks teha. Astusin ka esimesi samme selles suunas ja suures rõõmus hõiskasin uudist oma lähematele sõpradele. Kahjuks on elu teinud mõned korrektuurid ja ma pean enda otsusest mõneks ajaks taganema. Ma loodan, et need, kellele uudisest rääkisin, saavad aru, mida silmas pean. Ja vabandan, et jõudsin liiga ennatlikult valeinformatsiooni jagada. Enesele lohutuseks luban, et ühel päeval ma selle ikkagi ära teen ja päikeseloojangusse musta täpina kaon!
Kirjutamisega on üsna kehvasti noil päevil, minu arvates on see üleni lumine talv liiga kauaks pidama jäänud... Värvide vähesus mõjub nii uinutavalt: suudan viimasel ajal päeval vaevu silmi lahti hoida, rääkimata mingite terasemate mõtete kirjapanemisest. Kevadet oleks vaja, kohe nii hädasti oleks vaja. Aga vaatan aknast välja ja ainult lumekardin on seal taga. Kaua võib?!
Minu kumm on töss.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar