Aknast välja vaadates tervitab mind kaunis leherüüs hiiglaslik pärn. Ootasin kaua aega, et tühjad oksad rohelusse mattuksid ja pisut rõõmsamaks muudaksid vaadet, mis muidu avaneb 20m kõrgusele telliskiviseinale ja lagunenud sammaldunud eterniitkatusele. Nüüd näen ainult pärna ja linde, kes vahel mõne lagedama oksa peal istet võtavad ja tiiba puhkavad. Taustal on endiselt valge kivisein, kuid läbi roheluse kumades tundub see hoopis rõõmsam ja kodusem kui hallil aastaajal. Pärnalehed värisevad ja laperdavad tuule käes, puu elab ja tahab jutustada mulle oma lugu.
Kunagi on keegi selle puu siia istutanud - ajal, mil külm asfalt ei katnud ümbritsevat hoovi. Mul pole aimugi, kaua on pärnal võtnud aega, et sirutuda üle katuseharja ja näha, mis toimub väljaspool seda hoonetega piiratud puuri, kuhu ta kord aheldati. Või milliseid jutte võiks ta rääkida inimestest, kes nende akende taga oma elusid on mööda saatnud, kui palju rõõmsaid ja kurbi hetki on ta koos nendega veetnud samuti kui praegu - vaikides ja õrnalt tuules laperdades. Ja kui palju tal veel nägemata on.
Kas teadsite, et pärn on rõõmu ja armastuse puu? Rahvasuu räägib, et pärna sees elavad haldjad ja päkapikud ning seepärast peab puu eest hästi hoolitsema. Ma usun nüüd, et tegelikult ei olegi tuul see, mis pärnaoksi liigutab, vaid need samad haldjad, kes meie üle valvavad ja oma tantsuga paha energia eemale peletavad. Loodus on imeline, isegi siis, kui seda on vaid piisake keset kivist linna.
PS! Hariliku pärna rahvakeelsed nimetused on niinepuu, lõhmus, pähn ja jalakas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar