Mulle meeldib väga, et sügis on juba õhus. Suvi on tore ja vajalik, aga pisut väsitav. Külmal ja pimedal ajal on elutempo aeglasem ja korrapärasem, mulle sobib see. Lisaks valdab mind sügise saabudes kerge rahutus ja ärevus, sest algab uus hooaeg ja tekib kõiksugu erinevaid mõtteid enesearendamise seisukohalt. Ideede genereerimises olen ma osav, teostus on see, millega aeg-ajalt jänni jään. Iga sügis annab jälle uue võimaluse ennast proovile panna.
Tahtsin midagi õppima minna, aga nii palju küsimusi ja kahtlusi kerkis sellega seoses üles. Ühest küljest on mul ju kõrgharidus käes, seega pole otsest vajadust kogu seda kadalikku uuesti läbi teha. Tahaksin teadmisi omandada ja neid tulevikus realiseerida sootuks teises valdkonnas kui erialal, milles omandasin magistrikraadi või kus praegu töötan, aga uuesti ülikooli astumine tähendaks enese sidumist mitmeks aastaks, rääkimata pommi panemist rahakotile ja mõningatele teistele plaanidele, mis vanuse poolest oluliseks ja vajalikuks hakkavad muutuma.
Olen palju mõelnud sellele, kui ebaküps ja teadmatuses on inimene 18-aastaselt. Ja just siis, peale gümnaasiumi lõpetamist, peab ta langetama otsuse, mida ülejäänud eluga peale hakata. Muidugi on neid, kes juba 10-aastaselt teavad, et tahavad juuksuriks, pankuriks või turvameheks saada, aga palju suurem enamus ei oma mingit aimu sellest, mis valdkond neile sobiks ja meeldiks. Seda juba ainuüksi sellepärast, et tänapäeval on võimalusi mustmiljon. Kui mina otsustasin ülikooli ehitust õppima minna, oli see ühest küljest mõjutatud valdkonna populaarsusest, praktilisusest ja kaasnevatest perspektiividest, teisalt mulle lasteaias koostatud psühhoanalüüsist, mille alusel võiks minust suurena arhitekt saada. Olgugi tobe, kummitas tolle analüüsi tulemus mind terve kooliaja ja usun, et alateadlilkult just sellepärast tundsin, et huvitun ehitamisest ja joonestamisest. Kui oleks ennustatud, et võin arstiks saada, opereeriksin ilmselt praegu kellegi pimesoolt, mitte ei kirjutaks siin blogisse.
Kui nüüd jäi mulje, et ülikoolis veedetud aastad ja õpitud eriala mulle üldse korda ei lähe, siis see kindlasti tõele ei vasta. Ehitusvaldkond on minu jaoks endiselt väga põnev ja kodune. Aga ma ei sündinud ehitusinseneriks ja nii lihtne see ongi. Ma sündisin hoopis millekski muuks ja selle äratundmine on võtnud aega. Kõik seniomandatud teadmised ja kogemused on mind kujundanud ja viinud mõistmiseni, mida tegelikult tahan. Niisiis, alles nüüd, paar aastat peale ülikooli lõpetamist, töötades hoopis teisel alal, usun, et olen leidnud enda jaoks selle, mis ühendaks kõiki mu oskusi ja huvisid, pakuks toitu hingele ja vaimule, võimaldaks kasutada ja realiseerida fantaasiaid, oleks praktiline. Mõelda vaid, et see oli kogu aeg minu sees olemas, ma lihtsalt ei osanud lahtiseid otsi omavahel ühendada.
Kaldun arvama, et kooli see unistus mind enam ei vii, aga olen kindel, et mu võimalus tuleb, sest ma andsin tellimuse* selleks juba sisse. Jääb üle ainult natukene oodata ja valmistuda.
________________________________
* Tellimuse sisseandmine tähendab, et mõttejõud on tugevam kõigest muust. Kui midagi väga soovid, siis see saab teoks. Tuleb ainult uskuda!
2 kommentaari:
Palun nüüd see üles krutitud uudishimu jälle maha rahustada ja rääkida, mis see siis on, mida sa päriselt teha tahaks.
J, sa kindlasti veel kuuled sellest lähemalt :)
Postita kommentaar