Ma soovin, et mul oleks võlukepike, millega kõik inimesed õnnelikuks ja rahulolevaks saaks muuta. Ükskõik, kuidas püüan, ei saa ma mööda headuse, lahkuse ja hoolivuse teemast. Sellest, kuidas meil ümberringi tundub valitsevat nende omaduste defitsiit ja liiga tihti jääb mulje, et kõike head saabki ainult raha või materiaalsete väärtustega lunastada. Me võtame juba iseenesestmõistetavalt seda, et keskmine kliente teenindav riigiametnik on apaatse olekuga kuri ja kibestunud (enamasti vana ja ülekaalulisusele kalduv) naisterahvas, kes teeb ainult masinlikke liigutusi ja ei vaevu sulle enamasti otsagi vaatama - rääkimata huvi üles näitamisest või probleemi süvenemisest. Sama arusaadav paistab olevat enamike kiirabiõdede või -arstide osavõtmatu ja hoolimatu suhtumine, mis jätab kannatajale pigem mulje, et oleks pidanud koju jääma või sinna lonkama. Sellesse nimekirja võiks lisada veel igasuguseid ametikohti, millel platseeruvad on kaotanud pealtnäha igasuguse soovi kellegagi inimlikult suhelda. Tegelikult me ju ei imestagi enam sellise käitumise üle ja anname neile andeks, ise mõeldes, et need vaesed inimesed teevad kuiva või ränkrasket tööd, saamata selle eest väärilist tasu, neil on igasugune õigus olla torssis ja tujust ära. Mina ütlen, et neil ei ole selleks õigust. Kui oled valinud endale elukutse või töö, mis eeldab inimestega suhtlemist, siis leia endas üles ka see sõbralik ja heatahtlik MINA, kes seda tööd teha tahab. Positiivne ja optimistlik suhtlus külvab samasugust energiat edasi, igasuguse ebameeldiva tegevuse juures on ainuõige viis olla ise rõõmsameelne ja kehtib ingliskeelne soovitus: think only happy thoughts!
Ma olen lühikese elu jooksul pidanud igasuguseid ameteid: olen olnud koristaja, ettekandja, degusteerija, projekteerija, kindlustustöötaja ja veel nipet-näpet. Paljud nendest töökohtadest on pakkunud kasinaid tingimusi, väikest palka, pikki päevi, kohtumist imelike ja ebameeldivate inimestega. Aga ma ei mäleta mitte kordagi, et oleksin kellessegi halvasti või austuseta suhtunud ainult sellepärast, et mu kuklas vasardab mõte: ma saan niiii vähe raha! Keda huvitab see raha, kui on võimalus teisele inimesele midagi head teha või positiivset emotsiooni pakkuda? Kuidas ma saaksin vastutada selle eest, et enda halva tujuga rikun ära kellegi teise päeva? Ja kuidas on see teine inimene süüdi selles, et minul on s**t töö ja mõttetu palk?
Ma olen optimist arvates, et igas inimeses on tegelikult see eriline säde olemas, aga paljudel kipub ta erinevate kihtide alla peitu jääma. Kihtide, mille nimed on rahapuudus, kohustused, ebaõnnestunud armu- või sõprussuhted jms. Aga tegelikult on igaüks võimeline enda sädeme üles leidma, kui ennast natuke raputab ja saba alla piilub. Proovige, mis saab, kui te võõrastele inimestele otsa vaatate ja naeratate. Kui iga sõbralik pilk nakatab kasvõi ühe kõrvalseisja, on maailmas juba poole rohkem rõõmsaid inimesi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar