Ennast (ja puhkust) kokku võttes

Mingil põhjusel on viimasel ajal nii, et päeva jooksul lidub miljon väikest mõttemehikest mu peast läbi, aga nad ei lasku kuidagi alla sõrmedesse, et sealt edasi blogisse jõuda. On lootust, et tänane päev erineb teistest.

Puhkus oli muidugi suurepärane - 3 nädalat täielikku sõltumatust tööst ja kohustustest, lisaks veel kaunid ilmad ja parim kaaslane. Sellist patareide laadimist mäletan ma vist viimati kooliajast, kui suvi tähendaski 3 vabadusekuud. Tööinimesena pole ma kunagi saanud suve nautida rohkem kui paar nädalat korraga ja ka siis on pool sellest läinud erinevate tantsuürituste või veel hullem - haiguste nahka. Nüüd tunnen, et olen ometi ka normaalne inimene, sain lõpuks puhata.

Eelmine sissekanne jäi pooleli ujumise teemal. Tol õhtul käisime Sõrve Sääres, kus ujujad ujusid ja pealtvaatajad vaatasid pealt, trotsides vihma ja pisut jahedamat ilma. Vastuvõtt oli äärmiselt soe ja mõnus - nüüd juba mõnda aega Sõrves elanud, kuid aastaid pealinnas juristiametit pidanud Marje, võõrustas meid oma pisikeses majapidamises sooja tee, küpsiste ning jutustustega enda ja poolsaare elust-olust. Kuna järgmisel päeval ootas ees suurem katsumus - Väikse Väina ujumine, siis pikka pidu tol õhtul siiski ei olnud.

Laupäeval, 24. juulil, saatsin ujujad Muhu saarelt merelainetesse ja sõitsin ise autoga Illiku sadamasse neid vastu võtma. Peale 2,4 kilomeetrit ja pooletunnist ujumist tulidki kangelased veest välja ja said õnnestumiste nimekirja ühe kordamineku juurde märkida. Hiljem kostitati kohalviibijaid suupistetega ning kohalik kapell mängis tantsumuusikat. Avaveeujumisega oli selleks korraks ühel pool, aga ei saa märkimata jätta, et kaldalt ei olnud kindlasti pooltki nii tore seda üritust jälgida kui vees ise kõike kogeda. Seega võin oma pisikest bucket-listi täiendada reaga "ujuda Muhumaalt Saaremaale!".

117 vaprat ujujat stardis, et ületada Väike Väin

Kuna ma ei armasta väga lugusid stiilis "siis käisime seal, siis tegime seda, siis nägime toda", ei hakka ma meie puhkusest üksikasjalikku ülevaadet andma. Põhiline on see, et külastatud sai kohti, mis olid kõige olulisemad ja hingelähedasemad; kohtutud sai inimestega, kes on kõige kallimad; ja tehtud sai just täpselt nii palju, kui ise vajalikuks pidasime ja tahtsime. Kokkuvõtvalt oli imetore puhkus ja peale seda tööl tagasi olla on ikka viisakalt öeldes pagana tüütu, sest suvi ju väljas veel kestab!

Saaremaa vaarikad, mis kohalike herilaste arvates neile kuulusid ja millest nad sugugi kergelt polnud nõus loobuma ;). Aga ära tõime!