Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem koguneb talle mälestusi teistest inimestest, kohtumistest, sündmustest, tähtpäevadest, rõõmudest, muredest - ühesõnaga kõigest, mida elus läbi on elatud. Meil on kogu aeg olevik ja loodetavasti oleme alati hetkel just seal, kus enim olla tahame, iga järgnev moment on eelmisest parem. Nii saame olla kindlad, et minevikus läbielatu on viinud edasi, arendanud ja õpetanud, kuidas olla õnnelikum, ilusam inimene.
Teisalt on mälestustega tihti selline kummaline lugu, et mida vanemaks nad saavad, seda magusamaks muutuvad. Lapsepõlv on tagasi vaadates imeline muretu aeg, teismeiga murdeline ja tundeküllane, ülikooli periood põnev ning avastusterohke. Sündmused nagu esimene armumine, suudlus, seks, pettumine - need paigutuvad erilisele kohale. Ja olgu praegune hetk kui hea tahes, möödunut meenutades valdab hinge ikka heldimus ja väike igatsus. Kusjuures kuigi kõla poolest meeldivad, ei mõju nad inimesele sugugi alati postitiivselt.
Miks ma sellest kirjutan? Sest vahel satuvad meie teele varjud minevikust. Täiesti ootamatult, juhuslikult, soovimatult, jahmatavalt, laotades mäletaja pea kohale tükiks ajaks rusuva tumeda loori. Eriti osavalt kirjutavad nad ennast sisse unenägudesse ja mitte ainult ühe vaid mitme seriaali jagu. Täiesti kutsumata ja tahtmatult võivad minevikuvarjud mitmeks päevaks võtta üle inimese muidu absoluutselt laitmatu ja suurepärase elu, kruttides tema närve, kannatust ja enesekindlust kõige osavamal moel. Seda seni, kuni olevik kogu oma täiuslikkuses minevikust võitu saab ja vari unustuse hõlma turvalisse rüppe läheb. Et sealt siis mõne aja pärast jälle välja hüpata ja tavapärast terroriakti korrata.
Tegelikult on hea, et inimesele aeg-ajalt meelde tuletatakse, kust ta on tulnud, et jõuda praegusesse hetke. Sest muidu on oht unustada elu tähtsaid õppetunde ja nendest saadud kogemusi. Ja hea on ka see, et mõni mõru-magus mälestus imalaks muutuda võivat rahulolu lurri vahel vürtsitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar