Ei viitsi!

Hommikuti ma ei viitsi ärgata. Kell heliseb - panen kinni. Kuna olen määranud kordushelisemise iga 10 minuti tagant, helisebki ta 10 minuti pärast uuesti - panen kinni. Kass on selle sahmimise peale ärganud, teeb uimaseid hääli, tuigerdab mulle padja peale ja vajub sinna uuesti magama - mina ka magan. Teine Pool on mu korduvatest kellahelinatest juba kergelt ärritunud (sest ta oskabki ainult kergelt ärrituda, enamasti on väga rahulik ja lõbus tüüp) ja äigab mulle õrnalt küünarnukiga ribidesse. Mingi nähtamatu niidi abiga vean enda nagu marionettnuku voodi servale istuma, aga ärgata sellegipoolest ei viitsi.

Suvel on õnneks valge ja väga palav, istudes magamine osutub ebamugavamaks kui ärkamine, seega vean ennast eelpool nimetatud niidi abil vannituppa potile - kass järgneb, kuigi on näha, et ta ka natuke justkui ei viitsi. Nii me siis istume seal, kumbki tegelikult ei viitsi, aga erilist valikut ka ei ole. Teine pool on samuti ennast üles ajanud ja imekombel tema alati viitsib - tundub, et jutt meeste testosterooni maksimumtasemest vahemikul 6.00-10.00 (ei emm) peab paika ja see aitab neil hommikuid väga hästi enda kasuks ära kasutada. Naised ei viitsi hommikul isegi mõelda sellise sõna peale nagu "testosteroon".

Ma suudan hommikuti teha miljon mõttetut liigutust, mida saadab pidev asjade pillamine, kuna päeva esimeses pooles põen ma kroonilist nisanäplust. Vahel on tunne, et käed, mis peaksid minu omad olema ja aju poolt antud käsklustele alluma, on hommikuti hoopis kellegi teise juhtimise all ja minu kavatsustest pole neil sooja ega külma. Katsu sa niimoodi juukseid kammida või klambrit pähe panna, rääkimata meikimisest või kõrvarõngaste külge riputamisest. Pole ime, et ma teen iga liigutust mitu korda, kulutades selleks palju väärtusliku aega. Tasub rõhutada, et tegelikult ei viitsi ma ühtegi nendest asjadest hommikuti tehagi.

Ma ei viitsi jälle tegeleda mingite karvaeemaldusprotsessidega, pea pesemisega, juuste kuivatamisega, riiete valimise ja seejärel nende selga ajamisega, meikimisega, hommikusöögi kaasapakkimisega (see hõlmab endast külmkapist jogurti väljavõtmist ja käekotti asetamist)... Vahel tundub, et mõni nendest protsessidest ongi lõputu ja lootusetu, olen enda keha ja kohustuste ori - keegi ei küsi, kas ma tõepoolest viitsin ja tahan ka seda kõike teha. Ja miks peab neid toimetusi läbi viima täiesti ebainimlikul kellaajal, mida iga minut vähemalt enne kella 8.00 (ei emm) minu jaoks on?

 Tööle jään harilikult (lepingujärgse tööaja alguse mõttes) hiljaks. No tegelikult jõuan ma iga päev ühel ajal, seega ei saagi seda enam hilinemiseks nimetada - see on minu aeg. Umbes-täpselt 8.30. Ükskõik, kui vara ma püüan ärgata, ikkagi varem ei jõua. Ei ole ju mõtet võidelda paratamatuse vastu - see lahing on juba eos kaotatud. Miks? Sest nagu ma ütlesin - hommikuti ma lihtsalt ei viitsi!

Kui peale väsitavat trammisõitu lõpuks "hilinenult" kontoriuksest sisse astun ja mõnus kohviaroom mu ninasõõrmeid paitab, tunnen esimest korda, et nüüd juba natuke nagu viitsiks ka. Ja kui see kohv lõpuks mu suuni jõuan, ongi kõik korras. Välja arvatud see, et järgmisel hommikul kordub kõik samamoodi.

Kui nüüd päriselt järgi mõelda, siis hommikute vastu pole mul midagi - võin isegi ärgata varakult. Mida ma ei viitsi, on just nimelt see sättimine, mukkimine, sebimine. Just sellepärast eelistaksin elada maal ja astuda voodist otse värskele murule, kohvitass käes; võib-olla teha väike hommikune suplus lähedalasuvas veekogus (selle olemasolul) ja lõpuks teha ennast korda siis, kui tunnen, et ma seda tõesti viitsin. Või miks mitte - mõnel päeval magada lõunani ja siis teha väike suplus ja üldse mitte ennast korda seada. See oleks alles elu. Aga jah, niikaua, kui seda ei ole, niikaua ma lihtsalt ei viitsi!