Avameelselt abielust

Ma olen väiksest peale teadnud, et tahan abielluda. Tegelikult olen elu jooksul ainult 2-3 pulmas käinud, sealhulgas gümnaasiumis peetud klassipulm. Ma ei ole kunagi isegi unistanud mingist suurest uhkest peost, valgest kleidist ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Minu jaoks on palju olulisem olnud, et ühel päeval olen koos inimesega, kellega jagan kõike: armastust, lapsi, kodu, sõprust, elu. Abielu on ilus ja püha kinnitus soovile veeta oma elu koos selle ühe erilise inimesega: olla koos nii heas kui halvas. Ma saan aru, et kõike seda võib ka niisama lubada ja mõelda, aga abielludes annad oma sõnadele palju sügavama tähenduse, sest tunnistad oma tundeid põhimõtteliselt kogu maailma ees. See nõuab julgust ja kindlameelsust, mis teeb pulmade ja abielu tähenduse veel sügavamaks.

Lugesin kuskilt, et statistika järgi 100st abielust 70 lahutatakse. Aga need ei ole numbrid, millest võib lasta ennast hirmutada või heidutada, sest ülejäänud 30 ju peavad vastu. Kusjuures nendest vastupidajatest vähemalt pooled on kindlasti väga õnnelikus abielus. Kui mõtleksime iga otsuse juures, mis on võimalikud tagasilöögid või ebaõnnestumised, jääks nii palju asju elus tegemata. Kas pole mitte tore eesmärk püüda olla nende 15% abiellujate hulgas, kes naudivad kooselu ja austavad teineteisele antud lubadusi.

Minu vanemad ei olnud abielus. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks ma abiellumist oluliseks pean. Ma tean, kuidas teeb lapse elu keerulisemaks see, et tal on teine perekonnanimi kui ta emal ja õel - nagu see minu puhul oli. Ma tean ka, et ema jaoks on see kohati raske olnud, kui võõrad ei oska seostada teda tema tütrega. Miks panna ennast ja oma last sellisesse olukorda? Siinjuures ei pea ma ka normaalseks seda, et lapsed ei kanna isa perekonnanime või miks peaks üks normaalne isa sellega üldse nõus olema?

Kui jätta kõrvale kogu emotsionaalne külg abiellumise juures, tuleb arvestada ka majanduslikku aspekti. Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei alusta kooselu (või abielu) teadmisega, et mõne aja pärast minnakse lahku. Samas on see ju nii igapäevane nähtus ja me peame arvestama tõenäosusega, et ühel päeval tuleb kooselu jooksul soetatud vara omavahel jagada. Kogu see sulle-mulle-omale protsess on väga ängistav, aga eriti jama on asi siis, kui näiteks suuremad varad nagu korter, maja, auto jms on ainult ühe osapoole nimel. Mis garanteerib mõlemale osapoolele võrdsed võimalused? Ka seda jagamise protsessi olen ma oma silmaga kõrvalt näinud ja kogenud mõningat ebaõiglust, sest mida sa palud või nõuad, kui seaduse järgi õigused puuduvad.

Tegelikult mulle see majanduslik külg abiellumise juures üldse ei meeldi. Olen alati ise hakkama saanud ja saan ka tulevikus. Aga oluliseks saab see teema pigem siis, kui koos on elatud 10-20-30 aastat. Vabaabielu kui selline seaduse mõistes ikkagi mingeid õiguseid ei anna, selleks tuleb siis koostada juba muud lepingud-dokumendid. Aga miks see kokkuvõttes parem on? Vastata võiksid need, kes ütlevad, et abiellumine on ainult mingi paberi saamine.

Just see viimane mõte - abielu on ainult paber - ajab mind eriti marru. Mulle pigem tundub, et need, kes abielluda ei taha, kardavad ennast siduda. Ja veel usun ma, et kui sa oled täiesti kindel, et armastad inimest enda kõrval ja tahad temaga ja ainult temaga koos olla, tuleb abiellumise soov iseenesest ja südamest, kuna on kõrgeim vorm kinnitamaks armsamale oma tundeid. Pulmadesse ja abielusse ei tohiks suhtuda pealiskaudselt ja ükskõikselt. Ja eriti ei tohiks abielluda valedel alustel ega kiirustades - selleks olgu oma aeg ja koht.

Järgnev teema meenus veel seoses pulmadega. Üks ettekääne, mida tuuakse mitte-abiellumiseks, on see, et läheb hirmus kalliks ja kust see raha võetakse?! Ma tegelikult ei mõista neid paare, kes põhimõtteliselt tahavad hiiglasuuri pulmi, kuhu kutsutakse kõik endised lasteaia-, kooli-, töökaaslased, mitmenda põlvkonna lehmalellepojad ja jumal teab mis tundmatud inimesed veel. Ja siis võetakse mingi hirmus laen kaela, et saaks ikka võimsama peo maha pidada. Kusjuures külalistel lastakse kinkida endale ainult hunnikutes raha, et mingi osagi laenust peale pulmi tagasi maksta või vähemalt järgmiseks aastaks ajaks söögiraha tagasi teenida. See kõik on ajuvaba ja ausalt öeldes ma kahtlen, et taoline pingutus ennast hilisemas elus ära tasub. Mulle tundub, et need, kes suurte pulmade pärast abiellumisega kiirustavad, on just nimelt paarid, kes esimestena lahku lähevad. Nii et, ei, ma ei taha abielluda peo pärast!

Ma tahan, et mul oleks tulevikus üks eriline päev - päev ainult mulle, minu kallimale ja kõige lähedasematele inimestele. Ma tahan, et kased lõhnaksid nurgas ja mul oleks seljas ema õmmeldud valge kleit. Aga mul ei ole sellega kiire, sest see kõik tuleb niikuinii siis, kui aeg on küps. Õnneks on vaja ainult natukene.