Olen täna lugenud mitmeid lugusid 1941. aasta 14. juuni küüditamise kohta, eile õhtul vaatasin ETV-st samal teemal filmi "Lemmi armastus". Inimeste põhjendamatud ja uskumatult ebaõiglased kannatused tõstavad mul alati ihukarvad püsti ja panevad vihast hambaid krigistama. Nii kohutavalt raske on teadmine, et süütutelt inimestelt rööviti terve nende senine elu - kodu, perekond, mälestusesemed, eneseväärikus, maine vara - ja topiti loomavagunitesse nagu elajad. Kogu oma mugava elu juures tänasel päeval ei oska me ettegi kujutada, mida tähendaks see, kui keegi meile öösel tuppa tungiks, käsiks poole tunniga kokku panna kõik, mis mahub kohvrisse ja mida tahad veel endale hoida, teadmata, kuhu, miks ja kui kauaks sind viiakse. Ja vähe sellest, et kaotad enda jaoks materiaalselt olulised asjad, on see võib-olla viimane kord, kui näed enda armastatut või ülejäänud perekonda. Tõepoolest, lugedes ja pilte vaadates võin ma südamest kaasa tunda inimestele, kelle jaoks see rohkem kui pool sajandit tagasi reaalsus oli, aga päriselt ette kujutada ei suuda seda kunagi, mitte keegi meist.
Öeldakse, et inimestena oleme oma aja ohvrid. Sõja ajal olid ühed, praegusel ajal teised probleemid. Aga minu meelest on kurb, kui ajalugu unustatakse või seda üldse tühiseks peetakse, sest lisaks enda kogemustele on meil eelnevate põlvkondade läbielamistest nii palju õppida. Kasvõi selles osas, mis puudutab asjade perspektiivi seadmist - kõrvalt ja eemalt nägemist. Tühised pseudoprobleemid nii isiklikus kui laiemas plaanis võiks üldse tekkimata jääda, kui inimesed mõistaks paremini, mis on need tegelikud väärtused elus ja kui väga meil tegelikult on vedanud, et saame elada sellisel ajal ja ühiskonnas nagu praegu, kui meil on vabadus otsustada iseenda elu üle, õigus võrdsusele ja eneseväärikusele. Ja lisaks see, et oleksime eestlastena rohkem ühise asja eest väljas, toetaksime teineteist, elaksime südames kaasa Eesti edule ja õnnestumisele ja mis kõige tähtsam - kõige selle säilimisele, mis teeb meie väiksest riigist KODU. Võime kiruda valitsust, seadusi, maksusüsteemi, poliitikuid, venelasi, ajakirjandust, televisiooni, omavalitsusi ja nende juhte ja jumal teab, mida kõike veel, aga igasugune kriitika olgu sel juhul konstruktiivne ja ei maksa arvata, et kuskil mujal ootab paradiis ja tõotatud maa. Kes siit väevõimul ära on viidud, sellele ei leidu enam kunagi kallimat kohta maamuna peal kui kodu.
Olen mõelnud, et tahaksin elada hoopis teisel ajal - rahulikumal ja lihtsamal. Mulle ei sobi see praegune turbokiirusel liikuv tehnoloogiarong, mis muudab inimesed laisaks ja paneb meid peagi iga liigutuse juures endast sõltuma. Suund paistab olevat sinna, kus robotid juhivad maailma ja inimestel puuduvad üldse elementaarsed oskused ilma masinateta hakkama saamiseks. Kõige lihtsamaks näiteks on see, et enam ei minda ka maakodusse metsade rüppe ilma netipulga ja arvuti või nutitelefonita, mobiilita ei kujutaks vist keegi elu ettegi. "Mis mõttes ma ei ole kättesaadav - samahästi võiksin surnud olla?!" Kui elekter kaob, oleme nagu peata kanad - kraanist ei tule vett, potist ei lähe p..k alla, süüa ei saa teha, külmkapp sulab, rääkimata televiisorist, mille must ekraan masendust tekitab. Need on lihtsad asjad... Ja ometi on inimkond elektrienergiat enda kasuks rakendanud alles vähem kui paar sajandit. Ma ei arva, et peaksime liikuma tagasi keskaega, aga mulle ei meeldi see meeletu kiirus üha uute ja uute vidinate leiutamisel - eriti selliste, mis jagavad inimkonna lõpuks kaheks: ühed, kes leiutavad, suunavad ja arendavad; teised, kes kasutavad ja ei oska enam enda peaga mõelda. Seetõttu igatsen elada ajal, mil nähti rohkem vaeva ja osati nautida raske töö vilju, inimsuhted olid ehedad - suheldi silmast silma või saadeti kirju (tänapäeva elektronkiri ei oma selles osas mu jaoks erilist väärtust), tunti rõõmu lihtsatest asjadest ja emotsioonidest, armastati loodust-loomi ja elati ümbritsevaga harmoonias. Mind kurvastabki pigem vist see, et tänapäeval hävitab inimene oma tegevusega keskkonda, mis on talle elu võimaldanud ja vähemuses on need, kes püüavad seda meelde tuletada ja allesjäänut päästa või taastada. Väga abitu tunne on mõeldes, et olen väike putukas ligi 7 miljardi elanikuga pesas nimega Maa, aga ega ilmaasjata ei öelda, et kui maailma tahad muuta, siis alusta iseendast.
Sõja ajal elanud on näinud kohutavaid asju, kogenud uskumatuid kannatusi, pidanud loobuma nii paljust... Aga mingil põhjusel on see traagiliselt romantiline, sest need inimesed on elu jooksul nii palju tundnud - läbi kannatuste on nad armastanud, igatsenud ja rõõmustanud, sest ka raskel ajal on inimesed ikkagi edasi elanud. Kõige eelnevalt nimetatu - nii küüditamise, meeletu tehnoloogiapuhangu, üldise mugavuse, keskkonna saastamise - taustal tekib mul võimas tunne, et me elame ju tegelikult väga rikkas maailmas ja kõigi nende kogemuste ja teadmiste põhjal, mida praegusel ajal omame, saan ma kujundada enda elu nii, et sellest tõuseks kasu ja headust mind ümbritsevatele inimestele ja olustikule. Ma saan olla sallivam, kaastundlikum, töökam, abivalmim, hoolivam ja targem. Paraku mu mure siiski jääb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar