Mul on selline komme, et kui elu väga mugavaks läheb, otsin ise võimalusi, et seda keerulisemaks muuta. Kas ei tee enamik inimesi tegelikult samamoodi? Täiesti alateadlikult ja ikka mõttega parema tuleviku suunas. No igatahes ma nüüd astun jälle selles suunas, et ühest küljest tuleks palju põnevam, aga teisalt ka hulga kohustusterohkem aeg. Sügisel on palju ümberkorraldusi ees ootamas ja eriti ootan neid, mis puudutavad tööalaseid muudatusi. Nagu varasemalt olen kirjutanud, tellimusi tõesti täidetakse.Tuleb ainult ise olla õigel ajal, õiges kohas ja avatud meelega.
Sõbranna, kes nädal aega oli USAst Eestisse käimas, pani mind taaskord mõtlema olulistele asjadele ja sellele, mida oma eluga peale tahan hakata. Tegelikult piisas pelgalt temaga rääkimisest, et ma ise sain aru, mis mulle ikka tõepoolest korda läheb. Pidin ainult oma mõtted valjult välja ütlema ja kuulsin vastuseid. Võib-olla see kõlab kuidagi liiga muinasjutuliselt, aga see tõesti mõjub. Kas olete kuulnud väljendit, et pidasin targemaga aru (kusjuures selle targema all mõtleb inimene iseennast)? Keegi teine ei tunne sind paremini kui sa ise, seega ei saa keegi teine sulle ka öelda, mis on õige, mis vale. Nõu võib küsida, teemasid võib arutada, variante kaaluda, suunamist kuulata, aga otsuse pead tegema ikka ise.
- - - - - - - - -
Tunnen viimasel ajal, et olen vist lõpuks astunud välja naiivsusloori tagant, mille taha pikki aastaid varjusin. Ma ei tea, kas see on tingimata hea asi, sest maailm tundub tänu sellele pisut tumedam paik. Elu on lihtsam, kui usud kõigist ainult head ja näed ümbritsevat ainult heledates toonides. Teadmine toob tõsiduse, raskemeelsuse, mure. Aga samas olen ma tänu sellele enda tegemistes ja soovides realistlikum ja mõtlen palju suuremalt, et mitte öelda - globaalsemalt.
Kui enne olen siin kirjutanud, et maailma parandamist alusta iseendast jne, siis ega ma tegelikult midagi erilist selleks teinud ikkagi ei ole. Häbi tunnistada, aga parem siis häbi kui eitamine. Nii ütlen praegu ausalt, et kuni eilseni ei sorteerinud ma isegi korralikult prügi (ainult paberi ja muidugi taara - selle, mille eest raha saab - tõstsin eraldi). Meie maja juurde ilmus viimaks konteiner pakendite jaoks ja koos sellega otsustasin, et meie pere annab edaspidi oma panuse keskkonna heaks kasvõi sellega, et paneme tühja piimapaki ja plastmasskarbi nende õigesse kohta. Lisaks oleme loobunud kilekottide kokkutassimisest kauplustest - kasutame riidekotte; mõistuse piires vähendame igasugust liigtarbimist. See ei ole tegelikult üldse raske, kui ainult viitsid nende asjade peale mõelda.
- - - - - - - - -
Niisiis on elu täis muutusi ja need kõik peaksid olema ainult paremuse suunas. Olen lapselikult ootusärev nii mitme asja pärast - see teeb enesetunde heaks ja olemise kergelt särisevaks. Mulle meeldib! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar