Helesinine kadedus ja roosad unistused

Mida teha, kui sul on nii palju unistusi, soove, ideid ja plaane, aga kuidagi ei oska ega suuda neid teoks teha? See on minu igipõline probleem, et ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga tegudeni jõudmine võtab alati liiga palju aega. Ma ei teagi, kas asi on väheses enesekindluses või ei ole mul piisavalt konkreetseid soove, aga kuskile on see koer maetud ja ma tahaks hirmsasti teda üles kaevata. Ma mõtlen, et kui ma sellest kirjutan, siis ehk tõukab see mulle natuke jälle hoogu sisse ja tuletab meelde, mida võiksin/peaksin tegema. Nii et see siin on väike memo mulle endale!

Sattusin ühele toredale blogile täna. Ma igaks juhuks ei viita sellele, kuna äkki autor ei taha. Igatahes teeb see inimene nii ilusat käsitööd, et ma pidin kadedusest lõhki minema. Heas mõttes muidugi, sest eelkõige oli see jälle väga inspireeriv, mida kõike on võimalik ise teha. Sealjuures ei tee ta midagi üle mõistuse keerulist, ma võiksin samamoodi mütse-sokke-kampsuneid kududa ja riideid õmmelda, asi on puhtalt pealehakkamises. Olen selles osas liiga mugavaks ja laisaks jäänud, aga tahan ennast parandada. Ostsin juba paar kuud tagasi ühe lõnga, et endale soe kampsun kududa talveks, aga siiamaani võtan ikka hoogu, et näputööga algust teha. Hetkel on küll üks kudumistöö mul pooleli. Kuna täditütar laupäeval pisikese pojakese sai, siis lubasin talle papud kududa. Sellega olen nüüd kaks õhtut tegelenud ja endale jälle meelde tuletanud, kui mõnus kudumine ikka tegelikult on. Ma panen siia väikese stiilinäite, millised need papud tulevad. Tegemist on proovitööga ja lõng on teine, aga natuke aimu saab asjast küll.

Täitsa nunnu minu meelest, kuigi kõik pisikesed asjad seda ju ongi.

Mis nüüd veel plaanidesse puutub, siis ma leidsin küla pealt ühe vana musta värvi Ukraina klaveri (pianiino), mida - nagu lähemal uurimisel selgus - kellelgi vaja ei ole. Ja mul tekkis hirmus soov see klaver endale saada ja korda teha, et ühel päeval, kui oma majas või suuremas korteris elan, oleks ikka isiklik pill ka nurgas. Klaverimängul on väga rahustav mõju ja ma olen sellest hirmsasti puudust tundnud Tallinna-aastatel. Ema juures on klaver olemas, aga see kuulub sinna ja pole üldse minu isiklik. Nii et nüüd on vaja välja mõelda plaan, kuidas ja kuhu see suur ja ilus pill vahepealseks ajaks paigutada, sest praegune korter jääb tema jaoks pisut väikeseks - nii ruumi kui "kõlakoja" poolest. Kes kunagi elus on pidanud koos klaveriga kolima, see teab, et tegemist ei ole üldse lihtsa probleemiga, kuna pill on kokku pandud hunnikust metallist ja raskest puidust. Eks näis, mis sellest asjast saab. Head pilti ma siia juurde ei leidnud.

Ühesõnaga, põhirõhk on praegu eneseteostusel läbi loomingulise tegevuse. See kõlab nii hästi, ma püüan iseennast mitte alt vedada ja laiskusele vastu võidelda. Eriti kihvt oleks, kui varsti saaksin siia üles riputada pildi isetehtud uuest kampsunist ja klaverist. Hihii.